Mis juhtus 1975. aasta laulupeol

tekst: Jaan Jõgi

Pärastsõjaaegsetel laulupidudel ootas rahvas ikka ühte laulu: „Mu isamaa on minu arm". Selle laulu kavasse võtmine või mittevõtmine oli muutunud omapäraseks ajastut iseloomustavaks baromeetriks ning esitamine või ootamine omamoodi julgustükiks.

Esmakordselt sattusin laulu­peole 1955. aastal kuueaastase poisikesena. Mitte lihtsalt külastajana, vaid ma pidin seal täitma tähtsa ülesande. Olin paljude laste hulgas, kes ulatasid pärast laulu ettekandmist dirigendile lilli. Pidu toimus vanal lauluväljakul ja senini on mälestus kipakast redelist, millest pidin, lilled käes ja murumüts peas, üles ronima. Kes mult lilled sai, ei mäleta. Oli üks tõsine onu.
Sestsaati olen püüdnud suurest rahvapeost osa võtta. Rõhuvatel venestamisaastail muutus Tallinn mõneks päevaks taas eesti linnaks. Tänavail liikusid rahvarõivas inimesed, kostis emakeelset laulu. Rind paisus uhkusest.
Pärastsõjaaegsetel laulupidudel ootas rahvas ikka ühte laulu: „Mu isamaa on minu armˮ. Selle laulu kavasse võtmine või mittevõtmine oli muutunud omapäraseks ajastut iseloomustavaks baromeetriks.
Mäluvärskenduseks: Lydia Koidula kaunist isamaaluuletust märkas Valga Cimze seminari õpetaja Aleksander Kunileid. Ta viisistas Koidula luuleread esmalt segakoorilauluna, loometöö õnnestus. Selle lülitamiseks 1869. aastal plaanitsetava esimese üldlaulupeo kavva tehti ka meeskoori seade. Muide, peo üldjuhiks oli C. R. Jakobsoni kõrval A. Kunileid. Esituse võttis rahvas hästi vastu. Laulu lauldi heameelega ka hilisematel laulupidudel. Tänapäeval seostub „Mu isamaa on minu arm” Gustav Ernesaksa nimega. Kultuslaulu viis sündis karmidel sõja-aastatel Venemaa tagalas. Täpsemalt 1944. aasta kevadel Moskvas. Esimesel pärastsõjaaegsel laulupeol 1947. aastal esitasid isamaalaulu menukalt segakoorid.
Rahvas võttis laulu omaks, küll aga ei meeldinud see sovetiaegsetele võimumeestele. Laul kadus laulupidude (1950, 1955, 1960) kavadest aastateks. Kuid Stalini surma (1953) järgseil sula-aastatel tegi aeg oma töö. Mäletan vihmast 1960. aasta pidu, mida peeti uue laulukaare all. Peo lõpust hoolimata ei lahkunud ühendkoorid lavalt ega rahvas peoplatsilt. Pladiseva vihma all püsti seisva rahva kiiduavalduste saatel alustasid koorid spontaanselt seda oodatud laulu. Diri­gendipulti tuli G. Ernesaks ise. Kas oli see võimsast vihmast või millestki muust, aga paljude inimeste silmad näisid laulu lõppedes olevat märjad. Järgmise, 1965. aasta laulupeo kavast leidsime „Mu isamaa...” lõpulauluna.

Laulukoorid seisid ja skandeerisid: „Laulu, laulu”

Mulle kättesaadava teatmekirjanduse andmeil oli see laul kõigi järgnevate pidude kavas. Kas siiski? Meenub 1975. aasta ilus suvi. Sel aastal peeti XVIII üldlaulupidu 19.–20. juulil. Ilm oli kui pidutsemiseks loodud, lauljaid oli palju, rahvast murdu... Et pidu oli pühendatud Eesti NSV 35. aastapäevale kuuldus vaid ametnike kõnedest, nähtus üles riputatud plakatitelt. Laulukaare all vaheldusid koorid, sekka kostis puhkpillimuusikat. Vabad lauljad ja pillimehed kõndisid ringi, rõõmustades silma kaunite rahvariietega.
Pärastlõunased päikesekiired paitasid soojalt nii lauljaid kui ka ootusnäljas publikut. Ringikõndivaid rahvarõivas inimesi jäi vähemaks ja vähemaks. Laulukaare alla kogunesid ühendkoorid. Päev lähenes õhtule, pidu lõpule... Laululaval moodustus suur, värviküllane ühendkoor. Võimas laul kaikus laulukaare alt üle kogu rahvamassi, tundus, et üle Tallinna ja üle kogu Eestimaa. Kindlasti leidsid need viisid tee kuulajate südametesse. Kui ametivõimud teatasid peo lõpust, tornist kustutati laulupeo tuli, ei lahkunud lavalt lauljad ja platsilt kuulajad. Midagi jäi pooleli, midagi oli veel vaja, hing ootas veel midagi. Laulukoorid seisid oma kohtadel ja skandeerisid „laulu, laulu”. Rahvas ootas peo lõpuks Ernesaksa-Koidula laulu „Mu isamaa“. Korraga hakkas valjuhäälditest tulema uljas marss „Kas tunned maadˮ, mäletab Andres Langemets. Seda lasti paar korda, kui rahvas ega koorid ikka ei hakanud liikuma, otsa veel mingeid marsse. Vist oli see „Tallinna marss”. Seda ei oodanud lauljad ega tuhanded inimesed. Plekise kõlaga muusika summutas lauljate hüüded ja kuulajate ootused. Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Vapralt seisid koorid laval, publik ei lahkunud. Aeg venis, minutid möödusid – ikka valju reipa marsimuusika saatel. Midagi ei juhtunud ja peagi hakkasid esimesed inimesed liikuma väravate suunas. Oli ju kustutatud peotuli ja kaua sa seda plaadimuusikat kuulad.

Ootusärevate inimeste silme all puhkes tuletorni seinal heitlus

Lauluväljaku tuletorni juurde oli pidama jäänud suur inimtropp. Poetusin selle sekka. Inimesed arutasid, et asju juhitakse tornist ja peaks minema ja paluma valjuhääldid kinni keerata. Seda aga ei saanud teha, sest torni uksi valvasid mundris militsionäärid. Keegi ei pääsenud sisse. Loomulik soov lõpetada pidu „Mu isamaa...” kuulamise ja laulmisega näis kaduvat lõikavatesse marsihelidesse. Ükskõikne suhtumine inimeste ootustesse tekitas pahameelt, mis kasvas valjuhäälseks rahulolematuseks. Kuid mida teha? Rahvamass leidis lahenduse. Laululava tuletornis olevaid võimumehi ei kaitsnud ainult miilitsad rahva pahameele eest. Tõsisem kaitsevahend oli torni seina külge kinnitatud piksevarras. Benjamin Franklin oli selle konstrueerinud äikeselöögi juhtimiseks tornitipust maasse, kuid seda saab kasutada ka vastupidi. Maapinnalt saab inimene ronida torni. Keegi teadis märgata, et tornist jooksevad traadid alla valjuhäälditesse. Muidugi, tol ajal nimetati seda torni ka raadiotorniks. Ja kohe oli ka teada: kui tornist plaadimängijat välja ei lülitata, siis tuleb need juhtmed läbi lõigata. Nii saab vaikust. Inimesed seisavad, arutavad omavahel, ootavad.
Rahvamassi oli takerdunud ka sama aasta kevadel TRÜ lõpetanud Andres Langemets oma abikaasa Riinaga. Ta kirjeldab juhtunut järgmiselt:
Hakkasime naisega nihkuma ära tuletorni poole, et suunduda Pirita teele, kustkaudu kavatsesime minna jalgsi koju Kose-Lükatile, liiklus oli suletud. Jäime aga toppama torni jalami juures, sest seda ümbritses rahvahulk, kõige keskel rühm noorukeid. Usutavalt selle kamba hulgas leiduski kaks poissi, kes hakkasid ronima üles torni, hoides kinni piksemaanduslatist. Võib ka olla, et kaitsev rühm kogunes alla spontaanselt, kui ronimist oli alustatud. Latt oli vana ja muist ankruid törtseldasid niisama vabalt, olles vuugi seest välja tulnud. Igatahes kõikus latt ise ronijate raskusest üsna süngelt. Aga poisid ronisid edasi. Korraga sekkus militsionäär, kes hakkas ka ronima.
Täna seigale tagasi mõeldes, ei usu ma, et noortel see aktsioon kokku oli lepitud. Küllap oli see juhus. Üleval ronis punases päevasärgis tumedate pükstega meesterahvas, talle järgnes heleda mustrilise pluusi ja heledate pükstega mees. Tema osaks jäi miilitsale vastupanu osutamine.
Ootusärevate inimeste silme all puhkes tuletorni seinal heitlus pikse­varda pärast. Miilits püüdis ronijat mitmel moel takistada. Kord noormehest mööda saada ja teda maapinnale tagasi tirida, kord rippuda tema jala küljes. Võitlejaid (vist on õige juhtunut nimetada võitluseks) hoidis ülal peenike piksevarda raudlatt. Arvestades, et torni kõrgus on 42 meetrit oli tegu verdtarretava õhuvõitlusega.
Edasi järgnes see, mida nägi ja kuulis ka A. Langemets:
Võmm jõudis lähema poisini ja pikema nügimise-sikutamise järel sai temast mööda, teine poiss jätkas ronimist. Vahepeal puhkas ta pooleldi kükkasendis, hakkas ka nagu allapoole tulema, aga otsustas siiski jälle edasi minna. Igatahes naised üles vaadata ei julgenud, minu naine niisamuti, seepärast ütles ta nüüd, et ta palju ei mäleta. Kõik ju kartsid, et kohe-kohe kukub keegi neist alla. Oldi juba üsna kõrgel. Kukkumine tundus äärmiselt tõenäoline.
See poiss, kelleni võmm jõudis, maabus vist koos võmmiga torni jalamit piiranud noorte hulka. Mis neist sai, polnud näha. Teine noormees oli vahepeal jõudnud torni ülaosas oleva orvani ja asutas end sinna puhkama. Vahepeal oli ka üles tekkinud keegi mees, kes püüdis vist temaga kontakti saada. Kõik see kestis üsna pikka aega.
Oletada võib, et miilitsate arvates ei olnud noormehel pääsu: ülal ootasid teda võimumehed kaitsjatega, all aga sissepääsu valvavad mundri­mehed. Nii sai meie kangelane kõrgel aknaorval ka hinge tõmmata ja alla vaadata. Arvatavasti kogu see mäsu, rahulolematu rahvahulk ja õhuvõitlus torni seinal, ehmatas võimureid. Ühel hetkel lülitati plaadimängija välja ja saabus kauaoodatud vaikus. Rahvas ei lahkunud torni juurest, sest kõiki huvitas julgete noormeeste edasine käekäik. Rahvasumma meeleolu järgi otsustades tundus, et poiste kinni­pidamise korral oldi valmis miilitsale vastu hakkama. Sealt ta tuligi mööda treppi torniuksest, miilitsaist ümbritsetuna. Rahva sõjakust tunnetades lasti oletataval vangil minna. Kiirelt kadus noormees rahvamassi. Kuidas tal hiljem läks – ei tea.

Võitlus kõrguses miilitsa­mehega, toeks vaid piksevarras. Võit on juba lähedal, torniplatvorm on käe ulatuses. Fotod: erakogu

Dirigendipulti ei julgenud minna keegi

Kirjeldatud sündmused leidsid aset küllalt kitsal alal ja olid suurel platsil viibijate eest varjus. Kogu aja seisid koorid truult oma kohtadel ja väljakul ootas veel hulganisti pealtvaatajaid. Kõik ootasid laulu. Saabunud vaikuses alustasid koorid spontaanselt „Mu isamaa…”. Puldis puudus küll dirigent, kuid õppinud koorid tegid imet. Veidi logisedes, kuid küllalt korralikult lauldi esimene salm ja alustati teist. Rahva hulgas tekkis arvamus, et keegi ei julgenud minna koore juhatama. Nii see vist oligi. Seda kinnitas ka tänaseks juba manalamehe Olaf Knut Utti (oli aastail 1969–1983) EKP KK teaduse ja kultuuri osakonna juhataja) omavahelises jutuajamises Aksel Tammega (oli kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja). Pärast laulupidu oli Utt talle rääkinud, et tõepoolest ei julgenud keegi dirigeerima minna. Kui aga sellest hoolimata koorid laulmist ei katkestanud, oli Arnold Green öelnud G. Ernesaksale „No mine tee see asi äraˮ.
Maestro Gustav Ernesaks päästiski olukorra, tõusis dirigendipukki ja tema taktikepi all saavutas laul kindluse ja sügavuse. Koorid said ära laulda oma armastatud laulu, külalised said kuulda oodatud lõpulaulu. Laulupidu oli seega lõppenud ja rahulolevad inimesed läksid koju. Laulukoorid, nagu tavaliselt, jätkasid lauluga paljudes kohtades. Rahvas oli saavutanud võimude vastu väikese võidu. Ilus suvepäev oli.
Oma koduteed meenutab Andres Langemets: Meie lahkusime lauluväljakult siis, kui ülemine poiss ronis lõpuks üle torni ääre ja kadus silmist.
Meeled oli väga ärevil, lonkisime mere äärde. Siis aga tuli Pirita teele laululava poolt suur kamp noormehi, arvasin nende hulgas ära tundvat mõnda pluusi, mida olin näinud ka torni jalami kaitsjate hulgas. Kas nende keskel oli ka keegi ronijatest, ei olnud arusaadav.
Noorte seltskond asutas end jalgsi hoogsalt Pirita poole minema, ikka tihedalt koos. Nende kannul aga venisid kaks-kolm miilitsa sidrunit. Mäletan end ütlevat naisele, et küllap võmmid varitsevad hetke, mil kamp kas hõreneb või lauluväljakust piisavalt kaugele jõuab, siis hakkavad kedagi sidrunisse toppima.

Kes olid laulupeo korraldajad, kes koostasid kavad?

Laulupidude organisaatoriteks olid tsaariajal seltsid: Vanemuise Selts, Lootuse Selts, Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Käsitööliste ja Abiandmise Selts, Estonia Selts. Iseseisvas Eesti Vabariigis korraldas enne teist ilmasõda laulupidusid Eesti Lauljate Liit. Nõukogude võimu ajal tegi seda Üldlaulupeo Peakomisjon, kes allus parteilisele juhtimisele. Oma mudilaspõlve käikudest mäletan Estonia teatri nurgal Üldlaulupeo büroo silti, kus töötas minu ema.
Meenutades linna peal omal ajal liikunud kuulujutte, oli kirjeldatud situatsiooni põhjuseks Üldlaulupeo Peakomisjoni autoriteetse esimehe Arnold Greeni väljavahetamine. Küllap anti uuele esimehele korraldusi laulupeo kava „korrastamise” osas. Ilmselt sooviti ära jätta rahva poolt armastatud lõpulaul „Mu isamaa...”. Sellega rahvas aga ei nõustunud. Partei käsu täitmise nurjas tundmatu noormees, kes pani ohtu oma tervise ja vabaduse. Tänu tema tegevusele sai oodatud laul kõlada ja laulupidu lõppeda.

Loo kirjutamisel on kasutatud Aksel Tamme, Andres Langemetsa ja ta ekskaasa Riina ning Jaan Jõgi meenutusi. Arhiivimaterjalide kasutamise keerukust konsulteeris Valdur Ohmann.