Eesti iseseisvusaja uued kinoikoonid ja hallid kardinalid

tekst: Tõnu Virve
filmiekspert

Toome lugejateni mõtteid rahvusliku filmikunsti teemadel, mis vääriks pikemalt lahti kirjutamist. Eesti Filmiajakirjanike Ühing on haipinud Sulev Keeduse Eesti iseseisvusaja üheks kinoikooniks. Režissööri Andres Puustusmaa äsjalinastunud „Rohelised kassid" annab märku, et Eesti professionaalne mängufilm on tagasi.

Vahetult pärast Teist maailmasõda sündinud loojate põlvkonnale pärandati Eesti Vabariigis ülesehitatud kultuuride mälu. Draamanäitleja kogemustega meespeaosatäitja Ants Eskola lavastas partnerit Elfi Strobelit tummfilmile omaseid liigutusi vältima, on Eskola meenutanud Eesti esimese helifilmi loomist. Eesti Vabariigis toodetud ainus helimängufilm „Päikese lapsedˮ esilinastus 1932 aastal. Meeldib meile või mitte, aga Eesti rahvuslik film baseerub maailmakuulsa Lenfilmi stuudio kogemustele ja Moskva kinokoolile. VKIK-is kõrghariduse omandanud Eesti NSV noored režissöörid hakkasid kuuekümnendatel sünnitama Tallinnfilmi stuudios professionaalset rahvuslikku filmikunsti.
Paul Kuusbergi romaanil baseeruvas debüütfilmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?ˮ sidustas Grigori Kromanov Moskva teatriülikooli ­GITIS lõpetanud Ita Everi ja Eesti Vabariigi aegsete põlvkondade kultuurimälu ja kogemused. Jüri Järveti tegi maailmakuulsaks Grigori Kozintsevi „Kuningas Leariˮ pearoll. Toimetajaks tulnud Lennart Meri ja tavatult verinoor režissöör Kalju Komissarov purustasid jõuliselt Tallinnfilmi ideoloogilisi kaanoneid. Esimene kõrgharidusega filmiteadlane Enn Rekkor pani aluse rahvusliku stsenaristika arendamisele. Leida Laius ekraniseeris eesti kirjandusklassikat. Mikk Mikiver lavastas Tammsaare „Indrekuˮ, milles Mauruse rollis ületamatu vanameister Ants Eskola.
Lembit Ulfsaki tegi maailmakuulsaks Till Eulenspiegeli roll. Kuuekümnendate loojatele oli peale kasvanud uus tegijate põlvkond ja Eesti professionaalne filmikunst oli tõusuteel. Möödunud sajandi üheksakümnendate alguses likvideeriti ootamatult riigistuudio Tallinnfilm. Kes ja mis põhjustel on siiani segane ning teema vajaks uurimist. Mängu­filmide tootmine praktiliselt seiskus. Kõrgharidusega loomingulised tippprofessionaalid jäid tõmbetuule kätte. Näiteks Leida Laius müüs elu lõpupäevil loteriipileteid. Tekitatud olukord kujundas Eesti filmikunsti järgneva lähimineviku teekonna.

Ex nihito loodud meistriteos

1993. aastal organiseeritud Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis sama aasta parimaks filmiks Sulev Keeduse telefilmi „In Paradisumˮ. Nihilistlik filosoofiline dokumentaal naisvangi elust ja kiindmusest mitmekordsesse tapjasse. 1998. aasta parimaks Eesti mängufilmiks kuulutati Keeduse „Georgicaˮ, millega ühing avalikustas ideoloogilise kreedo. Ühingu esimees Karlo Funk põhjendab Keeduse filmi programmilisena „...kui loodud visuaalselt ja filosoofiliselt nõudlikku meistriteost.ˮ (TMK 3/1999)
Ma ei teadnud, mida Funki tähendab. Interneti Eesti õigekeelsussõnaraamatus kuvati, et „Päring ei andnud tulemusiˮ! Võib järeldada, et tähendab olematust ehk olematuse filosoofiat. Antiik-Kreeka filosoof ja poeet Platon väitis, et materiaalne maailm on pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahelises püsitus olekus. Füüsikute lemmikfilosoof käsitas ideede tunnetamist kui meenutamist. Kui Platonist Funki ideoloogilist terminit käsitleda, muutub nähtavaks Keeduse looming – sääl puudub dramaturgiline konflikt, mis on aga nii Platoni filosoofia kui ka iga kunstiteose nurgakivi!
Nooruses omandatud õpetajate alustõed määravad oluliselt kultuurilooja teekonna kunstis. Sulev Keeduse filmihuvi äratas Eduard Vilde nimelise Tallinna pedagoogilise kultuurhariduse tudengi Olav Neulandi amatöörfilmistuudio Diogenese Tünder. Instituut hakkas ette valmistama televisioonitöötajaid. Kultuurhariduse osakonna rahvateatrite näitejuhina lõpetanud Keedus sai tööle Eesti Telefilmi režissööri ja operaatori assistendina.
Mitmekordsel katsel õnnestus sihi­kindlal Sulevil suunduda Moskvasse paariaastastele režissööride ja stsenaristide kõrgematele kursustele, mille lõpetas 1989. aastal mängufilmide režissöörina. Diplomitöö, venekeelne mängufilm „Ainus pühapäevˮ toodeti ETV allüksuses Eesti Telefilm. Moskva kinokõrgkoolis VKIK õppinud professionaalide filmikogukonna Tallinnfilm stuudio uks jäi Keedusele suletuks.
„Georgicaˮ stsenaariumi kirjutas Keedus jälle koos Madis Kõivuga. Kui Kõiv õppis 1948–1953 Tartu Ülikoolis matemaatika-füüsikateaduskonnas füüsikat, siis lapsepõlve ja keskkoolikaaslane Olaf Utt oli samal ajal õigusteaduse tudeng. Hiljem juhtis Utt aastaid Eestimaa Kommunistliku Partei kultuuriosakonda. Kõiv töötas Tallinna Polütehnilises Instituudis õppejõuna ja TA Füüsika Instituudis vanemteadurina. Ta oli 1994. aastal Tartu Ülikooli vabade kunstide professor, sajandivahetusel valiti Eesti Muusikaakadeemia audoktoriks teatri alal.
Kas juba algselt ei olnud koostöösse kodeeritud vaimne konflikt, mis tulenes Kõivu akadeemilisest ja Keeduse Diogenese Tünderi ja Moskva filmikursuste haridustasemest? „Meie kohtumised olid põgusad, me teietasime. Meie kohtumised olid töised, kõik käis ikka läbi selle stsenaariumi, mida me koos püüdsime teha. Me ei rääkinud poliitikast ega kunstist, muusikast ega raamatutest, vaid sellest loost, mida me püüdsime koos sättida,ˮ meenutab Keedus ETV saates „Plekktrummˮ koostööd Kõivuga.
Ka „Georgicaˮ filmis puudub dramaturgiline narratiiv. Keeduse loodud meistriteoste tunnustäheks ongi vastandumine klassikalisele filmikunsti loojutustamise traditsioonile. Visuaalselt unenäolikud stseenid on dramaturgiliselt võrdväärsed. Samas loob VKIK-i lõpetanud Rein Kotov Keeduse nihilistlikule intrasitiivsele faabulale professionaalse, kuid eraldiseisva kinematograafilise atmosfääri, tagades mitmekülgse looja Kõivu juhendatud platonlikule filosoofiale tugineva meenutuste visuaalse meeleolu. Keedus järeldab, et filmid ongi targemad kui nende tegijad.

Eesti flmiklassika. Mängufilm „Hukkunud Alpinisti hotell“. Filmivõttel operaator Jüri Sillart, 1978-1979. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Eesti filmikunsti juhtimisest

Eesti aeg töötab Eesti filmi kasuks. Jõuliselt toetavad filmikunsti arengut kultuuriministrid Jaak Allik, Signe Kivi ja Rein Lang. Luuakse riigi poolt valdkonda korraldav avalik-õiguslik Eesti Filmi Sihtasutus. Märgatavalt suurenevad riigiabi andmise mahud. Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimeheks saab Jaan Ruus. „Filmiteadlane peaks saama süstemaatilise erialase hariduse,ˮ on öelnud Ruus. Kuid mingil arusaamatutel põhjustel määratakse 2000. aastal Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdiks Tartu Kunsti­koolis puidu kunstilise töötlemise eriala ja Tartu Ülikoolis paar aastat filoloogiat studeerinud lõpetamata kõrgharidusega, tsipa Tallinnfilmis režissööri abina valdkonda nuusutanud filmihuviline Jaak Lõhmus.
Sihtasutuses hakkab välissuhtlust korraldama Karlo Funk. Kuigi tal ei ole mingisugust filmialast eriharidust, hakkab Funk esindama Eestit ka Euroopa Nõukogu filmifondis Eurimage. 1971. aastal sündinud Karlo Funk lõpetas 1990. aastal Tallinna 32. keskkooli, seejärel Tartu ülikooli ajaloo ja filosoofiateaduskonna. Ta on töötanud ajalehtede juures ja ETV filmisaadete juhina.
2006. aastal võtab Lõhmuselt peaeksperdi rahastamise võimu üle Funk. Ta määrab ainuisikuliselt riigi­abi kõikidele mängufilmi ideeprojektidele. Seitse aastat tagasi ilmunud Eesti Ekspressi artiklis „Kuldne mees Karlo Funkˮ kirjutab Margit Tõnson, et Karlo kinnitati teiseks hooajaks Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdi ametisse. Pilved tema pea kohal on masuga kooskõlas tõmbunud tumedamaks, aga Karlol on tagataskust võtta sellised relvad nagu ülim tasakaalukus ja suur emotsionaalne intelligents ja suurepärane huumorimeel.
2003. aasta filmiajakirjanike ühingu valitud parimaks filmiks oli kirjaniku, füüsiku ja filosoofi Kõivu ning režissöör Keeduse käsikirjal valminud „Somnambuulˮ. Filosoofiliselt nõudliku meistriteose kinematograafilise lahenduse visuaalne aistinguline unenäo vorm on filmikeelele programmiliselt kohustuslik. Pea- ja kõrvalliinide dramaturgiline suhestatus mõjub ühtlase aspiratsioonina. Keedus väldib klassikalise filmikunsti põhimõtteid, sest ei valda neid.
Just Funk näitas peaeksperdina ainuisikuliselt Keeduse järjekordsele projektile rohelist tuld. 29. oktoobril 2013. aastal üle Eesti vuhisenud tormituult trotsides asus Keedus filmima kolmest novellist koosnevat mängufilmi. 1917. aasta jõulude ajal linastus Keeduse mängufilm Mehetapja / Süütu / Vari Tallinnas Sõpruse kinos.

Ekraanipilt Sulev Keeduse filmitrailerist "Mehetapja-Süütu-Vari"

Iseseisvusaja kinoikoonid

Istun seitsme filmihuvilisega Sulev Keeduse uue mängufilmi linastusel. Mustvalge film hakkab droonikaamera võttega metsamassiivi kohal. Dramaturgilist pinget kasvatavad äikesemürin, välguhelendus. Mõjuv. Kuid siis motiiv kordub ja kordub ning muutub iseseisvaks lõpetatud dramaturgiliseks stseeniks, vajudes äkitselt meelelisse nulli. Nullist algab järgmine stseen. Jään vaatama tegevuse kulgu. Kuid kaader lõpeb eikuhugi. Siis pikk staatiline kaader, kus liikumatu näitleja on kuklapoolega publikusse. Monoloogi kuuldemängulise teksti sisu meenutab gümnasisti kirjanduskatsetust. Võtan sissejuhatavat osa kui eksplikatsiooni fundamentaaltõdedest!
Võtmetähtsusega programmilise äratuse apoteoos on, et kaadrikompositsioonid ei tohi lasta publikul tekkida loo jälgimise ja kangelasele kaasaelamise emotsiooni. Kui filmiklassika teoreetikud ütlevad, et film on liikumine, ka dialoog on liikumise teenistuses, siis Keeduse dialoogid rõhutavad staatikat. Muusika rõhutab staatikat. Iga kaadri omaette olemine hoiab publikut pidevas ja väsitavas paljutähenduslikus pinges.
„Mehetapjaˮ sisukokkuvõte manifesteerib, et sündmusi juhib force majeure, vääramatu ja ettenägematu jõud – kombed ja rituaalid, mis rohkem kui sada aastat tagasi veel toimisid. Peategelaseks Maara, noor pruut, kes viiakse uude peresse. Traditsiooniliste pulmakommete nihilism on ülemlaul futuristliku kunstifilosoofia hävitamistungile – muuseumid on kultuuri surnuaiad! Erialahariduseta kostüümikunstnik pole osanud teadmiste kogumiseks siseneda muuseumi inspireerivasse „surnuaedaˮ.
„Süütu” tegevus toimub 1947. aasta kevadise küüditamiskampaania ajal. Ingerimaalt Eestisse küüditatud noor Elina registreeritakse edasiküüditamise hirmus eestlase Heinoga fiktiivne abielu. Noored hakkavad elama Heino onu korteri verandal, kummalgi eraldi nurk ja magamisase. Visuaalne esteetika on rajatud sovetiaja sõjahüsteeria kriitikale ja inimhingi lagundava peale­kaebamiste paljastustele. „Süütuˮ on kuuekümnendatel Nõukogude Eestis sündinud põlvkonna refleksioonid. Mäluvaade sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsete modernsete suurtalude kõduaistingutest. Sovetiaja kolhoosnikute elust mõisamajandite varemetes, inetuse esteetikast. Elamuse analüüs suletud ruumi ängist. Mõtisklus elutungist ja surmahirmust. Eetika mõttetusest. Või mõttekusest?
Kolmanda novelli „Vari” peategelane Luna Lee on otsustanud kodust põgeneda. Tüdruk satub töötu näitleja ja tema naise karile jooksnud suhte tunnistajaks. Vastukaaluks pakub Püha Peetruse koguduse pastor Teofilos Jumalaga kokkulepet. Visuaalsed ja emotsionaalsed kujundid. Veri. Kirg. Tuvi. Adun katalaani kunstniku Joan Miró „asjad iseenesesˮ filosoofiat. Hetkeks mulle näis, et Teofilose rollis on režissöör ise. Selgus, et eksisin. Kuigi olnuks kontseptuaalselt äge! Klassikalisi väärtusi kandvates filmides kogenud esinäitleja Elle Kulli võrratu stiilitajuga tekstiesitus olnuks võimas coda, mis oleks filmi novellid muutnud tervikuks. Kõik viitab aga tõsiasjale, et tõejärgse Funki filmifilosoofia juurde ei kuulu terviklikkus, vaid pidev futuristlik paigalseis.
filosoofilised meistriteosed on tüüpiliste ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle. Peaaegu kogu vabariigi aja on Funk juhtinud filmiinstitutsioone. Rahvuslik filmikunst on levivõimaluste ja mõjuvõimu tõttu strateegiline kunst. Nähtub, et filosoof Funk ei orienteeru väliselt lihtsas, kuid tegelikult väga keerulises kunste sünteesivas filmikunsti valdkonnas. Eesti Filmiajakirjanike Ühing on haipinud Keeduse Eesti iseseisvusaja kinoikooniks.
Lenfilmis ja Mosfilmis töötanud režissööri Andres Puustusmaa äsjalinastunud „Rohelised kassidˮ annab märku, et Eesti professionaalne mängufilm on tagasi. Filosoofiaharidusega Funk on aastaid olnud halli kardinalina riigiabi andmise otsustajate kitsas ringis. Filmide lõpuks jäi hoopis kummitama küsimus, et kui vaadata tagasi Keeduse eduloo kulgemisele, siis mis on kuldmehe Funki näilise teadusliku mõiste kulisside taga tegelikult?