Andri Ollema: ELSK-i loonud ja tema näo kujundanud inimesi sidus sõprus

tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Andri Ollema Toila kangelaskalmistul.

Eesti Leegioni Sõprade Klubi loodi samadel eesmärkidel, kui kunagi tema eeskuju ja eelkäija, Eesti Leegioni Sõprade Selts: koondada kõiki leegioni sõpru rahva seas.

Sõja ajal loodud seltsil oli hilisema klubi ees oluline eelis: selle taga olid meie tollased liidrid. Järgnes pool sajandit külma sõja jäist vaikust ja juba uues Eestis viimaste vanade rindemeeste abiga moodustatud klubile lumpen-eliidi toetust loomulikult ei tulnud.
Vastupidi, vanade sõjameeste mälestust hoidvad nooremad on riigiaparaadi bürokraatidele olnud hoopis pinnuks silmas. Vaatame klubi kümne­aastasele tegevusele tagasi koos klubi loomisest kuni tänavu kevadeni juhatuses olnud ja klubi sisuliselt juhtinud Andri Ollemaga (41).

Kuidas ELSK sündis, kes olid need inimesed, kes tulid 2007. aastal mõttele selline klubi luua?
Klubi sünnini viis pikk-pikk protsess, mis haaras endasse 1990. aastad ja 2000. aastate esimese poole. Minu suhtluse Teise Vabadussõja sangaritega, sarnaste huvidega inimestega ja sündmused meie ümber.
Erilise märgi, et Eesti Vabariigis on midagi väga valesti ja võib-olla ka viimase suure tõuke ELSK-i tekkeks, andsid 2004. aasta sündmused Lihulasse Teise Vabadussõja 1944. aasta kaitselahingute 60. aastapäevaks püstitatud mälestusmärgi ümber.

Kuidas sa tutvusid vanade, Eesti Leegionis võidelnud meestega, kellega sul endal on poole sajandi pikkune vanusevahe?
Huvi nende meeste vastu tekkis nõukogude okupatsiooni ajal ja ma arvan, et esimese tõuke andis minu suur uudishimu ajaloo vastu. Juba lasteaiapoisina, kui sõjafilme sai vaadatud, tekkisid küsimused sõja ja erinevate poolte kohta. Minu emapoolne vanaema, kes minuga palju aega veetis ja minu esimestel sammudel äärmiselt tähtsat rolli mängis, rääkis mulle sõjast oma silmade läbi. Nii jõudsid minuni lood tema kodukohas toimunust, nendega koos võrdlus­momendid, kuidas tulid kommunistid, kuidas sakslased, siis sakslased läksid ja tulid jälle kommunistid.
Kuna ta julges neid pooli võrrelda ja selle elavalt ka mulle edasi anda, tekkisid uued küsimused, et miks siis ikkagi telekas kujutatakse kõike vastupidi, siis jälle uued küsimused, kuni ühel hetkel (1984–1985) olin juba nii palju targem, et teadsin: Saksa mundrit kandsid ka paljud eestlased, sealhulgas mitu minu isapoolset vanaonu. Edasi uued küsimused, sedapuhku juba isale. Huvi läks järjest detailsemaks: kus nad võitlesid, kas nendel olid mundritel ka rahvuslikud tunnused, kas need olid midagi sarnast kui filmis „Inimesed Sõdurisinelisˮ kujutatud Saksa mundris eestlastel jne.
1986. aastal õnnestus minu USA-sse
jõudnud isapoolsel vanaonul Eestit külastada. Mäletan selgelt, mis oli esimene asi, mida ta Tallinna sadamas laevalt maha tulles tegi – ta laskus põlvili ja suudles kodumaa pinda. Ta jättis mulle, 9-aastasele poisile, sügava isamaalise mulje. Kui ta oli juba tagasi sõitnud, kuulsin isalt, et ka tema kandis Saksa mundrit, astus leegioni, kuid sealt suunati Soodla juurde kindralkomandantuuri ning edasi kindralkomissar Litzmanni ihukaitsemeeskonda. Oli võidelnud ka 1941. aasta suvesõjas Tallinna vabastamise lahinguis.
Tema vanem vend, kes oli samuti kandnud Saksa mundrit ja 1944. aastal jäi Virtsus laevast maha, läks metsa: Tema oli käinud läbi GULAG-i
vintsutused ju nüüd hakkas tema mulle ühel hetkel oma elust rääkima. Tal oli olnud lähedane tutvus Ain Merega, kellega kohtumisi heietades kõlas jutus esimest korda ka eestlasest Rüütliristikavaleri Alfons Rebase nimi. Ja nii see kõik samm-sammult läks.
1980. aastate keskel kinkis isa mulle 4–5 numbrit Eesti Pildilehti ja tänu neile sai minust hoovis ja maal sõda mängides pataljon Narva võitleja Helmut Karusoo. Üldiselt ei mõistnud hoovikaaslased sellest ajast peaaegu midagi, kuid toonased sõbrad ja tädipoeg, kelle ka endaga „sellesse teise maailmaˮ kaasa tõmbasin, hakkasid pisut sotti saama.
Üheksakümnendate alguses otsisin üles elava Rüütliristikavaleri
Harald Nugiseksi, edasi pataljon Narva mehe Kalju-Johannes Jakobsoo jne. Olin teistsuguste huvidega kui tavaline selle aja laps või nooruk.
Kui nõukogude okupatsiooni ajal sain paljudelt kaasmaalastelt fašisti tiitli, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis hakati mind minu huvide tõttu ja väga jäikade seisukohtade pärast kommunistliku parteiga seotud inimeste suhtes kutsuma maru­rahvuslaseks. See oli märk, et „plats puhtaksˮ-poliitika asemel olid punased ikka riigijuhtimise ladvas, paljud asjad polnud meie iseseisvuse taastamisega sugugi muutunud ja see häiris mind kui rikkumata noort inimest väga. Ma kohe kuidagi ei tahtnud leppida sellega, et need, kes teenisid Eesti riikliku iseseisvuse surmavaenlast, kummardasid ja ümmardasid eestluse hävitajaid, pugesid nüüd rahvusliku kuue sisse. Lootsin siis, et see muutub, sest vabaduses kasvavad põlved lõpetavad selle...

Millised inimesed olid need leegionärid, kes olid sulle eeskujuks ja kelle sõna klubis maksis? Mida sa oled neilt õppinud?
Suured. Eestlased. Ja mõlemat kokku. Mina olin noor ja otsisin küsimustele vastuseid, nemad olid põrgutest läbi käinud, palju näinud ja mulle suurteks eeskujudeks. Suhtlus nendega viis tasahilju Teie-vormist Sinale ja ühel hetkel, aastate pärast, võttis päris sõnatuks, kui nad kutsusid mind ühtäkki sõbraks.
Ajaloolistele vestlustele lisaks tekkisid vestlused elust, tänapäeva Eestist, perest, muredest, argipäevast. Nad avasid mulle ukse oma sisemaailma ja kutsusid sisse. Kõige sügavamalt on mind kindlasti puudutanud kolmik: Harald Nugiseks, Kalju-Johannes Jakobsoo ja Helmut Karusoo, just seesama, kelleks poisikesena sõda mängides kehastusin – tema leidmine on veel omaette lugu.

ELSK-i esimene suurem tegu, millega tulite võimsalt avalikkuse ette, oli Eesti Rahva Tänumedali andmine Harald Nugiseksile. Ilmselt see jääbki suurimaks teoks, sest midagi samaväärset pole ju võimalik korrata?
Arvan sama. Meie riiki juhtima saanud inimesed on piltlikult öeldes end kaitsekraavide ja okastraadiga selgelt meie rahvast eraldanud, käivad hoopis teist sammu ja teenivad võõraid isandaid. Tänapäeval laulavad nende suud oode Nõukogude Liidu lääneliitlastele, kes meid noil saatuslikel aastatel peenrahaks tegid ja meiega toimuva puhul, oma huvidest lähtuvalt, silmad rohkem kui pooleks sajandiks sulgesid.
Mis puudutab Tänumedalit, siis see pidi õnnestuma – kui me ELSK-iga selle ettevõtmisega liitusime, siis meie jaoks polnudki muid valikuid kui õnnestumine. Nii ka läks. Olen hiljem vanade sõjameeste käest kuulnud, kui usinalt toona riiklikud instantsid ja viimaste nisa otsas elavad kannupoisid selle õnnestumise vastu töötasid. Sõjameeste organisatsioone masseeriti näiteks jutuga, et see medal pole ju üldse riigi juhtkonna heakskiiduga, olevat mingi tühine rahva omaalgatus, mis kedagi ei huvita.
Oli neidki, kes käisid Haraldi juures teda veenmas, et see on väga paha tuntus, mis sellega autasuga kaasneb, sest sellel puudub „eliidiˮ toetus ja „eliitˮ boikoteerib selle üleandmise tseremooniat. Haraldi ja minu sõprus osutus aga nendest hirmujuttudest tugevamaks. Hiljem Harald ütles mulle, et ta ei kahetse, et tuli, hoopis vastupidi.

19. oktoobril 2008 andis eesti rahvas oma sangarile Harald Nugiseksile Toris asuvas Eesti Sõjameeste-kirikus üle Eesti Rahva Tänumedali. Seda medalit anti vaid kord ja sellega näitas rahvas, et ta austab Teises Vabadussõjas 1941–1945 Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud sangareid.

ELSK-i algus oli jõuline: esimestel aastatel korraldasite ajalookonverentse, osalesite Sinimägede kaitselahingute mälestusürituse korraldamises. Tundus et kõik läheb ülesmäge. Ometi oli neid instantse, kellele teie tegevus ei meeldinud.
Mis jõud need olid ja kuidas teile kaikaid kodaratesse loobiti?
Jah. Meil oli plaanis rohkemgi veel. Kui algul võtsin igasugu vihjeid naljaga pooleks, siis ühel hetkel hakkasin mõistma, et keegi reaalselt ja kogu aeg töötab meie vastu. Näiteks, kui nägin mõne riigi palgal oleva ajaloolase värisevaid käsi ja pelglikkust rääkida teatud teemadest, millest teda rääkida palusime, siis mõistsin, et kuskil on mingi jõud, kes töötab selle vastu, et sellised üritused rahvani jõuaksid.
2010. aastal oli meil plaan korraldada ajalookonverents, mille peateemaks Tšehhi põrgu, kõrvalteemad 1945. aasta liitlaste terror Saksamaal ja Saksa ajalooliste linnade kallal, samuti oli plaan rääkida liitlaste sõjakuritegudest. Vastu töötati erinevaid nurki masseerides, meid üritati omavahel seest killustada. Otsiti pidevalt nõrka kohta. Näiteks üritati värvata mõnd klubi liiget nn informaatoriks hakkama. Öeldi, et ei ole rohkem vaja, kui räägite meile, mida kuulete, selle tänutäheks lubati head ja tasuvat tööd ja kopsakat preemiat.
Mõnele mehele soovitati klubi aur suunata pidude korraldamisele, lubades jaatava vastuse korral abi nii peokohtade organiseerimisel kui ka jutumäärde näol. Öeldigi kohe, et istuge maha, tehke sauna, võtke korralikult napsu ja kiruge võimumehi palju tahate – laske aur välja. Samas mainiti, et üritused ja selline akadeemilisem pool on liiast, pealegi need, kelle auks neid korraldame, lahkuvat niikuinii peagi ja mälestus kaduvat nagunii koos nendega – seega, milleks asjatult vaeva näha?
Loomulikult avaldati survet ka väljastpoolt, hirmutades meiega koostöö tegijaid. Küll sellega, et vanadel sõjameeste organisatsioonidel võetakse riiklikud toetusrahad tagant ära kui „mustsärklastegaˮ koostööd jätkavad, lõpetades sellesama vana muinasjutuga, et lääneliitlased meid nagunii ei mõista ja Venemaa võib hoopistükkis solvuda. Hoiatati, et viimane võivatki omi meie hulka sokutada. Neid tahke oli nii palju ja tõenäoliselt ma ei pruugi veel paljusid teadagi. Üks meiesuguste „äärmuslastegaˮ tegelema pandutest oli näiteks Aleksei Dressen, kelle tähelend eesti rahva ees algas 2012. aastal.

2009. aastal tegi Aavo Savitsch kaksikintervjuu sinu ja Tauno Rahnuga. Selles intervjuus nõustub Rahnu, et klubi moodustati sõpruskonna baasil, ometi ei kestnud see sõprus kaua, mis juhtus?
Sõpruskond on siiski palju öeldud, õigem oleks öelda, et eesmärk oli koondada inimesi, kellel on rohkemal või vähemal määral kattuvad huvid ja kes tahavad ELSK-i põhikirjaliste eesmärkide saavutamise nimel koostööd teha. Suunitlus oli akadeemilistele ettevõtmistele, aga loomulikult ka kõik muu Teise Vabadussõjaga kaasnev.
Mingil hetkel saime aru, et meie prioriteedid ja arusaamad on laias laastus erinevad. Pealegi oli läinud nii, et ühel hetkel hakkas ELSK-i sisemaailma, väliste kaasarääkijate abiga, tekkima mõra. Nii läksid meie teed laiali ja see oli õige lahendus.

Ühena esialgsetest eesmärkidest soovis ELSK leegionäridele vabadusvõitleja staatuse välja võidelda. Tänaseks on selge, et seda ei juhtu mitte kunagi.
Meie jaoks ei eksisteerinud mõisteid ei saa või ei juhtu. Me tegime selle nimel tööd, rõhutasime seda, proovisime seda teemat erinevaid teid pidi, näiteks läbi IRL-i rahvuslaste, kes meile lahkesti oma abi lubasid, riigikogu ette viia. Ta muidugi jõudiski sinna, aga poliitkorrektsena ja mittemidagiütlevana, kus Teises Vabadussõjas 1941–1945 võidelnud rahvussangarid olid mittekeegid, ei olnud juttugi vabadusvõitlejatest.
Päev pärast rahvussangar Harald Riipalu 100. sünniaastapäeva võeti riigikogus vastu mingi kummaline seadus, mis kandis poliitkorrektsena nime „Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikeleˮ ja oli nimega sarnaselt toores ka sisult. Langes kokku, et just selle seaduse ilmumisega samal ajal keelati ELSK-il ära Rüütliristikavaler Harald Riipalu 100. sünniaastapäevaks plaanitud postmargi avaldamine.
See oli ilmekas tõend, et IRL-i liikmed ainult taovad sõjameeste ees vastu rindu ja annavad lubadusi, mis pole midagi muud kui vale. Tegelikult ei muutunud midagi, Teises Vabadussõjas võidelnud on jätkuvalt meie riigi valitsejaile mittekeegi, nende taustal kõlbab vaid ainult enne valimisi hääli kerjates püherdada, lubades et kohe-kohe saavad meist uhked eestlased. Vaatame kasvõi jaanalinnu-
kampaaniat (nii kutsuvad paljud sinilillekampaaniat) kus pole Teises Vabadussõjas võidelnud meestest piiksugi, neid nagu polekski olnud.

Auvere lahingu 68. aastapäevaks 24.7.2012 püstitas ELSK Sinimägede Muuseumisse Teise Vabadus- sõja sangari Stubaf. Paul Maitla elusuuruses mannekeeni.

Lisaks Nugiseksi autasustamisele ja Teisele Vabadussõjale pühendatud ajalookonverentsile pani klubi Sinimägede muuseumi Maitla mannekeeni.
Paul Maitla mannekeen sai püstitatud Auvere lahingu 68. aastapäeval. See oli üks raskemaid töid, sest leida Relva-SS ohve jakk ja püksid ei ole üldse lihtne ja veel Maitlaga klappivat mõõtu. See mõte oli algselt mul, koos ühe sõbraga, proovida seda komplekti kokku saada Tannenbergi liini lahingute 65. aastapäevaks, aga otsima hakates näis asi ikka täitsa lootusetu. Kui juba tundus, et see on teostamatu, tekkis paar aastat hiljem Saksamaal silmapiirile üks jakk, mis oli küll selle ajastu asjadele omaselt hirmkallis, kuid ei olnud muud võimalust ja, hing kinni, õnnestus sellele käpp peale saada. Vähem kui aastake ja saime ka ratsapüksid. Nüüd läks juba viimistlemiseks. Tänapäeval seisab Stubaf. Maitla mannekeen Sinimägede Muuseumis, tervitades külalisi.

Kuigi olete Eesti leegioni sõbrad, on teil aastate jooksul tekkinud sõprussidemed aatekaaslastega teistes riikides. Lätis, Poolas, Saksamaal ja mujal.
Neid oli ka varem ja klubi luues tõime nad paljus kaasa, st jagasime varem sellel rindel tehtut teistega. Kuulusin Kalju-Johannes Jakobsoo ja Olaf Taru soovitusel ka III SS-Soomuskorpuse ehk Korpus Steineri Veteranide Ühenduse noorliikmete hulka, kahjuks astus ka see võimas kooslus eelmisel aastal Valhallasse.
ELSK-i aktiivsus ja akadeemilise töö viljad on toonud meile palju uusi tutvusi. Tänapäevasel elektroonikaajastul mängib siin rolli ka aktiivne tegevus nii Facebookis, kui ka meie suure tööga loodud kodulehel, mis juba pikemat aega elab nii-öelda vana rasva peal – on viimastel aastatel tehniliste probleemide tõttu seisnud uuendamata, kuid siiski toob jätkuvalt meieni huvilisi välismaalt.
Üks näide: 6–7 aastat tagasi kirjutas mulle Poolast Jacek Cielecki, sileeslane, kes on sealmail teinud väga suurt tööd meie Eesti Diviisi meeste pärandi kogumisel ja säilitamisel. Tollal ei teadnud teda Eestis veel keegi, täna aga teavad paljud. Meie ühistest diskussioonidest tekkis kamraadlus ja hiljem sõprus, mis päädis sellega, et ta mind perega Sileesiasse külla kutsus.
Jacekilt heakskiidu saanud, laiendasin kutset tervele ELSK-i perele ja nii viisin klubikaaslased eelmisel aastal, klubi 10. aastapäeva puhul, Sileesiasse ja Poola. Ja kuna tänu Jacekile olin mõne aasta eest tutvunud ka kahe tšehhi, Adami ja Jiriga, ja neist olid nende aastate jooksul ka minu head kamraadid saanud, siis oli võimalus teha nii, et meie teekond viis meid Poolast ja Sileesiast, edasi Sudeedimaale ja Tšehhi, ikka meie diviisi jälgedes, olles suuremas osas neis paigus esimesteks eestlasteks, kelle jalg sinna 72-aastase vahe järel taas astus.
See oli kirjeldamatult suur samm, eriti veel siis, kui oled sellest kõigest kunagi sõjameeste käest kuulnud, raamatutest lugenud ja ühel hetkel oled ise samal teel, samas paigas, samas maailmas. Kõik jälle elavneb. Pean tunnistama, et minule oli see reis justkui iseenda sisse minek, äärmiselt sügav.
Sõprussidemeid on tõepoolest üle terve laia ilma, kuhu kõikjale on huvi meie Teises Vabadussõjas võidelnud kamraadide vastu jõudnud. Piltlikult öeldes Eestist Jaapanini. Minu poolt Facebookis Eesti Leegioni ajalugu tutvustava lehe järgijaid on tänaseks nelja ja poole tuhande ringis. On äärmiselt meeldiv, et olenemata eestlase tagasihoidlikkusest on lisaks välisilmsele huvile, erinevaid Eesti paiku külastades, tulnud juttu ajama ka omad inimesed, kinnitanud, et jälgivad lehte huviga ja edastanud siirad tänusõnad. Ma pole küll seda kunagi teinud sellel eesmärgil, kuid seda on ütlemata tore kuulda ja see on tõestus sellele, et töö ja vaev pole olnud tühja. Aitäh kaasamõtlemast, juba see aitab potentsiaalselt Teises Vabadussõjas võidelnute pärandit edasi viia. Kui tulete appi, oleme koos veel tugevamad.

Nymburkis Paul Maitla mõrvapaigas – Oma 10. tegevusaastat tähistas ELSK eelmisel aastal reisiga Poola, Sileesiasse, Sudeedimaale ja Tšehhi, et otsida üles rajad, kus käinud meie Leegioni/Brigaadi/Diviisi meeste jalad. Üks kurvemaid kohti oli Nymburki lähedal asuv rahvusangar Paul Maitla mõrvapaik. Seal olid emotsioonid laes. Meist jäi sinna maha väike lipuke..., palju tööd ootab veel ees. 10. oktoobril 2015 avasime Lõuna-Järvamaal asuvas Vanaõue talus Harald Nugiseksi mälestusväljaku. Tänapäeval elab talus Haraldi poeg Tõnu, kellega koos selle unistuse teoks tegime.

Kui suur võiks olla liikmete arv, kes kümne tegutsemisaasta jooksul ELSK-i on kuulunud? Ja kui palju võiks olla toetajaliikmeid, kes erinevatel põhjustel klubisse pole astunud, kuid klubi tegemisi on jälginud ja toetanud?
Liikmeid sadakond. Nende seas ka ca kümnendik väga asjalikke, laia silmaringiga ja aktiivseid inimesi, kes elukiiruse ja kohustuste tõttu või laiemalt valitsema kippuva laadamentaliteedi ja tölpluse tõttu klubist kaugenesid ja lahkusid.
Palju on olnud ka neid, kelle kujutlus ELSK-ist on olnud kui ühest mugavast klubist, mis on riiklike rahadega ülalpeetav ja kus põhiline tegevus on veel elusolevate Teise Vabadussõja sangaritega peolauas istumine, õlle kuukamine, saksa tervituste viskamine ja saksa mundri kandmine, loomulikult vahel ka mõne küünla viimine pühadesse paikadesse, mis kindlasti tuleb jäädvustada. Et klubi mõte on palju sügavam ja selle sees käib palju loomingulist tööd, selle mõistmine käib üle jõu. Võib-olla see on ajastu märk.

Mis toimub ELSK-iga täna?
Kui ma eelmisel aastal Viljandis teie poolt traditsiooniliselt korraldatava kolonel Alfons Rebase sünniaastapäeva auks peetava ürituse piduliku osa järgselt silmasin, kuidas üks värske elsklane hoidis käes klubi võitluslippu, ja seda tehes viskas pläru viltu hambu, mõistsin, et ring on täis saanud. Olin samale hakanud mõtlema eelmise aasta alguses ja järgnevalt kevadel Poolas ja Sileesias, kus silmasin alkoholi, distsiplineerimatust, sellega kaasnevat rullnoklust, mille tõttu oleks meie võõrustaja võinud kaotada oma töö. Mõistsin siis, et sellise kaadri jaoks pole ma seda klubi loonud, sellisele kaadrile oleksime algaastatel näidanud päeva pealt ust. Meenus, kuidas Kalju-Johannes ja Harald mõlemad enne klubi loomist mulle rõhutasid, et kui tahame kasvatada ja säilitada toimiva ja tegusa klubi, peab juhtimine olema jäik, et ei tekiks laata, mis imeks enda sisse klubi eesmärgid ja energia.
Eriliselt soovitasid vanad ja elukogenud sõjamehed eemale hoida intrigantidest. Soovitasid klubisse mitte lasta kommuniste, tipp-poliitikuid, ärimehi, erastajaid/ärastajaid, kes arvavad, et kõik on mängeldav.
ELSK ei ole firma, selle loonud ja tema näo kujundanud inimesi sidus sõprus ja kogemused, mida lahkelt jagati nendega, kes klubisse vastu võeti. ELSK-i eesmärk oli akadeemiline, mitte läbustav. Sõel oli üsna tihe, kuid siiski läks nii, nagu me ei olnud planeerinud, ühel hetkel jäi klubi loojaliikmeile ja vanadele liikmetele võõraks ja nad ei tahtnud saada osaks võõraist, kes end praegu ELSK-iks reklaamivad. Nad lahkusid.
Kahjuks puudub tänasel ELSK-il järjepidevus ja seos selle ELSK-iga, mis 2007. aasta 20. aprillil sündis. See koosneb inimestest, kellel puudub tegelik arusaam sellest, mida on ELSK teinud ja pärisseos vanade sõjameestega.
Õhkõrn kogemus piirdub tänastel selle nime taha pugevatel inimestel vaid loetud harvadel kordadel mõne vana sõjamehega ühise laua taga istumises ja needki tutvused on neil tekkinud tänu päris ELSK-i liikmetele, kes andsid selle võimaluse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et praegune ELSK on juriidiliselt kaaperdatud ühendus, mis koosneb inimestest, kes kasutasid vanade ELSK-i liikmete usaldust, et sisse imbuda. Nad proovivad ehtida end teiste tegude ja kontaktidega, kuid pole osalenud ei klubi sünnis ega üheski ELSK-i suures projektis, rääkimata traditsioonide kujundamisest.

Sinu ajaloohuvi ulatub kaugemale kui Eesti Leegion ja XX sajand. Tunned ka Põhjamaa saagasid. Mis sa arvad, mis edasi saab?
Tõsi. Kui kõik sama ennasttapvas vaimus jätkub ja suurem enamus rahvast endiselt ei hakka vaimsetele küsimustele mõtlema ja neis kaasa rääkima, siis ühel hetkel oleme oma ükskõiksuse ja tagasihoidlikkusega jõudnud selleni, et Ragnarök pole enam kaugel.