Valdemars Veiss –
Läti Leegioni esimene Rüütliristikavaler

tekst: Oskars KrĪgers
Läti Ülikooli ajaloo- ja filosoofiateaduskonna magister

SS-Standartenfüürer Valdemārs Veiss.

Tänavu möödub 28 aastat ajast, mil Lätis alustati 16. märtsi – Läti Leegioni mälestuspäeva tähistamist. Sellega austatakse neid sangarlikke läti sõjamehi, kes Teise maailmasõja ajal, Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus, võitlesid Nõukogude Liidu vastu, püüdes takistada kommunistliku terrori tagasitulekut ja võidelda välja Läti iseseisvus.

Üks sellistest sangaritest oli Läti Leegioni ohvitser Valdemārs Veiss – esimene läti sõjamees, kes sai Raudristi Rüütliristi – ühe kõrgeimatest natsionaalsotsialistliku Saksamaa relvajõudude autasudest, mida anti erilise vapruse eest raskete ülesannete täitmisel lahinguväljal.
Siinse artikli eesmärk on tutvustada eesti lugejale Veissi elulugu, pöörates põhitähelepanu tema tegevusele Teise maailmasõja ajal. Kirjutises kasutatakse läti sõjameeste mälestusi ja jutustusi Veissist, Läti riiklikus ajalooarhiivis talletatud Läti leegioni dokumente, kõiki ligipääsetavaid ajaloouurijate töid ja Läti Sõjamuuseumi kogu dokumente. Tuleb rõhutada, et autori käsutuses olev materjali hulk oli piisav, et selle põhjal luua arusaamine Valdemārs Veissi isiksuse olemusest.

Valdemars Veissi elu Vene impeeriumi ajal, Esimeses ilmasõjas ja Läti vabadusvõitluses (november 1899 – märts 1920)

Valdemārs Veiss sündis 7. novembril 1899. aastal Riias, kuhu tema isa, tisler Miķelis Veiss oli tulnud Valgunde vallast Zemgalest ja rajanud lätlasele omase ettevõtlikkusega eraettevõtte – tisleritöökoja. M. Veissi naine – Anna Veisa oli Valgunde valla talutütar. Kokku oli peres kolm last: Voldemārs, Alfrēds ja Vera.
20. sajandi alguses elas Miķelis Veissi ettevõte üle õitsengu. Töötades alguses üksinda, võttes siis mõne abilise, laienes tisleritöökoda järjest ja 1914. aastal töötas isa ettevõttes juba rohkem kui sada inimest, soetatud oli kõik vajalikud töövahendid ja -pingid. Perekond Veissi heaolu aina kasvas.
Valdemārs Veiss alustas õpinguid Krastiņa põhikoolis. Isa soovis, et Valdemārs õpiks inseneriks ja võtaks vanima poja kombel pereettevõtte üle. Seetõttu tuli tal haridusteed jätkata Peetri reaalkoolis ja hiljem Riia Polütehnikumis. Valdemārs liikus teadlikult ja astmete kaupa isa näidatud eesmärgi suunas.
Kui algas Esimene ilmasõda, sai ka Läti territooriumist, mis oli Tsaari-­Venemaa osa, sõjategevuse areen. Veisside perele, nagu sadadele teistele perekondadele, saadeti käsk evakueeruda. 1915. aastal jõudis Valdemārs Veiss koos vanemate, õe ja vennaga Venemaale Ostrovisse, kuhu nad jäid kuni bolševike revolutsioonini 1917. aasta oktoobris. Vältimaks kommunistliku režiimi õudusi, pöördusid Veissid tagasi Riiga, mis oli tollal juba Saksa armee kontrolli all. Riias elasid nad Esimese ilmasõja lõpuni.
18. novembril 1918 kuulutati Riia Linnateatri ruumes (praeguses Rahvusteatris) välja Läti Vabariik ja huvitav on fakt, et Miķelis Veiss oli koos mõlema pojaga kohal vaatamas pidulikku iseseisva riigi väljakuulutamist. Kuid juba 1. detsembril tungis Punaarmee Lätti ning selleks, et kaitsta alles välja kuulutatud vabariiki, vajas Läti valitsus sõjaväge. Seetõttu kutsuti Lätimaa elanikke sõjaväeteenistusse. Valdemārs Veiss oli üks neist lätlastest, kes läks vabatahtlikult bolševismi vastu võitlema. Tuleb märkida, et Valdemāri valmisolek sõdida annab tunnistust kolmest tema iseloomuomadusest: isamaa-armastusest, kohusetundest ja vaprusest.
V. Veiss astus tudengiroodu – ühte Läti ajutise valitsuse lätlaste rahvusväeosasse, mille koosseisus oli 1918. aasta detsembri teisel poolel üle 200 vabatahtliku. See rood oli suhteliselt hästi varustatud nii relvade, riietuse kui ka muu hädavajalikuga.
Koos teiste sõjameestega kaitses Veiss Läti Ajutist valitsust, kui see, Punaarmee rünnaku tulemusena, 2. jaanuaril 1919 Riiast lahkus. Kolm päeva hiljem julgestas Tudengirood ajutist valitsust teel Liepājasse, kuhu jõuti 7. jaanuaril. Võttes arvesse, et Läti relvajõud moodustusid Balti Landeswehri ehk baltisaksa maakaitse koosseisus, anti roodule Saksa armee vormiriietus koos Läti rahvuslike ja auastmete eraldusmärkidega. 1919. aasta jaanuaris teenis rood Liepāja garnisonis, hiljem viidi rood Liepājast üle Leetu Skuodase linna (asub Läti-Leedu piirist 2 km kaugusel), turvama raudteed ja sildu. 17. veebruaril saadeti üksus rindele ja arvati Läti üksikpataljoni koosseisu, mida juhtis kolonel Oskars Kalpaks.
3. märtsil 1919 alustasid Saksa ja Läti ühendatud väed rünnakut, mille eesmärk oli Kuramaa lõplik vabastamine bolševikest. Tuleb silmas pidada, et nende lahingute algusperioodil elas tudengirood läbi olulise kaotuse – 6. märtsil 1919, saatusliku vea tõttu, toimus Läti-Saksa jõudude vahel tulevahetus Airīte lähedal, milles kannatasid mõlemad pooled. Langenute hulgas oli ka tuntud Lätlaste üksikpataljoni komandör Oskars Kalpaks. Tema vahetas välja kolonelleitnant Jānis Balodis ja 21. märtsil 1919 formeeriti pataljon ümber Läti üksikbrigaadiks.
Valdemārs Veiss osales olulistes tudengiroodu lahingutes: Venta jõe forsseerimine, Salduse ja Kalnciema vabastamine, näidates üles sõdurivaprust. 22. mail 1919 ründasid Saksa-Läti väed Riiat, mis kulges väga edukalt, sest Riia vabastati nõukogude režiimist veel samal päeval. V. Veiss oli üks esimestest Jānis Balodise brigaadi sõjameestest, kes sisenes Riiga. Jõudnud tagasi sünnilinna, sai Veiss teada, et bolševikud olid kohe pärast Riia okupeerimist tema isa vangi pannud. Põhjus: „proletariaadi ekspluateerija”. Tänu Saksa-Läti vägede sisenemisele Riiga päästeti surmast paljud punase terrori all vangistatud, teiste seas ka Miķelis Veiss. Nii oli Valdemārile sünnilinna vabastamine topelttähendusega.
Vidzeme üle võitluste jätkudes, tuli Läti riigi sisekaitseorganitel kokku puutuda oluliste probleemidega: bolševike jõud taganesid järk-järgult, kuid ometi polnud need veel täielikult tagasi löödud, sest laiali valgunud punaarmee üksustest moodustusid kommunistide grupid, kes varjasid ennast metsas ja terroriseerisid regulaarselt rahulikke tsiviilelanikke. Et seda lõpetada, moodustas ajutine valitsus militaarkomandantuurid koos kaitseüksustega, kelle ülesanne oli rahu ja korra tagamine tagala territooriumil. 1919. aasta sügisel määrati Valdemārs Veiss, kes lahinguliste teenete eest tudengiroodus oli saanud leitnandi auastme, Lejasciema komandandiks võitluses punaste bandiidigrupeeringutega. Energiliselt tegutsedes õnnestus V. Veissil paari nädala jooksul hävitada kommunistide jõugud linnakese ümbruses. Nii säästis Veiss paljude lätlaste elusid.
1919. aasta detsembris, kui Läti armee valmistus viimaseks peale­tungiks, et vabastada Latgale bolševikest, saadeti Valdemārs ja tema Lejasciemas formeeritud rood Balvisse ja arvati Latgale partisani polgu koosseisu. 3. jaanuaril 1920, kui algas pealetung Latgale rindel, ründas Veissi rood, partisanipolgu 4. pataljoni koosseisus, Läti idapiiril edukalt viimaseid relvastatud kommunistide jõuke. Tuleb rõhutada, et Veissi komandörid iseloomustavad teda sellest ajast kui silmapaistvat eeskuju oma sõjameestele just sõduri­vapruse poolest. Sellest annab selget tunnistust ka Veissi ülendamine järgmisesse – ülemleitnandi – auastmesse 1920. aasta märtsis.
Läti Esimese Vabadussõja lõpuks oli Valdemārs Veissist saanud väga suurte kogemustega sõjamees. See sõda ei muutnud ainult teda, vaid oli raske katsumus kogu Veisside perekonnale – 1919. aasta oktoobris oli langenud vend Alfrēds. Üles näidatud sõdurivapruse eest isamaa vabastamise võitluses omistati Alfrēds Veissile postuumselt Lāčplēšise sõjaorden.

Valdemārs Veiss, Jelgava pataljoni komandör (1937/1938)

Valdemars Veissi militaarkarjäär Läti armees (märts 1920 – jaanuar 1939)

Pärast riikliku iseseisvuse väljavõitlemist jäi Valdemārs Veiss sõjaväkke edasi, sest otsustas oma elu siduda sõjamehe elukutsega ja asuda kodumaa kaitsele. 1921. aastal lõpetas ta 1. järgu ohvitserikursused, saades niimoodi rahuaja ohvitseri õigused. Pärast seda asus Veiss kuni 1924. aastani Gulbene garnisonis ja selle aja jooksul toimusid olulised muudatused ka tema isiklikus elus – 2. juunil 1923 abiellus Valdemārs Olga Konstance Jaukumaga – kena neiuga, kellega oli tutvunud juba Lejasciema komandandina. Aasta ja üks päev hiljem, 3. juunil 1924, sündis nende esiklaps, tütar Skaidrīte.
Pärast teenistust Gulbenes, viidi Veiss üle 7. Sigulda jalaväepolku Alūksnes, kuhu ta jäi 1924. kuni 1930. aastani. Hiljem saadeti ta Riiga ja arvati armeestaabi operatiivosakonda, kus ta oma oskustega juhtkonnale silma paistis. 1935. aastal astus Veiss, olles kapteni auastmes, Kõrgemasse Sõjakooli, kuhu oli tol aastal 20 kohale rohkem kui sada kandidaati. Tänu raudsele tahtejõule ja raugematule tööle, lõpetas Veiss edukalt keerulised akadeemilised ohvitserikursused. Talle pakuti kohe sõjaväeatašee kohta Poolas, kuid Veiss soovis esmalt saada tegevohvitseri kogemust, seetõttu täitis ta 1937. aastast kuni 1939. aasta alguseni Jelgava pataljoni komandöri kohuseid, 1938. aastal oli lühiajaliselt ka Läti armeestaabi mobilisatsiooniosakonna juht. Seega oli Valdemārs Veiss 1930. aastate lõpuks teinud väga hea militaarkarjääri.

Sõjaväeatašee Tallinnas (veebruar 1939 – august 1940)

Kolonelleitnant Valdemārs Veiss – Läti sõjaväeatašee Eestis ja Soomes.

1939. aasta veebruaris ülendati Valdemārs Veiss, kes oli siis juba kolonelleitnant, Läti sõjaväeatašeeks Eesti pealinnas Tallinnas. Paralleelselt tegutses ta ka Helsingis, sest Veiss oli samaaegselt akrediteeritud ka Soomes. Veiss hindas eestlasi väga ja talle meeldis Tallinn oma roheliste parkide ja keskaegsete müüridega. Ise elas ta moodsas korteris Tõnismäel – Vabaduse väljaku ja Läti saatkonna läheduses.
Sõjaväeatašee töö kulges kogu 1939. aasta kevade ja suve läti kolonelleitnandi jaoks rahulikult. Olukord muutus radikaalselt 1939. aasta septembris, kui algas Teine maailmasõda ja Nõukogude Liit sundis 28. septembril Eestit, seejärel 5. ja 10. oktoobril Lätit ja Leedut, allkirjastama niinimetatud vastastikuse abistamise lepinguid, mille peaeesmärk oli hävitada Balti riigid. Vastavalt nendele lepingutele tõi NSVL Baltimaadesse kindlaksmääratud sõjaväekontingendi, seadis sisse maa-, õhu- ja mereväebaasid. Need lepingud juhatasid sisse Balti riikide iseseisvuse lõpu ja olid prelüüdiks 1940. aasta juunisündmustele. Kuni lõpliku okupatsioonini olid need riigid juba kaotanud neutraliteedi, muutudes NSVL-i mõjusfääriks. V. Veissil suurenes sel perioodil töö intensiivsus märkimisväärselt, sest lisaks väljasõitudele ja diplomaatilistele aruteludele, tuli tal nüüd regulaarselt Riiga saata teateid olukorrast Eestis.
1940. aasta esimestel päevadel, kui olukord hetkeks justkui normaliseerus, kasutas Veiss mõnd puhkuse­päeva, et külastada oma perekonda Riias ning arutada koos abikaasaga olukorra tõsidust. Juuni keskel pöördus Veiss tagasi Tallinna, misjärel arenesid sündmused kiiresti ja pöördumatult: 15. juunil 1940 sisenesid Nõukogude väed Leetu, 17. juunil Lätti ja Eestisse, okupeerides nii kõik kolm Balti riiki. Pärast seda, kui Läti saadik Eestis – Vilis Šūmanis lahkus Soome, jäi saatkond nõunik Juris Filholdi ja kolonelleitnant Valdemārs Veissi hoolde. Kuu lõpus õnnestus Veissil ka oma pere Eestisse tuua. Ta oli rahul, et vaatamata traagilistele sündmustele, olid vähemalt lähedased temaga koos.
1940. aasta juuli alguses oli Tallinn veel viimane koht, kust oleks saanud edasi liikuda. V. Veissil ja tema perel oli võimalus minna Soome. Ometi otsustas ta jääda, et olla ustav oma kodumaale kuni lõpuni. Selline tegevus ainult kinnitab tema vaprust ja austust tema isamaa vastu. Ta jäi Eestisse ametisse kuni 1940. aasta suve lõpuni.

Valdemars Veiss ja Nõukogude okupatsioonivõimu vastane vastupanuliikumine (september 1940 – 1. juuli 1941)

1940. aasta septembris pöördus Valdemārs Veiss tagasi Riiga ja demobiliseeriti armeest viivitamatult. Mõistagi polnud ta kavatsenudki teenistust jätkata, sest Läti relvajõud olid ümber muudetud Punaarmee 24. territoriaalkorpuseks ja selle sees toimus juba sovetiseerimine. Samaaegselt alustati repressioonidega Läti armee ohvitseride ja sõjameeste vastu. Endisel sõjaväeatašeel Eestis oli Riias nüüd võimatu tööd leida. Seetõttu jättis Veiss pere Riiga ja kolis ise Valgundesse, kus, Lielupe kallastel, asus tema vanematekodu. V. Veiss elas seal kuni 1941. aasta märtsini, töötades ametlikult metsatöölisena, liikudes paralleelselt regulaarselt nii Riias kui ka Kuramaal, võttes ühendust teiste läti ohvitseridega, kes, sarnaselt Veissile, elasid raskelt üle Läti armee hävitamist ja soovisid vihatud nõukogude režiimile kätte maksta. Ohvitserid, kohtudes salaja, arutasid tegevusplaani juhuks, kui natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel algab sõda. Järk-järgult moodustati ohvitseride vastupanugruppe. Ühes neist tegutsesid sellised kolonelid, nagu Arvīds Krīpens, Kārlis Lobe, Vilis Janums ja Valdemārs Veiss. Viimane oli mitte ainult sidemees grupi liikmete vahel, vaid ka vahendaja läbirääkimistel Saksa saatkonnas moodustatud saksa repatriatsioonimissioonis. Nii olid Veissil juba välja kujunenud kontaktid sakslastega.
1941. aasta märtsis pöördus V. Veiss tagasi Riiga, kus tal seekord õnnestus saada raamatupidaja koht juveliiritöökojas. Peagi hakkasid aga tšekistid Veissi tegevuse vastu huvi tundma ja aprillis kutsuti ta ülekuulamisele. Hiljem muutusid ülekuulamised aina sagedasemaks ja olukord jõudis niikaugele, et tšekaa pani Veissi elukoha juurde valve välja. 1941. aasta mai lõpus mõistis Veiss, et teda võidakse igal hetkel arreteerida ja seetõttu ta kadus, jätmata oma asukoha kohta andmeid isegi lähedastele.
22. juunil 1941 ründas natsionaalsotsialistlik Saksamaa Nõukogude Liitu. Võttes arvesse Läti geograafilist asukohta, puudutas sõjategevus tema territooriumit juba sõja esimestel päevadel. Saksamaa relvajõud (Wehrmacht), näitas Lätti saabudes suurepärast sõjaväelist eeskuju – professionaalset, tarka armeejuhtimist, motoriseeritud üksuste kiireid rünnakuid, head väljanägemist, suhtlusoskust, ideaalselt koordineeritud üksuste tegevust, oskust löögijõudu vajalikus suunas ja õigel ajal koondada.
Punaarmeed ei iseloomustanud selline kord ja seetõttu ei olnud ta 1941. aasta suvel suuteline pikemaid lahinguid Wehrmachtiga (välja arvatud väljamurdmised kotist või tagalakaitselahingud) kandis suuri kaotusi, taganedes kogu idarindel. 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses oli selge, et on vaid mõne päeva küsimus, mil punaarmee lahkub Lätist.
Läti rahva tugev vastupanu väljendus sõja esimestel nädalatel rahvuslike partisaniüksuste aktiveerimises. Kasutades ära tekkinud olukorda, soovisid partisanid vihatud kommunistliku režiimi likvideerida ja taastada Läti iseseisvuse. Nende motivatsioon põhines NSVL-i Läti okupatsioonil, sovetiseerimisel ja terroril elanike vastu.
Rahvuslike partisanide üksused olid arvult erinevad – mõnest inimesest kuni mitmesaja võitlejani. Need olid moodustatud läti ühiskonna eri kihtidest – tsiviilelanikud, kes põgenesid nõukogude terrori ja vangistuse eest, Läti armee endised kindralid ja reamehed, aga ka desertöörid 24. territoriaalkorpusest, kes ei soovinud sõdida kuritegeliku stalinistliku režiimi eest. Olles relvastunud püsside, kuuli- ja miinipildujatega, ründasid nad taganevaid punaarmee üksusi, tšekiste ja kommunistlikke aktiviste. Paljudel juhtudel takistasid partisanid nõukogude repressiivasutustel ja punaarmee üksustel rahulike elanikega arveid õiendada ja põhjustada teadlikku kahju.
Ühe sellise rahvuslike partisanide üksuse organiseeris kolonelleitnant Valdemārs Veiss. 26. juunil 1941 koondas ta Riias, Brīvības ielā 15 asuva kino keldris enda ümber 150 relvastatud partisani. 29. ja 30. juuni ööl korraldas Veissi juhitud grupp plahvatused Riia raadiomajale ja peapostkontorile, eesmärgiga need üle võtta, kuid mõlemal korral löödi rünnakud tagasi. See sündmus on imetlust ja austust väärt, sest mõlemal kuupäeval möllasid vihased võitlused mainitud objektide vahetus läheduses Riia kesklinnas, linnas olid veel punaste tankid, suurtükid ja jalaväeüksused, kuid see ei morjendanud Veissi grupi rahvuslikke partisane, nad tungisid kindlalt pealinna keskuse suunas, kuigi nii oluliste hoonete üle võtmisel tuli neil arvestada isegi tankide ja kahurväe rünnakutega.
Kuigi V. Veissi organiseeritud üksus oli üles näidanud suurt vaprust 29. ja 30. juuni lahingutes, polnud sellele rohkem määratud võidelda Nõukogude sõjajõudude vastu, sest 1. juulil 1941 jõudsid Wehrmachti sõjamehed Riiga ja just sel kuupäeval said ka Veissi naine ja tütar, koos kõikide teiste Riia elanikega teada, et ta on asunud täitma linna sõjakomandandi ülesandeid.

Riia elanikud on tulnud tervitama linna saabunud Saksa vägesid, 1. juuli 1941.

Valdemars Veissi roll Omakaitse jõudude formeerimisel ja Riia korrakaitse abipolitseinike juhtimine (juuli–detsember 1941)

Ajavahemik 17. juuni 1940 – 1. juuli 1941, mil Läti oli NSVL-i okupatsiooni all, on läti rahva mällu jäänud kui kannatuste aasta. Võttes arvesse Nõukogude režiimi jõledaid kuritegusid (süütute inimeste massiline arreteerimine, piinamine, mahalaskmine või saatmine NSVL-i vangilaagritesse), oli loogiline, et Läti elanike enamus tervitas Saksa armeed kui vabastajaid verisest kommunistlikust režiimist. Saksa sõjamehed, saades sellise vastuvõtu osaliseks, olid meeldivalt üllatunud ja võtsid meeleldi endale adresseeritud tervitusi vastu.
Läti elanike positiivset suhtumist Saksa armeesse stimuleeris veelgi enam Wehrmachti sõduri kuju. Lätlaste mälestused tunnistavad, et Saksa ohvitseride ja reameeste käitumine oli laitmatu. Nad saavutasid kiiresti ja kergesti kontakte kohalike elanikega. Võttes arvesse lätlaste ja sakslaste ühist minevikku, kuulumist samasse usku, sarnase suhtumisega omandisse, töösse, eetiliste tõekspidamiste ja kultuuriga, polnud kahel rahval raske ühist keelt leida. 8. juulil 1941 oli kogu Läti Saksa armee kontrolli all ja paljud lätlased lootsid, et riiklik iseseisvus taastatakse. Kuid Saksa võimuasutused teatasid, et Läti staatus otsustatakse pärast sõda Uues Euroopas.
Nagu juba eespool öeldud – 1. juulil 1941 sai Valdemārs Veissi pere, koos teiste Riia elanikega, teada, et ta on nimetanud ennast linna sõja­komandandiks. Veiss kasutas olukorda, mil punaarmee põgenes linnast ja võttis üle raadiomaja, kus andis otseülekandes teada, et on võtnud endale komandandi kohustused. Selsamal päeval organiseeris Valdemārs Veiss koos kolonelleitnant Roberts Osisega Riia linna tervishoiuameti ruumides Elizabetes ielā 75 vabatahtlike värbamispunkti võitluseks kommunismi vastu. Vastukaja oli väga suur, sest paari tunni jooksul võttis ennast arvele kümneid vabatahtlikke. Nendest Läti patriootidest moodustusid kaitsejõud, kelle ülesanne oli aidata Saksa militaarvalitsusel linnas korda tagada, kaitsta infrastruktuuriobjekte ja hoida ära võimalikke ähvardusi rahulikele elanikele, mida võisid tekitada põgenevad Nõukogude funktsionääride ja punaarmeelaste grupid. Ses seoses tuleb rõhutada, et omakaitsejõud formeerusid kõigis Läti maakondades ja see sündis Wehrmachti ja Saksa SD (Turvateenistuse) toel. Omakaitseüksuseid kutsusid sakslased kahte moodi – omakaitsejõududeks ja abipolitseiks, kuid see oli faktiliselt üks ja sama organisatsioon.
Kui Saksa sõjavägi oli hõivanud kogu Läti ja Riiga saabus SS-i brigaadijuht ja politsei kindralmajor Walter Stahlecker, toimusid läti omakaitse­jõudude formeerimise protsessis radikaalsed muudatused. W. Stahleckerile tundusid omakaitseüksused liiga suurearvulised ja seetõttu otsustas ta need Riia linnas organiseerida oma äranägemise järgi. Stahlecker toetas V. Veissi initsiatiivi ja andis 7. juulil korralduse, mille järgi Veiss ülendati Riia läti komandandiks. Samal päeval teatas Veiss, et on alustanud Riia omakaitseüksuste formeerimist. Kõik seni eksisteerinud relvastatud formeeringud Riias tunnistati ebaseaduslikeks. Paralleelselt kulges ülejäänud lätlaste omakaitsejõudude likvideerimine, et neid ümber kujundada vastavalt Stahleckeri plaanidele.
Walter Stahleckeri käskkiri 20. juulist 1941 kujutas endast edasist lätlaste omakaitsejõudude ümberorganiseerimist – kujundati välja uus Riia Korrakaitse Abipolitsei, mille koosseisu kuulusid ka omakaitse­üksused. Sarnased protsessid kulgesid kogu Lätis. V. Veiss võttis käskkirjaga nr 4 endale Riia Korrakaitse Abipolitsei esimehe ülesanded.
25. septembri teates juhtkonnale kirjutas Stahlecker: „Kolonelleitnant Veiss kuulub läti ühiskonna meeldivaimate nähtuste hulka ja ta on veendunud sõjamees ning Saksamaa toetaja.”
Riia Korrakaitse Abipolitsei ülesanded olid mitmesugused: tagada kord ja turvalisus linnas, reguleerida liiklust, täita sadama- ja raudteepolitsei ülesandeid, turvata militaarobjekte ja -ladusid. Veiss sai oma ametiülesannetega suurepäraselt hakkama, täites neid kuni 1941. aasta lõpuni.

Järgneb