ALLVEESÕDA LÄÄNEMEREL 1914–1945 Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar, 2018

Kaotatud sõda –
ühe Hiiumaa mehe sõjatee

tekst: Oskar Sedrik (sünd. 1925)

Oli 1943. aasta oktoobri lõpp Hiiumaal. Tegin kodus parasjagu majapidamistöid, kui õuele ilmus Saksa politseimundris mees. Küsis nime ja selgitas, millepärast tema saadeti. Arvasin juba põhjuse ära, sest mobilisatsioon Eestis oli selleks ajaks välja kuulutatud.

Mees näitas mulle paberit ja käskis alla kirjutada. Lugesin kirja läbi – see oligi mobilisatsioonikäsk, minna 6. novembril Haapsalu komisjoni. Kirjutasin allkirja kutse saamise kohta.
Paljud poisid läksid metsa või üle mere, kuidas keegi ennast kaitses. Minule tehti selgeks, et kui ma ei ilmu ettenähtud kuupäeval komisjoni, viivad nad mu ema minu eest kinni.
5. novembril astusin väravast välja, nädalane leivakott kaasas. Ema tuli mulle õue peale järele ja ütles, et jätku ma vähemalt hüvasti. Ütlesin vastu, et kui jätan hüvasti, siis enam tagasi ei tule. Astusin edasi. Emast oli kahju, tal olid silmad märjad. Naabripoiss viis mind koos ristiemaga Arukülla. Seal elas mu õde.
Õemees viis mind hommikul Heltermaa sadamasse, kus ootas Gustav. Teised valla mehed tulid bussiga koos vallavanemaga, kes kontrollis kohalolijaid. Sõit läks Rohuküla poole. Meid viidi kohe Haapsalu komisjoni ette. Ülevaatamine toimus suures ruumis. Võtsime riidest lahti, küsiti, kuidas kuulmine ja nägemine on. Meid keerati ringi ja vaadati igast küljest, kontrolliti, kas jalad on terved, lasti teha paar kükki. Küsiti veel ega öösel alla ei lase ja oligi kõik. Soldat oligi terve. Öö veetsime Haapsalus ühes suures saalis, kuhu voodid meie jaoks olid juba eelnevalt valmis seatud. Hommikul läksime rivis Haapsalu raudteejaama. Ees ootasid loomavagunid. Anti käsk minna vagunisse. Hakkasime vastu, mille tulemusel viidi meid kõrvalolevatel rööbastel seisvale reisirongile. Rong oli rahvast täis. Sõitsin esimest korda rongiga Tallinna poole.
Tallinnas ootasid meid uuesti loomavagunid. Enam ei olnud vastuhakkamisest kasu, tuli minna vagunisse. Oli kottpime, kui hakkasime liikuma tundmatus suunas. Teel selgus, et sõidame kuulsasse Poola Heidelagerisse, mis oli ka RelvaSS-i õppelaager. Sõit oli pikk, kulges ligadi-logadi. Öösel sõitsime, päeval seisime kõrvalteedel. Kohale jõudsime 20. novembri õhtul. Autod olid vastas, muidugi lahtised sõjamasinad, et viia meid uude elukohta. Kohale jõudes nägime maja, mis põles lahtise leegiga. Meid paigutati barakkidesse. Olime nn esimeses ringis. Neid ringe pidi olema neli. Olime oma riietega kolm või neli päeva. Siis toodi vorm ja anti kätte kogu sõjaväevarustus. Oma riided tuli koju saata. Nagu hiljem selgus, koju need ka jõudsid. Nii algas meie igapäevane sõjaväelase elu. Vahel öeldi selle kohta: vesi, vile, mädan´juust, hambad välja võeti suust.
Mind määrati esimese kompanii pioneerrühma. Kompanii ülemaks oli Obersturbannführer Piho. Rühma ülemana oli ta vaikne ja tasakaalukas. Käisime ühele jõele silda ehitamas ja Poola külades tankitõrjekraave kaevamas. Muidugi oli pidevalt rividrill ja matkad. Jaanuari lõpul oli pikem matk. Tagasiteel tundsin kohutavat väsimust ja lõpuks astusin rivist kõrvale, kuna ei jõudnud enam teistega sammu pidada. „Jupijumal” karjus, et ma ei tohi maha jääda. Mulle saadeti kaks sõdurit toeks, kes võtsid varustuse enda kanda. Nii jõudsime siiski kasarmusse.
Hommikul läksin arsti juurde. Diagnoos – kollatõbi. Mind pandi haiglasse, kus viibisin terve kuu. Olin kollane nagu sidrun. Kui haiglast välja sain ja tagasi läksin, olid teised kõik juba ära saadetud. Mõned üksikud mehed olid jäetud laagrit üle andma.

Väljaõppel Heidelaagris. Foto: Histomill.con

Tagasi Tallinna

Märtsi alguses läks sõit Tallinna poole. Sõit kulges aeglaselt. Rongid seisid tihtipeale, sõideti peamiselt öösiti. Jõudsime Tallinna 9. või 10. märtsil. Linn oli puruks pommitatud, suitsus ja varemetes. Tallinnast läks sõit Kloogale. Sinna jõudes olid sõdurid juba loomavagunites, ootel rindele saatmiseks. Ühe vaguni ukselt lehvitas mulle voodinaaber Nõmmerga Ilmar ja hõikas, et nemad lähevad. Pärast selgus, et sõit läks Narva, kuhu olid juba jõudnud Vene väed. Meid paigutati kasarmusse, kus oli veel teisigi eesti mehi. Tegime kasarmus remonttöid, aga käisime ka laagrivalves.
Aprilli alguses saadeti meid viie mehega komandeeringusse Saksamaale kaupa tooma. Anti kuuajaline Ausweis ja toidutalongid. Sõitsime läbi Riia, Vilniuse ja Königsbergi Berliini. Riias varastati öösel grupijuhil ära püstol koos rihmaga. Sõdur ilma rihmata oli aga nagu vang. Berliinis võtsin laos laohoidja selja tagant ühe rihma ja panin selle hõlma alla. Hiljem selgus, et sellel oli punase risti märgiga pannal. „Ketikoer” küsis, miks see nii on. Grupijuht seletas, et meil on üks mees sanitaarrühmast kaitseks ja too leppis õnneks selle jutuga. Sõitsime tagasi Eestisse. Kauba postitasime aadressiga Estland, Klooga, lisaks väeosa number. Aprilli lõpul jõudsime ka ise järele pakkidele, mis ootasid meid Klooga jaamas. Mandri mehed said väikese puhkuse kodus käimiseks. Hiiumaal käia oli nii lühikese ajaga võimatu, seega tuli leppida sõbra pool olemisega.
Mai lõpul või juuni alguses pandi kokku grupp mehi ja saadeti välja­õppele Jugoslaaviasse Sloveenia Laibachi linna. Seal olime neli kuud, oktoobri lõpuni. Mahv oli tugev. Sooja oli vahel 37 kraadi. Öistel õppustel sõime külas viinamarju ja tomateid. Mägedes ronimine pani proovile kõik jõutagavarad. Üles oli kergem ronida, alla tulles aga pidi väga ettevaatlik olema, et mitte kukkuda. Novembri alguses saadeti meie grupp Saksamaale Neuhammeri väljaõppelaagrisse, kuhu olid tulnud ka Eestist sõja eest põgenenud sõja­väelased, sest Eesti oli nüüd Vene vägede poolt okupeeritud. Novembris ja detsembris korjas Obersturbannführer Alfons Rebane kõik eestlased kokku ja moodustas väeosa, kus öeldi olevat 10 000 – 15 000 sõdurit. See kuulus 20. RelvaSS-diviisi koosseisu.

Jaanuaris paisati kogu diviis rindele

Anti talvevarustus, sest lumi oli juba maha sadanud. Läksime ühte külla, kus kiriku ümbruses oli palju surnukehi. Ilmselt oli seal olnud kõva lahing. Meid saadeti luurele. Tagasi tulles jäime ühel tänaval seisma, et nõu pidada. Seisin ühe maja kivist väravaposti juures, toetudes vastu seina, kui korraga kuulsin vihinat ja tuligi pauk. Õnneks varjas post mind või ei olnud laeng suur. Igal juhul olid poisid üle tänava kõik pikali, aga õnneks terved. Seekord pääsesime nii. Õhtul oli käsk valmistuda rünnakuks. Pidime öö jooksul märkamatult vaenlase lähedale minema.
Läksime pimedas teatud kaugusele vaenlasest, andsime rakettidega märku valmisolekust. Pidi tulema kahuri tuli, aga ei järgnenud midagi. Ei tulnud ka ühtegi tanki, nagu oli lubatud. Oli täielik kaos. Roomasime külani, saime saagiks ühe Vene kahuri ja keerasime kuulipilduja otsa venelaste suunas. Meie kuulipilduja oli minust natuke kaugemal. Kuulsin klopsakat ja nägin, kuidas kuulipilduja taga oleva mehe pea vajus alla. Kiivris oli auk ja mees surnud.
Hüppasin kohe püsti, jooksin üle tee ja jõudsin kahuri kilbi varju. Sain aga kohe valangu vastu kilpi. Järgnes vaikus. Tegin uue hüppe ja olingi maja taga varjul, kus olid Vene sõdurid ülestõstetud kätega. Seal oli ka meie rühma ülem, kes oli saanud tabamuse kõhtu. Tegime kanderaami ja kolm Vene sõdurit ning mina hakkasime haavatut ära viima. Täpselt ei tea, kui kaugele jõudsime, kui tuli kuulipilduja valang. Kõik kolm sõdurit kukkusid ja haavatu sai täistabamuse näkku. Viskasin pikali, kõik oli jälle vaikne.
Hakkasin roomama, proovisin teha mõne hüppe, aga kohe oli tuli ja kuulid vingusid. Tuli edasi liikuda roomates. Järgmise hüppega olin juba teekraavis. Sain küll tabamuse, aga ei olnud haavatud. Kuul oli tabanud gaasimaski rihma, millega see seljas on. Pooleks läinud torbik kukkus mulle jalgadele, aga olin juba pikali. Vaatasin külje alla, kus olid padruni­kettide küljes rippuvad granaadid. Roomamise ajal oli ühel kork, millest tõmmates granaat peab lõhkema, end lahti keeranud. Viskasin selle minema ja rohkem neid enam ei kandnud. Edasiminek oli nüüd lihtsam, kraav kaitses natuke. Jõudsin paigani, kust õhtul alustasin. Seal olid teised vastas, karjudes „Halt”. Mul oli parool meeles, karjusin vastu. Lõpuks ometi olin nagu elus.
Läksin külla ja ma ei tea, kust sain teada, et kusagil keldris on 1. kompanii mehed. Leidsin nad ühe maja alla olevast väikesest keldrist. Põrandal istus kaheksa meest. Vaenlane jälitas meid kahuritulega, kaugemalt kostis kahurite laskmist. Teisel päeval jäi kõik vaikseks. Matsime surnud maha, haud oli valmis kaevatud, õigemini kraav, kus hukkunud olid asetatud üksteise kõrvale. Arvu ma täpselt ei mäleta, aga üle kümne oli neid kindlasti. Üks staabiohvitser pidas väikese kõne, meie viie mehega tegime kolm lasku lahkunutele hüvastijätuks. Haua tähiseks jäid kiivrid, mis asetasime kalmukünkale. Hiljem tuli uusi mehi juurde ja meid viidi teise kohta. Öeldi, et seal on rahulikum.
Ükskord olime kusagil metsatukas. Uus kompaniiülem tuli ja selgitas olukorda. Mind määrati temale käskjalaks. Hiljem lisandus veel üks mees ja meist sai kolmik. Mind saadeti ettepoole valvama ja vaenlase tulekust kohe teatama. Teised jäid endid „sisse kaevama”. Hakkas juba valgemaks minema, kui tulin teiste juurde tagasi. Jõudsin kohale, kui korraga „orel” (nagu seda kutsuti) möirgama hakkas ja paugud tulid päris lähedale. Tundsin, kuidas kild läbis minu mütsi. Arvasin algul, et sain tabamuse. Valus ei olnud. Võtsin mütsi peast. Mütsis oli kaks auku. Juuksed olid pea küljest lahti tulnud ja jäid pihku. Pealagi oli nagu noaga puhtaks lõigatud, aga nahk oli terve. Olin elus.

Kotti langemine

Varsti saadeti meid teise kohta. Koha nime ei mäleta, aga olime jälle kusagil metsatukas küla ääres. Oli suhteliselt rahulik, vahetevahel oli laskmisi mõlemalt poolelt. Mõne aja pärast tuli käsk teise kohta liikuda. Ilmselt taganesime. Olid mõned kokkupõrked ka vaenlasega. Ühel hetkel saime teada, et oleme kotti langenud. Proovisime sellest välja pääseda. Kaua see aega võttis, ei oska tagantjärele öelda. Ühel hommikul alustati laskmist suurematest relvadest. Õnneks meid need ei tabanud. Hiljem selgus, et oli alanud kotist välja pressimine. Tuli oli kõva, aga lühiajaline. Siis tuli vaikus, veel paar raketti ja mehed hakkasid liikuma. Palju neid oli, pole aimugi, aga seal oli sakslasi ja meie, eestlased. Sakslased karjusid „Panzerfaust nach voraus”, mis tähendas käsku „tankirusikas ette”. Venelane tulistas, aga keegi ei kummardanud enam, oli haavatuid ja langenuid. Läksime ainult edasi. Lõpuks jõudsime niikaugele, et öeldi, oleme väljas. See oli pääsemine Oppelni kotist. Oli varajane hommikutund, päike tõusis.
Marssisime edasi lähimasse külla, kus jäime puhkama, et end veidi korrastada. Liikumise suund oli läände. Berliinile lähenesid ühelt poolt Vene väed ja teiselt poolt Ameerika väed. Pidasime plaani, et õige aeg oleks rindelt põgeneda, aga kompaniiülem ütles, et sellest ei tule midagi välja ning selgitas, et kõik Eesti sõjaväelased lähevad varsti väljavahetamisele ja me kõik suundume lääne poole üle.
Hakkasime jälle marssima. Teed olid põgenikest ja sõduritest tulvil. Kõik kartsid venelasi, tahtsid jõuda nn vabadusse. Täpselt ei tea, mitu päeva marssisime, aga lõpuks jõudsime Dresdeni lähedal olevasse ühte Tšehhoslovakkia külasse. Selgus, et Berliin oli kapituleerunud, Hitler kaput. Jäime metsaveerele ootama, mida edasi teha. Luure läks külla läbirääkimisi pidama. Tagasi tulles ütlesid luurelkäinud, et peame relvad ära andma. See tähendas vangi andmist. Tšehhideks osutusid relvastatud tsiviilisikud. Läksime lagendikule ülestõstetud kätega, viskasime relvad hunnikusse maha. Meid viidi külla kusagile ühte taluhoovi, kus otsiti kõik korralikult läbi. Võeti kõik, mis meeldis – kellad, noad jne. Kolm sigaretti jäeti alles, kellel oli. Meil lasti ülakeha paljaks võtta. Tšehhid otsisid veregrupi märki, ise seejuures karjudes „SS”. Minul seda õnneks ei olnud, kuna olin tätoveeringu tegemise ajal kollatõvega haiglas. Panime riidesse ja siis viidi meid mingisse küüni. Oli juba õhtu. Hommikuks olid Vene sõdurid kohal. Meid vaadati uuesti üle ja viidi seejärel mingile spordiväljakule, millel olid kõrged vallid. Ümberringi olid tankid ja kuulipildujad üleval servas valvamas. Seal oli juba enne meid eri rahvustest sõdureid. Kõik paigutati rahvuse järgi gruppidesse ja kästi maha istuda. Eestlasi tuli järjest juurde. Palju seal mehi täpselt kokku oli, ei tea.*
Mõne aja pärast hakati meid rahvuste kaupa välja kutsuma. Marss läks lahti. Valvurid olid ees ja kõrval, kuhu läksime, ei teadnud. Marss kestis kaks või kolm ööpäeva järjest, magada ei saanud. Magasime nõnda öelda püstijalu. Mõnes lagedamas kohas kamandati kraavipervele pikali, lasti natuke puhata, vahetati valvurid ja marss läks jälle edasi. Viimaks olime jõudnud Saksamaale Görlitzisse. Meid öeldi olevat 400 või 500 meest. Olime lageda taeva all, istusime üksteise kõrval ja nii ka magasime. Õnneks olid ilmad soojad ja kuivad. Hommikul tulid Vene sõdurid ja nõudsid paarkümmend meest raudteejaama vaguneid laadima. Seal oli Saksamaalt kokku aetud kaup. Oli kõike, kangaid, langevarjusid, isegi elavhõbeda balloone. Lõpuks anti leiba ja supilusikatäis suhkrut. See oli kõik. Raudtee kõrval asuvast purustatud laohoone varemetest otsisime toidulisa. Leidsime konservpiima ja lihapurke. Mõni oli lömmis, aga ajas asja ära. Ei mäleta täpselt, kaua seal olime, aga kindlasti 4–5 päeva.

Marss kodu poole

Ühel hommikul olid valvurid kadunud. Kohale tulid 2–3 Vene ohvitseri ja ütlesid meile, et saame vabaks ja võime hakata kodu poole marssima. Sihtpunktiks anti mingi asula, mille nime enam ei mäleta, samuti nagu kaugust. Süüa meile ei antud, seda pidime saama järgmises punktis. Algas marss läbi Saksamaa ja Poola. Jaanipäeval jõudsime Varssavisse. Linn oli varemetes, inimesi ei olnud kusagil näha. Vahel siiski kohtasime mõnda Vene sõjaväelast teel liikumas. Toiduks olid meil kartulid, mida leidsime põldude ääres olevatest kartulikuhjadest. Viljakuhjad olid masindamata. Raputasime viljapeadest terad välja. Kusagilt leidsime mingisuguse arvatavasti vana jahuveski, mille juures olid serviti seisvad kivid. Nuputasime sellele vända külge ja viljaterade purustamine läks lahti. Jahu soovijatest oli järjekord. Tegime putru ja küpsetasime pliidiraual. Külad olid inimestest tühjad.
Juuni lõpuks jõudsime Bresti, kus oli mingisugune jaotuspunkt. Kaks meest läksid asja uurima. Tagasi tulles oli neil kaasas paber Eestisse sõiduks. Järgmistel meestel enam nii hästi ei läinud. Tulid hoopis relvastatud sõdurid ja piirasid meid ümber. Meid pandi vagunitesse, millede katusel olid kuulipildujad. Vagunites oli ruumi nii vähe, et saime ainult pingil istuda. Magamisruumi ei olnud. Lükkasime pingid kokku ja osa meist sai nendele pikali heita, teised olid pinkide all. Kuhu ja kaugele me sõidame, ei olnud teada. Järgmises peatuskohas anti meile söögiks igale mehele kaks keedetud kartulit ja natuke joogivett. Sõit oli aeglane. Sageli ootasime kõrvalteel arvatavasti uut vedurit, mille külge meie vagun siis haagiti. Järgmises peatuses saime jälle tüki leiba ja lusikatäie suhkrut. Sõit kestis üle nädala.
Siis hakkasid täid meie üle võimust võtma. Tapsime neid päeval, sest öösel ei olnud midagi näha. Vagunis tuld ei olnud. Lõpuks jõudsime Moskva lähedale Kalininisse. Esimene käik oli täisauna. Juuksed ja kõik ihukarvad aeti maha, riided läksid kuumutamisele. Meid saadeti pesemisruumi. Magamisruumis olid kahekordsed narid. Põrandal ruumi ei olnud, naride vahele olid lihtsalt lauad maha asetatud. 21. päeval, kui karantiiniaeg lõppes, käisime veel kord täipõrgust läbi. Siis saadeti meid tööle. Meie grupp läks saeveskisse palke veeretama, hiljem vedasime saepuru kaatri august välja. Toit oli kehv. Leivapäts maksis 200 rubla, aga raha ei olnud. Siiski saime koju teatada, et oleme elus. Voltisime kirja kolmnurgaks, kirjutasime aadressi peale. Koju see igal juhul läks. Kalininis olime novembri lõpuni. Siis viidi meid teise kohta. Koha nime ka enam ei mäleta, võib-olla ei öeldudki. Olime seal üle kuu aja. Vana-aasta lõpul pandi meid uuesti vagunisse, aga kuhu sõit läks, seda teada ei antud. Teel olles selgus, et sõidame Eesti poole. 6. jaanuaril olime Narva sillal. Küll oli hea meel, et mujale ei viidud. Aastanumber oli siis 1946. Jõudsime lõpuks Tallinna Kopli raudteejaama. Sealt viidi meid Kopli Sitsi (nagu seda kutsuti). Elasime vana laeva­remonditehase dokkide all, kuhu olid sisse ehitatud narid. Tööl hakkasime käima Bekkeri sadamas. Ehitasime sadamakaid.
Suvel kadus äkki konvoi meie ümbert ära. Öeldi, et olete nüüd tööpataljoni kasvatuslaagris. Selga anti meile sõjaväeriided. Aastakäikude kaupa hakati mehi vabaks laskma, vanemad mehed enne. Hiljem viidi meid veel Kopli Sitsi barakkidesse. Töötasin sanitarina, hiljem kingsepana ja kõige lõpuks saadeti metsatööle Valgamaale, kus vedasime hobustega puid metsast välja.
Oli 1948. aasta märts, kui tuli demobilisatsioonikäsk. Ja nii lõppeski see kannatuste rada.
Koju tagasi jõudsin 23. aprillil.

*Märkus. „Tšehhi põrgu” – 1945. aastal peale sõja lõppu tapsid Tšehhi punased Saksa sõjaväkke sundmobilisatsiooniga võetud 20-aastasi eesti noormehi, kes olid sõjavangidena relvad ära andnud, nii metsikult, kui seda polnud teinud veel ükski sõjast osa võtnud riigivõim. Kui palju eestlasi hukkus nn Tšehhi põrgus, selle kohta täpsed andmed puuduvad. On nimetatud arve alates 400-st (Karl Gailit) kuni 1300-ni (Hannes Walter).