Ratsaväekindral krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff

tekst: Jüri Kotšinev

Ratsaväekindral von Benckendorff Foto: Wikipedia

Tulevane ratsaväekindral von Benckendorff (1781–1844) pärines saksa aadlisoost, kelle esindajad asusid elama Liivimaale XVI sajandil. Ning asusid Vene riigi teenistusse XVIII sajandi alguses.

Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff sündis 23. juunil (ukj 4. juulil) 1781 Tallinnas.
Konstantin Alexandri isa oli jalaväekindral ja Riia kindral-kuberner Cristoph von Benckendorff, ema Anna Juliane Schilling von Cannstatt, kes oli keisrinna Maria Fjodorovna (Sophie Dorothe von Württembrg), Paul I abikaasa, lapsepõlve- ja noorusaja sõbranna. Koos Württembergi printsessi, tulevase Vene keisrinnaga tuli Anna Juliane Schilling von Cannstatt Würrtembergist Venemaale.
Hariduse sai Konstantin Alexander von Benckendorff jesuiitide pansionis Peterburis. Pansioni lõpetas ta 1798. aastal ja asus sõjaväeteenistusse ihukaitsekaardiväe Semjonovski polku. Sama aasta detsembris sai ta lipniku auastme ning ta määrati keiser Paul I tiibadjutandiks. Ilmselt mängis selle määramise puhul rolli Benckendorfi ema sõprus Paul I abikaasa, keisrinna Maria Fjodorovnaga.
1803. aastal osales Benckendorff sõjalises konfliktis Gruusias ja sai selle eest Püha Anna ordeni neljanda järgu. Samuti osales ta 1805. aastal Napoleoni-vastases koalitsioonisõjas ning sõjas, mida peeti prantslaste vastu 1806–1807. Preussisch-Eylau lahingus (jaanuar 1807) üles näidatud vapruse eest sai Benckendorff Püha Anna ordeni teise järgu. Ta ülendati kapteniks ning peagi polkovnikuks. Vene-Türgi sõjas (1806–1812) paistis ta silma Rušuki lahingus 1811. aasta juunis ja sai selle eest Püha Georgi ordeni neljanda järgu. 1812. aasta Isamaasõjas ja 1813.–1814. aastate Euroopa sõjakäigus paistis silma kui ratsaväekindral, kes omas suurt isiklikku vaprust.
1812. aastal määrati ta Moskva komandandiks, kui Napoleon oli oma vägedega sealt lahkunud. Tema juhitud väeüksus võttis Moskva all vangi 3000 prantsuse sõdurit ja sõjasaagiks 30 kahurit. Lahingus Veliži all Smolenski kubermangus 1812. aasta juulis paistis ta silma ja sai selle eest ülendatud kindral-majoriks. „Rahvaste lahingus” Leipzigi all paistis silma võimeka väekoondiste juhatajana ja tema juhtimisel vallutasid venelased kindlusi Hollandis ja Belgias. Osales Napoleoni vastases võitluses Prantsusmaa pinnal ja sai selle kõige eest Püha Georgi ordeni kolmanda järgu, Püha Anna ordeni teise järgu ning Püha Vladimiri ordeni teise järgu. Samuti sai ta briljantidega kaunistatud kuldmõõga „Vapruse eest”.
1814. aasta augustis määrati Benckendorff 1. ulaanidiviisi 2. brigaadi komandöriks. 1816. aasta aprillis sai temast 1. ulaanidiviisi komandör. 1819. aastal asus ta juhatama kaardi­väekorpuse staapi ning sama aasta juunis sai Benckendorfist kindral-­adjutant. 1821. aasta septembris ülendati ta kindral-leitnandiks. Sama aasta detsembris sai temast 1. kürasiiridiviisi komandör.
1821. aastal esitas Benckendorff keiser Aleksander I-le ettekande mässumeelsete ohvitseride tegevusest. 1825. aasta 14. detsembril, kui troonile asus Aleksander I vend Nikolai I ja pealinnas puhkes „dekabristide” mäss, aitas Benckendorff uuel keisril seda maha suruda. Benckendorff määrati selle mässu uurimiskomisjoni etteotsa.
1826. aasta jaanuaris esitas Benckendorff keiser Nikolai I-le projekti „Välipolitsei töö kohta”. Selles projektis oli tõestatud tsentraliseeritud võimsa politseikorpuse loomise vajadus. Projekt nägi ette uue politseistruktuuri, pealinnas asuva analüütilise keskuses ja täidesaatvate organite koostööd kohtadel. Keiser Nikolai I määras Benckendorfi 1826. aasta juulis Tema Keiserliku Kõrguse Isikliku Kantselei 3. osakonna ülemaks. Sama aasta septembris sai Benckendorfist senaator ja 1827. aastal omistati talle Peterburi Teaduste Akadeemia auliikme nimetus. 1829. aasta veebruaris sai Benckendorfist Riiginõukogu liige ja 1831. aastast Ministrite komitee liige. 1829. aastal ülendati ta ratsaväekindraliks ehk siis täiskindraliks.
Benckendorff teostas Venemaal tsensuuri, uuris üliõpilasühingute tegevust ning dekabristidega seotud isikute tegemisi, uuris Poola 1830.–1831. aasta ülestõusuga seotud toimikuid ning kontrollis haridust, trükisõna levikut ning kirjandust. Ta üritas laiendada tsensuuri. 1838. aastal tegi Tema Keiserliku Kõrguse Isikliku Kantselei 3. osakond ettepaneku ühendada Moskva ja Peterburi raudteega. 3. osakond juhtis keiser Nikolai I tähelepanu rahva üldisele rahulolematusele seoses nekrutite värbamisega ning vajadusele tõsta tervishoiu taset kogu riigis. 1842. aastal juhtis 3. osakond keisri tähelepanu rahulolematusele kõrgete kauba tollitariifide pärast. Benckendorff märkis tihti ära vajaduse hakata ette valmistama talurahva orjusest vabastamise reformi. Selles pärisorjuslikus korras nägi Benckendorff kõikide riigisiseste rahutuste algallikat. Benckendorff saatis alati keiser Nikolai I-st ringreiside ajal mööda Vene keisririiki. Koos olid nad 1828. aastal tegevarmees, kui käis järjekordne Vene-Türgi sõda. Nad külastasid rindetsooni. Kõike seda arvestades ei ole midagi imestada, et 1832. aasta novembris annetas keiser Nikolai I Benckendorfile ja tema järglastele pärandatava Vene Impeeriumi krahvitiitli. Kuna Benckendorfil ei olnud meessoost järglasi, sai krahvitiitli koos pärandusõigusega endale üks tema sugulastest – Konstantin Konstantinovitš von Benckendorff.
Krahv Benckendorfil olid välja teenitud kõik Vene Impeeriumi kõrgemad ordenid – Püha Aleksander Nevski orden (1825), Püha Vladimiri ordeni esimene järk (1829), Püha Andreas Esmakutsutu orden (1834).
Viimastel eluaastatel tundis Benckendorff ennast tervislikult kehvasti ja sõitis 1844. aastal välismaale tervist parandama. Tagasiteel Badenist Peterburi suri ta ootamatult 64. eluaastal (11. septembril (23. septembril ukj) 1844). Krahv Benckendorff maeti oma Keila-Joa mõisas.