Saksamaa kaudu Austraaliasse

tekst: Maimu Karjamaa-Viiding
Wahroonga, Austraalia
Raamatust “Rukkilillesinised koolimütsid aegade keeristes“

Kaunid noored inimesed ühist eluteed alustamas. Pulmapilt Arnold Viidinguga enne Eestist lahkumist Tallinnas, 2. septembril 1944. Foto: erakogu

Minule ja kümnetele tuhandetele eestlastele oli meie kodumaa kadunud 50 pikka aastat. Olime pidanud rajama oma elu võõrsil sõjapõgenikena, kellelt oli võimuahnitsemises võetud kodumaa. Kui Eesti vabanes 1991. aastal Nõukogude Liidu haardest, olid paljud meieealised juba liiga vanad, et seal kodueestis uuesti oma elu alata, mis oli meie nooruses võõra võimu tõttu purustatud.

Mälestused koolist

Pean nentima, et olen alati end hästi tundnud, kui küsitakse, missuguses koolis olen saanud oma hariduse. Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis ei nõutud meilt ainult teadmiste pagasit, vaid ka käitumist. Pidime igale õpetajale tervitusena reveransi tegema, kas või mitu korda päeva jooksul, kui neid kooliruumes kohtasime. Tänaval pidid keskkooli (progümnaasiumi) õpilased meesõpetajaid tervitama, gümnaasiumi tütarlapsi aga teretas meesõpetaja esimesena.
Samuti mainin meie kooli traditsioonilisi aktusi ja aastalõpu pidusid. Suuremaid tähtpäevi pühitseti Estonia kontserdisaalis. Terve rida õpilasi oli saali pikas vahekäigus auvalves – ühel pool tütarlapsed oma rukkilillesinistes tuunikates ja helesinistes siidist pluusides, nende vastas poisid hallides ülikondades. Koolilipp toodi sisse läbi auvalve – ees kõndis tütarlaps, valged kindad käes, keskel tuli poiss lipuga ja siis jälle pidulikus vormis tütarlaps. Lipu sissetoojad viisid selle lavale, kus kolm auvalves õpilast olid lippu ootamas ja vastu võtmas. Tagantjärele meenutades oli see tõesti imeilus traditsioon, milles mul oli mitmel korral au olla üheks lipu sissetoojatest, samuti laval vastu­võtjatest.
Tegelikult oli minu huvialaks laulmine ja kunst. Esinesin ju üsna palju meie koolis, eriti gümnaasiumis.
Mäletan esinemist koolipeol „Estonia” kontserdisaalis, vist 1938. aastal. Salme Reek valis mind tollases laulumängus nümfide kuningannaks. Tantsides soolot grupi nümfide ees, laulsin kaht kerget, hüplevat laulu. Osaliselt mäletan viisi veel praegugi, sõnad on peale paari esimest rida ununenud. Pärast esinemist sain palju komplimente.
Mäletan veel ilusat lõpupidu. Tüdrukud olid kõik pikkades valgetes kleitides, poisid mustades ülikondades.

Praktikandina Eesti Pangas

1940. aastal lõpetasin gümnaasiumi. Mujal maailmas möllas sõda. Meil olid juba 1939. aastast Vene baasid. Igaühel meist olid oma salajased soovid, kuid kõik läks hoopis teisiti, vastupidi lootustele. 18. juunil 1940 võeti Eesti valitsus kommunistide poolt üle.
Nägin, kui vene sõdurid marssisid 1939. aastal Balti jaama juures. Jalas ei olnud neil säärikuid, vaid kaltsud ümber jalgade, mis oli nii võigas pilt. 1940. aasta mais lõpetasime gümnaasiumi ja juunis 1940 võeti meie valitsus üle Nõukogude Liidu poolt, kuna see toimus meie „vabatahtlikust” soovist. Jälle juhtusin koju minema, seekord üle Toompea, kus lossi ees karjusid imelikud inimesed – ei taha väljendada, kelleks neid pidasin. Igal juhul, see ei olnud meie tänavapilt, millega olime harjunud.
Minu esimeseks töökohaks oli Eesti Pank, varsti peale riigipööret, juunis 1940. Olin praktikant hoiusummade osakonnas. Kohe esimestel päevadel kutsuti mind osakonna juhataja juurde, kes oli uus, noor, hea välimusega, haritud mees ja teatas mulle, et nüüd on kõikidele noortele teed avatud, mitte ainult väljavalitutele.
Tal oli õigus, sest mina ei oleks saanud Eesti Panka, kuigi lõputunnistus oli hea – eelistati kommertsgümnaasiumi lõpetajaid ning majandusteaduse üliõpilasi. Igal juhul suunati kõikide pankade hoiusummad ühte panka, niinimetatud Hoiukassasse, mis asus Raekoja platsil.
Esimesel päeval uues pangas öeldi mulle, et „seltsimees Karjamaa, teie olete kontrolör”. Peakontrolör oli keegi mees, mitte Eesti Pangast. Ei tarvitsegi mainida – olin kohkunud ja väga mures, sest senini olin ju praktikant ja nüüd üle öö vastutav kontrolör, pealegi moratooriumi ajal. Inimesed kaotasid oma raha kursivahega ja välja võtta sai ainult 100 rubla kuus. Minule kogunes kõige enam inimesi, olin kiire, samuti aitasin vanakesi, kelledele ruttu täitsin vorme, kuigi inimeste saba oli tänaval ja miilitsad pidasid korda.
Esimestel päevadel peale kassa ja pangauste sulgemist olid kõik rõõmsad. Kuna pingutav päev oli möödas, läksin mina ruttu alla tualetti, lukustasin ukse ja hakkasin nutma. Uus pinge oli mulle kohutav, aga harjusin kiiresti ja hiljem tundsin samuti meeldivalt pinge vähenemist. Kõik meie ametnikud olid toredad, olime nagu üks pere. Päeval, pärast kassa sulgemist, lauldi heast meelest: „Ei meil pole kella vaja, Moskvast saame õige aja.” Refrään: „Ta-de-rit ja tuurita, elan aga ilma uurita.”
Aruandeid Moskvasse pidi saatma järjest. Selleks pidin andma andmed
järelkontrollile, kes need saatis Moskvasse. Ühel päeval ütles mulle too ametnik, kes oli Sinu rahvusest tore mees, et mina ärgu vaevaku ennast liigse tööga (pidevalt tasuta öösised ületunnid), kuna andmed on juba Moskvasse saadetud. Küsisin imestades, kuidas oli see võimalik? Ta naeris, tegi käega liigutuse, kuidas ta võtab õhust andmed.
Imelikke juhuseid oli palju. Meie osakonna juhataja oli jällegi tore mees. Ühel hommikul koputasin tema kabineti uksele ja läksin tuppa, paludes tema allkirja ühele dokumendile. Ta mainis, et ei olevat tarvis koputada ja mina kirjutagu ise alla tollele dokumendile, lisades: „Seltsi­mees Karjamaa, teie teate rohkem pangandusest kui mina. Kirjutage ise, aga vaadake, et teie ennast ega ka mind sisse ei vea.” Kuigi ta käis iga päev venelasest ülemusega lõunal, oli ta ikkagi südamega meie kõikidega ja alati teatas, kui oli oodata venelasest direktori kontrolli, kelle kabinet oli teisel korrusel.

Maimu Karjamaa-Viiding. Viimase kooliaasta esimesel päeval koolimaja väravas. Maimu Karjamaa teises reas vasakult teine.

Euroopas puhkeb sõda

Siis oli see saatuslik 14. juuni 1941. Hommikul tööle jõudes, olid kõik kohalolijad vaiksed ja sosistasid, et öösel olevat olnud küüditamine – pea pool panka oli tühi – see oli masendav olukord, sest keegi ei teadnud, mis edasi võib juhtuda. Kõik oli segane. 22. juunil 1941 algas sõda kahe liitlase vahel, kes 1939. aasta salalepingus jagasid Euroopa maid, ja nüüd ründasid Saksa väed Nõukogude Liitu, olles võidukad oma niinimetatud Blitzkriegiga. Saksa väed olid Moskva all, kuid anti käsk tagasitõmbumiseks, et suunata väed õliväljade vallutamisele.
Suur viga tehti ukrainlastega. Enam kui miljon relvastatud ukrainlast jooksis Saksa poolele, ja mis tehti? Neid koheldi kui vange. Väga suureks abiks Nõukogudele oli Ameerika sõttasekkumine. Selle põhjustas jaapanlaste rünnak Pearl Harbourile. Ameerika hakkas varustama venelasi igasuguste toiduainete, konservide, sõjavarustusega jne – toetades igati Vene vägesid, samuti jagati jälle Euroopa piire pärast sõja lõppu mais 1945. aastal lootuses, et vastavate maade vabadel valimistel okupeerivad valitsused lahkuvad endistesse piiridesse, aga Nõukogude Liit ei liikunud sammugi sealt, kus teda oli vabatahtlikult vallutada lastud.
Kogu sõjaaeg ja käik oli hirmus, kuid noorena suutsime palju rohkem taluda. Masendav – ühed põgenesid või küüditati Venemaale, teised laevadega Saksamaale, kolmandad paatidega Rootsi.

Abikaasa Arnold Viiding (1911–2006) Arnold Viidingul oli seljataga kaks hiilgavat karjääri – sportlase ja politseiohvitseri oma.  Valgas sündinud Viiding võitis kuulitõukes 1934. aasta Euroopa meistrivõistlustel kulla ja oli kettaheites viies. Ta saavutas 1936. aasta Berliini olümpiamängudel kuulitõukes kaheksanda koha. Ta oli üks kolmest Eesti spordi kuldmärgi kavalerist. Samasse ajajärku kuulub igapäevatöö politseis ja õpingud Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1940. aastal, olles ennast täiendanud ka Inglismaal ja Soomes. Nõukogude okupatsioon sundis mehe põranda alla – algas surmajaht politseinikele. Viimased kolm kuud enne Saksa vägede saabumist varjas ta end Tallinna Tennisehallis, kus päeviti punaseid propagandakoosolekuid korraldasid. Saksa okupatsiooni ajal oli Arnold Viiding politseikooli juhataja, olles samal ajal tihedas kontaktis Uluotsa&Puki rahvusliku ringkonnaga. 1944. aastal oli Viiding sunnitud pealetungiva Punaarmee eest lahkuma Saksamaale, kust suunduti perega 1949. aastal Austraaliasse. Allikas: Estonian World Review

Põgenemine Saksamaale

Sakslaste okupatsiooni ajal töötasin käsundusametnikuna Eesti Julgeoleku Politseis, hiljem hooldusreferentuuris, kus tegelesin eesti sõdurite perekondade eest hoolitsemisega kuni Eestist põgenemiseni septembris 1944. Politseis töötades tutvusin oma tulevase abikaasa, tuntud sportlase, kuulitõukaja Arnold Viidinguga.
Arnoldil oli stipendium Saksamaa ülikoolis doktorikraadi saavutamiseks, kuhu ta pidi minema koos Paul Pinna pojaga 1943. aasta alguses, mis aga tühistati totaalse mobilisatsiooni tõttu. Teda kui endist kriminalisti määrati varsti Politseikooli ülemaks (enne seda ta oli kriminaal-lektor) ja hiljem, kui Eesti Julgeoleku abijuht kapten Tiit saadeti rindele, pandi Viiding tema asemele. Mõlemaid eelnimetatud kohti vastu võttes pidas ta läbirääkimisi professor Jüri Uluotsa ja endise vaba Eesti Riigivolikogu esindaja härra Pukkiga. Mõlemad tulihingelised patrioodid soovisid, et Viiding nõustuks talle soovitatud kohtadega.
Juunis 1944. aastal saadeti Viiding Berliini. Enne seda aga tellisime laulatussõrmused. Olime omavahel kihlatud, mida keegi ei teadnud peale minu ema, kes andis meile sõrmuste tarvis kulla. Arnold tuli läbi sõja mulle järele 24. augustil 1944, 26. augustil 1944 kihlusime ja teatasime vanematele oma suurest uudisest ning 2. septembril 1944 abiellusime.
Tartu all olid ägedad lahingud, nagu juba tead. Nüüd mõtlen tihti kauge mineviku peale, et kuidas ta riskeeris oma eluga. Nädal hiljem põgenesime laevaga Saksamaale, sihtkohaks oli esialgselt Berliin. See oli hirmus valus, jätta kodumaa, oma vanemad ja vend ning minna vastu tundmatule saatusele. Ema trööstis, et tütar, ära nuta. Sa lähed ju oma mehega koos, ise aga hoidis pisaraid. Mäletan veel praegugi, kus mu vanemad ja 13-aastane vend seisid, meid jumalaga jättes. Meil oli õnne – meie laeva ei pommitatud.
Danzigi kaudu Berliini jõudes läksin peatselt Thüringeni Sonnebergi linna ja Arnold saadeti Tšehhoslovakkiasse Marienbadi linna. Veebruari lõpus 1945. aastal tuli jällegi minu kallis mees mulle järele ja viis mind enda juurde Marienbadi. Ta oli aga mind tädi juures vahepeal külastanud ja oli meiega ka 1. jaanuaril 1945.
Meil oli imepisike teenijatuba kolmekorruselises majas, kus elasid küllaltki mõjukad inimesed, kelle teenijatel oli toakene kolmandal korrusel ja kes pidid pererahva helistamisele reageerima. Sõja ajal pidid aga kõik loobuma sarnasest mugavusest. Nii oligi meil majaomanikkude teenija tuba. Nad olid meiega väga sõbralikud ja mitmel juhul kutsusid õhtusöögile.
Olin 1945. aasta alguses juba rase ja sain lisa piimanormi. Sõda oli juba lõpupäevil, kui tookord käisin oma piima saamas ja kuulsin rõõmustavat uudist, et Hitler oli enesetapu sooritanud, samuti Eva Braun, tema kallim, kellega ta abiellus enne enese­tappu. Oma piimanormiga majja tagasi minnes kohtasin all ukse juures majaperenaist. Suure õhinaga tahtsin oma haruldast, rõõmsat uudist tollele daamile teatada, aga õnneks ei jõudnud veel oma suud avada, kui too proua langes nuttes minu õlale, ise nuuksuvas ahastuses öeldes: „Frau Viiding, Hitler ist gestorben.” Tol hetkel olin õnnelik, et ma ei jõudnud rõõmust hõisata.
Varsti, mai algul 1945, oli sõda lõppenud ja uus lootus südames, et saame koju, aga kõik läks teisiti, sest Lääne ilm loovutas mitmed Euroopa riigid vabatahtlikult Nõukogude Liidule. Meie alustasime mehega koos üheteistkümne eesti sõduriga põgenemist Tšehhoslovakkiast Thüringeni. Arnold tõi välja üksteist eesti sõdurit, kes vastasel korral oleksid jäänud Tšehhi põrgusse, kus olevat julmalt piinatud.
See oli tõesti jälle nii raske ja vaevarikas aeg Lõuna-Saksamaa päikese all. Ööbisime koolimajades, taludes lakas, sepikojas kivipõrandal magades. Piir piiri järel anti Vene valdusesse. Ei saa mainimata jätta sakslaste vastutulelikkust põgenike suhtes. Neil oli siiras kaastunne sõjapõgenike vastu, kes olid kõik kaotanud.
Lõpuks jõudsime Sonnebergi, mis oli meie sihtkohaks. Ma ei mäleta enam täpselt, aga varsti avati põgenikele laagrid USA ja Inglise tsoonides. Meie olime Ameerika tsoonis ligikaudu neli aastat. Enne viimasesse laagrisse jõudmist olime lühikese ajaga läbinud kolm laagrit, kuni jõudsime neljandasse – Memmingeni, kuhu jõudsime esimestel oktoobripäevadel ja Arnold viis mind kohe haiglasse, kus meie pojuke Kalev sündis 7. oktoobril 1945. Arnold oli kogu meie „reisimiste” ajal grupijuht ja alguses Memmingenis haridusala juhataja ning plokivanem, aga ta loobus kõigest, kartes kommunistide valesüüdistusi.
Mainin ka mõnd asjaolu Eesti Julgeoleku Politseist. Esimeseks juhiks oli major Mere. Pärast tema rindelesaatmist määrati juhiks härra Ennok ja abijuhiks oli endiselt kapten Tiit. Pärast tema rindele minekut määrati tema asemele Arnold Viiding, kes oli samaaegselt Politseikooli ülem ja lektor. Mina sain koha kapten Undi käsundusametnikuks ja pärast tema rindele saatmist määrati mind hooldus-referentuuri asjaajajaks – ülemuseks oli kapten Reebs ja pärast tema rindele minekut oli minu ülemuseks kapten Raus.
Eesti Julgeolekupolitsei koosnes peamiselt sõjaväelastest ja üksikutest politseinikest, kes olid osanud endid varjata küüditamise eest, sest nemad olid esimeste hulgas, keda Siberisse saadeti. Arnold varjas ennast nädalaid tennishalli lae vahel koos tennisemeistri Lasna ja oma sugulasega. Pidid tõesti olema külma­verelised, sest päeval toimusid seal kommunistide miitingud. Kui saksa väed jõudsid Kadriorgu ja leidsid seal kolm habemesse kasvanud, kasimatut meest, pandi nad kohe mahalaskmiseks seina äärde kui hävituspataljoni mehed, aga Arnold, kes oskas saksa keelt, selgitas olukorda, mida kohe ei usutud, mindi laealust kontrollima ja leiti, et seal oli tõesti elatud ja kolm eesti meest olid vabad – sakslased uskusid nende seletusi.

Laulab Maimu Karjamaa-Viiding. Kooli kokkutulek 1992. aastal.

Sõit vabale maale

Esimesena põgenikele avanenud maale, Austraaliasse, jõudsime 15. märtsil 1949. aastal. Sellele eelnes 1949. aasta veebruaris rongisõit Itaaliasse, kus Napolis, kasarmu primitiivsetes oludes ootasime laeva teeleasumist. Laevasõit, jälle viletsates tingimustes, kestis neli nädalat. Sydneysse jõudsime oma kahe kohvritäie vanade riietega koidu ajal. Kohale toodi meid Austraalia riigi rahadega, aga Arnold pidi töökohustuse alusel kaks aastat raudteel sütt kühveldama.
Minule ja kümnetele tuhandetele oli meie kodumaa kadunud 50 pikka aastat. Siis, kui 1991. aastal Eesti vabanes Nõukogude Liidu haardest, olime meie ja paljud meieealised juba liiga vanad, et seal uuesti alata oma elu, mis oli meie nooruses võõra võimu tõttu purustatud.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et kõigil pagulastel oli raske tühjade kätega tulla võõrale maale uut elu alustama. Meie olukorda kergendas nii Saksamaal kui Austraaliasse saabudes meie mõlema korralik keelteoskus.
Olime võõrsil rajanud kodud endile ja oma lastele, kuid see ei kaota südamest tunnet, et olime pidanud rajama oma elu võõrsil sõjapõgenikena, kellelt oli võimuahnitsemises võetud kodumaa.