Foto filmist "Seltsimees laps". Foto: Facebook

Põlvkondade avameelne ja hingeliigutav filmikunst

tekst: Tõnu Virve
filmindusekspert

Moonika Siimetsa mängufilmi „Seltsimees laps" võib võrrelda Peeter Simmi oma aja skandaalse, aga samas kõrgelt hinnatud „Ideaalmaastikuga". Mõlemad filmid paljastavad hingeliigutava avameelsuse ja lapseliku naiivsusega aususe ja müüdavuse väärtushinnanguid, räägivad maailmasõjas tükkides rebestunud Eesti ühiskonnast. Oma aja šokeeriva küüditamise mäluhaavad ja inimeste eetilised hingearmid annavad valulikult tunda tänapäevani.

Inimene ei saa valida vanemaid ega sünniaega. Igale tüdrukule ja poisile on lapsepõlv õnnelik. Kirjaniku, luuletaja, prosaisti, libretisti ja tõlkija Leelo Tungla mälulugu räägib pärastsõjaaegse Nõukogude Eesti kultuuripõlvkonna õnnelikust lapsepõlvest. Tema kuulub kuuekümnendate aastate kassetipõlvkonda.
1953. aastal Kiviõlis sündinud elav klassik Peeter Simm meenutab, et oli Loomingust lugenud Karl Helemäe jutustust „Kevadkülvi volinikˮ. „Mäletan, kuidas Valentin Kuik sellesama Loomingu numbriga mu Mustamäe kodu ukse taha ilmus ja ütles, et Rekkor olevat palunud selle läbi lugeda,ˮ meenutab Simm. „Enn Rekkor oli siis Tallinnfilmi peatoimetaja, mitme minu filmi taganttõukaja. Sealsamas Mustamäe köögis saigi stseenid ja karakterid Valentiniga välja mõeldud. Ainult tänu Helemäe sidemetele jõudis film ekraanile. Rahvusliku filmikunsti üks rajajaid Jüri Müür, kellelt olen palju õppinud, oli montaaži juures hindamatuks abimeheks.ˮ
Eesti esimene kõrgharidusega filmiteadlane Enn Rekkor – rahvusliku stsenaristika rajaja, meie filmiajaloos oluline ja väljapaistev isiksus – asus Moskvas VKIK-i lõpetanud noore professionaalina juhtima vaimselt seiskunud stuudio Tallinnfilm rahvuslikku suunda, pühendudes Eesti lähiajaloo ausale kajastamisele meie filmikunstis. Rekkor nägi kõva vaeva, et seista vastu kommunistliku partei keskkomitee ideoloogilisele survele. Kuigi ka ideoloogiakeskuses oli sula ajastu toetajaid, näiteks varalahkunud EKP kultuuriosakonna juhataja Tiit Koldits. Sihikindel Rekkor surus läbi avangardistlikku rahvuslikku stsenaristikat. Tema teene on kõigi küüditamisfilmide tootmine ja Eesti romaanivara ekraniseerimine. Rekkori olulisus Eesti filmiajaloos vajab alles põhjalikku uurimist. Praegu on rumalad amatööridest filmiametnikud väljapaistva isiksuse unustusse tõrjunud.
Üheks esimeseks katseks oli Aimée Beekmani romaani „Kartuli-
kuljusedˮ ekraniseerimise püüe. Romaan käsitleb 1944. aasta sõjajärgseid keerukaid ja pingelisi päevi Eestimaal, Rihva Jossi ja Benita abielu viimaseid päevi. Operaatori kõrg­haridusega visuaalse pilguga viljakas romaanikirjanik Beekman meenutab, et koos režissöör Grigori Kromanoviga sai „Kartulikuljustestˮ tehtud lugematuid stsenaariumivariante, kuid 1941. aasta juuniküüditamise stseene ei lasknud Moskva läbi. Pärast mitmeaastast edutut tööd tuntud maksimalist Kromanov loobus.
Eduard Vilde kirjanduspreemiaga pärjatud Beekmani sümbolistliku romaani ekraniseerimise idee ei ole leidnud toetust ka tänase Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitalilt. Milles on vastuseisu probleem praegu, ei ole teada. Kogenud kirjaniku Tungla isiklikud mälestused on sama sugestiivse mõjuga nagu kreeka antiikdraamadest inspireeritud Beekmani romaani sümbolistlikud tegelased.

„Seltsimees laps“ edu saladus

„Seltsimees lapseˮ üks edu saladus peitub filmi haaravas loojutustamise stiilis. Kuid mitte ainult. Audiovisuaalne kunst on mitmekülgsete aistingute ja kunstivahenditega tundlik hingeliigutaja. See ei ole ilu- ega näitekirjandus. Filmikunst on iseseisev meeskonnakunst. Siimets on tunnetanud kunstide sünteesi, loonud iseseisva, emotsionaalselt mõjuva kunstiteose. Ilmselt selle aasta tähtteose.
Samal aastal kui Peeter Simmil valmis „Ideaalmaastikˮ sündis Siimets. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli audiovisuaalkunsti osakonna režii eriala 2006. aastal. Lisaks on õppinud Tartu Ülikoolis kirjandust ja rahvaluulet. On end täiendanud USA-s Judith Westoni stsenaristika ja režii meistriklassis ning olnud külalisüliõpilane Inglismaal University of Central Lancashire’is.
Siimetsa filmi tugevus on näitlejate valik, nagu ka Andres Puustusmaa, Peeter Simmi ja Mart Sanderi teostes. Leelot kehastav Helena Maria Reisner on vapustav oma vahetus eheduses. Helena meenutab tummfilmi aegade lapsstaare, millele on lisandunud helifilmi Leelo Tungla sõnapärlid. Arvan, et ainult naislavastaja saab ennast samastada noore tüdruku hingeeluga, anda osalisele täpseid juhiseid. Tundub, nagu oleks tegemist Eesti mõjukama naislavastaja, uue põlvkonna Leida Laiusega.
Eesti klassika ekraniseerija Leida Laiuse filmikoolitusega Lembit Peterson loob hiilgavalt keerulise ajastu mitmekihilise kultuuriruumi koondkuju, keda partnerina täiendab psühholoogilise teatri tippnäitleja Maria Klenskaja. Filmimaagia on kummaline. Ta haarab kõik meelelised nüansid sümbolistlikuks tervikuks ja paiskab lummuse vaataja alateadvusse. Režissööri lavastamise tuum ongi loojutustamise teekonnale vastavate näitlejate valimise inspiratsioon. Tüpaažid kannavad vaatajani režissööri sõnumit.
Audiovisuaalse kunsti peavestja on operaator. Vanameister Rein Kotovi kaamerasilm liigutab vaataja tundemaailma võttenurkade, makro- ja panoraamplaanidega. Igivana tammepuu muutub mägimaastikuks, kus sipelgad kannavad edasi ajaloo mälu. Kahepalgelist reaalset sõjajärgset eludraamat visualiseerivad Siima Škopi kihutusplakatitest inspireeritud propakaadrid, mille vastukaaluks on kodus, söögilauas vallanduvad omavahelised sotsiaalsed pinged. Kotovi filmitud siirad Leelo lapsesilmad näitavad mitmekihilise elutõe keerulist maailma.
Kõik noored tahavad kuuluda tegusate ja ühiskonna edukate hulka. Uue aja edukad ja armastatud noored on pioneerid. Ka väike Leelo tahab saada pioneeriks. Uues ideoloogias eraldatakse terad sõkaldest nii, et ilus punane nisu kasvaks jõudsalt. Pärastsõjaaegsed noored peavad kandma edasi laastatud maa elujõudu ja Eesti Wabariigi ehedat kultuurimälu. „Seltsimees lapsˮ on film pealekaebamistest ja eneseksjäämisest. Film on intelligentsi ja töörahva klassivihast. Elutee on näidanud, et toonased lapsed on väärikalt kandnud oma kultuuri juuri vabariigini, kes praegu vabiseb projektipalavikus. Kui ema on haige, ei ole vaja uut ema, vaid arsti!
Lavastuskunstnik Jaagup Roomet loob oma ajastu sisu kajastavat visuaalset maailma. Kunstnik viib Leelo Tungla ajaloolise Ruila koolihoone Carl Timoleon Neffi, Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemiku, Vene tsaari õuekunstniku ning ­Firenze Kunstiakadeemia auliikme suveresidentsi – Muuga mõisasse. Ilmselt tahab kunstnik Roomet sellega rõhutada baltisaksa ja vene kultuuri olulisust eestlaste rahvuseks kujunemise ajaloomälus.
Aga samas sümboliseerib erilise mälulooga mõisahoone Eesti kuulumist Euroopa kultuuriruumi, omariikluse loomise eeldus. Eduard Vilde, Eesti esimese eurooplase, lapsepõlv oli seotud Muuga mõisaga. Kirjaniku ja diplomaadi isa oli mõisa majandusjuht, ema aga kohalike kultuurivedur. Vilde kodukeeleks oli saksa keel. Muuga mõisahoone vajaks eraldi kultuuridokumentaali.
Arvutigraafikaga loodud tellingutes kahe saaliga kino Sõprus on Siimetsa filmis ajastu märgiline sümbol – üldistav võimu kujund vaimu üle. Arhitekt Karl Tarvase projekteeritud ja 1955. aastal valminud hoone on ainus „vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistlikuˮ Nõukogude Eesti arhitektuuri stiilipuhas näidis. Kinohoone avamisel olid kiirelt ümberkasvanud nõukogude kultuuritegelased ja Siberi vangilaagrist naasnud sõjaeelse vabariigi aegsed rahva mälu kandjad.

„Olla või mitte olla“

Arnold Rüütel on avalikkuses meenutanud, et kui ta üheksakümnendatel palus Nõukogude Liidu KGB juhilt Vadim Bakatinilt Moskvas asuvaid isikutoimikud iseseisvunud Eestile üle anda, siis olevat Bakatin oma keeldumist põhjendanud, et Eesti rahvas ei elaks avalikustamise šokki üle. 1940. aasta küüditamise pealekaebamiste jõhkramaks näiteks on avameelne episood Ants Eskola eluloofilmis „Olla või mitte ollaˮ – Kaarel Karmiga seotud lugu. Eskola ja Karm õppisid koos Tallinna kunsttööstuskoolis. Koos astuti Estonia teatrisse näitlejaks. Koos mindi uhkete ratsaväelastena aega teenima Eesti Kaitseväkke.
Sõjajärgsel 1945. aastal lavastas Andres Särev „Hamleti”, nimiosas Kaarel Karm. Nõukogude Eesti tunnustatud esinäitleja Karm oli kuulsuse tipus, tema Hamleti roll jäädvustati skulptuuri. Siberi vangilaagrist naasnud rahva mälu lemmik Eskola saadeti siseasumisele Rakvere teatrisse. Hiljem mängisid Karm ja Eskola partneritena Viktor Kingissepa nimelise Eesti Draamateatri laval.
Eskola on ainus rehabiliteerimata Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Selle jälgi võib siiani näha Eesti Filmiarhiivis, kus Eskola filmirollide fotod on kõrvaldatud. Näiteks filmist „Indrekˮ on arhiivis ainult üks foto Eskolast Maurusena, mis on avaldatud eelmises Kultuuri ja Elu numbri filmiteemalises ülevaateartiklis.
Alles taasiseseisvumise ajal, kui avanesid arhiividokumendid, selgus, et Karm koputas KGB-sse. Eskola ise ei saanud kunagi teada, et lavapartneri pealekaebamise tõttu saadeti ta Siberi vangilaagrisse. Kunstiteosed väärtustab aeg. Eesti ainsa kolmanda filmipõlvkonna lavastaja Kristjan-Paul Virve dokumentaalfilmi „Olla või mitte ollaˮ sõnum on muutunud järjest olulisemaks, sest ajaga on reljeefsemalt esile tõusnud kognitiivne nihe rahvusliku kultuuriajaloo mälu ja vanavanemate elukäikude avameelsel mõtestamisel. Või hoopis varjamisel.

„Ka Siber on olnud mu kodumaa!“

Kõige stiilipuhtam küüditamisfilm on toodetud 1990. aastal Tallinnfilmis – Märt Müüri „Ka Siber on olnud mu kodumaa!ˮ on dokumentaal oma perekonnast, küüditamisest ja kohtumistest saatusekaaslastega. Film algab 25. märtsil 1989, küüditamise 40. aastapäeva sündmusega Ülemiste jaamas. Puka raudteejaama endine pöörmeseadja Endel Peterson räägib filmis küüditamisvagunitest ja tollasest olukorrast. Tarvastu valla endine RSN Täitevkomitee sekretär Albert Pärtma meenutab, kuidas toimus nimekirjade koostamine. 1949. aasta küüditamisel saadeti Siberisse üle 25 000 inimese, ka Märt Müüri pere – tema ema koos kolme lapsega ja vanaisa.
Endised naabrid nii Eestis kui ka Siberis, Maia Erikson-Kadak ja tema ema Anna Kadak meenutavad koos Müüridega küüditamise päeva. Eesti Julgeolekukomitee aseesimees Vladimir Pool räägib, kuidas ja milliste käsulaudadega deporteerimise operatsioon nimetusega „Priboi” oli Eestis korraldatud ja kust seda juhiti. Vladimir Pool teab paari enesetapuga lõppenud juhtumit, mida lugenud deporteerimise ettekannetest. Kuuleme Märdi ema meenutusi Siberi-õudustest.
Mari Vares meenutab, kuidas ta Siberist saabunud Märdi koos õe Kadriga oma hoole alla võttis. Vend Rein aga ei pääsenud sel ajal tagasi kodumaale, talle anti pass märkega „Elamiseks ainult Novosibirski oblastis”. Ants Reinet, kes Märdiga sama tapiga küüditati, elab siiani Siberis. Ema ja õe, kes nälga surid, on ta ­Siberis maha matnud, isa saatusest ei tea midagi. Kooliharidust vaid Eestis saadud kaks klassi. Siberielu on Reineti tervise ära tapnud, ta tahab tulla kodumaale tagasi surema.
Sõjaväeparaadi foonil loeb Märt Müür Nikolai Sarsini passiandmeid, mis kõik on nüüdseks valeks osutunud. Eelmisel, 1988. aastal, oli Vene sõjaväeluure hakanud tuvastama tema isikut, võib-olla seepärast, et ta poeg hakkas Venemaal ohvitseriks saama. 1941. aastal oli NKVD arreteerinud nende pere. Vanaema tapeti kohapeal, isa sai haavata. Siis topiti nad autosse, edasi loomavagunisse. Isa, Eesti ohvitser, tapeti Irkutski vanglas, ema suri asumisel, vennast lahutati ta ära ja lapsena anti talle uus identiteet. Alles sel, 1989. aastal, sai ta Eesti ametlikest andmebaasidest teada oma õige päritolu ja nime – Enn Saarse.
Filmi operaator Arvo Vilu meenutab: „Nüüd, ligi 30 aastat peale Märt Müüriga filmi tegemist, on paljugi ununenud. Eks olin isegi otseselt küüditamisega kokku puutunud – minu vanaema ja tädi olid mitu aastat Krasnojarski krais asumisel. Ka kodukülast oli mitu peret ära viidud, aga tol ajal sellest eriti ei räägitud. Märdiga filmi tehes avanesid küüditamiste ulatus ja tagamaad. Olin Märdiga varem mõne filmi tegemisel kokku puutunud, aga miks ja kuidas ta just mind oma filmi operaatoriks kutsus, see küll ei meenu. Küllap see asi nii käis, et ta ütles, et tal tegemisel selline film ja kas tahan kampa lüüa. Seikluste vastu pole mul kunagi midagi olnud ja Siberis käimine on seda teatud mõttes alati. Ei mäleta, et meil Märdiga oleks olnud pikki arupidamisi filmi stiili ja muude kunstiliste lahenduste üle. Kõige tähtsamaks pidasime taaskohtumiste emotsioonide ja aastatetaguste meenutuste jäädvustamist. Oma kindel osa pidi olema ka ümbritseval loodusel – nii hallil üksluisel lõputul stepil kui ka kuldsetes sügisvärvides metsastepi aladel. Kuna filmis on suhteliselt vähe tegevust, on filmitud palju suuri plaane ja detaile. Mõtlik pilk, pisar silmanurgas. Raskest saatusest hoolimata olid filmis osalejad elurõõmsad ega näidanud kibestumist välja.ˮ

Kaader filmist „Äratus.“ Foto: EFA

„Äratus“

1989. aastal valmis senise mängufilmioperaatori Jüri Sillarti režissööridebüüdina „Äratusˮ.
„Rein Saluri käsikirjal oli hea skeem ja selgroog,ˮ mäletab filmi toimetaja Tiina Lokk. „Esimene kandidaat filmi režissööri kohale oli Arvo Kruusement. Kuid talle materjal ei meeldinud ning ta loobus. Samal ajal oli Sillart unistanud juba tükk aega lavastajana käe proovimisest, kuid ikka ja jälle pidanud leppima operaatoritööga. Pärast Kruusementi äraütlemist saabus lõpuks tema oodatud tund.ˮ
Sillarti film on lahendatud Jürile omaselt sümbolistlikus kunstikeeles. Äratus 1949. aasta 25. märtsi öö, täiskuu Eestimaa kohal. Tuhandeid veel oma kodudes magavaid peresid ootavad jaamades pikad loomavagunite ešelonid. Kommunistliku režiimi masinavärk on valmis töötlema inimesi nagu loomakarja, neid vägivallale allutades. Kuid inimesed pole loomad. Nagu ütleb kellamees Mõistuse Jaan – neil on hing ja see saab haiget. Millised jõud vallanduvad sel ööl, ei loe küüditajad oma nimekirjadest välja. Seal ei seisa Väärikus ja Alistumatus, mida linnast tulnud, Meheks ja Naiseks maskeerunud uue inimese konstrueerijad ei oska oodata. Seal ei seisa ka Hirm ja Hullus, mis ei jäta puutuma nende kannupoisse ega neid endidki.
„Jüri Sillarti filmis „Äratusˮ pidime kõik väga purjus olema,ˮ meenutab Tõnu Kark. „Kolm päeva tehti ühte stseeni, haisema läinud praetud hani oli laual, ümberringi tappev kasimatus.
Mängisime joodikuid ja keeldusime joomastseeni veega tegemast. Ütlesime, et sellise jubeduse juures me vett ei joo. Seal võeti veel vähe viina, aga Kaljo Kiisa metsavendade filmi „Metskannikesteˮ ajal olid metsavõtted kella nelja-viie ajal hommikul, olime rinnuni külmas soovees. Siis oli režissööri assistendi käes viinapudel ja kes väga külmetas, sellele valas ta oma käe järgi välja.ˮ

Elavad pildid „Risttuules“

2014. aastal linastus Martti Helde dokumentaalsel ainesel põhinev mängufilm „Risttuulesˮ, mis käsitleb 1941. aasta juuniküüditamist. Stsenaariumi aluseks on peategelase, 27-aastase filosoofiatudengi ning teiste eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas 1941. aastal Siberisse küüditatud Erna vihikutesse kirja pandud mõtisklus, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod, intervjuud. Põhisündmused on Eesti ja eestlased enne küüditamist, küüditamisöö, loomavagunitesse paigutamine, nälg ja surm vagunites, Siberisse jõudmine, sealsed raskused, toidupuudus ja sunnitöö, kodumaaigatsus, rõõmud Siberis – armastus ja suhted välismaailmaga, ning Stalini surm ja kojupääsemine. Filmis kujutatakse Erna ja tema perekonna lugu 12 aasta jooksul
„Pealkiri „Risttuulesˮ sündis peategelase saatusest lähtudes. 1940. ­aastatel olid eestlased ida- ja läänetuulte meelevallas, ühes võõra võimuga tõi tuul kaasa,ˮ põhjendas režissöör. „Filmis on inimesed staatilised, ainult tuul liigutab objekte. See toob välja kontrasti liikumise ja liikumatuse vahel. Meie idee seisnes tardunud hetketes, sest küüditatutele jäi elu seisma. Õhustik, mille oleme suutnud luua, on nii realistlik, et see valu jõuab kohale,ˮ selgitas Helde.
Film koosnebki põhiosas tardunud kaadritest ehk nn elavatest piltidest (tableau vivant), mis oli kunstiliigina sadakond aastat tagasi väga populaarne ega ole päriselt kadunud tänapäevalgi. Kaamera sõuab elavasse pilti aeglaselt sisse ja uurib seda põhjalikult. Ernat mängib Laura Peterson Theatrumist ja tema abikaasat sama teatri näitleja Tarmo Song. Pärt Uusbergi muusika on delikaatne, Reet Brandti kunstnikutöö täpne ja tõhus. Näitlejad täitsid oma ebatavalise ja oletatavasti ka füüsiliselt kaelamurdva ülesande suurepäraselt.

Uued põlvkonnad on asunud kokku siduma kultuurikatkestusi

Käisin tihti Hugoga Tallinnfilmi toimetuses stsenaariumivõistluse tabelit uudistamas, kus žürii liikmed panid 88 stsenaariumile plusse ja miinuseid. Kõik märgid näitasid meie „Lenduri nooruseˮ ja „Elu ainsa pühapäevaˮ silmanähtavat edu. 1984. aastal leidsin Mäetaguse metskonna punanurga raamatukogust 1948. aasta kalendri. Rahvakalender osutus päevikuks, kuhu teismeline Rihard oli teinud külaelu päevasündmustest märkmed. Unikaalne leid oli meie Tallinnfilmi stsenaariumivõistluse filmiloo inspiratsiooniks. Kirjutasime Hugoga lugu minu Kadrioru ateljees ligi aasta.
Et meie olime ühe võidutöö taga, tuli kõigile üllatuseks. Igaüks reageeris isemoodi. Tiina Lokk oli šokeeritud ja õhkas: „Uskumatu! Uskumatu!ˮ. Enn Rekkor puhus filtrita töörahva Priima suitsurõngaid õhku, pistis sõbrakäe pihku. Kirjanik Teet Kallas väljendas ülevoolavalt tunnustust, et stsenaariumis on pärastsõjaaegsed külaühiskonnas valitsevad varjatud pinged antud detailitäpselt ja filmilikult ning tegelaskujude suhted inimlikult veenvad. Kutsus meid Ku-Ku klubisse dringile, et asja põhjalikumalt arutada.
Toonane žürii liige, praegune Eesti Filmi Instituudi nõukogu liige filmiteadlane Lauri Kärk kirjutas 25. juulil 1986 kultuurilehes Sirp ja Vasar artiklis „Lootusi kehutav jõuproovˮ, et Tõnu Virve ja Hugo Aderi „Lenduri noorusˮ käsitleb vahetult sõjajärgseid aastaid. Toonast elu on nähtud omaaegse külanooruki, tänase lenduri silmade läbi. Võib öelda, et „Lenduri noorusˮ jätkab sama rida, mida meie kirjanduses alustas Viivi Luige „Seitsmes rahukevadeˮ.
„Lisaks osavõtjate arvule torkas äsjasel stsenaariumivõistlusel silma – ja seda juba ka auhinnatööde juures – noorte või suhteliselt noorte autorite rohkus. See oli lõppenud võistluse enim rõõmustavamaid momente. Ilmselt ei tohiks olla liiast rääkida uue kirjutajate põlvkоnnа pealekasvust, värske vahetuse üpris võimsast läbimurdest – loorberid läksid ju kõik neile. Oleme saanud enesele palju uusi võimekaid autoreid, kelle peale poleks enne võistluse tulemuste selgumist osanud mõeldagi. Räägime stsenaristikast, sellest, et see kiratseb. Auhinnatud noored autorid võiksid pakkuda siin toekat kandepinda, millel saaksime oma rahvuslikku filmidramaturgiat kultiveerida,ˮ kirjutas Kärk toona.
Õnnestunud filmilood lähiminevikust on märgiks, et uut põlvkonda kõnetavad lähiajaloo põnevad juhtumused. Verivärsked põlvkonnad on asunud siduma kultuurikatkestusi ja avama järjest uusi unustatud isikulugusid, elavdades hääbuma kippuvat kultuurimälu. Leelo Tungal on minust aasta noorem ja meie ei mäleta pärastsõjaaja küüditamise sündmusi nii ehedalt kui teismelise päevade kaupa tehtud detailsed sissekanded rahvakalendrisse. Külanooruk kuulub väliseesti vabadusvõitleja Pariisi eestlase Vahur Linnuste, metsavenna Leo Talgre ja Aimée Beekmani põlvkonda.
Eesti sajanda sünnipäeva puhul loodud Siimetsa filmi „Seltsimees lapsˮ publikuhuvi innustab meid Hugo Aderiga üheskoos värske põlvkonna filmitegijatega ette võtma omaaegse võidustsenaariumi „Lenduri noorusˮ rahvusvahelist loometeekonda, mis jäi pooleli kultuurikatkestuse ja Tallinnfilmi lammutamise tõttu. Verinoorte ja kogenud professionaalide koostöötahe ning kinoliidu noorte manifest annab lootust, et põlvkondade avameelne ja hingeliigutav rahvuslik filmikunst areneb jõudsalt rahvusvahelise koostööna ja võrdsena maailma tegijate hulgas.