Kunstnik Enn Põldroos 85

tekst: K&E, Enn Põldroos

Enn Põldroos. Foto: erakogu

Kunstnik Enn Põldroos tähistas 85. sünnipäeva Tallinna Vabaduse galeriis toimunud isiknäitusega „Pea käib ringi”, kus esitleti ka tema viimast raamatut „Circletown”. Oma näituse ja raamatu kohta on kunstnik teinud väikese kokkuvõtte.

„Olen püüdnud fikseerida sündmusi iseendas, tundes ka kohe uurijahuvi, kuidas need nägemiskillud seostuvad väljapoole jääva maailmaga. Nii sünnivad pildid, aga ka tekstid. Mis neil vahet! See kõik paneb pea ringi käima, kuid ei kustu lootus, et parimatel hetketel võivad nad ka ehk teed näidata.
Olen kasutanud suureformaadilist digitaalset graafikalauda, nimetades oma pilte digimaalinguteks. Ennast olen nimetanud aga alati maalikunstnikuks. See tähendab, et suhtun kuvari töötamisse samasuguse maalilise nõudlikkusega, nagu pintsel käes maalides. Õnneks tänapäeva tehnika võimaldab seda, kuid võimaldab rohkematki.
Digilaud võimaldab kiirelt tabada käest libisevaid kujutluspilte. Samas aga pakub küllaga kujundusvõimalusi, mis poleks saavutatavad „käsitsi“ töötades. – suuremat täpsust värvi- ja struktuurivalikues, fotode ja tsitaatide lisamist (tihti minu enda varasematest töödest) – ja ei tea, mida veel. Loodan, et ka uusi mõttekäike.
Nende piltidega kuulub ühte ritta ka üheaegselt publiku ette astuv raamat Circeltown. Selles kirjeldan sündmusi, mis tõenäoliselt ei saa teoks kunagi, kuid mille idud peituvad meis kõigis endis. Mida me harilikult ei märka, kuid mis võivad teha haiget nii meile kui ka teistele.
Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.
Digimaalingutel on minu jaoks veel üks raamatutega ühine võlu – nad on tiražeeritavad, mis lisab demokraatlikkust ja kättesaadavust inimestele.“

TRIIO. Digimaaling 2016. 517 x 729 mm

Mõtteid kunstist ja elust Enn Põldroosi varasemast
2003. aastal ilmunud elulooraamatust „Mees narrimütsiga”

Kui mulle tuleb peale isu maalida, kerkib mu silme ette laik Vahemere sinist taevast ja ma näen marmorkanne­lüüride taustal viirastumas kitooni peeni volte. Ma näen fauni varjumas Rannapungerja mändidesse ning ohvritallede steriilset verd valgumas Tallinna vanalinna paeseintele – just pubiukse ja reklaamplakati vahele. Ma olen vanas heas Euroopas. Ulatuvust juurteni (aga neid on palju ja nad hargnevad igas suunas) pean euroopaliku vaimsuse oluliseks tunnuseks, selles suhtes erineb see kõikidest uutest, mis sest, et edukatest kultuuridest suurte maailmamerede kallastel. Me istume paksul huumuse­kihil, mis katab Europe roosatavat nahka. Mulle see meeldib.

* * *

Mulle on kunst ikka natuke väljumine sellest paika pandud maailmast, mis kipub üle pea kasvama ja kuhu ma ise paraku kuulun. Või väljuda selleks, et kõrvalt paremini näha ning siis selgunud pilguga uuesti siseneda? Sest ega ma kusagil mujal olla ka ei taha.
Globaalsusekultus on mulle alati olnud võõras, ma respekteerin, imetlen, olen lennanud lennukiga siia-sinna, kuid hoian distantsi. Ja vist veidi pelgan. Ma arvan, et maailma laienemine on jõudnud identiteedihävinguni ja tunnen vajadust piirata oma areaali.

* * *

See, mis kuulub minevikku, on minu jaoks vastuvaidlematult ka tükike kaasaegsest maailmapildist. Kui seisatun vaatama uusimat automudelit, näen sellesse kodeeritud Mona Lisa naeratust. Küllap ka vastupidi, ilma üheta ei saaks ma teisestki täit maiku suhu. Minevik pole selleks, et põgeneda, see on uks tänapäeva.

* * *

Minu ärkamishetk oli siis, kui ma narmendavate pükstega tudengina mõistsin, et maalikunst on värvidega kõnelev meedia. Mitte lihtsalt värviliste piltide tegemine. Hardumuse ja puhtuse nägemus Fra Angelico maalidel peitub eeskätt tema kordumatus helesinises, Rembrandti tõe ja saladuse müsteerium tema sügavates kuldpruunides. Rouault’ kirg saab elada vaid värvide sümfooniaorkesterlikult rikkas ja jõulises fortissimo’s. On värve nagu viiulimäng, on šamaanitrummide põrinat, on räppi. Tõelises maalikunstis loob värv logos’ena maailma, on selle maailma algprintsiip ja suhtekorralduskontor. Sellisel logos’el pole sõnalis-lingvistilist vastet, nagu seda pole ka Sõnal, mis evangelist Johannese kinnitusel kehastus lihaks. Nii pole ümberjutustatavat vastet ka Matisse’i bakhanaalsel värvirõõmul, milles ometi tajun kõrgeimat tõde ja kontsentreeritud maailmakogemust.

* * *

Mitu puud peab olema, et oleks mets? Mitu värvi peab olema, et oleks maal? Üks värv pole värv. Teine värv peab olema vähemalt meie silmades. See teine loob aluse võrdluseks, loob nullpunkti, millest alustame jalutuskäiku silma hakanud uue värvini. Tubli Eesti maaõun võib Kihnu nooriku punasetriibulise seeliku rüpes mõjuda rohetava vissina, või hoopis isuäratavalt kuldsena, kui ta kukub roheliseks võõbatud aiapingile. Värvi väärtus ei peitu eales temas endas, vaid tema koosmõjus kõigega, mida saatus talle kaaslaseks on andnud (või mis on meile mällu istutatud). Ma ei maali kunagi värve, pigem ikka neidsamu koosmõjusid. Ma lülitun ise osakesena sellesse koosmõjude ringmängu ja lõpuks ei oskagi öelda, kas mina mõjutan värve või nemad mind.

* * *

Ammuste aegade suured meistrid mõistsid, et tähtis pole otsevalgus ega vari, vaid neid lahutav, pinnakonarustel hüplev ja komistav, kohe-kohe jõudu kaotav poolvari. Rannaäärne säbarlainetus, mis poolsaari ja lahti piirates eraldab erinevaid maailmu – voogavat ja püsivat, valgust ja varju.
Otsevalgus jutustab meile eseme pealispinnast, selle aust ja uhkusest. Ta ei huvitu sellest, mis peitub sügavamal. Pinda mööda libisev poolvari matab värvid pärlhallilt värelevasse vinasse, kuid avab meile kõige loodu sisemise arhitektoonika. Me saame aimu naha all tukslevatest soontest, pinda pungitavast luukumerusest. Poolvari – see on valguse ja antivalguse vaheline võitlustanner, sõnad, mis öeldud vaikimise ja ütlemise vahel. Nimelt siin toimuvad värviga kõige huvitavamad ja tähendusrikkamad metamorfoosid Just see ala oli vanade meistrite maalidel läbi töötatud kõige süvenenumalt.
Uinuvas varjus aga kuulutab oma selitatud rännusõnumit eilne valgus, mis, peegeldunud toaseintelt ja inimnägudelt, on haaranud kõikjalt kaasa mingi varjundi. Ta on kaotanud oma jõu ja näo, kuid rikastunud kogemusega kõigest olemasolevast.
Otsevalgus äratab meis epikuurlase, poolvari filosoofi, vari müstiku.

* * *

Mulle meeldib vaadelda inimesi. Minu piltidel on peamiselt ikka inimesed, äärmisel juhul midagi sellist, mis on väljunud inimestest ja võib sinna uuesti siseneda.
Päheõpitud tõed, meeldetuubitud näod ei vääri jäädvustamist, tihti osutub tõeks põgus mulje, mida mälu on omal seletamatul kombel õilsaks laagerdanud. Kui maalin, siis toetun kuhugi mälusügavusse vekitud kildudele, ma lammutan neid veelgi peenemaks pudiks ja panen teistpidi kokku.
Kuhugi alateadvusse salvestunud muljekildude laamast ujub äkki üles peotäis kilde, teravaid nurki pidi ilusasti kokku sobitatud ja üksteisesse haakunud. Küllap nad seal peidus omaette vaikselt podisesid, passitasid, millised servad võiksid kokku riimuda. Kui nad aga päevavalgele ilmuvad, on kõik paigas ja valmis.
Kombineerimise ja väljamõtlemisega siin midagi ära ei tee. Või kui, siis natukene. Küll olen aegade jooksul õppinud seda podisevat katelt haldama, meelitama sealt välja purskuma just seda, mida vajan. Selleks tuleb lihtsalt kõvasti tahta. Ja päris loll ei maksa ka olla. Kui „sutsakas“ on käinud, siis võib küll käivituda analüütiline mõtlemine – et endale selgeks teha, mis see nüüd oli, ja kohendada asja siit-sealt. Või oodata täiendavat „sutsakat“.

* * *

Kunsti üks suuremaid müsteeriume ongi see, et jälkus ja koledus võivad osutuda iluks. Tegelikult panid selle paika juba muistsed kreeklased, mõeldes välja katarsise mõiste. Puhastumine läbi vapustuse. See, mis kutsub esile vapustuse, pole tavaliselt ilus (kuigi võib olla). Kuid puhastumine on alati ilus. Pelk ilu on lame, pelk jälkus on lame. Mingil hetkel saavutavad nad ühinedes teravuse. Nad ripuvad teineteise kaenlas, suutmata vabaneda. See on sündmusteskeem, mille järgi tiksub kogu meid ümbritsev elu. See ongi katarsis. Kui kunst tahab seostuda eluga, pole temalgi teist teed.

* * *

Ma usun, et kunsti peab tegema, see on tähtis ja vajalik. Vajalik kellele? Ei kellelegi. Kunstihuviliste osa inimkonnas on kaduvväike. Kuid ometi ei suuda ma vabaneda müstilisest usust, et kunst kuulub nende asjade hulka, ilma milleta maailm ei püsiks koos. Euroopa oleks tunduvalt vähem Euroopa, kui Michelangelo poleks ühe suhteliselt ahta võlvruumi lakke maalinud „Maailma loomist”.

HAMMUSTAB SÕRME, digimaaling 2016.  650 x 445 mm.

„Circletown“

Enn Põldroosi vastilmunud raamat räägib arenguvõimalustest, mis tõenäoliselt ei teostu kunagi. Ometi – nende kujutletavate sündmuste algimpulsid peituvad suuremal või vähemal määral meis kõigis. Nad annavad varjundi meie igapäevamõtetele ja -tegudele – vahel vaevumärgatavalt, kuid mingil õnnetul hetkel ka silmatorkavalt.
Circletown varjub meis kõigis. Aastatuhandete jooksul on inimkond loonud iseenda, korjates kildhaaval kokku tohutu kultuurikogumi ja vormides siis ennast selle vaimus. Meie juured pole kinni vaid lokaalses kodumurus, vaid haaravad aegu ja kaugusi. Kuid Ikka ja jälle juhtub, et inimesi surutakse nägupidi hetkeseisu ja öeldakse, et see ongi ainus ja arvestatav.
Kui oleme kaotanud võime sissepääsuks aastatuhandete vaimsetesse ladestustesse või kui meid selles takistatakse, võivad tagajärjed olla kurvad.
Nagu utoopiates-antiutoopiates tihti, ollakse selleski kirjatükis kinni pigem kaasaja muredes. Raamat on mõistulugu sellest, mis juhtub, kui me unustame või oleme sunnitud unustama.

Kirjastus EKSA, 2018, 112 lk