Mart Sander: „Ma ei taha inimest uinutada, vaid äratadaˮ

tekst: JAANIKA KRESSA

Foto: Renet Heinla

Mart Sander (50) tegi kodumaale kingituse – Eesti 100. sünnipäevaks valmis tema ajalooline draamaseriaal „Litsid”. See pole mitte üks järjekordne eesti film, mis alahinnates vaatajaid, pakub tühje kaadreid ja hollivuudilikku poliitkorrektsust. Mart Sander on looja, kes pole käsist-jalust kinni seotud kultuurkapitali või mõne teise riikliku rahapesumasina külge ja nii pole tal ohtu oma südametunnistusega tülli minna.

„Litsidˮ on film lähiajaloost, mis kõnetab meid päris isiklikult ja põlvkond, kes need ajad ise üle elanud, jälgib proua Kuke majas toimuvat kindlasti kananahk ihul. Samal ajal kui meie ootame esmaspäevaõhtuid, et näha „Litsideˮ järgmist osa, tiirutab Mart oma ­orkestriga mööda Ameerikat.

Kus toimuvad sinu orkestri kontserdid ja mida te „100 aastat eesti muusikat” nime all täpsemalt esitate?
Meie tuur viis läbi tähtsamate eestlaste keskuste idarannikul, kuid põhirõhk oli pealinnal Washington DC-l, kus toimus kolm kontserti, neist üks oli avalik kontsert Kennedy Keskuses. Aga Vabariigi aastapäeval olime hoopis Lakewoodis, kus on ilus Eesti maja ja juba väga pikkade juurtega Eesti asundus. Kuna see paikneb üsna New Yorgi lähedal ja New Yorgis sel päeval suurt pidu ei peetudki, siis tuli kohale ka palju NY rahvast. Seal toimub EV100 gala Eesti kultuuripäevade raames 31. märtsil ning olen kohal ka sel üritusel. Aga tuuril mängisime ikka ja ainult Eesti muusikat – nii päris ka XX sajandi alguse kupleesid kui minu uusi laule aastast 2018, mis ma olen kirjutanud sarja „Litsidˮ tarbeks.

Mis tunne on kodumaa sünnipäeval viibida võõrsil ja kas seal on sama või isegi õigem Eesti kui siin?
Mõnes mõttes on see tõsi. Põlised väliseestlased oskavad tunda siirast rõõmu, millest Eestis vahest vajaka jääb. Mitte ükski väliseestlane ei oleks tahtnud oma pidu tumestada näiteks sellise kunstiliselt ambitsioonika, morbiidse filmiga, mida eestlased kodumaal vaatasid. Taheti tunda rõõmu, taheti olla tänulikud, et kodumaa on vaba. Paradoksaalselt mõtlevad väliseestlased pigem helgele tulevikule, meie siin aga mustale minevikule. Sünnipäevale lisas ülevust ka see, et Washington DC meer, Muriel Bowser, kuulutas 24. veebruari ametlikuks Eesti Päevaks. Sellist au ei ole meie riigile iseseisvuse ajal osaks saanud. Ka aastal 1982 tehti samasugune aktsioon, millega USA protesteeris Nõukogude okupatsiooni vastu Eestis. Muidugi, meil siin kodumaal ei teadnud sellest keegi midagi, vähemalt mitte avalikult. Muuseas, meeri ajaloolises läkituses mainitakse ka kahte kultuurisündmust Washingtonis – esimene on Tallinnast pärit kunstnik Michel Sittowi näitus Washingtoni Rahvusgaleriis, ja teine minu kontsert Kennedy Keskuses. On väga uhke tunne olla sellises doku­mendis ära toodud ning suur kiitus Washingtoni Eesti Seltsile, kes selle aktsiooni ellu kutsus ning kogu meie tuuri korraldada aitas.

100 aastat tagasi kuulutati küll välja Eesti Wabariik, aga kas on ikka korrektne väita, et seesama riik saabki nüüd 100-aastaseks? Oli ikka päris pikk aeg, kus mingist vaba­riigist, vähemalt siinpool rahutut vett, juttugi ei tohtinud olla.
Jah, oleme ausad – eks see on selline Okasroosikese juubel. Oleme sellest sajast aastast täpselt poole jubedas nõidusunes maha maganud. Aga ma julgen väita, et ka läbi nende aastate elas Wabariik ikkagi massiliselt inimeste südames, ja kui miski elab südames, siis see ei ole iialgi surnud.

Samas võib-olla ikkagi oli see EW kogu aeg tõesti olemas, mõne inimese südames ja unistustes? Kas sa tundsid niisuguseid inimesi? Mäletad neid oma lapsepõlvest? Kuulud ise nende hulka?
Ka meie perekond oli üks sellistest – vanaemad olid ju mõlemad eestiaegsed daamid; neil oli tohutult palju eestiaegseid raamatuid, seltskonnaajakirju, moežurnaale – kõik see jättis minusse lapsena väga sügava mulje. Ma nägin, et tegu oli millegi palju ilusama, palju väärikama ja paremaga, kui see, mis ümbritses mind. Mind jahmatas, et eestlased elasid tollal nagu „välismaalˮ – mida võis näha Soome televisioonist. Nad ei olnud hall töölismass, kes paraadil punalippe lehvitas, omal kõhud korisemas. Kui juba kooli läksin, siis sain ka aru, et süsteem valetab meile. Koolis räägiti, milline vaesus ja viletsus valitses Eestis, kuidas Nõukogude võim tõi meile töö, leiva, rahu ja vaat et kirjaoskuse. Aga kodus olid vanad ajakirjad, tulvil luksuskaupade reklaame. Olid vanaemade fotoalbumid õnnelikest, ilusti riides inimestest, kes elasid suurtes korterites sel ajal kui mina kasvasin ühisköögiga toas; kes reisisid välismaal sel ajal, kui eestlane võis ainult unistada Bulgaaria tuusikust; kes sõitsid uhkete ameerika autodega sel ajal, kui Eestis tuli parteisse astuda, et endale Moskvitš saada. Ühesõnaga, võib-olla mõnda maalast või parteikarjeristi pere­võsukest võis petta, aga mind mitte! Sellepärast kujunes minust ka juba väga varakult Nõukogude riigi vaenlane. Ja veel: ma ei sallinud ateismi, mida igal pool pähe määriti. Ma õppisin muusikakeskkoolis, kus tegelikult sai õpilane juba väga varakult aru, et valdav enamus sellest, mida inimkond on loonud ilusat ja ülevat, on loodud mitte teistele inimestele, mitte tarbimiseks, vaid Jumala ülistuseks. See oli sügavalt isiklik tunnetus ja valjuhäälne sovetlik ateisimipropaganda ei suutnud seda summutada. Sellepärast olen ka praegu väga murelik, sest meie praegune president on võtnud südameasjaks järjekordselt vaimne ajaloorong oma rööpail pidurdada ning täiskäigul tagasi juhtida. Me pole rahvana nii välja kujunenud, nii vankumatul vundamendil, et meid ei peaks veel harima ja kasvatama. Meil oleks vaja väga delikaatset ja sügavat juhatust religiooni- ja vaimuasjades, mitte lahmivat ateismipropagandat stiilis „oleme ise kõvad mehedˮ. See kõik viib välja selleni, et aina rohkem otsib eestlane abi küll psühholoogidelt-psühhiaatritelt, küll igasugu maagiast, salateadustest, hiromantiast, sektidest, lamedatest eneseabiõpikutest ja koolitustest, kus suure raha eest õpetatakse endale kinnitama, et sa oled kõige kihvtim ja parem, ehkki su elu läheb iga päevaga rappa.

Oled alati elanud Tallinnas, aga nii on seda vana linna nimetatud ainult viimased sada aastat, palju pikemat aega oli ta Reval. Kas sul on Revalis oma lemmikpaigad, kas sellel linnal on eriline koht sinu südames?
Ma ei pea ennast alati eestlaseks, aga ma pean ennast alati tallinlaseks. Meie perel saab Revalis varsti 500 aastat; tuhnisin noorena linnaarhiivi dokumentides ning tegin omale ilusad koopiad vanadest ärakirjadest. Isa poolt olid Sanderid baltisakslased, aga teine vanaisa on hoopis inglane – vanaema lõpetas 1936. aastal Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži ja saadeti pärast Londonisse tööle. Kui sõda algas, siis ta tuli sealt tagasi, lapseootel. Tema lool baseerub ka „Litsideˮ tegelane Maria, ehkki vaid kaudselt. Aga tunnen Tallinna tõesti hästi. Olen noorena olnud giid, tean legende ja selliseid paiku, millest uustallinlane lihtsalt kiirelt mööda tõttab, taipamata, et ta paikneb kusagil, kus ajalugu tehti. Neid kohti on terve meie vanalinn täis. Kuna mul ei ole väljaspool Tallinna ka üldse sugulasi – mul tegelikult ei olegi neid peale ema ja isa – siis olen kõik oma lapsepõlve suved veetnud Tallinnas ringi kolades ja olen sellega väga kokku kasvanud. Mind võlub Tallinna ajalooline demokraatia, see, millest räägib „Verekiviˮ. Reval on riik riigis.

Kas sa oled Eesti ajalugu uurides pidanud ka pettuma? Või elu jooksul midagi oma teadmistes ja arvamustes ümber hindama?
Ma arvan, et ikka. Eriti, kui hakkad uurima seda, mida teised meist on arvanud. Juba roomlane Tacitus ju kirjeldab meid, I sajandil AD. Kas ta meid ka päriselt ise kohtas, see on küsitav. Aga kui siia saabusid esimesed eurooplased – nagu me oleme harjunud ütlema, tule ja mõõgaga röövvallutajad – siis nemad analüüsivad eestlase olemust päris põhjalikult ja ega seal midagi väga kiiduväärset pole. Ehmatav on võib-olla pigem see, et samamoodi võiks iseloomustada ka tänaste eestlaste omavahelist suhtlemist ja loogikat. Sellest on pikemalt ja väga mõistliku distantsiga kirjutanud Andrei Hvostov oma raamatus „Mõtteline Eestiˮ. Karl Ernst von Baeri „Eestlaste endeemilistest haigustestˮ on uskumatu lugemisvara, mis tõmbab „muistse õnnelaˮ illusiooni nullilähedale. Ilmunud on palju mälestusi, mis annavad meile aimu sellest, millised me oleme teiste pilgu läbi. Hermynia zur Mühleni „Lõpp ja algusˮ tuleb esimesena meelde. Muidugi, võib ju väita, et need teosed on kirjutatud „vaenlaseˮ poolt, kes vaatab eestlast nagu alamat tõugu looma, kuid neis on palju sellist, millest me peaksime õppima.

Sinu seriaali pealkiri „Litsid” on tekitanud mitmesugust poleemikat. Kuidas kommenteerid väidet, et tegelikud litsid olid ja on meie poliitikud?
„Litsidˮ on minu raamatus ja ka ­seriaalis siiski vaid lihtinimesed – kogu rahvas. Mitte ainult eestlased – ka lätlased, leedukad, poolakad, soomlased, miks mitte ka ungarlased, rumeenlased, bulgaarlased, tšehhid, slovakid, jugoslaavlased… Kõik need, kes parseldati maha suurte kupeldajate omavaheliste kokkulepetega. Hitler ja Stalin jagasid omavahel ära Poola, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia; hiljem lisandusid Roosevelt-Truman ja Churchill, kah parajad türannid, kes kõik olid valmis vabaduse orjaturul väikerahvaid müüma ja kinkima, et suurtele meestele meele järele olla. Kohalikud poliitikud on selles mängus pigem alama astme kupeldajad, sellised suurte kuldkettidega pimp’id, kes kusehaisuliste tänavanurkade tüdrukuid viletsa kvaliteediga heroiiniga konksu otsas hoiavad ja nende arvelt hästi elada üritavad.

Filmi esimeses osas on maha jäetud maja riidekapis ülikonna küljes haakristiga rinnamärk. Kas seda on uuritud, kui suur osa lahkunud baltisakslastest olid partei liikmed? Sageli arvatakse, et sakslased läksid lihtsalt niisama minema, sest Hitler kutsus neid. Ei teata, et siia jäädes oleks neid ähvardanud hoopis suurem terror kui meid, eestlasi või lätlasi. Inimesed ei tea, et bolševikud mõrvasid ja küüditasid ka 1918. aasta alguses just baltisakslasi. ­Samuti ei teata, kui suurt tooni andsid baltlased eeskujulike kodanikena hiljem meie vabariikides, olles vastutustundega riigiametnikud ja suurtööandjad. Just see vastutuse tunne lahkus siit maalt 1939. aastal.
Tõsi, baltisakslaste panus Eesti riigi ajalukku on teema, mis on riiklikult tabu, olnud seda juba Eesti iseseisvusest peale. Me unustame sageli, et need olid inimesed, kes olid Eestiga seotud pikki sajandeid, kellel oli Eestist lahkumisega kaotada palju rohkem, kui eestlastel: neil olid majad ja vabrikud, positsioon, oma väga spetsiifiline kultuuriruum. Hitleri käsul tuli neil vaid kümne päevaga kõigest loobuda, asuda elama riiki, mis oli neile sisuliselt võõras. Nad pidid maha jätma kogu oma varanduse – Eesti riik kehtestas ju karmid piirangud väljaviidavatele väärtustele: isegi esivanemate portreed ja põlvest põlve edasi antavad mälestusesemed pidid maha jääma. Ja lõpuks sattusid nad kuhugi tühjaks küüditatud Poola, sisuliselt ei kuhugi… Mingil määral oli see samuti küüditamine. Eesti riik teadis asjast juba 27. septembril 1939, mil alustati ümberasustamise ettevalmistustega, aga baltisakslasteni jõudis teade alles 8. oktoobril. Minu meelest oli see väga alatu, aga ajastu poliitika soosis saksavaenulikkust. Muide, umbes samal ajal ilmus ju ka Pravdas juhtkiri, mis süüdistas eestlasi suures saksavaenulikkuses – Venemaa ja Saksamaa olid ju „värskelt abiellunudˮ, sellist asja ei tohtinud olla. Groteskne on, et vaid üksainus aasta „rahvasõbralikkuˮ punavõimu suutis eestlasi panna unustama selle 700-aastase viha sakslaste vastu, tervitama Kolmanda Riigi vägesid kui vabastajaid ja kinnistama meie mõtlemisse tohutu venevaenulikkuse. Ilmselt Ribbentrop teadis, et nii läheb – et Venemaa kaevab endale ise moraalse augu, kust ta saja aasta jooksul välja ei tule.

Mart Sander hr Falkenbergi rollis seriaalis „Litsid”. Foto: Renet Heinla

Eesti Wabariiki kuulusid ka vene valged, rahvusvähemus, kel oli seljataga põgenemine punase koletise eest. Huvitav, kas meie „neutraalse” riigi luureorganid pidasid ka nende kohta kartoteeki ja andsid sujuvalt sovettidele üle, koos vabadussõjalaste toimikutega?
See on keeruline teema. Usun, et sellealast koostööd tehti. Teame, et „valgeteˮ lapsi jahtisid punavõimu agendid eriti ägedalt; kuid seda tehti kavalalt. Paljudele sisestati, et nemad on „uus tulevikˮ ning värvati need agentideks, hiljem komnoorteks ja parteilasteks. Kuid väga paljud olid juba tänu perekondlikule kuuluvusele punavenemaa veendunud vaenlased, ja sellistele armu ei antud. Seriaalis kehastab seda tõugu Anastassia, valgekaart­lasest kindrali tütar, kes sügavalt põlgab ilma kultuuri ja Jumalata võimu, mis on hävitanud tema perekonna. Selle eest ootab teda muidugi karistus. Aga tegelikkuses võime taaskord tõmmata paralleele tänapäevaga. On vene noori, kes on väga pühendunud Eesti riigile ja selle kaitsmisele – ja on neid noori, kes on enda silmis „partisanidˮ, alati valmis Eesti vastu relva haarama, kui emamaa seda peaks nõudma. Neid ei ole võimalik Eesti ühiskonda integreerida, eriti selliste halearmsate katsetega nagu venekeelne telekanal või ühised kultuuriüritused. Nende eetos baseerub põlvkondade pikkusel imperialismiihalusel, Suure Isamaasõja müüdil ja sellele valatakse Putini administratsioonist üha uut kütteõli peale.

Selles seriaalis on sinu kirjutatud nii tekst kui ka muusika, sa laulad seal, astud ka hr Falkenbergi rollis üles. Kes on Falkenberg sinu jaoks ja kas ta on mingi koondkuju või on tal kindel prototüüp?
Falkenberg on „pahaˮ kangelane. Neid on seriaalis nii sakslaste, venelaste kui ka eestlaste hulgas. Ta on kõige moraalitum inimtüüp – reetur, topeltagent, kes mängib kõiki kõigi vastu ja teeb seda lisaks kolmanda riigi territooriumil. Ilmselt oli tal pintsaku külge panemiseks ka viisnurk taskust võtta, kust aga tuul puhuma peaks. Muide, üks huvitav fakt: kui romaani esimest osa kirjutama hakkasin, tuli nimi „Falkenbergˮ mulle nagu iseenesest pähe. Kui raamat juba valmis oli ja kui valmistasime ette võtete alguseks, korraldasin ma parajasti hotelli Palace juubeliüritust. Et leida võimalikult palju informatsiooni hotelli kohta, sukeldusin ma digiteeritud eesti ajalehtede saidile dea.digar.ee, kus saab märksõnade järgi kõike otsida. Mingil hetkel mõtlesin, et äkki leiab informatsiooni ka selle eestiaegse maja kohta, kus ma Tõnismäel elan – mina ja praegused elanikud teavad sellest üsna vähe. Ja korraga jäi mul hing kinni – minu maja arhitekt on Richard Falkenberg! Mul polnud sellisest arhitektist õrna aimugi. Tuli välja, et ta oli baltisakslane, kes lahkus ümberasumise käigus Eestist; on Tallinna maha jätnud mõned väga ilusad funktsionalistlikud elamud. Ma arvan et see oli saatus – kuidas see saaks olla juhus?

Merle Palmiste ja Mart Sander seriaali „Litsid” võtteplatsil. Foto: Jaak Vilonov

Filmi peategelast mängiv Merle Palmiste on erakordne näitlejanna, Eesti mõistes konkurentsitult oma põlvkonna parim.
Merle on alati daam. Ma mäletan, et kui olin umbes 18-aastane ja läksin tööle Estonia teatri koori, ütles legendaarne Endel Pärn kord meie eestiaegse operetiprimadonna Milvi Laidi kohta: Milvi oli alati daam. Tol hetkel ma mõtlesin, et mis see peaks tähendama – laval on ju lihtne, paned sitsid-satsid selge ja uffafaaa, olengi daam. Aga hiljem elus ma olen näinud, et seda ei õpi ega teeskle. Mõni on laval oi kui peen daam, aga võtab pärast etendust pitsid seljast, võtab pitsi viina ja hakkab käituma nagu pesunaine. Ent daam võib samuti viina võtta, kasvõi ennast täis juua – aga ta ei muutu kunagi labaseks, isegi kui ta viskab nalja või ütleb mõne vägisõna. Proua Kuke rolli ei saaks luua, kui sul pole seda unikaalset omadust. See on roll, mis võiks kiirelt muutuda vulgaarseks – proua Kukk ei langeta alati õigeid otsuseid; sisuliselt on ta ju siiski bordelliemand, ükskõik kas ta pakub seksiteenust poliitilistel põhjustel või mingi sügavama feministliku filosoofia toel, stiilis „mina dikteerin meeste mängureeglidˮ. Kuid isegi olles antikangelane, peab ta jääma selleks, kes muutub vaatajale väga lähedaseks, kellele vaataja kaasa mõtleb ning kelle otsused ei jää talle võõraks. Ta ei tohi kunagi tuua esile vaatajapoolset ninakirtsutamist. On vast imelik nii öelda, aga selles seriaalis mängib Merle iseennast. Eesti telemaastikul on ta tihti pidanud kehastama totaalseid kanasid – ajudeta dekoratiivseid vuhvasid. „Litsidesˮ on tema sisemine intelligents ja vaimukus liikumapanevaks mootoriks. Me praktiliselt ei pidanud proove tegema – roll oli talle nii omane, et seal midagi lavastada või juhendada osutus mõttetuks. See nakkas ka teistele näitlejatele. Meil on ju seltskonnas päris noori, algajaid; produtsent Tuuli Roosma alguses väga kartis neid kasutada – et langevad ansamblist välja. Et kui amatöör vajab 5–6 duublit, et üldse avaneda, siis proff nagu Merle annab endast ühe duubliga kõik ja selline mehaaniline kordamine väsitab ta ära. Aga läks täitsa teistmoodi – Merle aitas noori näitlejaid igati; võttis nad omaks nagu proua Kukk oma tüdrukud. Tema hea iseloom ja mitteprimadonnalikkus on legendaarsed. Et Merlet vihastada või endast välja ajada, pead sa ilmselt käituma nagu tõeline siga. Õnneks meie seda piiri ei ületanud! Ma loodan, et selle rolli eest saab Merle kõik olemasolevad ja veel mitte olemasolevad preemiad.

Ja need tüdrukud, kas nad kasvasid koos filmiga? Kas te kastsite neid?
Meie „kahtlasest casting’u süsteemistˮ on juba palju vahtu esile klopitud, aga ma jään endale truuks – cast’ida näitlejat ainult proovisaalis on rumalus. Filmi- ja seriaalitöö on protsess, mis seob sind inimesega pikaks ajaks, hommikust õhtuni. Ma ei suuda töötada inimestega, kes ei ole mu sõbrad. Olen ka seda proovinud ja olen täiega hävinud. Ma usun koostöösse, sellesse, et näitleja vajab režissööri täpselt niisamuti, nagu režissöör vajab näitlejat. Kui kollektiiv ei muutu omamoodi teiseks perekonnaks, siis saamegi pakkuda ainult „näitlemistˮ. Aga ma ei tahtnud seda. Tahtsin, et vaataja vaataks neid tüdrukute omavahelisi pidusid, padjasõdasid, kaardimänge, hullamist, ja tunneks suurt kadedust, et ta ei saa ise nendega koos pidutseda. Sellist fluidumit ei näitle, selleks peabki olema sõpruskond. Meil see tekkis ja mul on väga hea meel, et just casting on saanud kõige rohkem kiita. Tüdrukud mitte üksnes ei kasvanud, nad hakkasid ka ise seriaali kasvatama. Raamatus pole igal tüdrukul oma lugu, aga seriaalis on. Need sündisid töö käigus, sest tänu näitlejatele muutusid karakterid verevateks inimesteks, ja inimestel on kõigil oma lugu rääkida.

Kas Teine maailmasõda on sinu jaoks üks huvipakkuvamaid ajajärke Eesti ajaloos? Või lihtsalt veel nii värske aeg, valusaid mälestusi täis? Või vana maailma viimane loojang?
Kõike seda. Aga eelkõige on see muidugi tohutult kurb ja traagiline sündmus, mitte üksnes Eesti, vaid kogu Euroopa, kogu maailma ajaloos. Selle järellainetust tunneme iga päev ka tänapäeval. Aeg on küps toimunut ümberhinnata, mitte kirjutada ajalugu ainult võitjate aspektist. Nii palju seda, mis praegu meie maailmas toimub, paneb meid ettevaatlikult küsima – kas ei läinud midagi kardinaalselt valesti? Loomulikult ei tohi neil teemadel avalikult oma mõtteid avaldada, loomulikult ei tohi unustada ega andestada tohutut ebaõiglust, mis sõda endaga kaasa tõi – aga kõik märgid näitavad, et maailm mitte ei avardu, vaid tõmbub kokku – taas kord marurahvusluse ja traditsionalismi suunas. Ja see uus „ärkamisaeg kõverpeeglisˮ loob üha soodsamad tingimused et fantaseerida, milline oleks Euroopa täna, kui sõda oleks lõppenud teisiti.

Millised sündmused kodumaa (või ka laiemalt Euroopa) ajaloos võiksid sind järgmisena köita uusi filme või hoopis oopereid looma?
Mul on praegu suur plaan luua üks ajalooline film XIX sajandi keskel Eestisse elama sattunud ühest põnevaimast naisest – Euroopa kuulsaimast ooperi­primadonnast Wilhelmine Schröder-Devrientist, Wagneri, Schumanni ja Goethe muusast, „hullust geeniusestˮ, kes osales 1848. aasta revolutsioonis, põgenes siis abiellu Eesti kolkamõisa ja kirjutas siin oma memuaarid, mida peetakse täna saksakeelse erootilise kirjanduse tippteoseks ning mida antakse ka XXI sajandil välja kümnetes keeltes ja suurtes tiraažides. Peaossa on ennast lubanud Annely Peebo. Selle naise – ühtaegu suure geeniuse ja täiesti kontrollimatu, enesekeskse natuuri – lugu on minu jaoks väga liigutav ja väga põnev. Loodan, et see projekt saab riiklikelt instantsidelt rohelise tule ja võime juba järgmisel aastal võttesse minna.

Kas sul on eeskujusid, autoriteete, iidoleid, neid, kelle arvamusega arvestad või kelle moodi tahaks olla?
Neid on liiga palju, et suudaksin kedagi eraldi esile tõsta! Aga ega ma eriti arvamustega arvestaja ei ole. Ma ei sea endale kunagi sihiks olla vastavuses mainstream-standarditega, teenida laiade masside mugavat heakskiitu. Ma ei taha inimest uinutada, vaid äratada. Pai on minu jaoks lahjem tunnustus kui kõrvakiil.

Millise maiuspalaga sa nüüd järgmisena oma talendi austajaid rõõmustad?
Aprillis on mu uue näidendi „Äratõmbetuli” esietendus Washingtonis ja suvel teen sellest ka filmi. Kohe pärast jaanipäeva tuleb Eesti tuur. See on agathachristie´lik põnevik kahele näitlejale. Ühes rollis olen ise, teises näeb eesti publik esmakordselt Artur Rehit, kes ainsa eestlasena lõpetas eelmisel aastal Hollywoodi Näitlejate Akadeemia.

Mis on see, mis sind käivitab, mis sulle loomingulist jõudu annab?
Elu ise. Rohkem võib-olla siiski minevik kui tulevik.

Millist tulevikku sa soovid Eestile?
Minevikku!