Kolm laevahukku 1944. aasta sügisel
Moero, Nordstern ja RO-24

tekst: Hanno Ojalo

ALLVEESÕDA LÄÄNEMEREL 1914–1945 Hanno Ojalo, Kirjastus Ammukaar, 2018

1944. aasta sügisel hukkus sadu eesti põgenikke Läänemerel. Suurem osa ohvritest oli seotud kolme suure laeva hukuga. Neist esimese ja kõige tuntuma – Moero – uputasid Nõukogude Liidu torpeedolennukid ning sellest laevahukust on väga palju kirjutatud. Kuid Nordsterni ja RO-24 torpedeerisid Balti laevastiku allveelaevad.

1944. aasta kevadel ja suvel püsisid Punalipulise Balti laevastiku allveelaevad vaikselt Kroonlinnas. Kuid kohe pärast vaherahu sõlmimist soomlastega 5. septembril 1944 avanes venelastel võimalus läbi miini- ja võrktõkete Läänemere avarustele pääseda.
Tänu Soome abile õnnestus Balti laevastikul oma säilinud ja töökorda seatud allveelaevad pärast pikka vaheaega Läänemerele tuua. Sõja algusaegade 65 allveelaevast oli alles vaid 30. Neist kasutasid venelased reaalselt 18, sealhulgas ka endist Eesti laeva Lembitut.
Vastavalt vaherahulepingu tingimustele osutas Soome vene allveelaevade tegevusele kõikvõimalikku abi – andis üle miinitõkete kaardid, rajas miini- ja võrguvabad läbipääsud, osutas lootsiteenust, tagas oma sadamates (Helsingis, Turus, Maarianhaminas) taristu allveelaevade teenindamiseks.
1944.–1945. aasta talvel aitasid Soome jäälõhkujad allveelaevu vabasse vette, lisaks eraldati kolm laeva Punalaevastiku meremeeste majutamiseks. Koos allveelaevadega saabusid Soome sadamatesse ka nende baaslaevad – Helsingisse asus Irtõš, Porkkalasse Volhov ning Turusse Smolnõi ja Poljarnaja Zvezda.
Esimene grupp allveelaevu, kuhu kuulusid Štš-407. (komandör Botšarov), Štš-318 (Loškarjov) ja Štš-310 (Bogorad), lootsiti läbi Soome rannikuvete Soome lahest välja 29. septembrist kuni 2. oktoobrini. Peagi järgnes neile veel seitse punaallveelaeva.
Allveelaevade komandörid ja meeskonnad olid seniste suurte kaotuste tõttu enamuses lahingu­kogemusteta, osa personalist oli täiendusena kohale toodud Vaikse ookeani laevastikust.

Nordsterni uputamine

Nordsternilt pääsenud Ilmar Talve magas plahvatuse hetkel käila-kajutis.

Esimene 1944. aastal Punalaevastiku allveelaevade uputatud transpordilaev oli Ventspilsist Gotenhafenisse teel olnud 1127-tonnine Nordstern, mida torpedeeris 6. oktoobril Štš-407. (Botšarov). Viimane oli juba 4. oktoobril Liepaja lähistel püüdnud rünnata Saksa transpordilaeva Leda, millel õnnestus torpeedodest kõrvale põigelda.
Moero ja Nordsterni hukkumised olid eesti põgenikele kõige ohvrite­rohkemateks õnnetusteks ja neist on ka palju mälestusi. Kuna Moero uputas vene torpeedolennuk, siis seda laevahukku selles raamatus ei käsitleta.
Aurikud Nordstern ja Nautic väljusid Kuressaarest 4. oktoobri varahommikul. Esimesele laevale laaditi 450 eesti põgenikku, neist kolmveerand olid naised ja lapsed. Teel Saksamaale peatusid laevad Ventspilsis, kust 5. oktoobril kell 18 koos ühe saatelaevaga teekonda jätkati. Läti sadamas asus laevale täiendavalt 25 lätlast ja paarkümmend vene sõjavangi. Jõudnud Memeli (Klaipeda) kohale sai Nordstern 6. oktoobri hommikul kell 10.05 torpeedotabamuse keskossa. Vene allveelaev tulistas torpeedo välja 1,5 km kauguselt.
Raskelt vigastatud laev murdus pooleks, kadus veepinnalt pooleteise minutiga ja vajus 70 meetri sügavusele merepõhja. Eluga pääsenute arv kõigub eri allikates suuresti – Saksa meresõjaajaloolane Heinz Schön väidab, et päästeti 100, Ilmar Talve 51, 1950. aasta ajaleht Võitleja 67 (neist 37–42 eestlast). Saksa andmetel oli laeval 625 inimest, neist 531 uppus ja päästeti 94.
Hukkunute hulgas oli ka Tallinna Tehnikaülikooli rektor aastatel 1941–1944 Robert Johannes Livländer, astronoom ja geodeet, Vabadussõja õppursõdur.
Eestlasi oli pääsenute hulgas 22, sealhulgas soomepoiss ja tulevane kirjanik Ilmar Talve ning doktor Endel Rumma.

Aurik Nordstern ja rünnaku skeem.

Mõlemad on laevahukku kirjeldanud.
Endel Rumma: Tabamuse momendil olin laeva vööris. Seal olid saksa madrused valvel ja ma kuulsin nende hüüdu: „Torpedo läuft ein!” (Torpeedo jookseb sisse!). Siis ei saanud enam midagi aru: mõne sekundi pärast oligi plahvatus ja kaotasin vist šoki tagajärjel meelemärkuse.
Kui ärkasin, katsusin ennast püsti ajada, aga vasak jalg ei kandnud enam. Roomasin laeva pardal edasi suurte päästeparvede poole, mis olid määratud kuuele inimesele. Võtsin ühest selle köiest kinni ja laev vajuski alt ära. Need, kes jõudsid, ronisid omal jõul sisse. Mina ei jõudnud, olin ikka vees edasi. Vene sõjavangid, kes olid meie parvel, hakkasid hoolimatult aerutama, tagudes veesolijate sõrmenukkide pihta.
Nad katsusid meist iga hinna eest lahti saada. Lainetus oli kaunis tugev. Mina võtsin köie kaenla alla, see vabastas mu käed ja jäin vette edasi. See kestis umbes kolm tundi. Meie konvoi lagunes ära, aga Nautic hakkas inimesi päästma. Nautic, omaaegne saksa õppelaev, ca 1100 tonni, saatis päästepaadid välja. Laevale ei suutnud ükski päästetuist ise ronida, neid tõmmati paadist üles köite abil. Kuid pääsenuid oli armetult vähe.
Eluga pääsenud Endel Rumma jäi invaliidiks – ta sai plahvatuse tagajärjel põlveliigese nihestuse, mis tekitas ummistuse ja gangreeni ning lõpuks tuli vasak jalg amputeerida. Ta kaotas laevahukus ema ja isa, kogu Rummade suurest suguvõsast pääses vaid kolm inimest, hukkus 18.
Gotenhafenisse (Gdynia) toimetatud pääsenute tunnistuste põhjal koostatud hukkunud eestlaste nimekirjas on 170 nime.
Nordsternilt pääsenud Ilmar Talve magas plahvatuse hetkel käilakajutis. Tema mälestustes toimus laevahukk nõnda: Minu mälu hakkas toimima sellest silmapilgust peale, kui ma seisin keset seda väikest kajutit ja olin juba vööni vees. Mis enne seda oli juhtunud, seda võib ainult arvata. Kas oli torpeedoplahvatus mu voodist põrandale paisanud?
Ilmar Talvel õnnestus end kajutist koridori ja trepist üles laevatekile rabelda, edasi kõige kõrgema punktini, komandosillani jõuda. Laev murdus keskelt pooleks – keskosa vajus, käila­osa tõusis.
Ma tõusin püsti, kuid ei jõudnud veel ringigi vaadata, kui sild vajus mu jalgade alt ära ja ma olin jälle vees. Püüdsin arvatavasti ujuda, kuid sellest, mis vees juhtus ja mida ma tegin, pole mul mälupilte. Oli ainult mingi suur pööris, kuhu ma olin sattunud. Tõenäoliselt oli see laeva vajumisest tekkinud veekeeris, milles ma pöörlesin, ilma et ma ujuda oleks võinud. Mäletan uuesti seda, et pöörlemine lõppes ja sain ujumisliigutusi teha, kuid ma olin vee all ja ujusin vaistlikult ülespoole.
Ja kohe pärast seda tulingi peaga vee pinnale ja sain õhku ahmida. Algul köhisin ja läkastasin, sest olin kindlasti ka vett neelanud. Pinnale tulnult ei näinud ma alguses muud kui halli taevast ja kõrget lainetust.
Soomepoisil õnnestus esialgu end päästeparvele veeretada ja seejärel Nauticule pääseda. Päästetöid raskendas Vene allveelaeva agressiivsus, kes üritas ka Nauticut torpedeerida, õnneks läksid kaks torpeedot mööda ja saatelaevalt vette heidetud süvaveepommid peletasid Botšarovi minema. Omaalgatuslikult loobiti vette isegi käsigranaate, et nendega allveelaeva heidutada. Võimalik, et need uued torpeedorünnakud tõesti viirastusid hirmu tõttu?
Allveelaeva komandör ise eitas aruandes uusi torpeedorünnakuid Nauticu pihta, kuid see-eest kirjeldas vaenlase aktiivset vastutegevust, mis olevat kestnud üle kahe tunni. Kokku rünnati Vene allveelaeva kuue süvaveepommi ja 60 käsigranaadiga ning tulistati välja ka 117 102 mm mürsku. Igal juhul oli Botšarov sunnitud lahing­väljalt lahkuma.
Paljud eestlased naaberlaevalt Nauticult on kirjeldanud seda torpeedorünnakut.
Evi Poots pidi Nordsterni hukku jälgima Nauticult. Ühes 1972. aastal saadetud kirjas meenutab ta toimunut. Evi arvates oli hukkunud laeval umbes 350 inimest, lisaks meeskond. Evi ise oli aga Liepaja sadamas laevade peatuse ajal pidanud ümber istuma sõsarlaevale Nautic, et oma põletikus ja mädanevat, juba paadireisil Saaremaale viga saanud rannet seal puhastada ja siduda lasta ning sellega pääses, kuid süütunne jäi.
Palju aastaid tundsin nagu ülekohtuna, et nemad kolm pidid surema ning minu üksik elu sai päästetud nii imelisel viisil. Iga kord, kui sellele mõtlesin, hakkasid mul käed ja hääl värisema, kui magama läksin, elasin seda igal õhtul jälle nagu kinos olles üle.
Kui paat sleppi võeti ning jälle Triigi sadamasse tiriti… järgmisel päeval viidi meid Kuressaarde… järgmisel hommikul meid viimasele laevale pandi. Sõitsime konvois, meie laev ees. Järgmise päeva lõunaks jõudsime Libau sadamasse. Järgmise öö jooksul olime oma reisiga umbes Meemeli kohale jõudnud ning oli ka 6. oktoober kätte saanud. Meie sõsarlaev, kus Hans, Aino ja väike Tarmo peal olid, sõitis nüüd meie ees. Umbes kella 10–11 ajal korraga käis nagu maa värisemine läbi laeva. Kuulsin, kuidas kapten hüüdis, et Nordstern sai pihta. Nägin… oli keskelt murdunud, hakkas just lainete alla kaduma, propellergi veel töötas, kui taeva poole tõusis. Nägin, kuidas reisijad laevalaelt merre hüppasid ning ära ujuda proovisid. Kahe minuti pärast oli kõik möödas ning merel ujusid ainult mõned inimesed, puutükid ning lahtised päästevestid ilma inimesteta. Ka meie laeva peale lasti kaks torpeedot, aga et me kohe pöördusime ning kogu aeg sik-sak sõitsime, läks üks laeva ninast ja teine tagant, vesi vahutades, mööda. Sõitsime õnnetuse kohal kaks tundi, päästeti vaid 56 või 57 reisijat ning laeva kapten, vanem härra.
Päästetute hulgas oli ka üks 10-aastane poisike, kes mõlemad vanemad kaotanud oli ning ma näen seda veel praegu, kuidas ta ennast jääkülmas vees meeleheitlikult vee peal hoidis, pea oli ainult veest väljas, kuni paat ta juurde saabus ja ta päästeti.
Päästetute hulgas oli ka see Hansu sõbra abikaasa, kes meiega kogu aeg teel oli olnud, ka tema mees uppus. Ma ei usu, et osa inimesi arugi sai, mis nendega juhtus, või aega oli surmahirmu tunda, mis ka hea oli.
Üks tundmatuks jääda sooviv eestlane (kes kirjutab Roman Marley koostatud mälestustekogumikus „Õigus ja tõdeˮ nime all „põgeneja „Nauticultˮ) viibis rünnaku ajal juhuslikult laevatekil: Umbes poole kümne ajal kõlas Nordsterni vasakul küljel tugev plahvatus, vesi paiskus kõrgele üles, tuld ja suitsu kõik kohad täis – ta oli saanud torpeedo täistabamuse vasakule küljele ja mõnekümne sekundi jooksul hakkas samale küljele viltu vajuma. Nautic tegi kiiresti täispöörde paremale, mille kere tugevasti vappus, sest olime ju plahvatuse vahetus läheduses. Tugeva torpeedo hävitav tabamus uputas Nordsterni nelja minuti jooksul, viies hulgana eestlasi meresügavusse. Veepinnale jäi üks kandiline korgist päästepaat, mõned päästerõngad ja vaevalt 25 inimest, kes püüdsid ujuda päästepaadi poole. Neistki pea pooled ei jõudnud eesmärgile tugeva lainetuse ja mitte ujuda oskamatusest.
Nautic jäi aeglaselt keerutades paigale ja hakkas kiiresti veepinnal olijaid päästma. Saatelaev tulistas kahurist iga mõne minuti järel mürske huupi veepinnale hirmutamiseks, et allveelaev ei saaks ülesse kerkida õhu võtmiseks. Meie kapten andis läbilõikava häälega käske ja korraldusi. Nauticult lasti alla päästepaat, milles kolm meeskonna meest, kaks sõudjat ja üks roolis. Päästepaat oli küllalt suur ja võttis peale kõik veepinnal päästmist ootajad. Põnev oli jälgida päästepaadi ülesse vinnamist, sest kogu selle operatsiooni ajal suur laev liikus edasi. Olime tekil ja hoidsime kinni oma laeva päästevarustusest, et mitte tugeva tuule ja suure lainetuse tõttu üle parda lennata. Laeva kokk liikus ringi ja pakkus suppi, aga kellelgi polnud isu selle järele, välja arvatud mõned noored mehed ja sõdurid, keda päästetegevus sugugi ei huvitanud ega häirinudki, vaid tundsid suurimat lõbu supi sisse lörpimisest ja et olid eluga sel korral pääsenud. Saksa laevamehed olid julged, päästetöödel ülimalt osavad ja kiired, mille tulemusena vaevalt pooleteist tundi peale plahvatust olid merehädalised laeval. Pääsnute hulgas oli üheksa eestlast ja kolm meeskonda kuulujat, kapten nende hulgas.

RO-24 uputamine

20. Eesti diviisi kunstnik-kirjasaatja Avo Keerendil oli õnn pääseda RO-24 laevahukust eluga.

Vene allveelaevade teiseks ohvriks oli 4500-tonnine Saksa transpordi­laev RO-24 (endine Zonnewijk). Laev väljus Ventspilsist 7. oktoobri õhtul kell 19 ja sellel olid põhiliselt haavatud sõdurid, Läti põgenikud ja üksikud eestlased. Eestlaste hulgas olid ka eelmisel päeval Kuressaarest Lätisse jõudnud 20. Eesti SS-diviisi sõjakirjasaatjad Karl Gailit, Uno Andre, Avo Keerend, Helmut Asson ja Hugo Siirak, kellele just see laevareis saatuslikuks sai.
Öösel kell 1.25 sai laev torpeedotabamuse – selle tulistas vene allveelaev Štš-310 (Bogorad) välja 1,2 km kauguselt – ja hukkus paarikümne minutiga. Karl Gailit arvas, et tema ja veel kaks eestlast pääsesid tänu sellele, et nad olid jäänud laevatekile.
Meeskond oli hoolitsenud selle eest, et kõigil oleksid korkvestid. Kuna oli ilmne, et laev vajub, võtsin saapad jalast ja hüppasin merre. Mingile kastile toetudes tuli triivida mitu tundi, kuni üks torpeedopaat mu üles korjas. Ka miinitraalerid otsisid ujujaid. Kõige kauem tuli vist vees viibida Avo Keerendil – üle nelja tunni.
Hommikul Liibavi sadamas selgus, et päästetuid oli veidi üle 600. Laeval pidi olema 4500 inimest. Meie viieliikmelisest salgast pääsesin koos Andre ja Keerendiga, Asson ja Siirak hukkusid. Viimane olevat oma korkvesti andnud ühele naisele, kel seda polnud.
Laevalolijate ja hukkunute arvuga liialdab Gailit kõvasti, tegelikult hukkus saksa andmetel 260 inimest.

Transpordilaev RO-24.