Mälust ja sümbolitest!

tekst: Jaan Tamm
Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja
Konstantin Pätsi Muuseumi asutajaliige

Poliitikud ja ka teised pateetilistest sümbolitest rääkijad unustavad ära, et uute sümbolite rajamise kõrval tuleb meeles pidada ka neid, mis on vahetult seotud meie riigi rajamise, selle hoidmise ja ka hukkumisega.

Pärast valdavalt laialdast laitust saanud ETV uueaastasaates Eesti hümni „ära unustamistˮ on ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias puhkenud järjekordselt võrdlemisi terav diskussioon meie püsiväärtuste ja sümbolite üle. Selles kontekstis rõhutatakse eriti uusaasta saabumise erilisust seoses Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta algusega ning esmakordset hümni mittemängimist sellel ööl.
Kolumnist Maarja Vaino süüdistab sümbolitasandi mitteväärtustamises ja mittemõistmises koguni meie riigi nn eliiti (PM, 3.01.2018). Ning hoiatab võimaliku puusse kihutamise eest. Kui ta peab silmas osa Eesti NSV-st üle tulnud nomenklatuurist, kes on usinasti ära õppinud hümni sõnad, lehvitavad igal võimalikul ja ka võimatul juhul rahvusvärve, käivad usinasti kirikus ka kogunisti armulaual, siis võib tal ka osaliselt õigus olla.
Samas toob ta sümboli võrdkuju ühe näitena ka Konstantin Pätsi, kellele monumendi püstitamise Toompeale Kuberneri aeda olevat bürokraatia põhja lasknud. Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et ideed Pätsile kui Eesti riigi ainurajajale järjekordse monumendi püstitamisest toetas vaid käputäis ümber MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi koondunud nn ajaloolasi. Pätsile on senini monument olemas Tahkurannas, mälestuskivi Kloostrimetsas tema kunagises koduõues, mälestustahvlid Riias endises vaimulikus seminaris, kus ta õppis, Ufas tema elukohas, Haanja rahvamajal, mälestusmärk Soomes Vantaa maapaokohas, büst Kadrioru presidendikantselei Roosiaias, mälestuskivi Tveri kubermangus Buraševos tema esimeses matmispaigas, samuti vähemalt viis tahvlit, kus tema nimi peal on: Pärnu PG vilistlastele, Toompea lossi hoovis, Kadrioru presidendilossil, Tori kirikus ja Pärnus kunagisel kodumajal.
Arvestades, et enamiku Pätsi kaasaegsete riigitegelaste puhul pole teada isegi täpset surmaaega ega -kohta, rääkimata monumentidest, tehti riiklikul tasandil ainuõige otsus – püstitada Kuberneri aeda monument Eesti omariiklust kuni Pätsi riigipöördeni kandnud Asutavale ja Riigikogule. Selles, et konkursi tulemusena väärilist monumenti ei saadud, pole midagi imelikku. Seda juhtus ka Eesti Wabariigis paljude analoogsete ettevõtmistega. Neist kõige tuntumaks on Üleriigilise Vabadussõja monumendi konkursid, mis vaatamata sellele, et Päts 1936. aasta mais isegi vastava seaduse välja andis ja alates
VAPS-ide liikumise mahasurumisest oli selle initsiaatoriks autoritaarne riigi­juht Päts isiklikult, käegakatsutavat tulemust ei andnud.

Autoritaarsus resultaati ei anna

Et autoritaarsus ja jõuga ideede läbisurumine parimat resultaati ei anna, näitab kujukalt 2008. aastal alustatud Vabadussõja Võidusamba kampaania, mille käigus eirati mitte ainult arutavates kogudes osalenud erialainimeste arvamust, vaid ka EW-aegsete konkursikomisjonide soovitusi. Nii näiteks kõlas 1934. aasta konkursi komisjoni otsuse esimene punkt järgmiselt: Vabadussõja monument peaks olema püsivast materjalist. Ei või kõne alla tulla materjal, millest ehitatud monument vajaks alati parandamist ja paikamist. Vajalikuks püsivaks materjaliks, näiteks, võiks olla Soome graniit. Sellisest materjalist massiivse ehitise püstitamine käiks meile üle jõu. Sellepärast võiks vabadussõja üldmonumendina kõne alla tulla mingisugune sammas või obelisk, mis vajab vähem materjali, kuid suudab siiski küllalt mõjuvalt esineda (K. Hallas-Murula. Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid. Tallinn, 2008, lk 63). Kuidas esialgsest Vabaduse väljaku Vabadussõja monumendi võidutööst, mille põhimaterjaliks oli eestimaine dolomiit, sai konkurssi vedanud IRL-i­ suurtoetajatest ärimeeste survel Tšehhi kunstklaasist, Hiina graniidist ja LED-valgustitest koosnev, sadu tuhandeid eurosid hooldus- ja remondi­kulusid neelav ristikolakas, ei taha keegi tollastest otsustajatest aga poole sõnagagi iitsatada.
Tegelikult ongi Harjumäe nõlvale püstitatud ristimonument kujunenud omamoodi kulissiks kõikvõimalikele Vabaduse väljakul toimuvatele üritustele, milledest enamusel on vähe pistmist Vabadussõja või sellest aluse saanud Eesti Demokraatliku Wabariigiga. Kui 3. jaanuari, 2. ja 24. veebruari ning 23. juuni meenutamine siinsel väljakul on igati põhjendatud, ei õigusta see kuidagi kõikvõimalike muude ürituste siia koondamist. Isegi meie riigile ja rahvale kurbade päevade meenutamisega seotud rahva­kogunemisi. Harjumäe naaberbastionil Lindamäel asub üks Eesti kauneimaid taieseid – 1920. aastal August Weizenbergi loodud leinava Linda kuju. See ei ole aga mitte ainult Kalevit taga leinav eestluse ürgema Linda, vaid seotud ka hoopiski lähema ja paljusid eestlasi vahetult puudutanud, meid 1940. aastal okupeerinud Nõukogude võimu tegelikkusega – märtsiküüditamisega. Seda brutaalset akti ja kurba päeva meenutati siinse kuju juures juba aastatel 1942–1944 leinatalituste ja mälestuspärgade panekuga, salaja veel ka mõni aasta peale II maailmasõja lõppu ja meie uuesti okupeerimist nõukogude võimu poolt. 1990-ndatel taaselustasid kurva kombe märtsiküüditamise ohvrid, nende lähedased ja rahvuslikult meelestatud organisatsioonid, lisaks hakati siia kogunema ka juuniküüditamise aastapäeval. See ülimalt kurb, kuid kaunis komme kestis kuni Vabadussõja võidusamba valmimiseni. Seejärel toodi Vabaduse väljakule kõigepealt juuniküüditamise, mõni aeg hiljem ka märtsiküüditamise meenutamine. Minu küsimusele, miks ajaloolise mäluga nii toimitakse, sain organiseerijatelt vastuseks, et vanematel inimestel, kes küüditamiste üleelanutena või kaasaegsetena nendel üritustel põhiliselt osalevad, on Lindamäele, eriti märtsikuus, raske pääseda.

Vabadusristi taustal unustatakse teised

Sama saatus on osaliselt tabamas ka Tallinna Reaalkooli kõrval oleva Ferdi Sannamehe ja Anton Soansi 1927. aastal loodud mälestussammast Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele. Oli ju see Pronkspoiss esimene Tallinnas asunud ja Vabadussõjale pühendatud ­mälestistest, mis juba 1940. aasta sügisel, ning vahepeal, 1941. aastal taastatud taies punavõimude poolt uuesti 1948. aastal hävitati. Pole vaja vist lisada, et paljud selle vastu protesteerijad kadusid jäädavalt. Olen 7–8 aastat tagasi olnud Vabadussõja relvarahu aastapäeval 3. jaanuaril reaalkooli juures Eesti Muinsuskaitse Seltsi lipuga ainus austuseavaldaja neile langenuile, kes meile Vabadussõjas võidu tõid. Ülejäänute kogunemine organiseeriti aga Vabaduse väljakul.
Poliitikud ja ka teised pateetilistest sümbolitest rääkijad unustavad seejuures ära, et uute „sümboliteˮ rajamise kõrval tuleb meeles pidada ka neid, mis on vahetult seotud meie riigi rajamise, selle hoidmise ja ka hukkumisega. Pean siin silmas eelkõige neid eesti sõjamehi, kes seda relvaga käes ehk kaitseväes teenides tegid. 1365 neist on maetud Tallinna Kaitseväe kalmistule. Kalmistu enda saatus on peegelpilt meie ajaloost: tsaariaegne sõjaväekalmistu, Eesti Demokraatliku Vabariigi kaitseväelaste nekropol, selle hävitamine nõukogulikus okupatsioonis ning taasiseseisvumisjärgne taastamine. Viimast saab pidada aga vaid pooleks tõeks, sest taastatud või restaureeritud on vaid rajatised ja mälestusmärgid. Nende hulgas ka alates 1928. aastast Eesti Vabariigi kõige tähtsamaks mälestusmärgiks olnud, Vabadussõjas ratsaväelasena osalenud Vabadusristi kavaleri, arhitekt Edgar Johan Kuusiku kavandatud Vabadussõja Mälestusehis (taastati 2012). Kunagistest EW kaitseväelaste viimastest puhkepaikadest on nimelise hauakiviga tähistatud senini aga vaid 235.
Miks nii vähe? Nende edasine taastamine eeldab osa Nõukogude okupatsiooniaegsete tsiviilmatuste sama kalmistu piires mujale matmist, milleks on aga senini poliitiline tahe puudunud. Küll räägitakse piirilepingu ja sõjahaudade lepingu puudumisest Vene Föderatsiooniga, küll räägitakse teema sensitiivsusest jms. Ometi ei takista see teisel poolel ehk Vene Föderatsiooni saatkonnal finantseerimast ettevõtmisi eesti kaitseväelaste hauatähiste hävitamise järel neile pealemaetute, algselt tagasihoidlike hauatähiste üha uhkemate vastu ilma kelleltki luba küsimata väljavahetamist ehk oma kohalolekut isegi Eesti Wabariigi aegses kõige tähtsamas nekropolis põlistamas. Ometi on tegemist muinsuskaitsealuse, Eesti Kaitseministeeriumile kuuluva kalmistuga, kus igasugune toimetamine, eriti aga selle ilme omavoliline muutmine peaks alluma, nii nagu teistelgi kalmistutel, Eesti Vabariigi Muinsuskaitse ja Sõjahaudade seadusele. Näib, et okupatsioon sellel kalmistul küll veel lõppenud ei ole. Eriti groteskne tundub aga kirjeldatud omavolitsemine olukorras, kus endine kaitseminister, nüüdne justiitsminister Urmas Reinsalu nõuab Vene Föderatsioonilt Eesti Vabariigile tekitatud okupatsioonikahjude kompenseerimist, samas aga ei suudeta Kaitseväe kalmistu taastamisprojektis ette nähtud alale ümber matta kümmekonda nõukogudeaegset tsiviilhauda selleks, et meie riigile nii tähtsatel päevadel pääseksime küünlaid asetama ja pärgi viima Vabadusristi kavaleride mälestussambale.
Selles situatsioonis, kus enamik poliitikuid ja nende suuniseid ellu viivad ametnikud näitavad üles ülimat apaatsust antud küsimuses, tuleb igati kiita naabruses asuva Side­pataljoni juhtkonda, eriti kaplaneid Peeter Paenurme ja Jaan Nuga, kelle eestvedamisel Eesti Vabariigi ajalooga seotud tähtpäevadel, aga samuti hingedepäeval kõigil taastatud mälestussammastel küünlad süüdatakse. Nende initsiatiivi on asunud toetama ka kaitseväe praegune juhtkond, kes oma kohaloleku ja pärgadepanekuga
Vabadussõja mälestusehisele eriliselt rõhutab järjepidevust Vabadussõjas võidelnute ning tänaste ajateenijate vahel. Ehk annab ülejäänud eliidile mõtlemisainet ka Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi käitumine, kes oma lühikese ametiaja jooksul on osalenud kahel kaitseväe jumalateenistusel 2011. aastal taastatud kabelis ning esimese kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni ärasaatmisel mälestusehiselt Arlingtoni kalmistule 2017. aasta 31. märtsil. Kui olla täpne, siis osalesid sellel ka president Arnold Rüütel ning tollane kaitseminister Margus Tsahkna.