Käbini kiri NLKP KK-le

0287 / 12. novembril 1975 / Salajane

NLKP KK Vaenuliku, nõukogudevastase tegevusega tegelenud
isikute grupi üle toimunud kohtuprotsessist

/Tõlge vene keelest/

21.–31. oktoobril 1975 toimus Eesti NSV Ülemnõukogu avalik protsess järgmiste isikute üle: Mätik, K. (sündinud 1932. aastal, eestlane, parteitu, kõrgema haridusega, töötas Tallinna Polütehnilise Instituudi automaatika kateedris assistendina); Soldatov, S. (sündinud 1933. aastal, venelane, parteitu, kõrgema haridusega, tegeles tõlkimisega lepingute alusel); Juskevitš, A. (sündinud 1931. aastal, ukrainlane, välja heidetud NLKP ridadest seoses kõnealuse kohtuasjaga, tehnilise keskharidusega, töötas vaneminsenerina konstrueerimisbüroos Desintegraator); Kiirend, M. (sündinud 1939. aastal, eestlane, parteitu, kõrgema haridusega, töötas kunstnik-vormistajana Eesti NSV kaubandusministeeriumi reklaamibüroos) ja Varato, A. (sündinud 1932. aastal, eestlane, parteitu, kõrgema haridusega, töötas arstina Maardu Keemiakombinaadi meediko-sanitaarosakonnas).
Neid süüdistatakse kuriteos, mis on ette nähtud ENSV KrK §68 lg 1 järgi; Mätikut peale selle veel ka ENSV KrK §207, lg 1 järgi tulirelvade ebaseadusliku hoidmise eest.
Eeluurimise ja kohtuliku uurimise käigus on kindlaks tehtud, et eespool mainitud isikud astusid välismaiste raadiojaamade raadiosaadete mõju all, olles tutvunud kodanlik-natsionalistliku ja nõukogudevastase kirjandusega, vaenuliku, nõukogudevastase tegevuse teele. Aastatel 1970–1974 viisid nad süstemaatiliselt läbi nõukogudevastast agitatsiooni ja propagandat, omandades, koostades ja levitades nõukogudevastaseid dokumente, milledes sisaldus õel laim NLKP ja Nõukogude valitsuse sise-, välis- ja rahvuspoliitika kohta, samuti üleskutseid võitluseks Nõukogude võimuga. Muu seas tõlkisid nad vene keelest eesti keelde ja levitasid välismaal fabritseeritud võltsingut, niinimetatud „Nõukogude Liidu demokraatliku liikumise taktikalised alused”, töötasid välja ja levitasid „Eesti rahvusrinde programmi”, „Eesti demokraatliku liikumise programmi”, „Nõukogude Venemaa invasioonist, okupatsioonist ja kolonialismist Eestis” ja palju nõukogudevastase sisuga artikleid, millede koostamisel kasutati kirjandust, mis oli Eesti välja antud hitlerliku okupatsiooni aastatel. Nende välja töötatud ja välismaale saadetud „memorandum” „ÜRO Peaassambleele” ja „ÜRO Peasekretärile” avaldati kodanlikus ja emigrantlikus ajakirjanduses ning neid andsid edasi mitmesugused nõukogudevastased raadiojaamad.
Kohtuprotsessi käigus oli kohtualuste süü täielikult tõendatud nende endi tunnistustega, tunnistajate tunnistustega, asitõendite ja muude materjalidega.
Kohus mõistis S. Soldatovile ja K. Mätikule kuue-, A. Juskevitšile ja M. Kiirendile viieaastase vabadusekaotuse, aga A.-G. Varatole, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust, kolmeaastase tingimisi karistuse viieaastase katseajaga.
Lahtisel kohtuprotsessil osalesid töölised, kolhoosnikud ja intelligentsi esindajad, kes võtsid kohtuotsuse vastu heakskiiduga. Protsessi ajal ja pärast protsessi hakkasid partei ja nõukogude organitele tulema Inglismaalt, Rootsist ja Saksa Liitvabariigist nii üksikisikutelt kui ka mitmesuguste organisatsioonide, nt Amnesty, esindajatelt kirju ja telegramme, milles püütakse võtta süüdimõistetuid kaitse alla ja õigustada nende tegevust.
EKP KK saatis partei linna- ja rajoonikomiteedele protsessi kokkuvõtete alusel informatsiooni, milles tutvustatakse parteiaktiivi. Vabariiklikku ajakirjandusse anti lühike teadaanne. Ühtlasi võeti tarvitusele abinõud valvsuse tõstmiseks ning poliitilis-kasvatusliku töö tugevdamiseks vabariigi elanikkonna seas.

KK sekretär (J. Käbin)

* * *

Kommentaar: Eriti ohtlik riiklik kuritegu

Kuriteod olid ENSV Kriminaalkoodeksis jagatud kolme rühma. Näiteks vargus oli kuritegu, tapmine ja röövimine olid ohtlikud kuriteod, nõu­kogudevastane agitatsioon ja propaganda oli eriti ohtlik riiklik kuritegu. Samuti olid eriti ohtlikud kuriteod spionaaž ja sabotaaž.
Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise dokumentide kohta ütles prokurör Kessler kohtus, et uurimine on näidanud, et need on koostanud endine Vlassovi armee prokurör Garanin ja sokutanud salaja Nõukogude Liitu, et luua illusioon mingisuguse okupatsiooni olemasolust siin. Võimude esindajad nimetasid iga kirjutist dokumendiks sõltumata selle sisust, et ei juhtuks kogemata oma rumalust välja näitama. Ühe sellise kirjutise pealkirjaks oli „Demokraatide memorandum NSV Liidu Ülemnõukogule seadusevastasest võimuhaaramisest NLKP juhtkonna poolt ja Konstitutsiooni rikkumisest”. Tervet pealkirja ei loetud kunagi kohtus ette, küllap see oleks juba mõne arvates olnud nõukogudevastane propaganda, loeti ette ainult „Demokraatide memorandum NSVL-i Ülemnõukogule”. See memorandum olevat ühe NLDL aktivisti sõnade kohaselt saadetud NSVL-i Ülemnõukogu saadikutele.
Kuidas neid saadeti, sellest meil juttu polnud, aga võib arvata, et kui posti teel, siis vaevalt nad adressaadini jõudsid. Meil oli laagris üks endine KGB mees, armeenlane Grigorjan, kes enda sõnade kohaselt pidi jälitama USA sõjaväeatašeed, hakkas aga ise temaga koostööd tegema ja kukkus sisse. Tema rääkis, et KGB kontrollis iga kirja, millel puudus saatja aadress, samuti iga kirja, mille saatja aadressiks polnud see koht, kus kiri posti pandud, vaid mingi muu.
K. Mätik sai nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest kuus aastat, relvade hoidmise eest (kolm muuseumiväärtusega vintpüssi ja pool seljakotitäit padruneid) ühe aasta. Tol ajal oli nii, et kui kellelgi oli mitu karistust, siis väiksem võis minna nagu matrjoška suurema sisse, nii sai Mätik kokku kuus aastat. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist teised rehabiliteeriti automaatselt, Mätikut aga mitte. Algul polnud sellest sooja ega külma, aga teatud momendil hakati töötavatele pensionäridele täispensioni maksma ja rehabiliteeritutel läksid GULAGi aastad tööstaaži kolmekordselt. Sai siis Riigikohtus ära käidud ja lastud end rehabiliteerida.

Kalju Mätik