Eesti NSV esikommunistid K. Vaino ja J. Käbin. Arhiivifoto

Kollaborandid – tantsud kuradi vanaemaga

tekst: Enn Soosaar
ilmunud esmakordselt K&E / 1999

Sõna kollaboratsioon on tuletis ladina verbist collaborare, mis tähendab kaasa või koos töötama. See sõna omandas tumedama varjundi maailmasõdade aegu, mil kollaboratsioon tähendas koostööd vaenlasega, seejuures eriti vabatahtlikku koostööd ja kodumaad okupeerinud vaenlasega.
Teise maailmasõja kaotasid teljeriigid Saksamaa, Itaalia ning Jaapan ja võitsid liitlased Suurbritannia, Prantsusmaa, Nõukogude Liit ning Ameerika Ühendriigid. Arusaadavalt otsiti ja leiti tookord kollaborante nendelt territooriumidelt, mille olid sõja käigus anastanud sakslased, jaapanlased, itaallased. Kättemaks oli kahtlemata õiglane, kuid samas ka julm. Keegi ei tea, kui palju tegelike või oletatud okupantide sabarakke kaotas omakohtutes elu. Samas toimus 1945. aastal ja hiljem hulk juriidilidelt enam-vähem korrektseid õigusemõistmisi, mis lõppesid paljudele kaasajooksikutele surmanuhtlusega.
Meenutagem mõnda iseloomulikku näidet tippudest. Prantsusmaal mõisteti surma marssal Philippe Pétain, kes sõmis 1940 Saksamaaga kapitulantliku vaherahu ja juhtis seejärel Vishy nukuvalitsust. Laske­komando ette teda siiski ei saadetud, sest kohtuotsus muudeti eluaegseks vanglakaristuseks ja vana mees, Esimese maailmasõja aegne kangelane, suri türmis. Belgias mõisteti surma profašistliku Rexist-partei asutaja ning liider ja kohalike SS-vabatahtlike hilisem komandör Leon Degrelle. Otsus langetati tagaselja ning jäi täide viimata, sest Degrelle pages Franco Hispaaniasse, kus tast sai Hispaania kodanik, kus ta suri 1994, 88 aasta vanuselt.
Paljud siiski eluga ei pääsenud. Riigireetmises süüdistatuna hukati Pierre Laval, Prantsusmaa kahe- ja kolmekümnendate aastate mitme valitsuse minister ja kahekordne peaminister, kes tegi Vichy marionett-peaministrina innukat koostööd natsidega. Sama saatus ootas  Vidkun Quislingit, Norra sõjaministrit aastatel  1931–33, kellest sai pärast Saksa okupatsiooni kohaliku omavalitsuse minister-president. Võllas lõpetas punaarmee kindral Andrei Vlassov, kes langes 1942 sakslaste kätte vangi ja võitles seejärel viimaste poolel Vene Vabastusarmee komandörina Stalini režiimi, aga seega ka sõda võitvate liitlaste vastu. Teatavasti olid sovjetid eriti kättemaksuhimulised ja väga harv isik, kellele sai inkrimineerida koostööd okupantidega, pääses maha­laskmisest või vanglakaristusest.
Võitjad määravad mängureeglid. Kohalike sakslaste, itaallaste ja jaapanlaste koostööd liilastest okupatsioonivõimudega ei ole kunagi käsitatud kollaboratsioonina. Ka puudub ja nähtavasti jääbki puuduma rahvusvahelise õiguse järgne hukkamõist sellele üksikisikute ja organisatsioonide paljutasandilisele koostööle, mis toimus Baltimaades ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikides pärast nõukogude vägede üleveeremist ning Moskva ülemvõimu kannakinnitamist neis ligi pooleks sajandiks.

Meie oma Pétainid, Lavalid, Quislingid... jäävad risti löömata

V. Quisling ja N. Karotamm. Võitjad määravad mängureeglid. Vidkun Quislingist on saanud „reetmise sümbol”. Eesti kompartei esimeste sekretäride kohta aga puudub rahvusvahelise õiguse järgne hukkamõist. Foro Wikimedia

Topeltstandardite elujõud rahvusvahelises suhtluses ilmneb siin kahetsusväärse teravusega. Olukorda, mis tekkis punaarmee 1944 ja 1945 vallutatud hiigelterritooriumil, on defineeritud küll nii ja naa. Sestap jätkem keerutamine ja tunnistagem tõsiasja: 1989. aastani ja kohati kauemgi kestis nendes iseseisvuse kaotanud riikides okupatsioon, mis kõigi nukuvalitsuste, käsilaste ja omariikluse reetjatega on võrreldav valitsemismallidega, mida rakendas natsistlik Saksamaa (või Itaalia või Jaapan) Teises maailmasõjas vallutatud aladel. Sest tõesti, mille poolest erinesid Tšehhoslovakkia Gottwaldi – Novotni – Husáki, Ida-Saksamaa Ulbrechti – Honeckeri või Eesti Karotamme – Käbini – Vaino režiimid Vichy valitsusest Prantsusmaal või Reichi protektoraadist Norras? Kui, siis ainult sedavõrd, et Pétain ja Laval ei olnud kaugeltki nii truud käsutäitjad kui nimetatud ja luuludes elav Quisling vist uskuski, et kujundab natside toetusel Norrale uut paremat tulevikku. Või teisalt püssi ning pistodaga sotsialismileeri teeninud kaasajooksikud? Karta on, et Degrelle ning Vlassov jäävad oma reeturluse ja veretöödega nende kõrval poisikesteks.
Loomulikult on kahel okupatsioonil ja seega nende alla harrastatud kollaboratsioonil oluline vahe. Natsid püsisid Saksamaal pukis kaksteist aastat ja mõned kuud. Kui nende esimeseks pesuehtsaks okupatsiooniks pidada Böömi- ja Määrimaa hõivamist 1939, mis kestis kuus aastat. Taani oli sakslaste käes viis aastat, Pariis neli, Eesti kolm ja nii edasi. See-eest kestis Nõukogude okupatsioon Euroopas, kui lõpuks lugeda viimaste võõrväeüksuste väljatõmbamist – 31. augustini 1994.
Elu-olu võõrvõimu all, mis jagab ja valitseb kaks kuni kolm aastat, erineb elust-olust võõrvõimu all, mis hoiab rahvast ja riiki oma haardes kaks-kolm sugupõlve. Kaheksakümnendatel küündis NLKP liikmete arv Eestis üle saja tuhande. Parteisse kuulus elanikkonnast 6–7%, kui aga lapsed maha arvata, siis täiskasvanustest umbes 10 %. Eesti vabariigi kodanike ja nende järglaste hulgas oli protsent pisut madalam, aga ikkagi iga kahe­kümnes osales organisatsioonis, mille kaudu teostas nende kodumaa okupeerinud ning annekteerinud naaberriik oma ainuvõimu.
Ükskõik, kuidas keegi parteisseastumist toona põhjendas või tagantjärele seletab, ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et alles kümmekond aastat tagasi viibis meie hulgas umbes viiskümmend tuhat eestlast (pluss tolleks ajaks surnud), kes olid kirjutanud avalduse, lubanud järgida NLKP põhikirja nõudeid, andnud oma soovi kinnituseks allkirja. Õigupoolest oli lugu veel hullem, sest üht või teistpidi haarati kollaboratsiooni ehk koostöösse totalitaarse võimuga kõik, ka lapsed. Kui paljud meist saavad tõsimeeli tunnistada, et nad ei ole pooleks sajandiks veninud pika perioodi mõnel ajaühikul oma põhimõtteid prostituteerinud? Vast ainult need, kel pole põhimõtteid kunagi olnud.
Üheseid lahendusi ei ole. Nagu ei olnud kollaboratsioon vaenlasega – olgu vabatahtlik või mitte vabatahtlik – meil ühine. Ja ei saanudki olla, sest mõtlema ja vahel koguni tegutsema pidi sellegi nimel, et ööle tõepoolest järgneks päev. Ma ei usu neid võimu- ja heaolu­privileegidega äraostetud kõrgeid funktsionääre, kes on praegu agarad seletama, kuidas nad keskkomitees või partei rajoonifüürerina ikka Eesti asja ajasid ja Moskva sõgeda omavoli all muudkui kannatasid. Küll aga usun, et väga paljud meie hulgas, ka sajad ja tuhanded formaalsed kannu­poisid, ei jätnud keisrit teenides teenimata oma jumalat.
Meie Pétainid, Lavalid, Quislingid, Degrelle´id ja Vlassovid jäävad risti löömata. Kes tahab, see võib näha siin ajaloo järjekordset mõru paradoksi. Ent rõõmu saaksime sellegi üle tunda, et tantsud kuradi vanaemaga on Eestimaal lõppenud.

Kollaborandid.
Reetmise piirid ja põhjused

tekst: Taimi Elenurm
ilmunud esmakordselt K&E 1999

Mis teeb koostöö võõrvõimuga mõne inimese jaoks ahvatlevaks? Kas sel juhul ollakse pelgalt võõra võimu käsutäitja või ka koostööpartner?

Üht võib ajendada koostööle vägivallaga hüljatuse- ja tõrjutusetunne omade poolt, teist palett lapsepõlvest pärit hirme, kolmandat talitsematu tunnetushuvi ja edevus, neljandat äriidee või kaine olupoliitiline arvestus.
Psühhoanalüütilise käsitluse kohaselt võib võimukuulekuse üheks põhjuseks olla emotsionaalse kontakti puudumine imikueas. Kui lapsel pole esimestel eluaastatel võimalik luua tundesidet ühe kindla täiskasvanuga, siis jääb tal saamata eluks vajalik turvatunne ning ei arene välja usaldus ei teiste ega ka enda vastu. Täiskasvanueas avaldub see eksistentsiaalse häire hirmureaktsioonina ning sõltuvusena võimukamatest. Tundekülmuse tõttu ei taju sellised inimesed kannatuste suurust, mida nad oma tegudega teistele põhjustavad, ning on võimude poolt kergesti manipileeritavad.
Teismelisena läbielatud tõrjutuse- ja hüljatusetunne on teine lapsepõlvekaja, mis kollaboranti tegutsema võib ajendada. Näidata koht kätte neile, keda kunagi on kadestatud ja kardetud, kelle hulka on kuuluda tahetud, ent mis pole õnnestunud – see soov saab põhjuseks, et täiskasvanueas otsitakse võimalust n-ö revanšiks.
Lapsepõlvest pärinev viha ja vaen nende suhtes, kes olid paremad, võib käänduda kättemaksuks ka siis, kui tõrjumist ja hüljatust kogetud polegi. Inimliku soovi – eristuda ja teistest parem olla – täitumist püütakse saavutada senise purustamise, mitte aga uue ülesehitamise kaudu. Kui jõudu ja mõistust ei jätku, minnakse koostööle võimuga.
Allaheitlikkus võimu suhtes on sageli pöördvõrdelises sõltuvuses üleolekuga väetimate suhtes. Mida kitsim, julmem ja ükskõiksem ollakse alamate vastu, seda püüdlikumalt üritatakse meeldida ülematele, aimata nende soove ja sihte õhust.

Kvislingid

L. Degrelle. Kuivõrd tegutseb kollaborant teadlikult ning kuivõrd on ta pime marionett võõrvõimu käes? Foro Wikimedia

Kvislingit tuntakse reeturina – võõrast ja vaenulikku, vägivaldset ja purustavat võimu teenima asunud kaaskondlase võrdkujuna, „omana“, kes võtab esindada ja kaitsta „nende“ huve ning kes „omade“ hävitamise teel teenib kasumit „nendele“ ja kannuseid endale.
Kas reetmisel on piirid? Kas pole kord reeturiks osutunud isik valmis reetma kõiki ja kõike? Kuivõrd tegutseb kollaborant teadlikult ning kuivõrd on ta pime marionett võõrvõimu käes?
„Ma täitsin vaid käsku“ on halvim vabandus vägivallale. Kuulekuse varjus on eelkõige soov teenida omakasu. Et aga vastuolulisi väärtusi on korraga võimatu teenida, see ajaks hulluks, siis tekib vajadus oma tegevust kuidagi õigustada. Ennekõike iseenda ees. Üks võimalus on leida võõraste ideede teenimisele merkantiline põhjendus. Näiteks ma oli sunnitud võõrvõimule oma oskusi ja teadmisi müüma, sest muidu oleksin kaotanud võimaluse elada (loe: nii head elu). Hästi kinnimakstud vale, tundub kuidagi väiksem olevat...
Kui võõrvõimu teenimise eest makstakse vähe, kuid see tee on siiski valitud, siis tuleb väärtuste ja käitumise vastuolu mõistlikult lahendada. Nii võib juhtuda, et kuulekast käsutäitjast saab võimule innukas koostööpartner. Ideoloogilised veendumused teisenevad, kui õigustuseks saab uut liiki õigluse otsing. Seda tüüpi kvislingist võib saada ülipüüdlik võimu ülevõimendaja. Mõnikord tahab ta olla „usklikum kui jumal ise“.
Kvislingit võib kannustada võõrvõimuga koostööle personaalne esiletõsmine, võimalus tunda „võimu hingust“, omada erilise inimese, väljavalitu oreooli, mis eristaks teda endistest kaaslastest. Tema osaks on valvata, et teised täidaks norme ja reegleid, millele tal endal on lubatud vilistada, ta võib tarbida hüvesid, mis tõstavad ta valitute hulka.

Vastutus versus kuulekus

USA psühholoogide Milgrami ja Hoflingi katsed tõestasid veenvalt, et osava manipuleerimisega võib korralikest kodanikest katsealused viia enesetundeni, kus nad on vabatahtlikult valmis vägivallategudeks süütute kaaslaste kallal.
„Ma ei järgi võimude korraldusi, kui leian, et need pole õiged või võivad kedagi kahjustada“ – nii väitsid katsealused enne eksperimenti, mille käigus neid võimu ja autoriteeti omavate isikute nõudmisel sunniti suurendama klaasseina taga istuvale kaaslasele antava elektrilöögi tugevust eluohtlikuni. 65% katse­isikutest allusid survele ja toimisid vastupidiselt oma esialgsele väitele (elektrilöögi ohvrit mängis näitleja, kuid katsealused ei teadnud seda).
Milgram ja Hofling järeldasid, et inimesed ei tunne oma tegude eest vastutust, kui nad teevad seda võimu survel. Kollaboratsionist võib tunda end kõikvõimsana, sest võimule allumine annab talle paradoksaalse õigustuse teha, mida iganes – sest vastutab ju keegi muu.
Isikliku vastutuse puudumist võimaldavad rollid on soovitavad autoritaarsetes ühiskondades ja organisatsioonides. Need valitsemisvormid toetuvad inimese psüühilisele ebaküpsusele. Rootsi psühhoanalüütik Stefi Pedersen on öelnud, et kuulekus on palju suurem probleem, kui sõnakuulmatus.

Võimu teenimine kui äriidee

Kreedo „peab ette nägema, kellele kuulub tulevikus võim ning asuma sellega kiiresti koostööle“ on omane luuserile, kes kannab eneseteostuse luhtumise üle kogu ühiskonnale. Alusetu ambitsioonikus teeb tundlikuks kõigi võimaluste suhtes ja sunnib avastama võimuvõitluse allhoovusi. Seepärast on luuser varmas märkama ja prognoosima võimuvahetust. Ta hülgab vana võimu veel enne, kui teised midagi märkavad. Ta vahetab veendumisi nagu ülikondi, hoides alati nende poole, kelle käes on võim, võideldes häälekalt jõudude vastu, kel pole niikuinii sõnaõigust. Mõne sellise olupoliitiku tegevis võib olla üliheaks baromeetriks poliitilise ilmamuutuse prognoosimisel.

Olupoliitiline pragmaatilisus

Levinud põhjendus kollaboratsiooni õigustamiseks on eluinstinkt – „teisiti pole ellujäämine võimalik“; „ebanormaalsetes tingimustes on normaalne käituda ebanormaalselt. Ometi on inimesi, kes vaatamata riskile kaotada elu, ei tee koostööd vägivallavõimuga. On nende eluinstinkt ehk väiksem või lepivad nad äraelamiseks vähemaga?
Olupoliitiku tunnuslauseks on: „Olgem paindlikud, sest vaja on kohaneda.“ Ta kaalutleb kainelt, kuidas paremini ära elada – teeb tehingu sellega, kes maksab. Seejuures on ükskõik, kes maksab, raha ju ei haise. Normid, reeglid ja põhimõtted pole olulised. Kui eetilised piirid puuduvad, saab olupoliitikust igasuguse võimuga kokkumängu harrastav kollaborant.
Samas tuleb ette olukordi, kus eetiliste põhimõtete jäikus võib viia tunduvalt halvemate tagajärgedeni kui paindlik, püsimist tagav kohanemine. Millal ja kuidas saab paindujast murdunu, seda on võimatu määratleda.
Olupoliitika kujunemine üldiseks normiks annab võimule piiramatud võimalused.

Mängurlus

Kui vaba ja avatud suhtlemine on häiritud, siis võivad võimumängud kujuneda ainukeseks võimalikuks kontakti saamise viisiks oluliste teistega. Võimule põhinev suhe tekitab erutust ning õhutab proovima oma mõjukuse piire.
Mängurit huvitavad teiste nõrkused ja motiivid. Ta uurib, kuivõrd saab teisi endale allutada, kuidas ja mitmel erineval moel on kellegi hirmude ja ihadega võimalik manipuleerida, kuidas saab mõjutada masse. Võimukire rahuldamiseks kõlbavad kokkulepped kellega iganes. Mida segasem seis, seda erutavam on mäng, sest kokkuleplus võõraste jõududega toob mängu uued elemendid, mis võimaldavad mänguril partnereid ootamatustega rabada. Mänguri lähikondlased ei tea sageli seda, et nad on tema mängus osalised. Võimumängur hirmutab ja alandab. Oluline on hoida teisi pideva pinge all, sest vaid see tagab ka endale toimimiseks vajaliku ergutuse.

Oppenheimeri sündroom

Loov isiksus, kes tahab iga hinna eest jõuda asja tuumani, näha või leiutada midagi enneolematut, võib mitte pöörata tähelepanu sellele, kuidas tema töö tulemust kasutatakse. Süüvinud senitundmatu nähtuse uurimisse, võib talle ajutiselt olla ükskõik, kes tema töö ellu rakendab või ära kasutab. Mõnikord küll aimatakse tagajärgi, kuid edevus ei luba poolel teel peatuma jääda. Tunnetushuvist ja uudishimust, mis ületab eetilised piirid, võib saada vaimne narkootikum, mis sunnib minema kokkuleppele võõra ideoloogia ja väärtustega.

Stockholmi pantvangide sündroom

Ohvri kiindumist oma röövijasse tuntakse Stockholmi pantvangide sündroomi nime all. Kui vägivallatseja hirmutatud ja piinatud isiku suhtes inimlikke jooni ilmutab, võib kurnatut tabada šokk, mille tulemusena ta oma piinajasse armub. Võimete kinkimine näib ainuvõimaliku tänuna inimlikkuse eest olukorras, kus selle olemasolugi ununema kipub.

Juuditi dilemma

Kas Juudit oli vaenlast ihanud reetur või rahva päästnud uuendusmeelne juht? Kannustas teda Olovernese juurde minema kirg sünnitada head tõugu järglasi või soov parandada rahva elujärge? Oli ta kollaborant või kangelane?
Tunded ja nende tõlgendamine määravad, kas inimene hindab oma teo väärikaks või väärituks. Hulkade suhtumise võimuga koostööd tegevatesse isikutesse kujundavad uskumused ja müüdid. Igal uuel võimul on kalduvus purustada vana võimu poolt loodud müüdid ja degradeerida nende kangelased – et tekkinud hingevaakumisse oma müüdid ja tõlgendused istutada. Kollaborandist saab isik, kes peab aitama uusi müüte kujundada. Kuni mäletatakse eelmisi aegu ja aegumatuid väärtusi, jääb kollaboratsionism heitlike aegade tunnusjooneks ja heidikute mängumaaks. Kui kaovad need põlvkonnad, kes mäletavad, ilmutavad kadunud väärtused end veel ehk unenägudes ja mälestuste mälestustes.