|
|
Avalikkuse huvi
Selle vastu, kas Andres Anveltil on õiguspäraselt sünnijärgne kodakondsus või mitte, on kindlasti olemas ülekaalukas avalik huvi.
Polegi väga ammu, kuskil 1990-ndate algul, kui veel elusolevad punased riigikukutajad ja küüditajad TV-s endale tuhka pähe raputasid: „Meie olime samuti Stalini terrori ohvrid, mind pandi 1950. aastal aastaks vangi” (Hendrik Allik). Kahju, et nii vähe, oleks pidanud 25+5 saama, nagu punased meile määrasid. Jaan Anveltil läks aga kehvemini, tapeti omade poolt 1938-ndal.
1998. aasta Kultuuri ja Elu juuninumbris avaldasime riigiarhiivi dokumendid – juuniküüditajate „täiesti salajased” (töö)aruanded, mis olid saadetud EK(b)P Keskkomitee I sekretärile sm Karl Särele päev pärast „küüditamistööd” 15.–16. juunil 1941.
Virumaa partorg, EK(b)P Virumaa Komitee sekretär, Alfred Stamm (ka hävituspataljoni mõrtsukas) nimetas oma (töö)aruandes taluperemehi „ollusteks”, kelle väljasaatmist oma kodust „igaveseks ajaks igavesti” Siberisse orjusesse ta siis koos omasugustega korraldas. Seesama Hendrik Allik, EK(b)P Keskkomitee liige, nuriseb omakäeliselt kirjutatud aruandes väheste punaarmeelaste üle, kes talle ülevalt poolt „töö” korraldamiseks saadeti, mistõttu tal tuli nüüd selgitada oma ülemusele, miks ta ei saanud „plaani” täita ja miks hulk eestlasi jäi välja saatmata (ette oli nähtud 741, saadeti aga 84 vähem). Seesama Viljandimaa juuniküüditaja Hendrik Allik esines 1990-ndatel kui suur repressioonide ohver, kuid mitte üks sõna tema raskest küüditajatööst!
Iga hinna eest vaikitakse ja salatakse maha kuritööd. Punaste järeltulijatel on „häiriv”, kui nende vanemate, vanavanemate inimsusevastased kuriteod rahvale meelde tuletatakse. Andres Anvelt nimetab ennast ohvriks, küll koolivägivalla, küll ajakirjanduse – ainult üks suur kannatamine ja kius. Punaste järeltulijatele ei meeldi arhiivid ja toimikud. Ise ei julge nad vaatama minna, mida nende esivanemad on korda saatnud, järsku tuleb veel hullemat välja, kui esivanemad on rääkinud, sest vale käis ka kodus ette ja taha. Kui keegi teine arhiivis käib ja valed lagedale tulevad, ollakse väga kuri, mis ta torgib, mis ta kiusab.
Niikaua kuni punaste järeltulijad pole endale selgeks teinud ja aru saanud, milliseid kannatusi nende eellased on meie inimestele põhjustanud, pole neid võimalik usaldada, ega kõrgetele kohtadele sättida. Olen kuulnud kõiksugu õigustusi: ema-isa-vanaisa oli naiivne, lapsik, sinisilmne. Kuid need „naiivsed” on eestlasi kõige rohkem teise ilma saatnud! Peaaegu alati on märgata, et teiste kannatused punaste järglasi eriti ei puuduta, ema-isa-vanaisa oli omal ajal ikkagi kõva tegelinski. Niikaua kuni neil puudub inimlik arusaam, pole võimalik ka andestada. Mina ei andesta.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
