Wilhelmine Schröder-Devrient
patu jumalanna

tekst: Mart Sander

Wilhelmine Schröder-Devrient. Foto Wikipedia.org

19. sajandi keskel saabus keerulisi teid pidi Eestisse elama üks Euroopa põnevamaid naisi. Ta oli oma ajastu superstaar, keda jumaldasid kroonitud pead, keda maalisid kuulsad kunstnikud ning keda pidasid oma muusaks nii Beethoven kui ka Wagner.

Ta oli mässumeelne revolutsionäär, kes võitles barrikaadidel ja tõi neil ohvriks oma karjääri. Ehkki see naine valitses ooperilavasid, on ta tänaseks jäänud ajalukku kui kirjanik, kelle ainsaks jäänud autobiograafilist romaani veel ka 21. sajandil paljudes keeltes ja suurtes tiraažides välja antakse. Selle romaani – mahuka ja šokeeriva teose, mis kuulub maailma erootilise kirjanduse kullafondi – kirjutas ta aga just Eestis.
See naine oli Wilhelmine Schröder-Devrient, oma põlvkonna kõige kuulsam laulja, kelle tee viis Euroopa ooperilavade ja kuningakodade kaudu Dresdeni revolutsiooni barrikaadidele, ning tõi sealt edasi Loodi mõisa, kus temast sai mõisaproua von Bock, keda külarahvas hellitavalt „Laulu-Kadriksˮ kutsus. Kuid kes võis arvata, et mõisaproua käe all sündis teos, mis on vastu pidanud sajandite tuleproovile.

Skandaalne teos

„Ühe primadonna memuaaridˮ ilmus kahes köites, vastavalt aastatel 1862 ja 1875. Seda peetakse saksakeelse erootilise kirjanduse üheks tippteoseks ning tihti ka maailma erootika üheks oluliseks verstapostiks. Kui romaani esimest köidet – sujuvalt ja elegantse maailmatunnetusega kirjutatud raamatut – võib tõesti lahterdada erootikažanri alla, siis raamatu teine osa ei ole kaotanud grammigi oma pornograafilisest šokiväärtusest: siin kirjeldab autor oma nooruspäevade lausa uskumatuid seksiseiklusi, mis kirjeldavad detailselt mitte üksnes lesbilisi grupiorgiaid, sadomasohhismi ja prostitutsiooni, vaid ka sodoomiat, skatoloogiat, nekrofiiliat ja vampirismi. Peategelaseks ikka noor, tõusev ooperitäht.
Kui raamatu esimene osa tundub sündmustiku poolest üsna reaalne – ehkki erakordselt julge ja provokatiivne – siis raamatu teist osa peetakse üldiselt juba fantaasiakirjanduseks, mis teeb silmad ette isegi Markii de Sade’i kurikuulsatele teostele.
Kas tõesti pani selle kirja laulja, keda peeti hingestatuse sümboliks ning kutsuti tema eluajal „metsikuks geeniuseksˮ?

Kuidas kõik alguse sai

Mis siis toimus tegelikult – ning mis viis välja selleni, et vaikses ja vaguras maamõisas, kus mõisaproua Laulu-Kadrina oma päevi veetis, sündis tormiline tippteos, mis on andnud tema autorile maailmas hüüdnime „patu jumalannaˮ?
Õigupoolest algab Wilhelmine Schröder-Devrienti seotus Eestiga juba 18. sajandi lõpust. Just siia sattus lauljatarina tema vanaema ning ka tema ema Sophie, kes lauljannana alles esimesi lootusrikkaid samme tegi. Aastal 1795 saabus Tallinna Madame Tilly ooperitrupp Saksamaalt; trupi lauljate nimekirjas ka meie loo peakangelanna ema ja vanaema. Tilly ooperitrupp oli Euroopas sattunud võlgadesse ning otsustas seetõttu kaduda kaugele provintsi, et siin majanduslikult kosuda.
Tallinna Kanuti gildi hoones kuulsid tallinlased esmakordselt Mozarti oopereid ja teisigi toona Euroopas populaarseid uudisteoseid. Tallinnas võttis kohalik jõukam keskklass ning aadelkond (kes küll ka ise asjaarmastajate truppi olid koondunud) ooperitrupi vaimustusega vastu – ning Madame Tilly jäi Tallinna palju kauemaks kui oli planeeritud. Kui proua abikaasa, kuulus lavatäht Jean Tilly ootamatult suri, lahkus Madame küll ise Tallinnast, kuid pool tema truppi jäigi siia tööle. Teiste seas hulgas ka noor Sophie Schröder, kellest sai hiljem kogu Euroopas hinnatud draamanäitleja ning kes 6. detsembril 1804 tõi Hamburgis ilmale tütre Wilhelmine.
Tulevane kuulus sopran alustas lavakarjääri juba 15-aastaselt; 17-aastasena aga saavutas Pamina rolliga Mozarti ooperis „Võluflöötˮ esimese suure tunnustuse. Siit edasi läks kõik ülesmäge. 19-aastane lauljatar abiellus populaarse näitleja Karl Devrientiga, ning kuigi paar viie aasta pärast lahutas, jättis lauljanna abieluga saadud nime oma lavanimeks. Just sel ajal nägi 16-aastane Richard Wagner noort lauljannat Beethoveni „Fidelioˮ nimirollis. See jättis tulevasele heliloojale kustumatu elamuse ning hiljem kirjutas Wagner talle naispeaosa ooperites „Rienziˮ, „Lendav Hollandlaneˮ ja „Tannhäuserˮ. Wagner väidab, et aastaid hiljem, kui töö neid lõpuks Dresdeni ooperiteatris kokku viis, tsiteeris lauljanna sõna-sõnalt kirja, mille armunud noor helilooja talle kunagi saatnud oli. Sellest hoolimata ei armastanud Schröder-Devrient Wagneri muusikat eriti (tõstes sageli eeskujuks Itaalia ooperi) ning on vist ka ainus primadonna, kes on suurele heliloojale avalikult kõrvakiilu andnud. See aga nende koostööd ei kõigutanud.
Wagner on oma suhteid lauljannaga kirjeldades väga aus. Ta rõhutab pidevalt, et just Wilhelmine Schröder-Devrienti nägemine oli selleks impulsiks, mis kinnistas temas otsuse saada heliloojaks. Samas teame, et lauljanna armastas Wagnerit sageli avalikult patroniseerida ja alandada, nimetades teda tuhvlialuseks ja naeruvääristades Wagneri (eriti noorpõlve) seksuaalset argust. Ka ei loonud Wagner endale illusioone lauljatari hääle kohta: ta möönab, et Wilhelmine Schröder-Devrient on kohati vokaalselt brutaalne ja agressiivne, kallutades kaalukausi pigem draama kui ooperi kasuks, eelistades dramaatilisi fraase pigem „karjudaˮ kui „lauldaˮ. Kuid naisest kiirgav loominguline sära ning tema erakordsed näitlejavõimed lummasid heliloojat jäägitult. Väidetavalt sai domineerivat ja võimukat naist ihalevast Wagnerist ka lauljatari usaldusalune, kellele too teatud naudinguga pihtis avameelseid detaile oma aktiivsest armuelust. Wagneri enda väitel jäid nende suhted loominguliseks ning neid ei varjutanud lihalikud kontaktid.
Wilhelmine Schröder-Devrientile kirjutasid muusikat ka teised heliloojad. Tähelepanuväärne on see, et just talle pühendas oma kuulsa laulutsükli „Dichterliebeˮ Robert Schumann – ehkki tänapäeval seostame seda tsüklit meeshäälega.
Schröder-Devrient gastroleeris palju ning mitte üksnes saksakeelses maailmas: ta oli oodatud külaline nii Pariisis kui ka Londonis. Ühe ringreisi käigus kohtus ta ka Goethega ning laulis talle ette viimase poeemile loodud „Haldjakuningaˮ. Goethe, kes oli olnud vaimustuses lauljanna emast, tunnistas nüüd oma jäägitut austust ka tütrele.
Pärast vallalisi aastaid abiellus oma kuulsuse tipul olev lauljanna ohvitser David Oskar von Döringiga, kuid lahutas temast juba aasta pärast – kui selgus, et seiklejast mees oli salamahti kogu naise varanduse laiali pillutanud. Näib, et temperamentne daam oli abielude sõlmimisel niisama impulsiivne ja ohjeldamatu, nagu laval: kaasaegsed iseloomustavad teda kui suurt kasvu kaunist naist, kelle väärika väliskesta all hõõgus kontrollimatult lõõmama lahvatav tuli ning kelle pilgu ees mehed loogu langesid.

Euroopa lavadelt Eesti kolkamõisa

1848. aasta kevadel, kui Dresdeni ooperis valmistati ette Wagneri ooperit „Lohengrinˮ, milles Wilhelmine Schröder-Devrient pidi laulma Elsa rolli, veeres üle Euroopa liberaalseid reforme nõudva revolutsiooni laine. Richard Wagner oli üks tulihingelisemaid revolutsiooniliste ideede pooldajaid, ning ühes temaga tõusis barrikaadidele ka tema lemmiksopran. Pärast kuut päeva võitlust olid revolutsiooniväed kaotanud. Lugematud liberaalid põgenesid Saksamaalt, et vältida vanglat ning repressioone. Wagner koos ülestõusu juhtidega lipsasid politseivõimudel käest, kuid Dresdeni ooperi primadonnal see ei õnnestunud. Mässumeelne staar vahistati ning kuulati üle (mõnedel andmetel aga viibis koguni lühiajaliselt vangistuses).
Vabanenuna, kuid nüüd persona non grata’na, otsustas ka Wilhelmine Schröder-Devrient lahkuda Saksamaalt, kus tema hiilgav karjäär korraga purunenud oli. Elu viis ta kokku Eestist pärit aadlimehe Heinrich von Bockiga, kes oli 45-aastasest lauljannast 14 aastat noorem nägus mees. Oma kirjades ei hoia lauljatar kokku kiidusõnu, et ülistada tulevast abikaasat ning leegitsevat armastust tolle vastu. Abielu sõlmiti Thüringenis, Gothas, 14. märtsil 1850.

Elu mõisaprouana Eestis

Heinrich von Bock oli Loodi mõisahärra von Bocki ja tema naise, Sophia Auguste von Wrangelli noorem poeg, kellest sai Liivimaa maanõunik ja maamarssal. Ka Heinrichi vanem vend, õuekohtu aseesimees Woldemar oli sõlminud „muusikaliseˮ abielu: tema naiseks oli Johann la Trobe’i, Tartus elava ja von Stackelbergide aadlipere järeltulijaga abiellunud Inglise helilooja tütar Sophia.
Huvitaval kombel valis revolutsiooniline ooperiprimadonna oma abikaasaks balti aadli konservatiivse suuna liidri, kelle põhitegevus oli suunatud leviva venestamispoliitika vastu. Kuid mõlemat sidus huvi kirjanduse ning muusika – ja ilmselt ka magamistoas toimuva vastu. Küps diiva oli armuasjus kõike muud kui kogenematu. Nagu paljud seksuaalselt aktiivsed natuurid, oli ta üheaegselt nii võimetu looma püsivaid inimsuhteid kui ka emotsionaalselt pidevas meeleheitlikus näljas suure, kõikemuutva armastuse järele.
Esialgu elasid härra ja proua von Bock Trikata rüütelkonnamõisas Valka lähistel, kuid kui vanem vend koos abikaasaga Loodilt Riiga kolisid, tõi sõit paari Eestisse, Loodi ehk Kerseli mõisa.
Võime vaid ette kujutada, milline šokk võis olla Euroopa pealinnades, salongides ja buduaarides publikut ja mehi hullutanud lavatähele leida end kolkamõisas, kuhu ei mahtunud ära isegi tema kodumaalt kaasa toodud väärtuslik mööbel ja kunstiteosed, teiste hulgas ka Berliini õuekunstniku Carl Joseph Begasi maalitud suur paraadportree, mis valmis vahetult enne revolutsioonisündmusi, mis lauljanna hiilgava karjääri purustasid. Täna paikneb teose originaal Dresdeni Kunstimuuseumis. Selle leiab reprodutseerituna ka Ida- Saksa postmargil, mis anti välja lauljatari sajandal surma-aastapäeval.
Õnneks mahtus ära klaver – see ehk oligi lauljannale ainsaks kokkupuutepunktiks kadunud maailmaga. Publikuks olid parimal juhul naabermõisate aadlikud ja teenijad. Ilmselt kajas võimas hääl ka mõisa õuele, mis teeniski prouale talurahva hulgas hüüdnime „Laulu-Kadriˮ. Kord olevat lauljatar pärast üht sellist musitseerimist nutma puhkenud ja lausunud: „Mul peab olema minu maailm, muidu ma suren!ˮ
Loodi härrastemaja kutsub mõisaproua ühes oma kirjas vanaks öökullipesaks. Ta ohkab kibedalt: „Mina, Euroopa lemmik, pean siin urkas tanguputru keetma!ˮ See, et primadonna ise süüa tegi, ei ole üldse fantaasia: üles on tähendatud juhtum Dresdenist, kus Schröder-Devrient kord Robert ja Clara Schumannile
piduliku õhtusöögi korraldas. Maitsnud suppi, hüppas ta korraga toolist üles ning keelas külalistel leent maitsta. Seejärel astus ta seinale riputatud loorberipärja juurde, mille austajad talle olid saatnud, tõmbas sealt ühe lehe ning asetas supitirinasse, teatades, et puljong oli tema meelest tulnud mage ning vajas „taevalikkuse vürtsiˮ.
On teada, et Eestis andis Wilhelmine Schröder-Devrient siiski kontserte – Tartu Ülikooli saalis ning mõisates. Ülikoolilinnana valitses Tartus teatrikeeld; pole kahjuks andmeid selle kohta, et Schröder-Devrient oleks üles astunud Tallinna teatris (kus „Tannhäuserˮ oli esietendunud aastal 1853).
Lauljanna pidas regulaarselt kirja­vahetust oma sõpradega, kelledest üks truumaid oligi pianist Clara
Schumann (kes ise oli 1844. aastal Tartu Ülikooli saalis kontserdi andnud). Võib arvata, et Loodile ei liikunud post nii kiirelt kui suurlinnadesse ning seetõttu võis just koha täielik eraldatus ja masendav üksluisus saada tõukeks sellele, et primadonna otsustas kirjanduslike mälestuste maailma põgeneda. On võimalik, et skandaalseid memuaare alustas ta juba Trikate mõisas, kuid Loodi oli viimane koht, kus tal oli võimalik need lõpetada.

Oma ajastu superstaar, Beethoveni ja Wagneri muusa - Wilhelmine Schröder-Devrient. Karl Joseph Begas´i maal 1848. Foto Wikimedia Commons

Põgenemine Loodilt

Siiski osutus eksiil provintsikolkas taltsutamatule diivale üle jõu käivaks ning 1858. aasta talvel, vaid aastapäevad pärast Loodile kolimist, otsustas ta sealt lahkuda. Ei ole täpselt teada tema lahkumise üksikasjad, kuid on võimalik, et ta tegi seda salaja ka oma mehe eest. Siin valab asjale valgust kohalik legend:
Väidetavalt olla proua lasknud end ülestõusmispühade-eelsel õhtul rongijaama sõidutada just sel ajal, kui kogu teenijarahvas kirikus oli. Tagasi jõudnud toatüdrukud leidsid, et proua on kadunud; veidi hiljem aga märgati, et keldris on üks võlvialune tuba värskelt kinni müüritud. Külas hakkasid liikuma jutud, et mõisahärra on oma abikaasa mõrvanud, või veelgi hullem – elusana keldriseina müürinud. Nagu me aga teame, ei olnud see tõsi. Seega – kes iganes mõisas kummitab, ei ole kindlasti mitte Wilhelmine Schröder-Devrient.
Ärkamisaegse muusika-uurija Jaan Jungi versiooni kohaselt juhtus põgenemisel ka äpardus, mis tõesti oleks võinud traagiliselt lõppeda. Abja külast läbi sõites olla kaarik Masa silla peal lumelobjaka sees ümber läinud. Lauljanna päästis ennast kiirelt jõkke hüpates, pidi aga üheksa versta kaugusele Laatre rongijaama läbimärgades riietes sõitma.
Muu seas oli Jung kindlalt veendunud, et Wilhelmine Schröder-Devrient oli eestlanna. Ta argumenteerib: „Wilhelmine Schröderi vanaisa ja vanaema on Tallinnas teatriteenrid olnud, ja teenrid olid ju enamasti eestlased.ˮ (Olewik nr 27, 1893). Ilmselt ei olnud Jung kursis Mme Tilly trupi isikkoosseisuga – või teadis ta Wilhelmine vanaema, proua Heinze (kes erinevate abielude ajal kandis lisaks nimesid Bürger, Keilholz ja Zeibig) ja tema vanaisa Gottfried Bürgeri (näitleja ja näitekirjanik, kes trupi Tallinna koosseisus ei figureeri) etnilisest taustast midagi, mille ajalugu on unustanud. Pigem võtab ta väljendit „teatriteenerˮ (võrdluseks „kunstiteenerˮ) liiga sõna-sõnalt.
Laatrest läks Wilhelmine Schröder-Devrienti sõit Riia kaudu Dresdenisse. Kohe võttis ta ühendust Clara Schumanniga, et korraldada tema abil oma suur comeback. Pianist laitis mõtte ettevaatlikult, kuid resoluutselt maha. Endine primadonna ei olnud enam esimeses nooruses; kunagine õitsev välimus oli kadunud. Ka võimas hääl, mille ülemine register oli hakanud streikima juba Dresdeni ooperi aastatel, ei olnud kaugeltki enam endine. On teada, et vähemalt üks kontsert 1859. aasta 6. märtsil Leipzigis siiski toimus, kuid ilmselt ei kaasnenud sellega oodatud menu. Kibestunud lauljanna, endiselt trotslik ning enesekindel, võttis plaaniks lahkuda Euroopast ning alustada uut elu Ameerikas.
Kuid primadonna tervis hakkas teda alt vedama. Kuu aega pärast Leipzigi kontserti kukkus ta kokku.
Kui uskuda vihjeid, mida võib välja lugeda memuaaridest ning ka kaasaegsete ülestähendustest, oli lauljanna oma teisest abielust seiklejast playboy von Döringingiga saanud kaasa saatusliku kingituse: süüfilise. See haigus oli 19. sajandi keskel veel ravimatu ning viis hauda paljusid kuulsaid muusikuid, heliloojaid, kunstnikke ja teisi kirglikku eluviisi armastavaid natuure. Kuni aastani 1909, mil Paul Ehrlich leiutas ravimi Salvarsan (tuntud kui „606ˮ), suudeti süüfilise sümptomeid elavhõbedaraviga küll maskeerida ja leevendada, kuid mitte ravida. Lauljannat ravis tema pikaaegne sõber, doktor Carl Gustav Carus. „Ühe lauljanna memuaaridˮ ongi romaan kirjades, mida fiktiivne autor läkitab oma arstile.
1860. aasta 26. jaanuaril, veidi enne oma 10. pulma-aastapäeva, suri proua von Bock, Euroopa primadonna number üks, Saksamaal Coburgis, oma õe käte vahel, kes tema eest viimastel kuudel hoolitses. Uudis ooperitähe surmast oli ajalehtede esilehekülgedel. Leiti, et lauljannast jääb maha tühi koht, mida ei suuda täita keegi.

Kuid primadonna seiklused alles algasid

Wilhelmine Schröder-Devrientile omistatud memuaarid ilmusid esmakordselt Altonas aastal 1862, väljaandjaks August Prinz, kes oli tiitellehele märkinud eksitavad andmed – väljaandmise linnaks näiteks „Bostonˮ, kirjastajaks aga „Reginald Chesterfieldˮ. Ehkki esimene trükk ei nimetanud autorit, hakkas koheselt levima arvamus, et raamat ei saa olla pärit kellegi muu kui hiljuti surnud superstaari sulest. Oli ju Schröder-Devrientiga alati kaasnenud ühtaegu nii suure geeniuse kui ka pahelise seksisõltlase maine. Tema esimene abikaasa oli temast lahutanud abielurikkumiste tõttu, taotledes (ja saades) endale viie abieluaastaga ilmale toodud nelja lapse täielik hooldusõigus. Isegi lauljatari ametlikud biograafid möönavad, et ka hiljem pidas Wilhelmine Schröder-Devrient mitmeid „kohatult nooriˮ armukesi ning vilistas demonstratiivselt sellele, mida temast arvati. Ta nägi oma eksistentsi ainult läbi kunsti ning põletas elu ülevalt heleda leegiga, mida küttis sageli vajadus mehi seksuaalselt ära kasutada ja domineerida. Alandudes elus viktoriaanliku moraali madalaimate tabudeni, suutis ta laval tõusta kõrgustesse, mis lubasid tema publikul kogeda ülimat kirgastumist.
Wagner jäi Wilhelmine Schröder-Devrientile truuks surmani: naise portree ehib Wagneri Bayreuthi villa Wahnfriedi portaali (omalaadses „triptühhonisˮ on Schröder-Devrienti kõrval Wagneri abikaasa Cosima ning varasurnud tenori Ludwig Schnorr von Carolsfeldi portreed – just viimases leidis Wagner teistkordselt laulja, kes intuitiivselt tabas tema loomingu essentsi ning oskas selle filigraanselt vaatajani tuua); samuti seisab villa saalis lauljatari punasest Verona marmorist büst. Wagner pühendas Wilhelmine Schröder-Devrientile hulga kirjatöid ning, nagu võib lugeda Cosima von Bülowi päevikusse kantud mõrust märkusest, nägi meister oma kunagisest muusast und veel surmaeelsel öölgi. Kui Wilhelmine Schröder-Devrient kusagil kummitas, siis polnud see mitte Loodi mõisas, vaid Wagnerite majapidamises.
1898. aastal jõudis lettidele romaani ingliskeelne tõlge; aastal 1913 toimetas Guillaume Apollinaire trükki esimese prantsuskeelse tõlke.
Wilhelmine Schröder-Devrienti skandaalsete memuaaride saladus jääb ilmselt igavesti lahendamata. Täna on kirjandusajaloolased veendunud, et vähemalt teise, lauspornograafilise köite autoriks lauljatar ei ole. Esimest, elegantselt ning sügavalt läbitunnetatuna naise vaatenurgast kirjutatud osa omistatakse tõesti lauljannale – ehkki ka selle koha pealt lähevad arvamused lahku. Kuid otsuse on langetanud ajalugu: alates 1890. aastatest on lauljatari nimi autorina teose kaanele märgitud ning nii see ilmselt ka jääb. Vähemalt on see garantiiks tema surematusele: kui Jenny Lind, Maria Malibran, Henriette Sontag ja teised 19. sajandi superstaarid on täna veel vaid nimedena eksisteerivad varjukujud, elab Wilhelmine Schröder-Devrient raamatulehtedel edasi vereva ja kaasakiskuva naisena.