Ronald Seth – armastatud õpetaja ja hulljulge spioon

tekst: JÜri Simm

Ronald Seth Tallinna Inglise Kolledži väravas 1930ndatel. Foto: raamatust Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail

Seiklusrikka elukäiguga Ronald Seth (1911–1985) on oma meenutusi Eestist kirja pannud raamatus „Baltic Corner, Travel in Estonia”, London, 1939. Raamatus kirjeldab , millisena ta näeb Eestit, siinset elu ja inimesi, samuti ka ajalugu. Veel teinegi Ronald Sethi raamat on seotud Eestiga – see on „Langevarjurina Eestis”. Selles kirjeldab Ronald Seth oma tegevust Briti sõjaväeluures, kus ta 1942. aastal luureülesandega Eestisse saadeti, siin aga peagi Saksa vastuluure poolt arreteeriti.

Inglismaalt perega Eestisse kolinud Ronald Seth elas ja töötas aastatel 1935–1939 Tallinnas Inglise Kolledžis vanemate klasside inglise keele õpetajana, samal ajal töötas ta veel õpetajana ja keelekonsultandina majandusministeeriumis ja välisministeeriumis, oli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Tallinna Tehnikumis, andis keeletunde Eesti Raadioringhäälingus, töötas ajakirjanikuna.
Sethi kirjeldus inglaste teadmiste kohta Eestist on tüüpiline. „Kui inimesed said teada, et sõidan Eestisse, ütlesid mõned: „Jumaluke! Kus see küll asub!” Teised: „Kas mitte kusagil Balkanil?” Veel mõned: „Ah jaa, Venemaa. Kuid kas seal ei ole hirmus! Neil ei ole isegi küllaldaselt toitu!” Kõik see näitab, kui hirmus madal on geograafia tundmine inglise keelt rääkivate inimeste hulgas.”
„Isegi võimas Punch kirjutas ühe minu sõbra aadressiks „Tallinn, Estonia, Greece”, ja seda rohkem kui üks kord.” Ülalkirjeldatuga seoses täheldab Seth: „Alates 2. veebruarist 1920, kui Tartu rahuleping oli alla kirjutatud, on Eesti edukalt võidelnud oma koha eest Euroopa suveräänsete riikide hulgas.”
„Missugune on siis see maa, millest inglased midagi ei tea, kuid mille eest kaks Euroopa suurvõimu tahavad tulevikus valada oma inimeste verd? Mis ka ei juhtuks, Eesti võitleb kuni viimase võimaluseni, et tagada oma vast saavutatud vabadust.”

Missugusena näeb siis Ronald Seth eestlasi, nende elu ja olu

Tema esimesed muljed Tallinnast olid üsnagi sünged. Hilistalve tingimustes oli lumi kaotanud oma puhtuse ja heleduse, oli tekkinud pori. „Jalgealune oli väga märg, mingil moel näib sulavast lumest tekkiv märg läbitungivam kui vihmamärg. Seetõttu kuulusid kalossid meie esimeste sisseostude hulka.
Ka inimeste väljanägemine oli üsna rusuv. Enamik neist kandis musti ja halle riideid, nii et võis peaaegu mõelda, et oled sattunud mingisse leinavasse linna.” Üldiselt suhtub Seth eesti inimestesse soojalt, sümpaatiaga. Näiteks tunnistab ta, et suuremalt osalt talupoeglik elanikkond on teinud suuri edusamme hariduse omandamisel.
Eestlase üldise iseloomustusena kirjutab Seth: „Eestlasel paistab olema mingi allasurutud tundeerksus. Heatahtlikkus, suhtlemisaldis viisakus koos talupoegadest esivanematelt päritud lihtsakoelise otsekohesusega on kaasaegse eestlase iseloomu suuremateks komponentideks.” Koos eestlase tööarmastusega nimetab Ronald Seth ka alkoholilembelisust, kuid… „kes saab neid süüdistada, kui nad toodavad nii head viina.” Seth pöörab tähelepanu ka eestlaste lahkusele ja abivalmidusele. Ta märgib sedagi, et eestlane ei suhtu kahtlustavalt kellessegi, välja arvatud omaenda rahvusest inimestesse. Puudutades eestlaste elamistingimusi, kahetseb Seth, et eestlased ei tea, millist mõnu võib pakkuda kamin oma lahtise tulega.
Tunnustavalt kirjutab Seth Eesti haridussüsteemist, nentides, et haridus kuulub valitsuse prioriteetide hulka. Ta hindab positiivselt koolikorralduse ühtset süsteemi ja tsentraliseeritud juhtimist haridusministeeriumi poolt. „Eesti haridusminister hoiab oma järelevalve all igat kooli, olgu see riigikool, munitsipaalkool või erakool. Väljatöötatud süsteem ja programmid on identsed kõikides samatüübilistes koolides. Kogu haridussüsteem on tsentraliseeritud ja koondatud haridusministeeriumi alla, mille inspektorid jälgivad, et iga kool järgiks ministri ja tema ekspertide poolt kehtestatud liini.”
Ronald Seth on kirja pannud, et Eestis oli siis kuueklassiline algharidus tasuta, keskkoolides oli aastatasu piirides 1 nael 15 šillingit kuni 4 naela, kusjuures kuni 20% õpilastest võis vabastada õppemaksust riigi või kohaliku omavalitsuse arvel.
Kooli juhtimise korraldusest kirjutades mainib Seth klassijuhataja tähtsat rolli; õppenõukogu, millesse kuulusid kooli juhtkond, õpetajad ja kooliarst, hoolekogu ja lastevanemate esindajad; hoolekogusse kuulus üks kohaliku omavalitsuse esindaja, lastevanemate esindaja, kooli direktor, kooliarst ja nende rahastajate esindajad, kelle osa oli vähemalt üks viiendik kooli eelarvest. Vähemalt kaks korda aastas toimusid õppenõukogu ja lastevanemate ühisistungid.
Koolidest tõstab Seth esile Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži, mille kohta ta kirjutab: „…kus esmakordselt Eesti kooliloos inglise keel kehtestati esimeseks võõrkeeleks. Koolivormi viidi sisse inglise mütsid, tütarlastel sinised seelikud ja pluusid, poistel hallid ülikonnad [Rinnal kooli vapp. J.S.]. Kool oli väga edukas ja kasvanud 35 õpilaselt 1932. aastal 600 õpilaseni.”
Viidates peale selle veel riigi poolt asutatud Riiklikule Inglise Kolledžile, märgib Seth, et kui kumbki inglise kool ei saanud mingit toetust Suurbritannia valitsuselt, siis Prantsuse Lütseum sai tugevat toetust Prantsusmaa valitsuselt. Tänuga meenutab Ronald Seth proua Anna Tõrvand-Tellmanni ja tema perekonna abi Sethide korteriküsimuse lahendamisel, kusjuures eraldi mainib ta proua Tõrvand-Tellmanni tütart proua Preesi, kes nägi vaeva Sethidele sobiva korteri otsimisega. Nii saigi Sethide pere hea korteri Weizenbergi tänaval. Koolielu sündmustest Inglise Kolledžis mainib Ronald Seth kooli suusapäeva Nõmmel 1937. aasta märtsis, milles osales ligikaudu 90 õpilast ja tosina ringis õpetajaid. Seth tunnistab, et tema elus esimene suusatamine, andis ennast järgmisel päeval tunda sellega, et ta sai lihasevalude tõttu vaevalt liikuda.
Tartu Ülikoolile pühendab Ronald Seth eraldi peatüki „Alma Mater”, milles annab kokkuvõtliku kirjelduse ülikoolist ja selle ajaloost. Veneaegset Tartu Ülikooli ta ei loe paremate ülikoolide hulka, Eesti rahvusülikooli hindab ta kui arenevat struktuuri. Samas peatükis võrdleb Ronald Seth mandriülikoole Briti ülikoolidega. „Elu mandriülikoolides erineb tunduvalt elust Oxfordis ja Cambridge’is. Esimestes ei ole kolledžeid, üliõpilased on korterites oma valikul. Nad on täiesti vabad igasugustest ajalistest piirangutest. Ühiskondlik elu Tartus algab tegelikult keskööl, selle asemel et siis lõppeda.”
Tartu linna näeb Seth just ülikoolilinnana. „Seda on näha, kui jalutada mööda tänavaid ja parke või juues kohvi ühes tema paljudest kohvikutest. Õppimine ja Tartu linn on omavahel niivõrd läbi põimunud, et neid on võimatu lahutada, isegi siis, kui tänavatel ei ole näha ühtki tudengimütsi ning kõik ülikoolihooned on suletud ja vaiksed.” Ülikooli õppesuundadest tõstab Seth esile arstiteaduskonna.Tartus viibides tutvus Seth ka ülikooli raamatukoguga ja Eesti Rahvamuuseumiga.
Tartus viibides koges Ronald Seth, et peamisteks kohtumiskohtadeks olid seal kohvikud „Atena” kui üliõpilaste kogunemiskoht ja „Ko-Ko-Ko” kui kunstnike meeliskoht. Seejuures ei jäta ta ka mainimata, kuidas poolkeldris paiknev koht oli tihti üle ujutatud peale mõnda tugevat vihmahoogu. „Mulle meenub, kuidas läksin kord sinna peale ühte tugevat suvist paduvihma ja nägin külastajaid istumas laudadel, neid teenindamas paljasjalgsed ettekandjad.”
3. augustil 1936. aastal suri Tartus arstiteadlane professor Konstantin Konik, teenekas riigitegelane, kelle matusetalituses osales ka Ronald Seth. Seoses sellega pidas ta vajalikuks kirjeldada järgmist. „Eesti tavade kohaselt koosneb matuse­talitus kahest osast – kirstupanemise talitusest surmajärgse päeva õhtul ja teiseks matus ise. Eesti surnukirstud erinevad inglise omadest sellepoolest, et nende põhjaosal on madalad küljed ja kaane kõrgus on pool kirstu üldkõrgusest, mistõttu kaanetamata kirstus on lahkunu peaaegu täiesti nähtaval.”
Konstantin Koniku kirstupanemise tseremoonial esines kõnega ka Jaan Tõnisson. Selle kohta kirjutab Seth: „Ta on vana kooli poliitik, kes on harjunud avalikult esinema ja kellel on sama puudus, mis sektantlikel jutlustajatel, mis seisnes selles, et ta ei tea, millal lõpetada seda, mida oli alustanud”.
Saaremaal Kuressaares viibides tegi Seth läbi ka ühe mudaravikuuri. Sellega seoses ta kirjutab: „Veel väga vähe inglasi käib Eestis mudaravil. Selle asemel nad sõidavad Karlsbadi, Nauheimi ja kohtadesse, kus hinnad on väga kõrged, kuna neid kohti peetakse väga headeks.

Ronald Seth perega Eestist lahkumisel, Tallinna sadamas 5. septembril 1939.

Kuid mitte ainult kümblus ei ole siin odav. Eesti on üks odavamatest maadest Euroopas. Ühe šillingi ja kuue penni eest päevas saab siin elada parimas kohas heas pansionaadis. Meresõit kestab ainult neli ja pool päeva, maksab edasi-tagasi kaksteist naela. Ja kui keegi on juba siia tulnud, siis saab ta näha ühte kõige veetlevamatest maadest Euroopas.”
1939. aasta augustis Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud nn. Molotov-Ribbentropi pakti ja 1. septembril alanud maailmasõja tõttu otsustas Ronald Seth Inglismaale tagasi pöörduda. Oma lahkumisest Tallinnast 5. septembril 1939 kirjutab ta oma raamatus „Langevarjurina Eestis”, kusjuures ta meenutab soojalt Inglise Kolledžit.
„… ja täpselt kell kümme, kui laev hakkas kaist eemalduma, laulsid sinna kogunenud kaheksasada Inglise Kolledži poissi ja tüdrukut ühe ilusama eesti jumalagajätulaulu… Ma olin nii liigutatud, et suutsin ainult omaette pomiseda.
Me olime oma südamed väga lühikese ajaga avanud eestlastele ja nende maale. Ei üheski maailma teises paigas ei ole meid koheldud südamlikumalt kui seal. Meie saabumise hetkest peale olid eestlased vaevaks võtnud meid aidata ja kodutunnet tekitada. Aga meie ei olnud taibanud, et meid sel määral armastati ja olime täielikult lummatud kiindumusest, millega meid teele saadeti.”

Artikkel on ilmunud raamatus: Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail. Väljavõtteid Ronald Sethi (1911–1985) raamatust „Baltic Corner” kommenteeris ja tõlkis Jüri Simm.

Operatsioon „Kobakäpp”

Kuidas Briti luure saatis 1942. aastal endise Inglise Kolledži õpetaja Roland Sethi Eestisse põlevkivikaevandusi ja raudteid õhkima.
Refereeritud Pekka Erelti artiklist (Eesti Ekspress 23.03.2010).

Baasideleping augustis 1939 ja vaid nädalapäevad hiljem, 1. septembril Saksamaa kallaletungiga Poolale alanud maailmasõda sundis Sethi ja tema peret oma asjad kiiresti kokku pakkima. 5. septembril astusid nad Tallinna sadamas Helsingi laevale ja algas teekond tagasi koju. Kaile jäid lehvitama sajad kolledži õpilased, kes laulsid ja hüüdsid „Tulge jälle tagasi meie juurde!”. Saatuse tahtel läkski nii.
Inglismaale naasmise järel sidus Seth end juba detsembris 1939 luurega. Veebruaris 1941 astus ta vabatahtlikuna kuninglike õhujõudude teenistusse, temast sai reservohvitser. Ankeeti kirjutati, et Ronald Seth soovib täita luureülesandeid.
Luuretöötaja Seth oli omapärane segu romantikast, hulljulgusest ja naiivsusest. Ilma nende omadusteta poleks kahe väikese lapse isa käinud välja plaani, mida on raske nimetada millekski muuks kui enesetapjalikuks hullumeelsuseks. 26. oktoobril 1941 saatis Seth õhujõudude ministeeriumile lennuka ettepaneku.
„Ei saa eitada, et ma olen enim tuntud inglane Eestis. Aga lisaks sellele on mul sõpru väga laias prominentsete ja mõjukate eestlaste ringis, kuhu kuuluvad president Päts, enamik valitsuse liikmeid, saadikuid, ärimehi, pangadirektoreid, laevaomanikke, ametnikke, kaasaarvatud mehi ja naisi igast eluvaldkonnast,” kirjutas Seth. Ta viitas sakslaste-vastasele põrandaalusele võitlusele ja sabotaažile Hollandis, Belgias ja mujal ning käis välja plaani: „Lubage mul minna Eestisse ja üritada organiseerida samasugune liikumine. Isiklikult olen ma kindel, et mind saadab edu.”
Sethi plaan võinukski plaaniks jääda, kui poleks sekkunud juhus. Nimelt ilmus ajalehes Neue Zürcher Zeitung novembri algul 1941 artikkel Eesti õlitööstuse kohta, kus seda nimetati sakslaste jaoks eriti tähtsana. Kütusena kasutatava põlevkiviõli tootmismahtu võrreldi loos Mosuli, Bakuu ja Rumeenia omaga. Ja see pani inglasi kõrvu kikitama.
Sethis hakati nägema meest, kes võiks toime panna diversiooniakte õlitööstuse vastu. Samas aga tahtsid britid esmalt selgusele jõuda, kui palju jõudsid venelased enne taganemist purustada. Sest „oleks kasutu teha plaane tehaste saboteerimiseks, mida enam ei eksisteeri”. Siiski peeti Sethi saatmist enam-vähem vajalikuks, sest novembri lõpul 1941 saatsid britid Moskvasse telegrammi. Nimelt oli brittidel tol ajal venelastega kokkulepe, et Eestis tegutsemiseks küsitakse neilt luba.
Detsembri keskel 1941 oli Sethi saatus otsustatud. Eesti projekt ja Sethi ettevalmistamine tehti ülesandeks kuninglikele õhujõududele. Sellega seoses ülendati Seth lennuväe leitnandiks. Eesti missiooni eesmärgiks oli: „(a) Organiseerida ja õhutada rahulolematust Eesti elanikkonna hulgas ja hõõrumist nende ja Saksa okupantide vahel. (b) Sabotaaž põlev­kivikaevandustes ja -tööstuses. (c) Igasugused muud sabotaaži vormid, passiivne vastupanu etc /…/” Ja see plaaniti ellu viia märtsis-aprillis 1942.
Eestis pidi Seth oma sõprade toel ise hakkama saama. „Ta ei võta kaasa relvi ega varustust.” Juhul kui Eestisse saatmine ei peaks õnnestuma, kavatseti kasutada Sethi kui korraliku väljaõppega meest kusagil mujal.
Operatsioon „Blunderhead” (Koba­käpp) käivitus jaanuaris 1942 ja Seth saadeti kaheks kuuks väljaõppele Glasgow’sse. Tema agendinimeks sai Ronald, kes Eestis esineb Felix Koptina. „Ta maabub okupeeritud territooriumile kaluripaadiga ja tal on meremehe dokumendid.” Kolm nädalat kuni kuu hiljem plaaniti Seth Eesti rannikult üles korjata ja ära tuua.
„Blunderheadi” kavandajad ei teinud illusioone. Kevade hakul 1942 möönsid nad, et „agent saadetakse ihuüksi keerulisse piirkonda ja tema šansid ellu jääda on ähmased.”
Augustis 1942 oldi nii kaugel, et operatsiooni „Blunderhead” algus määrati oktoobri viimasele nädalale. Seth kavatseti langevarjuga alla heita kusagil Rakvere piirkonnas.
Septembri lõpul sai Seth kiirväljaõppe langevarjuga hüppamises. Ja siis kõik algaski. 24. oktoobril toimetasid kuninglike õhujõudude poolakaist lendurid Sethi Eestisse. Ta hüppas alla kell pool 12 öösel Leesi kohal. „Reisija oli üpris õnnelik ning hüppas ilma kõhkluseta ja hästi,” raporteerisid lendurid.
See jäi viimaseks teateks agent Rolandi kohta. Seth maandus õnnetult. „Minu langevarju nöörid takerdusid ühe puu okstesse,  mis rippusid üle traatide, ja mind peatati rapsakuga,” meenutas Seth hiljem. Lähedalt kostis koera haukumist ja luuraja avastas, et ta on sakslaste poolt sisse piiratud.
Sethil õnnestus siiski langevarjust vabaneda ja pageda. Tema varustus, mis heideti eraldi alla, langes sakslaste saagiks. Alles jäi vaid püstol, nuga, raha ja veidi šokolaadi. Nüüd tuli üles leida Martin Saarne talu Kiiu Aablas, kus Roland oli oma Eesti-aastatel suvitanud. Martin aitab kindlasti, ehk ka purjepaadi leida, millega saaks Rootsi minna, uskus Seth.
Martini tallu jõudis Roland varsti, aga õnnetuseks polnud meest kodus. „Ma olin nelikümmend tundi olnud söömata, kuid olin näljapiina oma kõhus vaigistanud morfiumipilliga.” Tuli minna metsa ootama. Päevad läksid, aga Martin ei tulnud. Juba nädal aega polnud Seth ivagi hamba alla saanud ja ta muutus nõrgaks. „Kui ma ruttu ei saa kokku Martiniga, siis suren lõppude lõpuks nälga,” mõtles Roland 11. päeval.
4. novembri õhtul vaarus Seth Martini maja ukseni. Nüüd oli pere­mees lõpuks kodus! Roland suisa kukkus uksest sisse ja kähises vaid ühe sõna: „Leiba!” Toibudes rääkis ta Martinile oma loo ära. Paadi otsimise peale vangutas mees pead ja ütles, et Rolandi ainuke lootus on pääseda Saaremaale ja sealt edasi üle mere. Martini õetütar aga soovitas järgmisel päeval Sethil alistuda.
Järsku paistis aknast, kuidas majale läheneb kaks Saksa sõdurit. Roland jooksis metsa, kuid ta oli täiesti läbi ja kukkus samblale. Ta kobas taskust mürgiampulli, ent see oli kadunud. Siis haaras ta püstoli ja luges palve. Vajutas päästikule, kuid lasku ei järgnenud. Relv oli rooste länud. „Kui mina ise ei või end tappa, siis teevad seda minu eest sakslased.” Seth ajas end püsti ja hakkas küla poole sammuma. Peagi ümbritsesid teda relvastatud eestlased, omakaitselased. Operatsioon „Kobakäpp” oli lõppenud juba enne algust.

Mis Sethist edasi sai, loe Eesti Ekspressist 25.07.2010