Mälestused elust Siberis ja Patarei vanglas

tekst: Eleonore Kivi (1918–2010)
fotod: erakogu

Eleonore Kivi

Keilas seisid raudteejaamast eemal loomavagunid. Sealt algas meie teekond kaugele maale. Mina koos tütrega sõitsime ühes vagunis, abikaasa teises. Meie vagunis oli naisi 10 ja lapsi 16. Meie jaoks oli ehitatud kahele poole ust kaks nari vanadest laudadest. Nurgas oli primitiivne tualettruum – auk põranda sees ja auku asetatud käimla pott. Arvan, et kogu raske elu seisis mu kõrval hea haldjas. Ma ei teagi, kes ta oli, kuid ta on mind hoidnud ja kaitsnud kõige halvema eest.

Mina, Eleonore Kivi, olen sündinud 4. septembril 1918. aastal Krimmis Bahtšisarai linnas. Minu isa, rahvuselt eestlane, oli pärit Tartumaalt Ranna vallast talupidaja perekonnast. Ta lõpetas 1907. aastal Tartus Veterinaaria Instituudi juures velskrite kooli ja otsustas otsida paremat teenistust Tsaari-Venemaal. Ta sattus Krimmi, tutvus ja abiellus seal kohaliku kreeklannaga. Aastal 1921 oli Ukrainas ja Krimmis ikaldus ning meiegi majja tuli nälg. 1922. aasta augustis opteerusime Eestisse läbi Moskva ja Narva karantiini. 1924. aasta detsembris kolisime Harju-Ristile, kus ma 1926. aastal läksin Harju-Risti algkooli. Mõisad jagati asundustaludeks ja ka meie saime kuus hektarit maad.
Meie peres oli viis last: mina, Sergei, Laine, Kaljo ja Heli. 1938. aastal lõpetasin Nõmme Gümnaasiumi. Isa arvamus oli, et poegadele tuleb anda kõrgem haridus, tütardele aitab ka keskharidusest. Mina jäin talveks koju mõttega, et järgmisel sügisel lähen Kehtna Kodumajanduskooli. Siis käisin haridusseltsi korraldatud näitekunsti kursustel. Mängisime Hella Vuolijoe näidendit „Niskamäe naised”, õppisime grimeerimist ja lavalist liikumist. Veel käisin tantsukursustel. 1938. aastal tutvusin Kloostri metskonna ülemaga. Temast saigi minu tantsupartner terveks talveks.
Kevadel otsustasime abielluda. 17. juunil 1939. aastal kihlusime ja jaanipäevaks sõitsime Puhja minu tulevase abikaasa vanemate juurde. Eriti on mul meelde jäänud külaskäik tema onu juurde. Onul oli väga eeskujulik talu, juba sel ajal puhtad laudad, automaatjootjad, karjakoplid külvatud valge ristikuga. Kõik hävitati 1949. aastal. Minu tulevase vanemate­kodu ei olnud nii jõukas. Nende talus kasvatati hobuseid. Laulatus toimus 20. augustil 1939. aastal Harju-Risti kirikus. Pulmad olid meeldejäävad, pulmalisi palju.
Minu abikaasaks sai Karl Kivi, sündinud 1. detsembril 1905 Puhjas. Pulma teisel hommikul istuti veel lauda ja siis sõitsime koos Puhja pulmalistega Kloostri meie koju, seal kanti mind kätel tuppa ja suruti vastu ahju, siis jäävat perenaine majasse. Perenaise amet meeldis mulle väga. Otsisin ajakirjadest uusi toiduretsepte, küpsetasin ja koristasin tube. Pesu pesemas käis pesunaine. Meil oli suur korter, neli tuba ja köök. Elasime metskonna majas. Maja juures aias olid marjapõõsad, õunapuud ja peenramaa. Meie kasutada oli veel 12 hektarit maad: põllu- ja heinamaa. Loomi me veel ei pidanud, kuid oli plaanis lehm osta ning siga ja kanu pidada.
1939. aasta septembris esitas Nõukogude Liit nõudmise Eesti ja Nõu­kogude Liidu mittekallaletungilepingu sõlmimiseks. Nõukogude Liit lubas, et Eesti riigi suveräänsus, tema riiklik kord ja samuti majanduslik süsteem jäävad puutumata. Sõlmiti leping, milles Eesti vabariik kindlustas Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti saartel: Saaremaal, Hiiumaal ning Paldiski linnas baase. Pakri saarte ja Paldiski linna elanikud lahkusid kodust ja asusid mujale elama. Meie elasime oma tavalist elu edasi. Kauplustest kadusid müügilt palju kaubad. Seepi sai osta ainult kaks tükki korraga jne. Liikusid jutud, et tuleb sõda. 17. juunil 1940 toodi täiendavalt Nõukogude Liidu vägesid Eestisse. 21. juunil 1940 toimus riigipööre, mis oli Nõukogude Liidu poolt ette valmistatud. Nõuti kaitseliidu likvideerimist, relvade kokku korjamist eraisikutelt. Kuna minu mees Karl kuulus kaitseliitu, tuli ka temal oma relv ära anda.

14. juuni varajane hommik

Minu tütar Malle Kivi 2-aastasena Belaja Holunitsas.

9. novembril 1940. aastal sündis meile tütar Malle. 9. juunil 1941 tulid minu isa, ema ja õde Heli meile külla. Ema jäi Heliga meie juurde kauemaks. Isa sõitis teisipäeva hommikul Loksale, kus nad sel ajal elasid. Kuna meil oli nüüd lapsehoidja olemas, plaanitsesime 14. juunil linna sõita, et osta mulle kevad-sügismantel ja kingad. Tõusime hommikul enne kella kuut üles, et sõita mootorrattaga Vasalemma jaama ja sealt edasi rongiga Tallinna. Olime juba riietunud. Mina läksin magamistuppa, et anda veel tütrele süüa. Abikaasa läks mootorratast kuurist välja ajama. Istusin magamistoas voodil ja söötsin last, kui kuulsin eestoas valju juttu. Imestasin, miks abikaasa ja minu ema nii valjusti räägivad, siis aga taipasin, et need on hoopis võõrad meeste hääled. Kohkusin, kuna oli varane aeg. Söötsin aga rahulikult last edasi. Magamistoa uksele ilmus kohalik miilits. Nähes, et söödan last rinnaga, jäi uksele seisma. Laps söödetud, käskis miilits mul söögituppa tulla, kus juba toolidel istusid minu ema ja abikaasa. Istusin minule valmis pandud toolile ja tundsin, kuidas mul hakkas tohutult külm, hambad plagisesid suus, värisesin üleni. Ema märkas seda ja palus, kas ta võib tuua mulle rahustit. Seda aga ei lubatud, kästi võtta mantel õlgadele. Mehi oli kolm: miilits, tõlk ja NKVD vormis mees. Vormis mees luges meile ette, et oleme asumisele määratud Eesti piiridest välja ja kaasa võime võtta 100 kg riietusesemeid ja toidukraami teele kaasa.
Mind lubati pakkima minna, ema võis mind aidata. Korjasin kapist kleidid ja mehe ülikonnad. Üks kohver sai täis lapse asju, teine kohver oli mehe ülikonnad ja kolmas oli suur kaanega pesukast. See oli kõik me varandus. Abikaasat abistama ei lubatud. Tõlk aitas ja sidus kohvrid kinni. Asjad tõsteti autole. Mina lapsega istusin auto kabiini, abikaasa valve all autokasti. Mööbel ja muud suuremad esemed pandi kirja ja lubati oksjonil maha müüa ning raha meile järele saata. Seda raha me muidugi kunagi kätte ei saanud. Öeldi, et sõidu ajal on lapsed ja naised eraldi meestest, kui kohale jõuate, elate koos. Ema ja õde Heli jäid õuele nutma. Meil aga algas sõit Keila raudteejaama.
Minu abikaasa Karl Kivi töötas alates 1938. aastast Kloostri metskonna metsaülemana. Eelmine töökoht oli Voltveti metskond Pärnumaal. Ta oli õppinud Tartu Ülikoolis 1925–1932 metsanduse erialal. Kaitseväes teenis ta Tondil ratsarügemendis. Lõpetas 10. juunil 1931 Tondi sõjakooli aspirantide kooli. 30. detsembril 1931. aastal sai lipnikuks ja võeti tagavaraväeohvitseride arvele. Küüditamise põhjus: kuulumine kaitseliitu.

Teekond kaugele maale

Abikaasa Karl Kivi Tondi sõjakooli ratsaväe vormis. Karlile pandi süüks osalemist Kaitseliidus ja ta mõisteti Moskva erinõupidamise otsusega mahalaskmisele, mis viidi täide 18. augustil 1942 Sosvas.

Keilas seisid raudteejaamast eemal loomavagunid. Sealt algas meie teekond kaugele. Mina koos tütrega sõitsime ühes vagunis, abikaasa teises. Meie vagunis oli naisi 10 ja lapsi 16. Vagunid olid loomade vedamiseks ette nähtud. Meie jaoks oli ehitatud kahele poole ust kaks nari vanadest laudadest. Vagun haises mingi desinfitseerimise lahuse järele. Nurgas oli primitiivne tualettruum – auk põranda sees ja sinna auku asetatud käimla pott.
Keilast sõitsime 14. juuni öösel Tallinna Kopli kaubajaama. Seal seisid meie vagunid 16. juunini. Mehed sõitsid välja varem ja nende ešelon sõitis Tartu kaudu. Tean seda, kuna minu abikaasa sai vagunist saata kirja oma vanematele. Küllap mõni hea inimene pani posti. Meie ešelon sõitis Narva kaudu. Sõit kulges väga aeglaselt, pidime ootama jaamades teisi ronge. Ilmad olid palavad ja õhku oli vähe. Enamuses sõideti öösel, siis oli vagunis tuuletõmbus. Tütrel oli mul just mõni päev enne rõuged pandud, need tulid üles. Tal oli kõrge palavik. Lisaks haigestusin mina angiini. Mingi meditsiiniline teenindamine ikka oli. Mäletan, et mulle toodi punast streptotsiidi. Juua meile toodi. Mõnes jaamas lubati ka meie oma inimestel vett juua.
Ühel päeval jagati väikestele lastele saiakuivikuid ja kondenspiima kahepeale purgi täis. Süüa saime alles kaheksandal päeval. Kusagil enne Kirovi linna toodi meile suppi, nuudleid õliga. Siis jõudsime Slobotskoi jaama. Meie asjad laoti veoautodele ja meid rivistati üles. Pidime minema päris pika maa sööklani. Seal saime süüa suppi ja putru. Puder oli hirsipuder ja see meist söömata jäi. Sööklas oli päris palju lapsi. Arvasime, et nad on seal uudishimust. Kui meie lauast tõusime, tormasid need lapsed laudade juurde, kõik supitilgad valati kokku ja hakati isukalt sööma. Seisatasime ja vaatasime. See oli masendav, et lapsed olid nii näljased.
Öö magasime ühes koolimajas. Hommikul vara äratati ja kamandati jõe äärde. Sõitsime praamiga üle jõe, kus meid ootasid autod. Autod olid puuküttega, sest autokastis olid puuklotsid, istusime nende otsas. 24. juuni hommikul jõudsime asulasse. See oli rajooni keskus Belaja Holunitsa. Vaatasime tee ääres seisvaid maju, kõik oli kurb ja troostitu. Majad olid hallid, luitunud, aknalauad värvimata. Majade juures ei olnud ühtegi lille ega ilupõõsast. Muldvallid olid majadel vundamendiks ja katused laudadest.
Meid majutati koolimajja, see oli telliskivihoone. Koolimajas elasime paar päeva. Mõned naised läksid kohe vaatama, milline asula välja näeb. Tagasi tulles rääkisid nad, et asulas on söökla, kus pakutakse isegi kotlette, kuid neid tuleb süüa lusikaga, sest pole nuge ja kahvleid. Söökla oli must ja lutikad jooksid mööda laudu. Selline oli meie esimene tutvus asulaga, kus pidime elama veel mitu aastat.
Mõni päev hiljem tulid kohale miilitsad ja voorimehed – hobustega. Meie asjad tõsteti vankritele. Meid hõigati välja nimepidi. Meil tuli kõndida jalgsi hobuste kõrval. Nii liikudes asula tänavaid pidi majutati meid kohalike juurde korteritesse.
Enamik meist määrati tööle silla tammi remonti tegema. Töö seisnes selles, et tõime kanderaamiga mulda tammi täitmiseks. Osa naisi läks tööle vabriku abimajandisse, teised õmblusateljeesse. Mina läksin tööle alles 8. juunil, kuna tütar haigestus ja ma sain vabastuse. Ega ma esimesel suvel eriti tööl käia saanud, sest tütar oli pidevalt haige. Sügisel saadeti enamik meist 15 km eemale metsatööle. Väikeste laste emad jäid asulasse puid saagima. Kahemeetrised puud tuli saepakul neljaks saagida ja riita laduda. Saagisime jõe ääres, külma oli –20 °C ja vinge tuul. Jalad külmetasid ja selga polnud tööriideid panna.
Söömas käisime vabriku sööklas. Supp oli tangaine ja vesi, teelusikatäis linaseemneõli. Teiseks toiduks oli puder. Leiba saime poest nimekirja alusel, töötajatele 600 g ja lastele 400 g­ päevas, vahel ka soola. Saagisime puid 10. novembril, siis öeldi meile, et neil pole rohkem tööd anda. Mina otsustasin, et jään talveks koju. Müüsin seeliku, pluusi ja kleidi ära. Selle eest ostsin turult kartuleid. Need lugesin üle, et teada, kui kauaks jätkub, kui süüa kaks kartulit päevas. Pererahval oli lehm ja nemad müüsid mulle piima raha eest. Alguses tulin sellega välja.
4. märtsil 1942 sain tööle kudumisateljeesse. Tööd sai kodus teha, norm oli heegeldada neli lühikeste käistega džemprit kuus. Materjal anti kaaluga välja. Algul kudusime puuvillasest, hiljem villasest lõngast. Sain siis jälle 600-grammise leivakaardi ja palka 280 rubla. Nii ma kudusin ja heegeldasin kõik need aastad. Kudusin ka Leningradist ja Ukrainast evakueeritutele, tööd jätkus. Selle töö eest sain kartuleid, vahel ka leiba ja raha. 1942. aasta talvel kirjutasime järelpärimise oma meeste kohta ja saime suusõnalise teate Belaja Holunitsa miilitsast. Teatati, et meestele oli kohus 1942. aasta juunis Sverdlovskis. Karl Kivile mõistis kohus 10 aastat laagrikaristust ilma õiguseta kirjavahetusele ja kannab oma karistust NKVD laagrites. Kuni kohtuni oli mehe aadress Turinski rajoon asula Sosva. Hiljem tulid mu kirjad tagasi märkusega – adressaat lahkunud.
Nüüd hiljem, 1989. aastal sain teada, et see kõik oli vale. Siis saadeti mulle surmatunnistus ja sellel on kirjas, et Karl Kivi suri 18. augustil 1942. aastal ja surma põhjus on mahalaskmine. Ei olnud kohut, vaid Moskva Erinõupidamise otsusega 24. juunil 1942 määrati surmaotsus.
Belaja Holunitsasse toodi meid neli vagunitäit naisi, lapsi ja mõned mehed. Kokku oli meid 99, sündis juurde neli ja surnuaiale jäi 27, nendest lapsi 11. Lapsed, kelle emad surid, paigutati lastekodudesse. Nii möödusid aastad, oma paremad riided vahetasin toidu vastu. Tütar kasvas ja riided jäid väikeseks. Ta oli ju 7-kuune, kui meid küüditati. Õmblesin talle oma riietest kleite, sukad ja karupüksid kudusin. Jalanõusid ostsin pruugitud sandaale ja vilte turult.

Eleonore (akordioniga )eestlastega Belaja Holunitsas 1944. aastal.

Teateid kodumaalt

Tellisin ka ajalehe Rahva Hääl, mis ilmus Moskvas. Raadioid seal ära ei korjatud, valjuhääldid olid üleval, kust sai Moskvat kuulata. Kui „vabastati” mõni Eesti linn, siis mängiti hümni Tuljakut. Kui lõppesid lahingud Tartu all, siis kirjutasin mehe vanematele ja sain vastuse. Mehe isa oli surnud 1943. aastal. Teised kõik elus ja terved. Varsti sain ka nendelt paki. Kui „vabastati” Tallinn, kirjutasin kohe oma vanematele, hirm südames, kas nad on veel elus. Levisid kuuldused, et paljud eestlased põgenesid kodumaalt. Kiri tuli, seda lugedes nutsin rõõmust, sest kodus oli kõik korras. Ainuke, kes polnud kodus, oli vend Sergei. Tema läks Saksa sõjaväkke mineku eest üle lahe Soome ja jäi Jäppila lahingus teadmata kadunuks.
Varsti hakkasime kodumaalt pakke saama. Mehe õde saatis tütrele talvemantli, mütsi, muhvi ja ajalehtede vahele peidetud kleite. Osa asju läks ka kaduma. Ajalehed lugesin läbi ja müüsin turul meestele suitsupaberiks „pläru” tegemiseks.
Siis lõppes sõda ja meie lootsime, et saame koju. 1946. aasta juunis sõitsid mõned julgemad meist Eestisse. Tagasi neid ei saadetud ja siis julgesid järgmised sõita. Keegi ei keelanud meid sõita. Kord kuus käisime ju miilitsa korrapidaja juures allkirja andmas. Mina ja Salme plaanitsesime koos sõita oktoobris. Salme pidi minema pimesoole operatsioonile ja mina ei saanud kohe sõita, kuna ootasin last. 16. septembril 1946. aastal sündis mul poeg. Poja nimeks sai Mati. Elu oli palju muutunud: sain beebi varustuse ja toidupoest talongiga tangu ja suhkrut.

Tagasi Eestisse

Kirjutasin ka koju, et tulen Eestisse. Töö juurest sain lõpuarve järgmisel päeval, kui esitasin avalduse. Kirjutasin avalduse, et soovin töölt lahkuda, kuna sõidan kodumaale. Keegi ei küsinud, kas mul luba on. Pakkisin kohvri ja ostsin toidukraami teele.
Sõitu alustasime 20. oktoobril vabriku veoautoga Slobotskoisse. Raudteejaama pääsemiseks oli vaja ületada jõgi, kuid sel jõel puudus sild. Oktoobri alguses oli –20 °C ja jõgi külmus. Siis aga tuli sula ja koos jääga läks ka sild. Sillast oli järel vaid midagi tellingute taolist. Kaldal ootas paadimees. Korraga me paati ei mahtunud. Vabriku partorgi naine ja Salme pojaga sõitsid enne üle, siis mina. Jõudsime paadiga kalda äärde, kuid kaldale pääsemine polnud nii lihtne, oli vaja ronida silla otsale. Mehed aitasid tütrel üles ronida, kuid tema kartis ja hakkas nutma. Rahustasin teda ja ütlesin, et ta seisku paigal, kuna silla lauad on lahtised. Siis ronisin mina üles. Ei tea, kust ma selle jõu võtsin. Tõmbasin end kätega üles ja heitsin silla otsale kõhuli ning võtsin vastu poja. Selleks, et saaksin püsti tõusta, laps süles, pidin end selili keerama. Suure tegemisega sain kuidagi püsti, siis istusime autosse ja sõitsime ööbima soojakusse. Hommikul sõitsime rongiga Kirovi linna. Jaamas selgus, et rong Leningradi väljub alles õhtul. Päeva puhkasime ema ja laste toas.
Tallinna jõudsime juba raskusteta. Seal oli mul vastas õde Laine. Järgmisel päeval sõitsin edasi Loksale oma vanemate juurde. Rõõm jällenägemisest oli suur. Olin ju asumisel olnud üle viie aasta. Kuna poeg oli väike ja dokumente mul ka ei olnud, ei saanud ma algul tööle minna. Olin kodune, sest selga ei olnud ka midagi panna. Novembris käis isa Padisel oma dokumentidel järel ja tõi ka mulle perekonnaseisutunnistuse, mille alusel anti välja passe.
Esitasin dokumendid passi saamiseks, kuid see ei õnnestunud. Miilitsa osakonnas võeti mind arvele ja öeldi, nemad tagasi ei saada, aga kui Nõukogude Liit nõuab, tuleb mul tagasi minna. Paar korda kimbutas mind piirivalve komandantuur ja siis otsustati mulle pass välja anda, kuna polevat tagaotsimist. Mulle anti välja ajutine pass kuueks kuuks.
Loksa tellisetehasesse oli vaja telefonisti ja mind võeti sinna tööle. Elu oli igati normaalne, sest olin juba oma riideid korrastanud, jalanõud muretsenud. Tütar läks sügisel eesti kooli ja poeg sai kaheaastaseks. Olin igati eluga rahul ega kartnud enam tagasi saatmist. 4. novembril 1948 lõpetasin hommikul töö ja hakkasin koju minema. Väljusin tööruumist, üle koridori oli direktori kabinet ja selle uksel seisis nahkmantliga mees, kes mind direktori kabinetti palus astuda. Seal küsiti passi, seda mul kaasas polnud. Mul lubati koos saatjaga kodunt läbi minna.
Tütar tuli mulle nutuga ukse vahel vastu „vanaema ei lubanud kooli”. Ema jättis tütre koju, et saaksin veel lapsi näha enne ärasõitu. Pakkisin mõned asjad ja panin selga soojemad riided. Lapsi jumalaga jättes võtsin poja sülle, ise nutsin. Poeg pühkis sõrmega minu pisaraid ja ütles „emme äre nuta”. Kohe saabus tehase veoauto, ronisin auto kasti ja viskusin tagavararattale, mis oli kasti põhjas. Nutsin meeletult kogu tee Tallinnani.
Auto peatus Harju rajooni miilitsaosakonna ees Pärnu mnt 41. Ronisin maha ja mind viidi ühe ülemuse juurde. Küsiti, kuidas ma ikka ilma loata ära tulin, nüüd tuleb kohus ja tuleb tagasi minna. Mind enam koju ei lubatud ja saadeti alla keldrisse, kus olid arestikambrid. Seal oli veel kaks naist. Kaks päeva hiljem lamasime naridel ja mõtlesime omi mõtteid, ruumis oli vaikne ja äkki kuulsin, et eesruumis räägib minu isa.
Tormasin ukse juurde ja hakkasin rusikatega uksele prõmmima, ise karjusin „Laske mind välja”. Miilits avas ukse, mina tormasin nutuga isa juurde. Miilits ütles „Jätke nutmine, muidu saadan kambrisse tagasi, rääkige isaga, mis vaja”. Ise ta hoidis kambri ust lahti, et saaksin kohe tagasi minna, kui keegi tuleb. Küsisin isalt, mis saab nüüd minu lastest. Isa vastas, et lapsed jäävad sinna, kus nad praegu on. Pärast, kui kambrisse tagasi läksin, ütlesid naised, et nemad olevat arvanud, et läksin segaseks.

Sõit läks Patarei vanglasse

Oktoobripühadel olin arestikambris. Peale pühi kutsuti mind välja. Maja ees seisis „must ronk” ja mind viidi sinna. Autos olid veel mõned mehed, nendega rääkida ei lubatud. Sõit läks keskvanglasse Patareisse. Astusin sisse vangla uksest ja kui selja taga sulgusid uksed lukkude raginal, siis tundsin, et nüüd olen vang – kurjategija. Istusin boksi põrandal ja ootasin oma järjekorda. Kohvri andsin hoiule, siis võeti veel ära nuga, kahvel ja sukahoidja. Oli juba pime, kui valvur saatis mu kambrisse, see oli väike ruum, mille aknad kõrgel lae all. Hiljem sain teada, et see oli karantiin.
Seal olin mõned päevad, konutasin nurgas põrandal. Kuna kellegagi rääkida polnud, tukkusin ja nägin und. Siis saadeti mind kambrisse nr 26. See kamber oli uues osas, nimetati side osaks. Kambris olid poliitilised, neid oli 14 ringis, mõnel päeval vähem. Nagu mäletan, kambris oli kaheksa nari, ülejäänud magasime põrandal naride all. Päeval tõsteti narid otsaga seina peale ja kinnitati konksuga. Tualettruum ja kraanikauss olid kambris, siis oli veel kapp toiduainete jaoks ja mõned taburetid. Kellele taburette ei jätkunud, istus põrandal. Kambri aken oli hoovi poole ja akent varjas väljastpoolt laudadest kast.
Hoovi peal toimuvast ei näinud midagi. Istusime päevad läbi ja ajasime juttu. Mina olin väga masenduses, mõned naised julgustasid mind ja pöörasid tähelepanu sellele, et olin hakanud end edasi-tagasi kiigutama. Sõprus sobis mul ühe leedulannaga. Peamine põhjus sõpruseks oli see, et tema ei mõistnud eesti keelt ja mina oskasin siis juba päris hästi vene keelt kõnelda. Nii me jutustasime oma elust üht-teist.
Meie kambri kõrval oli meeste kamber. Mehed olid kuidagi seinast läbi meie kambrisse augu teinud. Sealt sai läbi seina juttu ajada. See auk oli toiduainete kapi taga. Kui kõrva vastu auku panid, kuulsid teise kõnet. Õhtuti ajasime juttu korda­mööda. Mina vestlesin ka mõned korrad ühe noormehega. Kraanikausi kõrvale tehti veel teine auk. Meeste kambris oli kraanikauss samal kohal, kui meiegi oma ja nii oli lihtne toru kõrvalt auku teha. See auk oli suurem ja sealt võis ka vestluspartnerit näha.
Rääkimine oli ka riskantne, kuna kraanikauss oli ukse kõrval ja jutt võis kosta koridori. Nii see avastati või ka keegi „koputas”. Ühel hommikul tuli valvemeeskonnast keegi meie kambrisse, tõmbas kraani peal rippuva pesulapi ära ja hakkas kraani ümbrust uurima. Meil oli see auk küll hoolikalt kinni mätsitud, kuid ainult pealt. Kohe oli selge, mis seal on. Saime kõvasti noomida. Tegime süütud näod, et meie ei tea midagi. Rääkimiselt ju kedagi ei tabatud. Auk suleti tsemendiga ja oligi kadunud meie romantika.
Vanglas oli ka oma kodukord: kell 6 hommikul oli äratus, koristasime oma magamisasemed ja pesime. Kell 8 toodi hommikusöök: mõni lusikatäis putru (puder oli hirss, mais, herkulo), dessertlusikatäis suhkrut ja umbes 0,5 kg leiba. Leib oli terveks päevaks ja ka suhkrut rohkem ei antud. Suhkur anti kätte terve kambri portsjon, korrapidaja jagas igaühele topsikusse. Lõunaks oli supp, mäletan peedisuppi, milles olid peamiselt peedilõigud, ka riknenud tükke. Eriti on meelde jäänud kalasupp, mis oli valmistatud väikesest kondisest kalast. Kui seda suppi sõid, olid pärast hambaigemed ja keel kui nõeltega torgitud. Veel praegu, kui söön räimeid, meenub see supp ja ma puhastan räimel luud välja. Õhtul saime vahel heeringat kartulitega ja piimasuppi. Toidu üle ma eriti ei nurisenud, sest õde tõi mulle pidevalt pakke: ema valmistatud kotletid, hapukapsas, keedetud munad. Toitu muidugi soojendada ei saanud, kuid see maitses ka külmalt.
Päeval kambris magada ei tohtinud, istusime ja vahel rääkisime nalju ja naersime. Jalutuskäigud olid ka ette nähtud, see kestis 20 minutit. Valvuri saatel läksime välja kahekaupa reas, käed seljal. Hoovil olid jalutusboksid kõrge laudtaraga piiratud, keskel üleval oli laudadest sild, millel marssis edasi-tagasi valvur. Iga kambritäis oli eraldi boksis. Kui valvur jalutas teisele poole, selg meie poole, püüdsime kõrval oleva kambriga mõne sõna juttu rääkida. Küsisime, kas on tuttavaid.
Valvuri nimeks ristisime „Miki”, kuna ta kandis läki-läki mütsi ja selle kõrvaklapid olid alati ripakil. Magama heitsime kell 22. Kui õhtuti veel juttu ajasime, käis valvur uksele koputamas. Käisin ka uurija juures. Mind süüdistati § 16 lg 82 omavolilise asumiselt ära tulemise eest. Uurija ütles, et tuleb kohus ja andis mulle paberit kodustele kirja kirjutamiseks. Lubas ka kirja posti panna. Jaanuaris sain teada, et Moskva Erinõupidamise otsusega on mulle mõistetud kolm aastat laagrikaristust omavoliliselt asumiselt äratulemise eest ja peale laagrit saadetakse mind tagasi asumisele.
Kriminaalide kambrisse
Varsti viidi mind üle teise kambrisse. See asus vangla vanas osas ja oli kriminaalsete kamber. Kambris oli kaks akent hoovi poole ja kaks mere poole ja asus koridori otsas. Naisi oli seal saja ringis igasuguste paragrahvidega. Selles kambris tundsin end tõelise vangina. Narid olid puust, kahekordsed, kaks nari kõrvuti, osa naisi magas ka põrandal. Uksesilmast vaadates ei paistnud kõik narid, nii et oli võimalus ka päeval magada. Magasime tihti, sest polnud millegagi oma päeva sisustada.
Hommikuti käisime üldruumides põrandaid pesemas. See oli suur vaheldus, tegime seda meelsasti, sai ju ennast liigutada ja see polnud raske. Veidi raskemad pesta olid uurijate kabinetid, neis olid värvimata laudpõrandad. Neid tuli kõvasti küürida, et puhtaks saada. Pesime ka toidunõusid koridoris. Selles kambris ei saanud kindel olla, et kodunt toodud toit aknal alles seisab. Öösel, kui kõik magasid, läks üks seltskond akna juurde ja valis endale paremad palad. Istusid jalad üle nari otsa ja sõid isukalt. Hommikul oli paljude toit kadunud. Rivistusime hommikul loenduseks üles ja naised, kes seda söömist olid pealt näinud, kaebasid valvurile. Kui valvur ära läks, tungiti sellele naisele kallale. Meie aga tõstsime kisa ja kaklus jäi pooleli. Arvasime kohe, et ega see nii ei jää, valmistusime kaitseks.
Tütarlapsele, kes magas akna juures, tehti ülesandeks akna kaudu abi kutsuda. Akna lähedal õues oli välisvalve ja neil telefon putkas. Varusime ka tuhka, kui keegi kallale tuleb, viskame vastu silmi. Vahetuse üleandmine toimus õhtul, meid loeti üle ja mindi kõrvalkambrisse, koridori ei jäänud valvurit. Selle olukorra kasutasid ära need öised toidusööjad ja tungisid kallale sellele naisele, kes kaebas, peksid teda jalgadega ja kiskusid juustest. Meie karjusime, mõni julgem tahtis vahele minna, see peksti kohe minema. Selles saginas ei pannud keegi tähele, kuidas see tütarlaps astus akna äärele, luuk oli juba õhtul irvakile jäetud, ja õhuaken lahti ja hüüdis sealt valvuritele. Kambris käis kõva kaklus, kui sisse astus trobikond vormis mehi. Üks julge tütarlaps näitas kohe neid, kes kaklesid ja miks. Need kaklejad viidi kohe kartsa ja meie kambrisse neid enam ei toodud.
Varsti tuli ka minul kartsaga tutvust teha. Ühel hommikul kutsuti vara enne hommikusööki välja põrandaid pesema. Pesemist oli palju, nii et tulime tagasi mitme tunni pärast. Naised olid minu hommikusöögi välja võtnud. Sõin ja siis öeldi, kes jalutama soovib, pangu riidesse. Ma riietusin ja läksin ukse juurde ootama. Siis aga tuli teine valvur ja tahtis naisi kapsatünne pesema. Mina hoidsin eemale, sest jalutuskäik oli tähtsam. Keegi naistest ei tahtnud tünne pesema minna. Valvuri pilk langes mulle ja ta ütles „sina lähed pesema”. Mina vaidlesin vastu, et need mingu, kes pole pesemas käinud. Valvur aga lükkas mu uksest välja koridori. Seisin seal veidi aega, täis trotsi, ja siis läksin kambrisse tagasi. Valvur muidugi vihastas ja käskis mul asjad võtta ja temaga koos minna. Lõin kartma ja valetasin, et tahtsin teised riided panna pesema minemiseks. Kuid enam ei õnnestunud midagi päästa ning valvur viis mu kartsa.
See ruum oli aknaga mere poole ja sealt tuli külma tuult. Kõndisin edasi-tagasi ja tegin igasuguseid harjutusi, et sooja saada. Siis toodi mulle raport, et kirjutaksin alla, vaidlesin vastu ja alla ei kirjutanud. Raport oli venekeelne ja ma ütlesin, et ei oska lugeda. Valvur ütles „Ära kirjuta, aga seitse päeva kartsa saad ikka”. Kõndisin edasi, siis tegi luugi lahti üks aukraadilt kapten ja küsis, miks teie siin olete. Läksin ruttu luugi juurde ja rääkisin kõik oma loo ära ja kurtsin, et siin on kole külm. Kapten lubas seda asja uurida. Veidi aja pärast tuli tagasi ja viis mind soojemasse kartsa keldrikorrusele. Ta lubas minule tehtud raporti üle vaadata, mõne päeva pärast tuli ja lubas, et vähendatakse minu karistust. Istusin jahedal tsementpõrandal.
Ööseks tõime magamiseks pikad kastid ja magasime kummuli keeratud kastidel. Need kastid olid kaunis rasked õhtul sisse vedada ja hommikul jälle välja. Süüa toodi üks kord päevas sooja vett ja 300 g leiba. Vist kolmandal päeval toodi kausiga värskekapsasuppi. Ühel päeval hakkas kõrval ruumis olev vang morsetama. Ka mina olin selle selgeks õppinud, istusin seina äärde ja vastasin. See aga kostis ette ruumi, kus istus valvur. Varsti avati luuk ja valvur käratas mulle, istu seinast eemale, muidu saad veel päevi juurde. Istusin keset põrandat ja tukkusin. Nii möödus seitse päeva, ei tulnud see kapten mind päästma.
Kui kambrisse tulin, olid mu hambad suus liikuma hakanud. See läks küll mõne nädalaga üle. Märtsis saime teada, et 25. märtsil oli Eestis küüditamine. Üks vang käis kohtus ja sai seal sugulastega kokku, kes talle sellest rääkisid. Õde tõi mulle iga nädal paki ja sel nädalal ei toonud, olin mures, et ka minu vanemad on küüditatud. Siis tuli aga jälle pakk ja toidust sain aru, et see oli ema valmistatud.
Iga kümne päeva järel käisime saunas. Pesemise ajaks riputasime riided vastavate nagide otsa ja riided lükati alusel ahju „täipõrgu”. Pea pesemiseks oli vastav vedel seep vastiku haisuga. Pesu pesti puhtaks, pidime ainult märgistama. Varsti viidi mind jälle uude kambrisse, kus oli umbes 20 naist.
Kambris nr 22 olid mõistetud vangid. Seal olid kinni puudujääkide pärast, metsavendade abistamise ja omavoliliselt asumiselt ära tuleku pärast. Varguse pärast istujaid ei olnud. Sõbrunesime neljakesi: üks tütarlaps oli sellepärast, et vennad olid tal metsavennad, kaks tulid ka asumiselt ära nagu minagi. Mängisime malet, kabet ja doominot. Salaja kudusime, valvur käis meid tihti „silmast” vaatamas ja üle lugemas. Kui ta ei näinud kõiki, siis avas ukse. Ukse avamine käis aga suure raginaga ja mitme luku avamine võttis aega. Selle ajaga oli meie kudumistöö peidetud ja istusime süütute nägudega põrandal. Kodunt tulles oli mul seljas õe vanem kampsun. Harutasin selle üles ja kudusin uue.
Aprillis sain teada, et emad, kellel on alla 7-aastased lapsed, saavad amnestia ja vabastatakse. Ka mina kuulusin selle alla, sest mul oli 2-aastane poeg. Ema saatis mulle vanglasse villased sukad, mina aga, lootuses, et vabanen, harutasin need üles. Harutatud lõngast kudusin tütrele pitsilise mustriga džempri ja pojale vesti, mille seljatagune oli valge ja ees olid koerad, majad ja kuused. Naistel oli igasuguseid mustreid ja lõngajuppe vahetasime omavahel. Vardad tegime ise puidust. Materjali selleks saime toiduainete paki riiulist. Nuge kambris ei olnud, seda asendas terava servaga alumiiniumkruus. Riiuli laud asetati püsti, kruus kummuli selle peale ja löödi raske esemega kruusi põhja peale. Laua servast tuli lahti paras peerg, mida siis kaabiti ja siluti väikese klaasitükiga, kuni sai ilus varras. Seda klaasitükki peitsime, nagu kallist varandust.
Kambrid 22 ja 49 asusid vangla vanas osas ja seal oli ahjuküte. Ei olnud seal ka kraanikausse ega tualettruumi. Kambri nurgas ilutses parask, mis lõhnas kloori järele. Pesema ja käimlasse lubati kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Kordamööda olime korrapidajad ja paraski tühjendamine ning pesemine kuulus korrapidaja ülesannete hulka. Korrapidaja pidi pesema põranda ja toidunõud. Korraldasime vahel ka kambris kontserte. Igaüks, kes oskas, esitas midagi, kes laulis, kes esitas luuletusi. Olime, kui üks sõbralik pere.
Ühel päeval kutstuti mind ülemuse juurde ja sain teada, et vabanesin vaid laagri karistusest, asumine jäi alles. Ülemus küsis, kas soovin lapsed ka asumisele kaasa võtta ja siis tuuakse lapsed siia. Mõtlesin, kui hirmus – lapsed siia vanglasse ja vastasin, et ma ei võta lapsi kaasa. Aitab sellest, kui ma ise trellide taga sõidan. Ülemus püüdis mind veenda – ütles, et sõda on lõppenud ja ka seal on elu muutunud. Mina aga ütlesin, kui elu on seal muutunud paremaks, saab lapsed ju järele tuua.

Algas sõit tagasi asumisele

8. juulil 1949 kutsuti mind asjadega välja, algas sõit tagasi asumisele. Väljusin vangla uksest ja jälle ootas ees „must ronk”, sellega sõitsime Balti jaama. Kaubaaida juures seisis vagun, sinna tuli minna ükshaaval. Tee ääres seisid valvurid verekoertega. Rong sõitis Leningradi, seal olin vanglas saatepunktis (peresõlka) koos poliitilistega. Kambris oli ka tuttav ees, kellega olin Tallinnas koos ühes kambris. Temale määrati 25 + 5. Tema vennad olid metsavennad Võrumaal. Rõõmustasin väga kohtumisest temaga. Tema jäi veel tappi ootama, mina aga sõitsin mõne päeva pärast edasi Kirovi linna.
Olin Kirovi jaotuspunkti vanglas. Meie kamber oli väike ja seal 40 inimest. Kaks nari oli seinas, kuhu mahtus ühele narile 11–12 naist. Magama pidime küljeli ja öösel teist külge keerata ei saanud. Aken oli küll lahti, aga õhku oli ikkagi vähe. Hommikul lubati meid käimlasse ja seal järjekorras seistes hakkas mul halb. Südame juures tundsin valu, valvur lubas mind kambrisse tagasi. Seal heitsin pikali ja mul hakkas parem. Pärast kutsusid naised mulle siiski arsti. Arst tegi süsti ja andis ravimeid. Öeldi, et mul oli kerge atakk. Päeval viidi palju naisi ära ja meie elu muutus kergemaks. Kirovi saatepunktis olin kolm nädalat. Sealt viidi meid edasi autodega Belaja Holunitsa kaudu Polomi rajooni. Tallinnas öeldi, et lähen tagasi vanasse kohta, kuid seal selgus, et mind saadetakse edasi.
Meid oli neli täiskasvanut ja kaks imikut: 3-kuune poiss ja 1-kuune tüdruk. Ööbisime miilitsajaoskonna arestikambrites ja söötsime lutikaid. Polomist sõitsime edasi 80 kilomeetrit. Asula nr 1 võttis meid vastu. See oli koht, kuhu toodi 1932. aastal Gorki oblasti kulakuid, kellele anti saag ja kirves kätte, et nad ehitaksid endale barakid. Need esimesed barakid olid veel alles, kus oli ruumi vähe ja magati kahekordsetel naridel. Seda rääkis üks naine, kes oli sel ajal küüditatud. Hiljem ehitasid perekonnad ise endale barakid: ühed olid nelja pere peale ja teised kahe pere peale. Igal perekonnal oli ka maja juures oma kartulimaa.
Asulas oli metsapunkt, parvetusosakond, haigla, 7-klassiline kool, lasteaed, kauplus, metskond, külanõukogu, apteek, saun, rahvamaja, postkontor, raadiosõlm ja komandantuur. Asula oli jõe ääres, barakid olid ehitatud tahumata palkidest ja tihendatud samblaga. Tubades oli palkide vahe tasandatud saviga ja valgendatud kriidiga. Maja nurgad olid ristpalkidest ja majal puudus vundament.
Meile anti üks tuba pliidi ja vene ahjuga. Ruumi oli seal vähe ja üks proua meie seltskonnast läks oma 3-kuuse pojaga ühe eestlase juurde, kes elas seal juba enne meid. Asulas elas 15 eestlast, kes olid küüditatud 1941. aastal, kuid kes ei läinud vahepeal Eestisse tagasi, vaid olid ikka asumisel. Kui 1946. aastal kõik ära hakkasid sõitma, kutsuti nemad komandantuuri ja võeti allkirjad, et neid karistatakse vanglaga, kui nad ära sõidavad. Nad elasid sealse mõiste järgi päris hästi, paljud olid ostnud endale majad, millede juures olid ka kartulimaad. Metsas nad ka ei töötanud, vaid kes lasteaias, sööklas või koolis kooliteenijana jne.
Mind saadeti kohe metsa puid saagima. Puid saagisime käsitsi kaheinimese saega. Minu tervis aga ei pidanud sellele tööle vastu. Mul tõusis õhtuti palavik ja arst andis mulle tõendi üle viimiseks kergemale tööle. Varsti pakuti mulle koristaja kohta 8 kilomeetrit asulast eemale metsatööliste barakki koristama. Baraki nurgas oli mul laudadest kokku löödud nari, magasime kõik koos ühes ruumis – tüdrukud ühes, poisid teises seinas. Ruumi keskel oli kaks suurt pliiti ja nende lähedal kaks veetünni, ukse juures asus tilguti, kus hommikul silmi pesti ja põrandale tatistati. Minu ülesanne oli hommikul vara tuli pliidi alla teha ja siis töölised keetsid endale süüa. Kui kõik tööle olid läinud, alustasin mina oma toimetustega. Tõin puud sisse, jõest toobritesse vett, pühkisin põrandat. Kuna põrand oli värvimata, tuli seda küürida peene traatnuustikuga jala all. Kontrollide käest sain kiita, et kõik oli puhas.
Laupäeviti kütsin sauna, selleks tuli jõest vett tuua ja katlas soojendada. Pühapäeviti käisin asulast endale süüa toomas. Esmaspäeva hommikul tulin jälle vara tagasi üksinda läbi metsa. Töölised olid pärit kolhoosidest ja need asusid teisel pool. Mulle meeldis üksinda hämaras metsas kõndida. Vahel tundsin ka hirmu, sest seal oli ka hunte liikvel.
Nii töötasin kevadeni, kui algas parvetamine, kolisime üle jõe suudmesse. Mina keetsin töölistele õues suure katlaga hommikuks putru, lõunaks suppi. Tööd alustati päikese tõusuga ja selleks ajaks pidi söök valmis olema. Parvetamisega oli kiire, sest veetase alanes ruttu. Kui suured parved olid lahkunud, siis alustasime meie lahtiste palkidega liikumist. Valmistati kolm parve, need kinnitati üksteise järele. Esimesele parvele ehitati kolle ja asetati pada sellele, siis oli vineerplaatidest kokku löödud kuur, see oli toiduainete hoidmiseks. Kahel järgneval parvel olid vineerplaatidest kokku löödud onnid, kus magasime naridel, onnides olid raudahjud. Kui töölised parvetamisega kaugemale jõudsid, viidi meie parv paadi järel slepis edasi ja kinnitati ankruga kuhugi kaldasse. Õhtul hilja tulid töölised parvele, sõid ja heitsid magama. Öösel magada oli kaunis jahe, magasime lahtiriietumata ja raudahjud küdesid, öövaht pani puid alla. Parvetamine toimus Vjatka jõel. Kui töölised tegid järelparvetust, siis keetsin jälle barakis.
Parvetamise hooaeg lõppes ja nii ka minu töö, ei teadnud, mida peale hakata. Siis kutsus mu toakaaslane mind metsa viiskude tegemiseks keppe raiuma. Tema oli sõja ajal asumisel olles viiske teinud ja õpetas seda ametit ka mulle. Metsas 8 km asulast elas üks vanapapi barakis ja hooldas kolhoosi mesilasi. Seal metsas oli palju pärnapuid, sealt saimegi viiskude materjali. Samas barakis elasid ka töölised, kes saagisid vineeriks sobivaid kaski. Seal valmistati ka püssipärapuid kasest. Kirvega raiuti šablooni järgi püssipärapuud välja ja saadeti talvel traktoriga Kirsi jaama ja sealt edasi Kirovi, kus neid viimistleti. Mina koos toakaaslasega raiusime pärnakeppe, sidusime 25 keppi kimpu ja paigutasime need tee äärde, et talvel ära vedada. Ööbisime samas barakis ja laupäeviti tulime asulasse, et nädalaks söögikraami tuua.
Ühel laupäeval läksime jälle koju. Enne lõunat sadas vihma, ootasime, kuni sadu üle jäi ja hakkasime astuma. Oli sügisene aeg ja tee porine. Äkki märkasime teel mingeid jälgi, nagu oleks keegi paljajalu astunud, kuid olid ainult päka ja varbajäljed, puudus kannajälg. Meile tundus imelik nii hilja sügisel paljajalu käimine ja uurisime jalgu lähemalt – varbajälje otsas paistsid küünejäljed. Kõrval olid veel väiksemad jäljed. Jõudsime järeldusele, et sealt oli läinud emakaru oma pojaga. Tee ääres oli paar sipelgapesa laiali aetud, kuid nende sisu oli kuiv. Siit järeldus, karu oli need pesad peale vihma laiali ajanud. Vaatasime hirmuga ringi, kuid kõik oli vaikne. Kohtumine karuga jäi siiski ära, kuid seal liikus ikka karusid. Ühel sügisel lasid jahimehed maha karu koos kolme pojaga, siis sain ka karuliha maitsta, päris maitsev oli.
Asulas oli söökla, mille kokk ja juhataja haigestusid ja nad pandi haiglasse. Lähenemas olid oktoobripühad ja see ei olnud mõeldav, et söökla on pühade ajal suletud. Metsapunkti juhataja kutsus mind kontorisse ja küsis, kas oleksin nõus pühade ajal sööklas töötama. Ma nõustusin, kuna viiskude tegemisega teenis vähe ja mul lubati ka ise abilised valida. Abilisteks võtsin kaks eestlast. Pühadeks küpsetasime pirukaid ja saiakesi, keetsime sülti ja praadisime kotlette. Pühade ajal oli söökla avatud, sest saime hästi hakkama. Kokk paranes ja tuli tööle, töötasin ka temaga veidi aega koos, siis tegin edasi viiske.
Veebruaris tuli üks haigla töötaja meile ja rääkis, et haiglas vabaneb koka koht. Esitasin avalduse ja sain 1. märtsist 1951 haiglasse tööle. Haigla oli 15 voodikohaga, sellest kolm kohta sünnitusosakond. Haiglaga ühes majas oli ka ambulatoorium, apteek ja laboratoorium. Seal oli tööl veel kaks eestlast: üks registratuuris ja teine pesi pesu. Oma töökohaga olin rahul ja ka minuga oldi rahul. Haiglal oli ka abimajand, seal tuli töötada oma põhitöö kõrvalt. Abimajandil oli lehm ja härg. Härjaga veeti talvel haigla küttepuud kohale. Meie panime kevadel kartuli maha, harisime suvel, niitsime heina ja sügisel võtsime kartuli üles. Põhiliselt tegime selle töö neljakesi – mina, registratuurist naine, pesunaine ja üks abimajandi töötaja. Sel ajal tegid sanitarid oma töö ja keetsid haigetele süüa. Sügisel saime töötasuks kartuleid. Töötasin kokana kaks aastat.
Siis lahkus majandusjuhataja ja haigla juhataja pakkus mulle seda kohta. Arvasin, et mul tuleb vene keele kirjutamise oskusest puudu. Juhataja lubas aidata, sest ei tahtnud kedagi võõrast tööle võtta. Eestlased olid hinnatud töötajad, sest enamusel oli keskharidus. Võtsin koha vastu, see oli pool kohta arveametnikku ja pool kohta majandusjuhatajat. Kuupalk oli 60 rubla – kõrgem kui koka palk. Minu toakaaslane oli Eestis raamatupidajana töötanud ja tema õpetas mind palju. Tööd oli palju, kuid sain hakkama.
Toiduaineid käisin tihti 80 kilomeetri kauguselt toomas. Töötajate töötasu tuli Polomist tuua. Seda teed tuli enamuses jalgsi käia, selleks kulus kaks päeva. Kui hakata asulast minema, oli esimese külani 20 km, siis 10 km järgmiseni ja veel 10 km oli metsapunkt. Vahepeal ei olnud ühtegi maja. Metsloomi ma ei kartnud, paaril korral nägin põtru oja ääres joomas ja inimesi kohtasin harva. Metsapunktis oli kolhoosi öömaja, kus minagi ööbisin. Järgmisel hommikul vara asusin jälle teele. Vahest oli mul ka õnne, et sain mõne auto või traktori peale. Metsapunktist rajooni keskusesse olid teed juba autodega sõidetavad. Rajooni keskusesse jõudnud, tegin teisel päeval pangas ülekanded ära ja sain palga kätte ning asusin tagasiteele. Mul ei olnud kunagi hirmu, et mind röövitakse, käisid ju ka teised asutused raha järel. Tööga oli mul kõik korras, aktide kirjutamisel parandas juhataja mul vene keele grammatika vigu. Õppisin sellel töökohal palju, mida mul hiljem elus vaja läks.
Asulas olid elanikud peamiselt küüditatud nn volgasakslased, ukrainlased endistelt Poola aladelt, eestlased ja varem küüditatud venelased. Vabad inimesed oli vaid kooliõpetajad, meditsiinitöötajad, metsapunkti juhataja perekonnaga, parvetusosakonna juhataja, komandant, miilitsad jne. Eestlasi oli asulas 10 perekonda, paljudel lapsed kodumaale saadetud, vanemad lapsed jälle tagasi toodud. Lapsed aga olid nii tublid, et õppisid edasi, kes rajooni keskuses keskkoolis, kes mõnes tehnikumis. Üks tütarlaps õppis Permis stomatoloogiat. Asulas oli ka kolhoos. Puhkepäeviti käisime kolhoosis linu kitkumas ja kartuleid võtmas. Kolhoosis olid põhiliselt sakslased. Kolhoos oli vaene ja kolhoosnikud olid kadedad, et meie, eestlased, töötasime palju parematel töökohtadel. Ükski eesti naine ei olnud metsas tööl, see tegi ju tigedaks. Näiteks ukrainlaste hulgas oli mitu naist, kes tegid palgalehele vaid kolm risti. Nii me elasime. Tegime tööd ja vahel käisime ka pidudel ning kinos.

Eleonore Kivi Posjolok 1., teises reas esimene 1955.

Eestisse puhkusele

1954. aasta märtsis ütles komandant, et nüüd saab Eestisse puhkusele sõita. Kirjutasime kolmekesi avaldused, kuid saime eitava vastuse. Mõni kuu hiljem soovitas komandant uue avalduse kirjutada ja sain loa kuuks ajaks Eestisse sõita. Juhataja andis mulle kuu aega puhkust, sest mul oli eelmise aasta puhkus välja võtmata.
Augustis sõitsime rajooni keskuse kaudu Kirovi ja sealt edasi rongiga Eestisse. Minu vanemad elasid siis Rakvere rajoonis kolhoosis „Õitseng”. Rong jõudis Rakveresse öösel kell 3. Hommikuse bussiga pidin sõitma edasi Põdrusele. Astusin perroonile ja sammusin ooteruumi poole, siis aga märkasin jaamahoone ukse ees kahte tütarlast. Läksin lähemale ja tundsin ära oma tütre ja noorema õe. Nutsime üksteise kaelas, siis märkasin ka isa. Tema oli astunud jaamahoone ukse varju, et näha, kas tunnen tüdrukud ära. Tütar läks esimesse klassi, kui mind arreteeriti, nüüd oli minu pikkune. Ma ei arvanud, et nad öösel mulle vastu tulevad. Sõitsime koju, kus ootasid mind mu ema ja poeg, rõõm oli pisaratega.
Olin kodus kuu aega, kohtusin ka venna ja õega. Õde Laine oli abiellunud ja neil oli tütar. Vend Kaljo töötas Tallinnas ja oli vabanenud hiljuti kaitseväe teenistusest. Isa tervis ei olnud päris korras. Tal olid kaksteistsõrmiksoole haavandid, kuid ta töötas edasi oma erialal. Emal oli palju tööd. Neil oli majapidamises lehm, kaks siga, lambad ja kanad, maja juures oli õunaaed ja marjapõõsad. Olin see kuu aega oma lastega, kohendasin nende riideid ja õmblesin uusi. Augusti lõpus lähenes juba tagasisõidu aeg ja nutsime koos lastega. Vanaema ja vanaisa juures oli küll hea olla, aga puudus ema.
Augusti viimastel päevadel asusin teele. Sõitsin Rakveresse ja sealt edasi Leningradi kaudu Kirovi ja Kirsi jaama. Kirsi jaamast oli 40 km jalgsi teed läbi soode meie asulani. Arvasin, et see on lihtsam, kui Belaja Holunitsa kaudu. Pakk üle õla astusin, eriti mul asju polnud. Kohale jõudsin üleni porisena, sest teekond oli läbi soise metsa. Kohale jõudmisest teatasin komandandile, algas jälle tavaline elu. Käisin mõni aeg hiljem Polomis ja palusin üht eestlast kirjutada palvekiri sm Vorošilovile, rõhutades just seda, et olin abielus vaevalt kaks aastat ja kaitseliit likvideeriti sel ajal. Mul on ka kaks last, kes on vanaema ja vanaisa kasvatada. Vastuseks sellele nõuti mult abielutunnistuse ja laste sünnitunnistuste ärakirju. See tähendas, et minu avaldust sahtlisse ei visatud.

Kurb uudis

Kuus kuud hiljem pidin teekonda koju kordama. Läksin jällegi töötasude järgi rajooni keskusesse. Ei saanud kohe sel päeval raha kätte ja jäin esmaspäevani ootama. Pühapäeval aga tõi postimees mulle kurva telegrammi: „Isa surnud, matused 13. märtsil”. Läksin meie ülemuse juurde ja palusin luba sõita Eestisse. Tema ütles, et tuleb oblasti keskusest küsida. Esmaspäeval ta helistas ja sealt vastati, et peab olema arsti kinnitatud telegramm. Sain ka selle. Üks tuttav eestlane laenas mulle oma musta seeliku ja pluusi. Haigla juhatajaga saatsin palgarahad töötajatele. Kolmapäeval istusin postiautole ja alustasin sõitu, arvestasin, et jõuan matuse hommikul kohale. Peale lõunat aga hakkas tuiskama ja me jäime lagedal põlluteel lumme kinni. Juhuslik traktor aitas meid välja ja tõi auto traktori järel külasse. Autojuht ütles, et tema edasi ei sõida ning meil tuli ööbida külas. Hommikuks tuisk küll vaibus, kuid teede lahti ajamisele polnud niipea loota.
Kaks meesterahvast hakkasid jala minema ja mina koos nendega. Käia oli väga raske, kuna teel olid suured hanged. Järgmises asulas puhkasime ja sõime sööklas. Meil vedas, auto mis sõitis Belaja Holunitsani, võttis meid peale. Teel tuli vahest oksi auto rataste alla visata ja autot lükata. 30 km edasi sõime jälle sööklas ja seal kohtasime autojuhti, kes sõitis Villisega Kirovi linna ja õhtuks jõudsime kohale. Enam ma NKVD-sse ei jõudnud. Läksin sinna hommikul ja sain loa suure palumisega, kuid rong väljus alles õhtul. Arvestasin, et ma ei jõua õigeks ajaks kohale ja saatsin telegrammi, et jõuan 14. märtsiks kohale. Matused lükati päeva võrra edasi. Kohale jõudsin matusepäeva hommikul.
Matused olid kell 13. Isa sai surma autoõnnetusel. Ta istus veoauto tagakastis ja autojuht sõitis liiga suure kiirusega. Auto lendas kummuli ja isa kukkus autokastist välja – kaelaluu murre ja silmapilkne surm. See oli valus kaotus. Minu suur mure oli, mis saab minu lastest. Olin küll talvel esitanud avalduse sm Vorošilovile ja lisaks sellele käisin veel Rakveres advokaadi juures. Advokaat kirjutas avalduse ja soovitas lisada avaldusele isa surmatunnistuse koopia ja tõendi selle kohta, et vanaema on vana ja kasvatab lapsi üksinda. Saatsin avalduse ENSV Siseministeeriumile ja jäin lootma, et mind vabastatakse.
Kaks nädalat sain kodus olla. Ema lubas kuidagi toime tulla, kui minu tütar tuleb igal õhtul koolist koju ja ei jää internaati ööbima. Kooli oli seitse kilomeetrit. Minu noorem õde õppis sel ajal Paides, nii oli ema minu lastega üksi. Sõitsin tagasi suure murega.

Olen vaba

Juunis 1955. aastal kutsuti mind komandantuuri ja teatati, et olen vaba ning võin sõita kodumaale. Komandant õnnitles mind ja ma nutsin oma korteris kõigepealt peatäie, siis jooksin töö juurde. Seal kõik õnnitlesid ja kallistasid mind. Kirjutasin kohe koju emale ja lastele ja hakkasin vähehaaval oma asju postiga koju saatma.
Esitasin töölt vabastamise avalduse ja miilitsaosakonnast sain passi. Ja seekord koju tulles oli mul hirm, et midagi tuleb vahele ja ma ei saa veel koju. Tulime kahekesi teise eestlasega ja meile tuli vastu üks kohutava välimusega mees, kaigas käes. Hoidsime hinge kinni, kui ta meist möödus.
Juhataja aga ei leidnud mulle kuidagi asendajat. Lõpuks leidis inimese ja hakkasime juba tööd üle andma, kui see naine kukkus ja murdis roide. Mina pidin ikka edasi töötama. Lõpuks vabanesin töölt ja korraldasin ka haiglas väikese lahkumispeo, kus olid ka mõned eestlased. Pakkisin kohvri ja asusin teele. Kirsi jaama sain hobusega. Sõit laabus igasuguste viperusteta. 4. oktoobri öösel jõudsin Rakveresse. Hommikul sõitsin edasi koju. Lapsed olid koolis. Poeg oli juba teises klassis ja tütar Rakveres keskkoolis. Ema oli kuulanud mulle töökoha kolhoosi lasteaeda. Puhkasin reisist ja siis pakkisime ema asjad, ema sõitis õe juurde Viljandisse. Mina kolisin ühe üksiku naise juurde. Sinna korterisse, kus elasid minu isa ja ema, tuli vet. arst.
Elu tuli uuesti alustada. Alguses oli mul väga raske, kuid ma ei kurtnud, sest olin jälle kodumaal ja koos oma lastega. Lasteaias olin kasvataja ja koristaja ühes isikus. Tööpäev oli pikk ja töötasu madal – 45 normipäeva kuus. Normipäeva eest maksti 1,53 rubla. Lasteaed suleti varsti ja esimees pakkus mulle kolhoosi karjalauta lüpsja kohta ja lubas normipäeva tasu kuus rubla ja ma nõustusin.
Kaks aastat töötasin kolhoosis „Õitseng”. Siis kohtasin oma tuttavat ja tema soovitas mind Kohila sovhoosi lastepäevakodu juhatajaks. Tulin ja asusin tööle, arhiivist sain oma Nõmme Gümnaasiumi lõputunnistuse koopia. Õppisin kaugõppes Tallinna Koolieelse Kasvatuse Koolis 1962. kuni 1965. aastani ja sain lasteaia kasvataja kvalifikatsiooni. Töötasin alates 9. maist 1958 kuni pensionile jäämiseni 7. aprillil 1974 lastepäevakodu juhatajana. Pikapeale muretsesin korralikud riided ja korterisse mööbli. Tütar lõpetas Rakvere 1. keskkooli ja hiljem meditsiinikooli kaugõppes ning töötas Kohila lastepäevakodus sõimerühma kasvatajana kuni pensionile jäämiseni. Tütar abiellus ja tal on kolm last – kaks poega ja tütar. Nooremal tütrepojal on üks poeg.
Poeg lõpetas Hageri 8-klassilise kooli ja õppis Viljandis kutsekoolis elektrikuks. Ta on abielus ja lapsi on tal kaks, poeg ja tütar. Pojapoeg on abielus ja tal on üks poeg. Ka pojatütar on abielus ja tal kasvab kaks tütart.
Õnnelik lapsepõlv ja üks aasta kümme kuud abielu, see oli kaunis aeg. Siis tulid raskused, kuid ma sain hakkama. Arvan, et kogu raske elu seisis mu kõrval hea vaim või hea haldjas. Ma ei teagi, kes ta oli, kuid ta on mind hoidnud ja kaitsnud kõige halvema eest. Loodan, et ta kaitseb mind ka edaspidi.

Kirja pandud Hageris, jaanuar 2003