Eesti riiklusest – koos järeldustega

tekst: Priit Uring
jurist, endine riigiteenistuja

Tänavu 24. veebruaril möödus küll 100 aastat Eesti Vabariigi omaaegsest väljakuulutamisest, kuid omariiklikku iseseisvust selle aja jooksul on olnud vaid ligi 49 aastat, ikestatud rahvana peamiselt Vene võimu all selle aja sees oleme seevastu elanud üle 51 aasta.

Esimese perioodi sõltumatus

Eesti Vabariigi tekkimise otsustavad sündmused algasid 23. veebruaril 1918, kui Pärnus Endla Seltsimaja rõdul toimus iseseisvusmanifesti esimene avalik ettelugemine rahvale. Järgmisel kahel päeval jätkus Eesti Vabariigi avalik väljakuulutamine Viljandis, Tallinnas, Paides ja mujal. See kõik toimus aga I maailmasõja lõpu taustal kaks päeva enne Saksa okupatsiooni algust Eestis. Maailmasõja lõpu meelsed sakslased eestlaste iseseisvusliikumist siiski ei lämmatanud. Sellele järgnes üheksa kuu pärast esimene Vene kallaletung 28. novembril 1918, mil Nõukogude Venemaa enamlased vallutasid Narva, Saksa väed aga olid lahkumas. Algas esimene Vene okupatsioon ja Eesti Vabadussõda. Järgmise, 1919. aasta 24. veebruariks Eesti väed tõrjusid Vene väed siiski Eesti piiridest välja. Sõda Venemaaga aga kestis edasi veel peaaegu terve aasta, sest Punaarmee üksused tegid korduvaid katseid Eestit uuesti okupeerida, kuid meie kaitseväe vastupanu ei õnnestunudki neil murda.
Esimese Vene sõjalise kallaletungi lõpp fikseeriti 2. veebruaril 1920, mil sõlmiti Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel Tartu rahu­leping, millega Vene pool tunnistas Eesti „sõltumatust ja rippumatust” lepingu kohaselt igaveseks ajaks. Periood 23. veebruarist 1918 kuni 2. veebruarini 1920 kestis seega ligi kaks aastat ja kujutas endast edukat, aga samas verist ja ohvriterohket võitlust iseseisvuse püsimajäämise ja säilitamise eest.
Esimese perioodi riiklik sõltumatus kestis kokku 23. veebruarist 1918 kuni 1940 aasta 17. juunini, s.o 22 aastat, 3 kuud ja 25 päeva.

Sõltumatuse kaotamine

Järjekordne Vene rünnak iseseisva Eesti vastu algas 17. juunil 1940, mil Nõukogude väed hõivasid uuesti Eesti Vabariigi. Ühtlasi algas ka teine Nõukogude Liidu okupatsioon, mis lõppes 6. augustil 1940, mil Eesti annekteeriti ja inkorporeeriti Nõukogude Liidu koosseisu formaalse osariigina ENSV nime all ilma riikliku sõltumatuseta ja rahva vaba tahte vastaselt. Tegemist oli silmakirjaliku näiliselt riigiõigusliku petumanöövriga, mis Soome Talvesõjas stalinlikul vägivallariigil ei õnnestunud, Balti riikide anastamisel aga korda läks.
Sellest kuupäevast alates, s.o 6. augustist 1940 senine Eesti Vabariik lakkas faktiliselt olemast ja algas NSV Liidu ekspansioon, teiste sõnadega Vene ike. Selle katkestas ajutiselt II maailmasõda, kui 28. augustil 1941 Saksa väed vallutasid Tallinna. Algas Saksa teine okupatsioon, kuid mitte enam juba olemast lakanud Eesti Vabariigi vaid NSV Liidu suhtes, mille territooriumi osaks riigita Eesti oli selleks ajaks vägivaldselt muudetud, teatavasti Vene-Saksa 23. augusti 1939. aasta kuritegeliku sobingu (Molotov-Ribbentropi pakt) tulemusena. Juulis-novembris 1944 vallutasid Nõukogude väed Eesti ala tagasi ja jätkus Vene ike.
Võib öelda, et eesti kommunistide osa omariikluse hävitamisel oli marginaalse tähendusega, tagantjärele üle paisutatud ja pigem dekoratiivne ning nad kujutasid endast vaid haledaid osatäitjaid Vene-Saksa jõhkras sõjateatris.
Seega oli eesti rahvas oma riigita ja ühe või teise vaenuliku riigi ikestatud või okupeeritud rahvas alates 6. augustist 1940 kuni 20. augustini 1991. See periood kestis 51 aastat ja 14 päeva.

Omariikluse taastamine

See õnnestunud ajalooline protsess algas 20. augustil 1991, mil seni NSV Liidu koosseisus elav Eesti rahvas kuulutas ennast teist korda veel elusolevate endiste kodanike ja nende järeltulijate toel riiklikult iseseisvaks ja hakkas õiguslikult taastama rohkem kui pool sajandit tagasi kaotatud omariiklust. Seekord ilma sõjata, sest 6. septembril 1991 Nõukogude Liit tunnustas Eesti iseseisvust. Lõppes Vene ike endise Eesti Vabariigi territooriumil, mis langes kokku NSV Liidu hulka kuulunud Eesti NSV territooriumiga. Eesti NSV mõttelisest ja vaid paberlikust idapiirist varasema Eesti Vabariigi tegeliku idapiirini jääval alal jätkus ja jätkub siiani Vene ike. Seda osa territooriumist nüüd, kui Eesti riiklus on taastatud, tuleb ja saab pidada okupeeritud aladeks. Alates 20. augustist 1991 võis siinviibinud Vene vägesid täie õigusega nimetada juba okupatsioonivägedeks, sest Eesti Vabariik oli taastatud, mistõttu senine ekspansioonialune ikestatud territoorium muutus okupatsioonitsooniks.
Olulist tähendust omab ka 1. jaanuar 1992, mil lakkas olemast Nõukogude Liit. Vene okupatsiooni osadel endise Eesti Vabariigi ida-aladel teostas ja teostab edasi Venemaa Föderatsioon, kes kuulutas end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks. Eelmise sajandi lõpu märkimist vääriv sündmus toimus ka 31. augustil 1994, mil viimased Vene väed lahkusid riikliku iseseisvuse taastanud Eestist. Loodetavasti igaveseks.
Teise perioodi omariiklik sõltumatus, mis algas 20. augustil 1991, jätkub õnneks siiani ja on peagi, saabuva 2018. aasta 20. augusti järel kestnud juba 27 aastat.

Praeguse riigi olemus ja järeldused

Praegune Eesti Vabariik on küll taastatud õigusliku järjepidevuse alusel, kuid see ei ole enam vahepealsete oma riigita elanud inimeste ja inimpõlvede möödumise tõttu ei esimese perioodi Eesti Vabariik ega ka mitte sellest täiesti erinev ja täiesti uus Eesti Vabariik. Mis see praegune meie riik siis ikkagi on? Ehk oleks kõige tõelähedasem määratlus selline, et praegune riik on endasarnase varasema Eesti Vabariigi ajalooline ja sellega piltlikult väljendades õigusliku nabanööri kaudu seotud järg. Sellisest määratlusest (endasarnase järg) tuleneb aga nii mõnigi tähelepanuväärne järeldus:
1. Tänavu 24. veebruaril möödus küll 100 aastat ja 1 päev Eesti Vabariigi omaaegsest väljakuulutamisest, kuid omariiklikku iseseisvust selle aja jooksul on olnud vaid ligi 49 aastat, ikestatud rahvana peamiselt Vene võimu all selle aja sees oleme seevastu elanud üle 51 aasta.
2. Omariikluse kadumises puudub täielikult eesti rahva kollektiivne süü või tahe, sest esialgne Eesti Vabariik kadus väliste jõudude poolt II maailmasõjas toimepandud hävingu käigus ja selle tulemusena.
Eesti tolleaegsete riigitegelaste osa riikluse kollapsis tuleks käsitleda omaette kõrvalteemana. Suuremal või vähemal määral, kuid siiski tagantjärele põhjendatud süüdistused võivad küll kuhjuda Konstantin Pätsi ja Johann Laidoneri kohale.
3. Omariikluseta jäänud eestlased ei saanud alates 6. augustist 1940 enam kanda mingit õiguslikku ega poliitilist vastutust kadunud Eesti Vabariigi kui olematuks muudetud riigi ees. Inkorporeerimise tõttu muutus suhteliselt lühiaegne (ligi 2 kuud) 1940. aasta Vene okupatsioon pärast siinse riikluse igasuguste tunnuste jõhkralt vägivaldset likvideerimist ja peaaegu kõigi kättesaadud endiste aktiivselt omariiklusega seostud isikute füüsilist hävitamist või vangistamist lõpuleviidud ekspansiooniks. Vene ülemvõimu tingimustes allesjäänud ja ellu jäänud eesti rahvas aga muutus ikestatud rahvaks.
Sõja eest ja jalust mujale põgenenud eestlaste ja teiste meie kodanike saatusest ja tähendusest on kaasaja kodumaa riiklased ja ka teadlased vaid moka otsast rääkinud ning avalikku tänu ja tunnustust neile pole kahjuks osa saanudki. Ehkki nad on selle kuhjaga ära teeninud. Eelkõige vabadusejanu ja rahvuskultuuri järjepideva, pool sajandit kestnud säilitamise eest väljaspool kodumaad.
4. Ekspansiooni ja ikestatuse tingimustes oli isamaale jäänud eesti rahvas allutatud NSV Liidu õiguskorrale ja kuulus administratiiv-territoriaalse ühtse üleliidulise jaotuse kohaselt NSV Liidu koosseisu. Rahva üldseisund sarnanes nüüdsest alates sellele, mis oli olnud tal enne 1918. aasta iseseisvuse tekkimist tsaaririigi rahvaste hulka kuulumise ajal ja sellele lisandusid nüüd ka vahepeal (alates 1917. aastast) Venemaal punamässulisest riigipöördest tingitud eksistentsiaalselt kohutavad ja surmavalt ahistavad põrgulikud muudatused. Tegemist oli rahvusliku tragöödiaga, mis tõi kaasa piltlikult väljendades tagasipaiskumise esimese iseseisvuse eelsesse aega ja sellega kaasnes lisaks eestlaste (eriti rahvajuhtide) massiline füüsiline hävitamine ja ellujäänute märgatav moraalne rõhumine ning osaline kõlbeline laostumine.
5. Kuulumist NSV Liidu kompartei, riigi ja muudesse organitesse või ühiskondlikesse organisatsioonidesse pärast omariikluse hävitamist ja NSV liitu inkorporeerimist ei saa minu arvates õiguslikult käsitleda ei omariikluse reetmisena ega kollaboratsionismina, sest olematut riiki ei saa reeta. Nõukogulikus reaalsuses oli see tingitud eksistentsiaalsest vajadusest jääda rahvana ellu ning kestma inimsuse allakäigu tingimustes vene ikkeks muutunud lõpuleviidud ekspansiooni oludes.
Rahvusliku reetmise ja identiteedi­kaotuse küsimusi tuleks käsitleda ­pigem omaette aatelise kõrvalteemana, mitte aga õigusliku probleemina.
6. NSV Liitu kuulumise ajal toime pandud kuritegude eest kandsid, kannavad ja võivad kanda isikud või isikute grupid individuaalset vastutust toimepaneku ajal kehtinud või kehtivate siseriiklike ja rahvusvaheliste kriminaalõiguse või muude õiguslike sätete ja kokku­lepete (paktid, konventsioonid) kohaselt ning alusel.
7. Metsavendlust ja eestlaste võitlust eelkõige NSV Liidu okupatsiooni ja ekspansiooni vastu oleks õigem käsitleda rahvusliku, kahjuks tulemusteta vabadusvõitluse (sissi­sõja) osana II maailmasõjas ja selle järel. Eestlaste sundvärbamist surma ähvardusel ükskõik kumba okupeeriva riigi sõjaväkke tuleks seevastu käsitleda rahvusliku katastroofi ühe osana, mis päädis lahingute käigus tihtipeale ebainimliku vennatapuga.
8. Tahtevastane kuulumine NSV Liidu koosseisu ei saanud võtta ega võtnud ära inimeste loomupäraseid õigusi ega pürgimusi isiklikule täisväärtuslikule elule ja isiklikule ning perekondlikule õnnele rahuaja tingimustes niipalju, kui see oli ikke all üldse võimalik.
9. Varem toimunud ajaloolistest sündmustest tõelähedane arusaamine ja sellest avalikkusele teavitamine aitaks kindla peale kaasa praeguseks kahjuks nõrgenenud rahvusliku ühtsuse ja leppimuse edasisele tugevnemisele ja oleks seega riikliku iseseisvuse kestmise üheks oluliseks teguriks.
10. Eesti meediasse ilmus 31. jaanuaril 2018 info selle kohta, et Venemaa president Vladimir Putin allkirjastas ukaasi, millega nimetati Venemaa 23. hävitajate lennuväepolk Tallinna lennupolguks. Põhjenduseks on toodud kuulsusrikaste sõjaväe ajalooliste traditsioonide säilitamine. Ka kõige sinisilmsemale eestlasele peaks nüüdsest alates olema selge, millisest suunast Eesti riiklikku iseseisvust jätkuvalt ähvardab kõige suurem oht.