Metsavend August Sabbe 1978. aasta 27. septembril, veidi enne oma surma Võhandu jõel kalastamas, tema kõrval kalameheks riietunud operatiivtöötaja. Foto: Mart Laari raamatust "The Forgotten War"

August Sabbe – langev täht hommikutaevas

tekst: Valdur Raudvassar
Raamatust „Võrumaalt isamaale"

Palju vett on voolanud Võhandust Peipsisse, mööda sünnikodust ja surmavõrendikust, millede vahel põhiliselt kulgeski August Sabbe – Eesti ja vist ka Euroopa viimase metsavenna vähe jälgi jätnud elutee.

Siis sähvatas see ootamatult sabatähena pilkases idaservas, mille serval võis vaid aimata aovalgust – äratades imetlust ja uhkust rahvas, kes oli juba unustamas oma suure mineviku.
Tosin aastaid hiljem kandus August Sabbe nimi rahvusvahelisse meediasse (National Geographic 11/1990), seejärel ka kodumaa ajakirjandusse. Kuid inimene ise on jäänud järelpõlvele veretuks viirastuseks pimeda lähimineviku taustal, mis oleks peaaegu neelanud eesti rahva ajaloo.
Ka praegune kirjutis ei taotle kogu tõde August Sabbest, vaid püüab lisada valgust aegruumile, milles kujunes tema erakordne saatus.

Elukäik

August Sabbe sündis 1. septembril 1909 Pindi (praegu Lasva) vallas Paidra-Palo talu peres Jaani ja Katri neljanda lapsena. Seal möödusid tema lapsepõlv ja kooliaeg. Sabbe suguvõsa oli tuntud üle koduvalla piiride. Vanaisa Hendrik (1829–1919) oli Pindi kiriku vöörmunder ja kuna kogudusel puudus oma vaimulik, täitis tihti selle kohuseid. Tema ristitud on ka vabadussõja sangar kapten Fr. Vreemann.
Augusti vanem vend Rudolf lõpetas linnakooli ja tõusis tsaariohvitserina kapteni auastmesse, osales rahvusväeosade organiseerimisel ja tuli Vabadussõjast Vabadusristiga. Teine vend Heinrich võitles Vabadussõjas 2. ratsarügemendis ja langes 11. märtsil 1919 Petserimaal Meeksis.
Isa vend Gustav Sabbe kerkis Võrus 1920–1930-ndatel aastail tuntud ühiskonnategelaseks, kelle juubeli puhul kord leht kirjutas: „Tahad temaga vaielda, võta leivakott kaasa, tahad maadelda – ära siis oiga!” (Ka Augustit meenutab kaasmetsavend Ludvig Juks 1998. aastal: oli hirmus tugev mees – kui sa tema näpuvahele sattusid, siis hoia alt!) Gustavi tütar Hilde Sabbe rajas kestva kuulsuse nimele Kandle kutselise teatri näitlejana. Ka Augusti õe nimi oli Hilda. „Kogu meie suguvõsas pole ühtegi joodikut ega kurjategijat” meenutab Ellen Väljandu, Augusti lelletütre tütar.
August jäi isatallu, sest isa suri 1930. aasta paiku (sündis 1866), õde Hilda 1931 ja politseis töötav vend Rudolf 1934 (tuberkuloosi). August oli vahepeal töötanud Paira veskis, nüüd tuleb pühenduda talutööle. Ta kuulus Kaitseliitu, elukoha järgi Lasva-Pindi ratsaeskadroni 2. rühma. Kaasaegsete mälestustes oli kena poiss ja oodatud kosilane. Tuli aga Eesti lõpp – Nõukogude okupatsioon ja maailmasõda. August läks metsavennaks koos valla noortega, keda ähvardas mobilisatsioon Punaarmeesse. Metsavendade ühisettevõtteks sai Lasva vallamaja vallutamine 9. juulil 1941.
Tuli Saksa okupatsioon, kuid kolme aasta pärast vallutasid venelased uuesti Eesti. Sellega kaasnes isiklik löök Augustile: 13. augustil 1944 sai vene lennukilt visatud pommi killust surma ema Katri (sündinud 1869), ainus inimene, kes talle veel kunagisest suurest perekonnast oli jäänud. Tuli ka mobilisatsioon Punaarmeesse, millest päästis taas põgenemine metsa.
Kuna võõrvõimuga kaasnes vägivallatsemine elanikkonna kallal, alustas osa metsavendi võitlust okupantide ja nende käsilaste vastu. Pole teada, kas ka August. Kuid väär on väide, et ta tuli 1945. aasta amnestia järel koju, kuna „tema käed ja südametunnistus olid puhtad” (Eesti Ekspress 2.10.1998). Piisab ühest näitest: Paidra talunik Jaan Vigel ei kuulunud Kaitseliitu ega olnud kordagi püssi käes hoidnud, kuid istus vangilaagris 25 aastat, sest põgenes küüditamise hirmul metsa. Ka mäletab Ellen Väljandu isa-ema jutust, et kui August ilmus 1946. aastal nende pulmapeole, palusid sugulased tal lahkuda, sest tema viibimine seal toonuks võimude sekkumise.
Aastateks veniv redutsemine mõjub masendavalt. Mõnigi metsavend katsus vaikselt jätkata kunagist elu kodus või võõrsil. Ka August hakkas 1949. aasta paiku Paidra veskis ettevaatlikult tööle. Ta võeti kinni, kuid suurema saagi lootuses lasti metsa tagasi. Nüüd algas ründava võitluse ajajärk Sabbe metsavennaelus. Ta liitus ühe Ida-Võrumaa salgaga. Selle juht Jaan Roots oli koolipoisina arreteeritud ja tallegi oli tehtud ettepanek minna metsa, et sealt oma vendi välja petta. Kuid temagi pettis – oma kodumaa vaenlasi, jätkates koos vendadega veelgi ägedamalt võitlust nende vastu. (Jaan Vigla ja Karl Helgi jutust nende ridade kirjutajale Mordva vangilaagris).
Jaan Roots langes koos vendadega 1952. aastal. Salk hajus kaks aastat hiljem. Algab kõige salapärasem ajajärk Augusti metsavennapõlves, millele ei heida valgust arhiivimaterjalid ega otsesed tunnistajad. See kestis veel 24 aastat. Teame vaid, et ta jäi lõpuni metsavennaks – vabaks, relvastatud meheks, valmis ise kaitsma vabadust ja õigust elule.

Surmalugu

Nii koitis 28. september 1978. August õngitses Võhandu jõe käärus, kui ta juurde ilmus kolm meest Põlva rajooni „organitest”. Kõik järgnev tugineb vaid nende jutustusele. Kui kalastajas tuvastati August Sabbe, võeti ta kahe mehe vahele. Ta tahtnud haarata põuest püstolit, kuid julgeolekumehed löönud ta jõkke. „Lõpuks õnnestus kahel mehel vanameest nii palju uputada, et see teatas, et annab alla.” Kuid edasi juhtub midagi kummalist: „Niipea, kui mees jälle kindla pinna jalge alla sai, lükkas ta julgeolekumehed eemale ja kadus Võhandusse.” Ja kogu lugu!
Aastakümneid tabamatu, hullematestki olukordadest väljunud ja hambuni relvastatud metsavend (vintpüss, püstol, granaat, soome puss) uputas end äkki nagu mõni romantilises eas neiuke sada aastat tagasi? Ja kogenud operatiivtöötajad seisavad madala 5–6 meetri laiuse jõekese kaldal ning ringutavad abitult käsi? Möödasõitjate tunnistusel seisis maanteel hulk miilitsa ja sõjaväeautosid ning ilmselt oli kogu mets sisse piiratud.
Veelgi naljakam on loo lõpp: kaks asjaosalist said Punatähe ordeni ohtliku bandiidi kahjutukstegemise eest! Aga nõnda on kirjutatud August Sabbe viimasest võitlusest Eesti Ekspressis 2.10.1998. Samamoodi on seda korranud teised lehed, õpilaste „uurimistööd” ja kahejalgsed häälekandjad.
Nende ridade kirjutaja tuli samal aastal tööle Võru tuletõrjesse. Töökaaslaste hulgas oli mitu endist „operatiivtöötajat” ja ka kohakaasluse alusel teenuseid osutavaid jõude, sest tuletõrje munder avas igal ajal pääsu eramusse. Värskena jõudis pritsimajja ka Sabbe lugu, mis kõlas alljärgnevalt.
Kaks meest istusid õngitseva Sabbe kõrval, ajasid kalamehejuttu ja haarasid siis tal käe alt kinni: tulete meiega! Kuid see viskus jalgadega järsult tõukudes vette, kinnipidajad käevangus. Sukeldus nendega vee alla, kuni need ta vabastasid. Jõudnud vastaskaldale, üritas Sabbe metsa kaduda, kuid sai kuuli selga.
Sellisena liikus viimase metsavenna surmaheitluse lugu üsna laialt tollasel Võrumaal. Loomulikult võiksid kolm asjaosalist selle kergelt ümber lükata faktidega – juhul kui neid on. Midagi sellist pole aga siiani toimunud.
Viimase metsavenna hukkumisega lõppes ka Eesti metsavendluse ajajärk. Hoidkem elus mälestust neist Eesti vapratest meestest ja naistest, kes langesid pigem lootusetus võitluses, kui painutasid pea võõra võimu alla.