Kui Eestimaale saabus Taara

tekst: Leho Männiksoo

Kõigile on iseenesestmõistetav, et tänasel Eestimaal on meie ajaarvamine seotud Jeesuse sünniga. Maausulised aga sellega nõus ei ole, sest see teadmine on algselt raiutud meie väikese rahva teadvusesse ristirüütlite tule ja mõõga, surma ja hirmu abil! Maausulised arvutavad Eesti ehk Maavalla vanuseks oma kalendri järgi juba 10 231 aastat, nagu on lugejal vast meeles minu kirjutisest eelmises ajakirjanumbris.

Seega on maa- ja Taarausus rõhk Muinas-Eesti maailmapildil, mis ristiusus pattude lunastuse võimalikkuse kohta ütleb hoopis, et tehtud halba ei saa olematuks teha! Seepärast – mõtle ette! Väga realistlik ja ettenägelik soovitus nii valitsejatele kui rahvastele ka kaasajal patust pääsemiseks. Paraku ei tea me täpselt kunagi ette, millest ja kus võivad tekkida viha ja vaen või suur valitsemisiha! Ajaloost võib siiski midagi ka teada saada. Kui palju me aga sellest huvitume?

Kui sa aitad iseennast, aitab sind ka Taar

Ristiusust teame näiteks paljudesse raamatutesse raiutud käskude-keeldude kaudu palju rohkem kui Taarast ja hiitest. Eesti rahva hüüdu „Taara, avita!” oleme küll vast raamatutest lugenud, teadmisi taarausust meil tänapäeval aga eriti ei ole. Ometi võiksime muinasusust lähtuvatest usuliikumistest Eestimaal ikka midagigi teada. Muinas­usu põhialustes võib peituda paljugi tänapäeval väga vajalikku tarkust!
„Soomeugrilased ei ole maailma käsitanud kui mingi kõrgema olendi loodut. Inimene on lihtsalt osa loodusest. Meie inimese teadvust on kujundanud metsad ja loodusvaim, millest tuleneb reegel, et kuidas mina metsale, nii mets minule.” – Selline arusaam on ju hoidnud meie metsi tänaseni ja olnud mitmeti toeks ka siinsele kirjutisele. Nagu mitmed kirjareadki ajakirjast Hiis.
„Eestlaste Taar polnud kättemaksev ja karistav jumal. Tema õpetas, et kui sa aitad iseennast, siis aitab sind ka Taar. Taarausus on õpetuse aluseks tõekspidamine, et kõik elav on arenemise ja edenemise tulemus ja Taar meie jumalana on piiritlematu, ta on vaid tajutav.”
Taarausus on tõdemus, et eestlust pole seni päästnud hukkumisest mitte üksikute kangelaste vägiteod, vaid kogu rahva murdmatu meelekindlus ja tarkus „targu talitada”.
Lähtudes sellest ja võttes kätte maa- ja taarausuliste kalendri, tekib tahtmatult küsimusi meie rahva arusaamise kohta ajaarvamisest ning meie rahvuse säilimisest läbi aegade. Vastuse leidmine ajaarvamise muutmise küsimusele tänapäevas on igaühe oma teha. Aga tuleviku rajamisel peab ikkagi tundma ka minevikku, alles siis võib rahva rahvuse kestmisest rääkida. Taaralaste mõistes ongi usk tahte organiseerimine.
Tänaseks on ju tõusnud kõikide maailma jumalate üle valitsema kõrgeim rahvusvaheline võim, millele saaks nimeks panna Mammona. Kuna kõigi meie eluolu mõjutab ka Eestimaal see uus „peajumal”, siis on pööranud teda kummardama päris suur osa praeguste põlvkondade eestlasi ning seetõttu ei tea me ka oma kodumaa looduse tulevikku enam ette arvata. Kas ongi meil vaja veel oma hiisi ning Taara või teiste jumaluste kaudu esivanemaid austada? Meil on juba olemas ju superstaarid!
Otsides fakte lähemast minevikust, leiab fakti, et üks peaministritest Eesti Vabariigis, Tiit Vähi, müüs ühe muistsete eestlaste hiie maa-ala maha bensiinijaama ehitamiseks. Nüüd siis sõeluvad selles kunagises pühas hiies igasugused inimesed, eesti muinasjumaluste olemusest midagi teadmata. Bensiinihindadest aga küll!
Hiis aga on peale rahva ajaloomärgi olnud ka tähendus austusest loodusele ja selle hoiule, sest ilma selleta poleks inimkonnal, vaatamata tehnika kõrgarengule, ühel päeval enam eluks vajalikku keskkonda.
Looduses on erilised kohad, mille meie esivanemad on kauges minevikus üles leidnud ja aastatuhandeid hoidnud. Mingil põhjusel on koht looduses muutunud selliseks, millega inimestel tekib eriline suhe. Need ei ole inimtekkelised, vaid looduse loodud. Austus, mis tekib inimeses ka ilma mingis usundis end määratlemata, on tunnetuslik. Hiites on inimesed ka tervist parandanud ja endasse looduse jõudu kogunud.

Taarausuliste püha ripats Tõlet, mis sisaldas tagaküljel olevas tühimikus Eestimaa püha mulda. Foto Maavald.ee Kutse Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistamiseks aastast 1936. Ühenduse Hiie Naiskolle liikmekaart 1938.

Taarausu sünniloost

Möödanikus sorides tekib tunne, et taarausu väljakuulutamine oli hoopiski katse tuua Eesti Vabariigis valitsenud ristiusu ja muude usundite kõrvale oma usk – Taara usk.
Kui rahvusraamatukogus kohtume, on Madis Iganõmm kaasa toonud põhjalikke kirjalikke materjale, mille najal heidame lühikese pilgu taarausuliste alguspäevadele. Tänase kirjutise toeks ongi Tallinna Hiis, kus ema Hilda Liine ajaloomaterjalid andis Madis Iganõmmele üle neid hoolega alles hoidnud tütar. Sealt leiame ka tõletite ja liikmekaartide kujutised ning saame öelda, et Taarausu põhimõtted sõnastati 1920.–1930. aastatel.
„Lähtuti arusaamast, et rahva kõrgeim eesmärk on vaimne ja kultuuriline iseseisvus. Kuna kultuuri ja vaimsuse peamise aluse moodustab usk, pole vaimne iseseisvus võimalik ilma usuta. Taarausu ülesanne on seega kaasa aidata eesti rahva kultuurilise iseseisvuse saavutamisele. Arvati, et eesti oma usk on hävinud ja see tuleb uuesti luua. Kuna rahvausku peeti iganenuks ja kasutuks, kujundati välja uued taarausuliste rituaalid ja traditsioonid. Taarausu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et kogu elav ilm on arenemise ja edenemise tulemus, et arenemine sünnib praegu ja kestab tulevikus.”
Taaralane usub homsesse päeva ja et see on tänasest parem. See saab aga sündima ainult siis, kui ma sellele kaasa aitan. Taara avitab!
Taarausule on omane, et arenenud maailmavaatega inimene saab tunnistada ainult ühte jumalat ja selleks olgu eestlastele Taara. Kui oleme harjunud nägema muudes usundites jumalate pilte ja teame, millised nad välja näevad, siis ütleb taaralane: „Taara ei ole määratletav ega kujutatav. Taara on tundmata tuntud, see on hingega tajutav. Taara on elusaladuse sügavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus.”
Öeldus peitub sügav filosoofiahingus, mille üle tasub tasakesi omaette arutleda, et öeldus kätketud tõdedeni jõuda ja need oma eluga siduda!
Praegu minu käes olevad kirjaread pajatavad taarausuliste rituaalidest järgmist: „Taarausuliste rituaalid kujundati teadmises, et need peavad olema kooskõlas moodsa kultuuriga. Rituaalidele kirjutati stsenaariumid. Deklameeriti kindlaid tekste, mis vaheldusid kandlemängu või koorilauluga. Peamisteks rituaalideks on taarausus abiellumise, uue liikme pühitsemise ning matuserituaal.
Hiie liige kandis hõbedast medaljoni – tõletit. Sellel on kujutatud kuldne leek, mida läbib hõbedane tee. Tõletis on raasuke püha mulda.
Major Kustas Utuste (Kirsch­baum) eestvedamisel kogunes 1925. aastal Tallinnas seltskond, kes huvitus Eesti oma usust ja nimetas end taaralasteks. Viis aastat hiljem, 1930, asutati juba Võrumaal esimene taarausuliste ühendus Tallinna Hiis. Ametlikult registreeriti see 26. juulil 1931. Veel viis aastat hiljem, 1936. aastal, asutati Võrumaal Pühajõe Hiis ja varsti Kose Hiis. Seega tähendab „hiis” loodusliku hiie kõrval ka taaralaste ühendust.
1933. aastal võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu seaduse, mille alusel oli taaralastele antud õigus tegutseda võrdselt teiste uskudega.
1940. aastaks oli Hiites kokku umbes 700 liiget. Areng peatus, sest nõukogude okupatsioonivõimud keelustasid taarausuliste organisatsioonide tegevuse. Nende juhid arreteeriti ja järgnes asumisele saatmine või isegi hukkamine. 1987. aastal elas Eestimaal teadaolevalt vaid 15 taaralast. Tänaseks aga näitab 2011. aasta loendus, et taarausulisi on meil 1047 ja maausulisi 1925. Võrdluseks võiks tuua, et meie riigis on mitmesuguste uskude suurima ja tõusva arvukusega esikohal vene õigeusk, õigeusklikke 176 773, langevaga aga luteri usk – 108 513. Ühtegi usku ei tunnistanud 2011. aastal 592 588 kodanikku. Need andmed pärinevad Vikipeediast.

Mis on taara- ja maausu vahe?

Madis Iganõmm. Foto Urve Hremann

Madis Iganõmm: Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanem
Kui taarausulised oma liikumist hakkasid arendama, siis võtsid nad palju üle põlisest maausust. Vahe maausuliste ja taarausuliste vahel peitub hiite mõistes. Aga taarausulised otsustasid, et nad teevad need hiied ise! Viimase kümne aasta jooksul, kui mina olen siin aktiivsem olnud, siis on meilt küsitud ka seda, et kas ma võin seal koduaias või metsas hiie teha? Siis ma olen sellistele inimestele ütelnud, et neid hiisi ei saa teha! Maausuliste organisatsioonis ei ole selliseid hiisi, mis on ise tehtud. Aga keelata me loomulikult ei saa! Nii taarausulised tegidki, et leidsid ühe koha, mida hakkasid siis pühaks pidama, seda siis hoidma ja arendama ning välja mõtlema selle asja sisu. Kasvõi aastaarvu arvestamine on nende puhul üks selliseid asju, et nad soovisid leida omale sellise aja, kus oma ajaarvamist alustada. Ja see on ka nüüd meie ja taarausuliste vahe, et nemad arvestavad aega Eesti Vaba­riigi sünniga, meie arvestame siis sellega, kui maa selle suure järve alt vabaks sai, kui Põhja Rootsis oli Billingeri katastroof. See oli juba üle kümne tuhande aasta tagasi! See on meie põhimõtteline vahe taara- ja maausuliste vahel.

Headus kasvatab headust ja kuri kurjust

Sada aastat tagasi koos Eesti Vabariigi kättevõitmisega pakuti muinas­usku üldiseks eestlaste usuks. Selle kohaselt ütleb Taara usk, et meie esivanemad on Eestimaale toonud Kuura ja Vesikuura, külmunud planeedilt Tagapäikese maa. Inimese ja looduse suhted põhinevad sealt toodud teadmistel. Looduse osana ei saa aga keegi olla ilma mitut jumalat omamata, sest looduses leidub palju üksteisega seotud valdkondi, mis nõuavad ka eri teadmisi iga valdkonna kohta. Mitte nii, nagu praegused Eesti Vabariigi ministrid-jumalused, kes võivad olla täna näiteks kaitse- ja juba homme tervishoiuministeeriumi juhid, millest võib ju aru saada, et aluseks ei ole mitte vastav haritus ja kogemused vaid erakonda kuuluvus.
Taara küllap ei oleks ministreid nii määranud, vaja oli oma erialal põhjalikke teadmisi omada. Nii saamegi ajaloolisest kirjasõnast rahvausu kohta teada, et „viljakuse jumal Vanejum on andnud inimesele põllu, toidu ja lapse. Uku niisutab emakest Maad. Ahti hoiab puhtana veed. Vanemuine annab laulu ja muusika. Ilo on luulejumal, kes pakub hingele sisemist ilu. Äio toob kosutava une. Vanetooni võtab rikastunud hinge Manalas vastu ja juhib ta Põhja-Samba kaudu tagasi Tagapäikese maale. See saab aga juhtuda ainult siis, kui hing on jumalate juhtnööride kaudu saanud täiuslikuks.”
Taar on aga tänagi paljudele veel teadlikult või alateadlikult jumaluse kõrgeim mõiste, sest see on elujõud, mida tunnetatakse ühenduses looduse ja maailma kõiksusega. Taar nõuab endasse uskujatelt eelkõige reaalset mõtlemist ja tegutsemist, siis tuleb ta ka appi, kui abi on vaja. Laiskade ja loodrite palved temani ei jõua. Eestlastele õpetab Taar töökust, tarkust ja usku ning lihtsat teadmist, et headus kasvatab headust ja kuri kurjust. Selles usus seoses loodusega võib siis näha puu-, järve-, jõe-, kivi- ja mereinimesi. Looduses ja elus leiab igaüks ikka selle, mis teda enesega kõige rohkem seob.
Püha koht on, nagu mainitud, hiis. Selles viibimine seob Loodusega ja annab hingele kõike, mida maa- ja taarausk meie inimestesse sisendab. See teadmine ei ole veel tegu. Et teadmine hakkaks liikuma, on tarvis tahet, mis taotleb sihti. Mida keerukam on sihi saavutamine, seda pikem on tegevuse idee staadium ja seda ideelisem on tegevus. Teadus aga on juba mõtlemise süstematiseerimine. Need arusaamad saab välja noppida taaraliste tõekspidamistest.
Aastal 1930 rajati Sõjamäe hiis kohale, kus 1343. aasta Jüriöö ülestõusu ajal võitlesid eestlased meeleheitlikku võitlust Eestimaa anastajate vastu, kes selle vallutatud maa Maarjamaaks olid kuulutanud. Sinna istutati 5000 puud (kuusk, pihlakas, pärn, tamm). Põhilised hiiepuud on meil tamm, pärn, jalakas, künnapuu. Sõjamäe hiies on Eestimaale ja selle ajaloole oma sügavat austust avaldanud ka rahvusvahelise skaudiorganisatsiooni eri maade liikmed.
Muidugi tekib küsimus, et milleks meile üldse on vajalikud mingid usud ja usundid? Statistika näitab ju, et uskmatute arv Eestimaal on 54% rahvast ja jätkab kasvamist?
Kõik inimesed aga peaksid nüüd tähele panema, et nii meil kui ka mujal on, vaatamata erinevatele arusaamadele ja seisukohtadele, ikkagi põimunud keskkonna- ja põliskultuur. Taara usu esindajad väidavad veel, et Eesti riigi üheks hädaks on see, et paljudel tänastel rahva juhtidel puudub eestluse sügavam ajaloolis-ideoloogiline tunnetus ja just seepärast nõrgeneb rahvusaade. Eriti on meie rahva noorematel põlvkondadel selle aate hoidmisega raskusi.
Taaralased väidavad, et kui universumis on olemas mõni kõrgem vaim, siis peaks see ju kõikidel uskudel olema sama ja inimesed vaid tõlgendavad jumalusi erinevalt. Ega seepärast ei pea teistele kallale minema ning oma usku ja arusaamu vägivaldselt peale suruma!
Võiks ju veelgi pikalt arutleda meile nii arusaadavast ja arusaamadele kättesaamatust kõiksuse tunnetamisest. Meie sihiks oli siiski püüe luua pilt meie riigi algusega seotud taara usu tulekust eestlaste teadvusesse!
Võõra võimu alt taasvabanenud Eesti Vabariigis registreeriti Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla uuenenud koda taas 14. märtsil 1995. aastal.