Eesti spordisangarite Kolgata tee

tekst: Peep Varju

Fotod: Zimbio

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel detsembris 2017 saime kinnituse meie spordi suurimast võidust 21. sajandil. Kahjuks ei osanud meie spordiajakirjanikud seda suursündmust eesti rahvale edasi anda.

Pärast viimase professionaalse ja sügavalt inimliku spordireporteri Lembitu Kuuse lahkumist meie seast pole jäänud ühtegi tema tasemega spordiajakirjanikku, kes suudaks eesti rahvale spordisündmusi väärikalt edastada. Seda tuleks kindlasti Eesti Vabariigi 100. sünniaastal silmas pidada, et meie rahva väljapaistvad saavutused saaksid teatavaks paljudele ning oleksid õiges valguses väärikalt edasi antud.
Jutt käib loomulikult suusatajatest, kahekordsetest olümpiavõitjatest Kristina Šmigun-Vähist ja Andrus Veerpalust. Nad olid selle sajandi esimese kümnendi Eesti suurimad spordikuulsused ja suusatamises saavutas väike Eesti riik sellise väljapaistva taseme maailmas, mis enam kunagi ei kordu.
Ühel hetkel 2003. aasta suusahooajal oli maailmakarikavõistluste üldarvestuses nii Kristina kui ka Andrus esimene! Kui lisada olümpia- ja maailmameistrivõistluste medaleid võitnud Jaak Mae saavutused, juunioride maailmameistriks saanud Aivar Rehemaa ja maailma kõige hinnatuma suusamaratoni Vasa­loppeti võitnud Raul Olle nimi, siis sellist unelmate aega suusatamises on võimatu korrata. Need olid kuldse tosina aastad 1999–2010. Meie olümplasi saatis teenitult üldrahvalik vaimustus ja spordisõprade armastus. Üleöö oli taas vabaks saanud Eestis suusatamisest saanud spordi mõistes paraadala.

Võitlus ausa nime eest

Kuid juba päris alguses tulid ootamatult mängu mustad jõud ja väljapaistvatel sportlastel tuli pidada kannatusterohket võitlust ausa inimese nime eest. Meie olümpiavõitjate 16 aastat kestnud tõelist Kolgata teed tasub meenutada, sest sportlaste ausa nime taastamisel oli suur osa paljude eestlaste praktilisel toetusel.
Kurioosumite kuritegelik saaga sai alguse 2002. aasta jaanuaris, kui Eesti tookordsed suusaliidu juhid Toomas Savi ja Jaanus Pulles rikkusid jämedalt ametiga kaasnevat vaikimise kohustust. Seletamatu ametialase arguse tõttu nad avalikustasid rahvusvaheliselt suusaliidult saabunud info väidetavast Kristina Šmiguni dopingu kasutamisest A-proovi põhjal. Seda nad ei oleks tohtinud teha!
Et mõista toimunut tuleb veel kord korrata maailma suusaliidu FIS-i juhi Bengt-Erik Bengtssoni hinnangut meie suusaliidu juhtide käitumisele: Eesti Suusaliidu käitumine oli häbiväärne. Kui A-proovi poleks avaldatud, ei oleks kellelgi aimu, et see positiivseks osutus. Norra naiskonna treeneri Svein Tore Samdali hinnang oli veel karmim: Ma ei suuda uskuda, et Eesti Suusaliit A-proovi tulemused teatavaks tegi. See oli Kristina suhtes jõhker ja tõsine protseduurireeglite rikkumine. Nii võib inimese elu ära rikkuda.
Kui pärast B-proovi kontrollimist selgus, et mingit dopingujuhtumit pole, siis sai selgeks, et oli lavastatud sihilik provokatsioon maailma tippsuusatajaks tõusnud Kristina Šmiguni eemaldamiseks taliolümpialt. Teistsugust selgitust olla ei saa, sest naissuusatajate rahvusvahelisel maailmakarikavõistlustel loeti meie suusataja antud dopinguproov ekslikult meessportlase prooviks!! See, et FIS hiljem kõrvaldas töölt proove analüüsinud labori, tegu ei parandanud ega muutnud enam midagi. Moraalselt sügavale mutta tallatud sportlane oligi rivist välja löödud ning väga tõenäoline olümpiamedal, võimalik, et isegi olümpiavõit, jäi saavutamata. Oli ju Kristina võitnud kindlalt viimase olümpiaeelse ühisstardiga MK-võistluse ja ta kordas pärast olümpiat järgmisel MK-võistlusel uuesti võitu äsjase olümpiavõitja Stefania Belmondo ees. Aga olümpial keerasid meie suusatajale selja paljud vanad head konkurendid ja mõni neist nõudis isegi dopingupatuse eemal-
damist 2002. aasta taliolümpialt! Järgmisel, 2003. aastal sai Šmigun maailmameistriks ja võites Val di Fiemme võistlustelt kokku neli medalit, sai hakkama meie suusaspordi seni ületamatu tulemusega. Täna võiks mõelda, et Eesti spordis oleks võinud olla esimene kolmekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi, kui spordijuhid Savi ja Pulles poleks teinud ametialast jämedat eeskirjade rikkumist. Pole midagi imestada, kui süütult kannatanud hilisem olümpiasangar kirjutas oma mälestuste raamatus, et ta ei andesta seda tegu mitte kunagi!

Ajakirjanikud unustasid paugupealt

Mustade jõudude teine löök meie olümpiasangaritele anti kümme aastat hiljem, talvel 2011 enne järjekordseid maailmameistrivõistlusi Norras. Kahekordsele olümpiavõitjale ja kaks aastat varem teise maailmameistri tiitli võitnud Andrus Veerpalule serveeriti kaela dopingukahtlustus. Seekord käitus suusaspordiliit õigesti ning vaikis vastavalt eeskirjadele kuni täieliku selguse saamiseni.
39-aastane vanameister oli järjekordselt jõudnud tippvormi lähedale Otepääl peetud maailmakarikavõistlusel ja oli kindel medalipretendent Oslo võistluste eel. Mõeldes eelkõige Eesti spordi mainele tegi Veerpalu tookord ausa sportlasena õige otsuse lõpetada sportlase karjäär. Sel viisil sai ta lükata edasi taotluse dopingu B-proovi üle kontrollimiseks. Ta ei soovinud kahjustada Eesti suusakoondise mainet enne maailmameistrivõistlusi. See sündmuste jada, mis järgnes aprillis pärast B-proovi samasugust tulemust, näitas, et midagi ebamäärast ja salapärast peab siin peidus olema.
Pärast pressikonverentsi, kus nähti meie vaikiva olümpiavõitja varjatud pisaraid ja tema kinnitust dopingu mittekasutamise kohta, saime näha kahe vastandliku arvamuse tekkimist. Ühel pool oli valdav enamus spordisõpru, kes uskusid kõhklusteta ausat sportlast ja rahva lemmikut. Ühel küsitlusel hinnati Andrusesse uskujaid arvuga u 70 000 inimest! Päris uskumatu tulemus! Teisel pool oli meie ammuilma kollase varjundi omandanud spordiajakirjanike enamus. Rahvast hämmastas see, kuidas nad paugupealt unustasid senise vaimustuse Eesti spordi suurvõitudest ja asusid üksteise võidu kahtlustusi jagama. Unustasid maailma parimaks peetud Veerpalu klassikasõidu tehnika. Unustasid 2007. aastal raskest põlvetraumast meeletu töö ning tahtejõuga tippu tagasi jõudnud sportlase, kes 2009. aastal tuli teistkordselt maailmameistriks.
Kaine mõistus ütleb, et sellise spordiandega mehel pole dopingut vaja. Tosin aastat absoluutses tipus võistlemine kinnitas seda. Need, kes ameti poolest olid kutsutud ja seatud spordi kaudu eesti rahvale positiivseid emotsioone pakkuma, unustasid põhiülesande ning külvasid umbusku ja võimendasid negatiivsust rahva lemmiku suhtes. Meedias süüdistati üksmeelselt spordiametnikke valetamises ja kümne aasta tagune õppetund ametnike vaikimise kohustusest oli unustatud. Suusaliidu peasekretär Jüri Järv oli sunnitud ameti maha panema süüdistatuna valetamises?! Kuidas saab vaikimist nimetada valetamiseks?

Rahvas tuli appi

Õnneks tuli praktilise hoiakuga eesti rahvas tegudega appi ega piirdunud lihtsa poolehoiu väljendamisega. Suurimat abi osutasid Tartu teadlased eesotsas professor Sulev Kõksi ja Krista Fischeriga. Omaalgatuse korras, tasuta ja teaduslikust huvist lähtudes ning meie leheneegrite suureks imestuseks uskusid nad Andrus Veerpalu allkirjastatud kinnitust dopingu mittekasutamise kohta. Eesti teadlased tegid põhjaliku teadusliku analüüsi kahtlusi põhjustanud WADA-testi kohta. Neil õnnestus kindlaks teha, et Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri WADA dopingutest ei kõlba kasutamiseks, sest puudub teaduslik tõestus. Kaks aastat kestnud võitlus ebateaduslikuks osutunud testi ümber lõppes Rahvusvahelise Spordiarbitraažikohtus CAS Andrus Veerpalu õigeksmõistva otsusega. Otsus sai teatavaks eesti rahvale meie leinapäeval 25. märtsil 2013.
Üleolevalt käitunud WADA agentuur sai Eesti teadlastelt ränga hoobi. Protsess venis pikaks just WADA agentuuri pärast, sest püüti igati oma ebakorrektset testi õigustada. Kuid eesti teadlaste argumente ümber lükata neil ei õnnestunud. Loomulikult oli väga suur abi positiivse otsuse saamiseks meie kaitsemeeskonna juristidel eesotsas Aivar Pilvega. Kummaline oli aga arbitraažikohtu otsusesse lisatud märkus, millega püüti kas või kaudselt näidata meie sportlase suhtes rakendatud protseduuri vajalikkust. Seletuskirjas märgiti, et olevat siiski olnud jälgi dopingu tarvitamisest, kuid seda ei suudetud kohtus tõestada! Tavakohtu praktikas täiesti mõeldamatu juhtum. Otsus saab olla kas süüdimõistev või õigeksmõistev. Ainus võimalik oletus, et püüti leevendada WADA agentuuri läbikukkumist. Kui kohus annab õigeksmõistva otsuse, kuid lisab ebamäärased vihjed, siis paneb see kahtluse alla kohtu enda usaldusväärsuse. Seda kinnitab ka Saksamaa mitmekordse olümpiavõitja Claudia Pechsteini võitlus spordikohtuga. Oma õiguste taastamiseks tuli temal lõpuks pöörduda inimõiguste kohtu poole.
Eesti spordireporterid ei osanud järjekordselt meie sportlase suurest kohtuvõidust midagi mõistlikku avalikkusele edastada, sest jäid ilmselgelt oma kahtlustustele truuks. Ainsaks erandiks oli Lembitu Kuuse unustamatu ja inimlik lühiintervjuu Andrus Veerpaluga. Sellest jäi meelde alati sõnakehva kahekordse olümpiavõtja masendavalt kurb järeldus, et taolisi läbielatud kannatusi ei sooviks tema mitte kellelegi. Esimene positiivne hinnang spordikohtu otsusele ilmus eesti ajakirjanduses alles 29. mail 2013 USA spordijuristilt Howard Jacobsilt. Ta kirjutas pealkirjaga: „WADA rikkus Veerpalu juhtumiga oma mainet.ˮ niiviisi: Nagu rahvusvahelise spordikohtu otsus Andrus Veerpalu juhtumi puhul kõlas: sel testil ei ole piisavalt teaduslikku tõestust.

Praegused ajakirjanikud olid tollal lapsed

Kolmas spordiväliste mustade jõudude löök tabas kahekordset olümpiavõitjat Kristina Šmigun-Vähit ligi kaheksa aastat pärast triumfi Torino olümpial. See sündis vahetult enne Sotši taliolümpiat. Libauudis lekitati vene ajakirjanduse kaudu ja teades nüüd 2014. aasta taliolümpial venelaste organiseeritud dopingupettusi, peaks lugu olema selge. Alati avameelne ja siiras Kristina esines otsekohe avalikult lühiteatega Eesti televisioonis, kinnitades eesti rahvale, et ta pole mingit dopingut kasutanud. Tema avalduses lisatud märkus kummalistest molekulidest, mis pidavat vihjama võimalikule dopingu pruukimisele, oli kainelt mõtlevale inimesele üks absurdne lugu. Kes vähegi kooliharidust on saanud, peaks molekulide suurust arvestades õigesti mõistma libauudise väärtust.
Kuid meie spordist kirjutavad profid arukust üles näidata ei osanud ning hakkasid võimendama õhku visatud valeinfot. Nad neelasid väljavisatud õngekonksu alla! Jäi mulje, et nad ei mäletanud midagi umbes 15 aastat varem toimunud esimesest dopingulaimust ja sellest põhjustatud Kristina tragöödiast. Suurem osa praegustest spordist kirjutajatest ongi sedavõrd noored inimesed, et nad olid esimese laimukampaania ajal lapsed. Sensatsiooniks nimetatud lugu venis jällegi aastatepikkuseks alusetute kahtluste perioodiliseks serveerimiseks avalikkusele. Milliseid kannatusi need kommentaarid võisid põhjustada olümpiavõitjale ja tema perele, see ei tulnud meie leheneegritele vist pähegi. Agaramad neist tulid lagedale koguni soovitusega, et dopingupatune spordikuulsus peaks tagasi astuma Eesti Olümpiakomitee asepresidendi väärikalt ametikohalt. Tuletan meelde, et vahetult enne Veerpalu õigeksmõistmist 2013. aastal soovitas üks libekeelne ajakirjanik, et olümpiavõitja peaks end ise süüdi tunnistama! Tema arvates oleks seejärel võimalik alustada puhtalt lehelt meie spordi maine taastamist?! Kas rumalusel saab olla piire?
Seekord kestis selguse ootus ligi neli aastat. Aeg-ajalt kostitasid sensatsioone ootavad ajakirjanikud meid lugudega nendest suusakuulsustest, kes pidavat endale saama Kristina Torino olümpiamedaleid või siis lõpptulemusena uuteks medalisaajateks kõlbama. Ühelgi taolisel spordilool ei olnud jälgegi positiivsest suhtumisest meie kangelastesse. Pole siis ime, et lõplik selgus süüdistustest loobumise kohta eelmise aasta lõpul, ei tekitanud meie nn kirjutavas pressis erilist vaimustust. Rääkimata sellest, et meie ajakirjanikud oleksid ausalt tunnistanud oma süüd eksitava väärinfo levitamises paljude aastate jooksul. Nad ei ole mõistnud ka seda, et tõenäoliselt lõpetas negatiivsete ja vahel solvavalt rumalate spordilugude tõttu enneaegselt profisportlase karjääri juunioride maailmameister Katrin Šmigun. Teda peeti niisama andekaks kui tema olümpiavõitjast õde. Juba esimese laimukampaania ajal 2002. aastal ütles ta õele: Kiks, jätame selle spordi. Mille kuradi pärast peame kõike seda taluma?
Nüüd, kui kõik süüdistused on osutunud alusetuks, saame uskuda teeneka treeneri Anatoli Šmiguni selgitusi ühes kokkuvõttena esitatud lauses: Meile taheti Veerpalu võidu eest kätte maksta. Kaotus vaidluses Andrus Veerpaluga läks maailma antidopinguagentuurile WADA kalliks maksma, sest tegu olevat olnud miljonilepingutega. Rahvusvahelises suusaspordis aastakümneid kõige kõrgemal tasemel suhelnud treener esitas hulgaliselt näiteid sellest, kuidas nii WADA kui ka ROK-i dopinguproovide sooritusi korduvalt karistamatult rikuti nende poolt, kes ise olid eeskirjad välja töötanud. Kristina 2006. aasta Torino olümpia kordusproovide omavoliline ja esimeses järjekorras avamine asjaosaliste kohustuslikku osavõttu eirates oligi viimane piisk rikkumiste reas. Siin sai aidata vaid rahvusvaheline inimõiguste kohus ja eestlased tegid õigesti pöördudes just selle kohtu poole. Nii nagu oli teinud eespool nimetatud olümpiavõitja Claudia Pechstein Saksamaalt.

Spordikangelastel puudub inimväärne kaitse

Paljude spordikuulsuste traagiline saatus seoses põhjendamatu kahtlustusega dopingu pruukimises näitavad, et spordikangelastel puudub samaväärne inimõiguste kaitse nagu on tavakodanikul. Sageli visatakse sõna otseses mõttes ühiskonnast välja spordi suurkuju, keda hiljuti kõik jumaldasid. Üheks hoiatavaks näiteks oli enneaegselt ja traagiliselt 5. juulil 2011 hukkunud 41-aastane Soome suusataja Mikä Mуllylä. Kuus olümpiamedalit ja üheksa maailmameistrivõistluste medalit võitnud ning 1999. aastal kolmekordseks maailmameistriks kroonitud mees oli läbi aegade üks Soome kuulsamaid suusatajaid. 2001. aastal dopingusüüdistuse järel sai temast antikangelane ja meedia poolt pidevalt jälitatav jahiloom. Ta surigi hüljatuna, üksinduses ja teadmata asjaoludel, mida nimetati lihtsalt õnnetusjuhtumiks. Ometi sai teatavaks, et paljud politseiametnikud olid saanud süüdistuse ebaseaduslikus ilma loata jälitustegevuses andmebaasist Myllylä kohta teabe hankimise pärast. Kas tema omal ajal puhta sportlasena ausas võistluses saadud medalid ei omanud enam väärtust? Meile oli teada, et Andrus Veerpalu ja tema teenekas treener Mati Alaver suhtusid lugupidavalt suurde konkurenti ning see sümpaatia oli vastastikune. Myllylä tänas Alaveri kui treenerit, kes tiitlivõistlustel ütles temalegi distantsil vaheaegu. Kahjuks ei suutnud spordimaana tuntud Soome oma suusakuningat säästa. Aga väiksem Eesti andis samas olukorras ühte hoides head eeskuju vanemale hõimurahvale. Eesti spordisangarite vaenamise loost tuleb välja tuua see positiivne osa, mis peaks meid innustama väljaastumiseks ebaõigluse ja valede vastu.
Äsja okupatsioonist vabaks saanud Eestis loodi tühjale kohale lühikese ajaga haruldaselt tulemuslikult töötav suusaspordi süsteem. Samm sammult olid tõusnud maailmaklassi meie suusatreenerid eesotsas Mati Alaveri ja Anatoli Šmiguniga. Nende õpilased osutusid looduse poolt väga andekateks ja ka tohutu töötahtega ning tugevad vaimu poolest. Oli loodud suusatajate hooldemeeskond, kes oskuslikult omandas koostöös Norra spetsialistidega saadud teadmised ning nad tegutsesid professionaalselt. Tiitlivõistlustel juhtus sedagi, et meie määrdemehed ületasid oma õpetajaid. Süsteemi olid kaasatud teadlased nagu professorid Hans Gross ja Jüri-Hain Kaljusto. Hans Grossi uurimistööd selgitasid välja ökonoomse suusatamise põhialused ja meie suusatajad omandasid temalt edukalt õige suusatehnika. Hans Grossi teadustöö sai rahvusvaheliselt tuntuks. Norra suusaässad kui Veerpalu suurimad konkurendid klassikadistantsil, hindasid meie olümpiavõitja klassikalist suusatehnikat parimaks. Selle kinnituseks tuleb meelde kuningliku Holmenkolleni suusamaratoni võit 2003. aastal ja Norra kuninga traditsiooniline vestlus võitja Andrus Veerpaluga.

Suurepärasest süsteemist on alles vaid riismed

Alates aastast 1995 algas medalite võitmise ajastu. Algul juunioride maailmameistrivõistlustel ja seejärel 1999. aastast ka täiskasvanute tiitlivõistlustel: üheaegselt tulid hõbemedalid MM-võistlustel nii naistele kui ka meestele. Need võitsid tulevased olümpiavõitjad Kristina ja Andrus. Ehitati välja Otepää Tehvandi suusa­staadioniga treeningkeskus, mida meelsasti kasutasid välismaa suusa­kuulsused nii suvel kui ka talvel. Meie sportlaste edu suusarajal kindlustas MK-võistluste korraldamise õiguse Otepääl paljudeks aastateks nii­samuti ka Tartu suusamaratoni lülitamise rahvusvahelisse kalendrisse. Talvised suurvõistlused kujunesid Eestis üldrahvalikeks üritusteks nii osavõtjate poolest kui ka kaasa elama tulnud pealtvaatajate poole pealt. Oli loodud pikaajalised kontaktid suur­sponsoritega.
Nüüd on sellest suurepärasest süsteemist alles jäänud riismed. Spordibaasid on alles, kuid kõik muu pole enam see. Meie olümpiavõitjad ja nende meeskonnad on õigeks ja puhtaks kuulutatud, kuid tekitatud moraalne ja materiaalne kahju on hüvitamata. Polegi selge, kes on need mustad ja pahelised jõud, keda vastutusele saaks võtta. Meie spordisündmusi kajastav meedia pole huvi tundnud ega nendest traagilistest lugudest midagi asjalikku välja selgitanud. Pigem vastupidi, nende osa kahtlase maiguga info ja tõeliste libauudiste levitamises on liialt suur. Julgen väita, et päris suur mõju väga hästi toiminud murdmaasuusatamise maine kahjustamisel on just vastutustundeta ja ebaprofessionaalsetel ajakirjanikel. Juba 1999. aastal, pärast Kristina esimesi medaleid maailmameistrivõistlustel Ramsaus tegi nende aadressil kriitilise märkuse kahekordne olümpiamedalimees, judokas Indrek Pertelson. Kui Jaan Martinson kurdab, et paljud eesti spordikangelased ei taha anda intervjuusid teatud ajakirjanikele, siis imestada pole siin midagi. Miks peakski maailmaklassi kuuluv sportlane andma selgitusi sporti mittemõistvale ajakirjanikule, kelle edastatud info on sportlasele solvav? Üks kõiki pahviks lööv tegelane õpetab tippsportlasi, kuidas tuleb õigesti trenni teha. Teine kohati valimatu sõnakasutusega spordi teemal vestlev ajakirjanik ütleb avalikult välja, mis tingimustel on tema nõus tegema intervjuud olümpiakangelasega. Jaan Martinson ise on pärast raamatu kirjutamist Kristina Ṧmigun-Vähist täielikult unustanud perekonda 2002. aastal tabanud kannatused ja jätkab pärast õigeksmõistvaid kohtuotsuseid kõnepruuki Veerpalu dopinguskandaali teemal.
Peaks nagu rohkem austama eesti rahva spordikangelaseks saanud mehe nime. Rõhutan veel kord, et juriidilisest haritusest jääb meie sensatsioone väljamõtlevatel spordiajakirjanikel kõvasti puudu.
Paavo Kivine kui endine tippsportlane on kirjutanud suurepärased raamatud Kristjan Palusalust, Paul Keresest, Georg Lurichist, Jaan Taltsist ja teistest. 21. sajandi suurimate suusakangelaste lood väärivad sama head teostust. Tegijaks ei oskakski kedagi teist soovida kui seda on kõrge vaimsusega Paavo Kivine.