Lootus sureb viimasena

tekst: Kuno Raude

1949. aasta märtsiküüditamisest on kirjutatud-räägitud palju. Olen ka ise seda teinud. Tundub, et toimunud sündmuste üldistuste kohta on ikka olnud midagi uut lisada Tartu Ülikooli dotsendil Aigi Rahi-Tammel, üksikasjade kohta ka teistel uurijatel. Nõutuks teevad aastast aastasse korduvad poliitikute kõned avalikel mälestustseremooniatel. Esinejatelt ootaks värsket teavet selle kohta, mida uut on tehtud nõukogude repressioonide all kannatanud inimeste abistamiseks, lahkunute mälestuse põlistamiseks.

Valmistab head meelt, et iseseisvusaastate jooksul on ilmavalgust näinud hulganisti küüditatute kirjutatud raamatuid ja mälestusi, mida arusaamatutel põhjustel jääb aina vähemaks. Kiiduväärt sõnu tuleb öelda Okupatsioonide Repressiiv­poliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (esimees Vello Salo) töö tulemusena valminud „Valge raamatu”, Valdur Ohmanni, Olev Liiviku, Enn Sarve, Leo Õispuu, Peep Varju, Õilme Nurga jt tublide inimeste töö tulemuste kohta.
Möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus asutatud Eesti Memento Liit ja sinna kuuluvad ühendused on oma põhikirjaliste eesmärkide täitmisel palju ära teinud, kuid ei ole põhikirja kohaselt suutnud kaitsta nõukogude terrori all kannatanud inimeste poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, mis on selgelt seadusandja eelisõigus. Olen arvamusel, et liidu põhikiri vajab ajakohastamist, vahepeal muutunud oludega arvestamist.
Aastatel 1996–2016 ilmusid trükist Eesti Represseeritute Registri Büroo eestvedamisel valminud nn Memento mustad raamatud, mis on tubli saavutus.
12 köites on põlistatud mälestus represseeritud, ka hukkunud või hukatud Eesti Vabariigi kodanikest. Vaatamata rohketele vigadele on need raamatud kujunenud peamiseks avaliku teabe allikaks aastatel 1940–1988 represseeritute kohta. Ka loodava Maarjamäe kommunismiohvrite mälestusmärgi nimekirjade koostajatele, kellel lasub ülisuur vastutus ligemale 20 000 Venemaal hukkunud inimese andmete vastavuse eest tegelikkusele. Ei ole kahtlust selles, et „mustade raamatute” koostamisel kasutatud, nõukogude julgeolekuorganite dokumentidest pärit, andmed represseeritute kohta vajavad tõe huvides täiendavat läbitöötamist, mis on jõukohane uurijate uuele põlvkonnale.

Rahvas, kes ei mäleta minevikku, ei vääri tulevikku

Olga Kistler-Ritso annetuse toel (ca 2,5 miljonit eurot) 1998. aastal loodud okupatsioonide muuseumi esialgseks ülesandeks oli koguda, talletada, uurida ning tutvustada inimestele nõukogude massirepressioonidega seonduvat. Tänaseks on muuseumi juhtkond vahetunud, muuseumi ülesanded hägustunud. Kelle huvides? Kes tegelikult seisis nende muudatuste taga? Ei taha eksida, väites, et paljud represseeritud on pettunud ka nime vahetanud muuseumi tegevuses.
10.06.2003 loodi valitsuse korraldusega „Poliitilistel põhjustel represseeritud inimeste sotsiaalsete tagatiste küsimuse läbitöötamiseks moodustatud asjatundjate komisjon” (esimees justiitsminister Ken-Martti Vaher), kes allakirjutanu algatusel ja eestvedamisel valmistas ette „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse” eelnõu, mille X Riigikogu (Keskerakond, Res Publica, Reformierakond, Rahvaliit, Isamaaliit, Mõõdukad) 17.12.2003 vastu võttis. Alles 12 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist sätestati selle seadusega õigusvastaselt represseeritud ja represseerituga võrdsustatud (näiteks vabadusvõitlejad) isiku mõisted, õigusvastaselt represseeritud isikutele laienevad soodustused, toetused ja pensioniõigused. See oli läbimurre Eesti sisepoliitikas, millele järgnes Eesti Represseeritute Fondi loomine, kes justiitsministeeriumi juhtimisel peaks korraldama represseeritute mälestuse jäädvustamist ja okupantriikide repressiivpoliitika uurimise toetamist riigieelarve kaudu.
Kuidas näeb välja represseeritu argielu täna, kelle huvide rahuldamiseks eelpool nimetatud ettevõtmised olid mõeldud? 14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949 lastena Siberisse viidud või seal sündinud inimesed on jõudnud pensionikka, kelle arv iga päevaga väheneb, mille tulemusena väheneb ka surve riigieelarvele. Elatakse nii, nagu tervislikud ja rahalised võimalused seda lubavad, leppides sageli võimulolijate katmata lubadustega. Nendega koos Siberisse viidud vanavanemad ja vanemad, riigi ülesehitajad ja kaitsjad okupatsioonieelsel ajal, on ammu mulla all. Kümned tuhanded Siberisse maetud eesti inimesed on parlamendis esindatud erakondade, vabariigi valitsuse, omavalitsuste, represseeritute ühenduste ja kohati ka rahvuskaaslaste poolt unustatud.
Piinlik on kuulda 14. juunil ja 25. märtsil korraldatavatel mälestusüritustel noorpoliitikute sõnavõtte. Eesti Vabariigi juubelipidustustel unustati Venemaale ja teistesse riikidesse maetud kaasmaalased sootuks. Ka presidendil ja peaministril ei jätkunud nende jaoks sõnu. Pähe kipub mõte: rahvas, kes ei mäleta minevikku, ei vääri tulevikku.

2018. aasta mais avati Verhne­Ussinskoje kalmistul mälestuskivi küüditatuile – Siberi mulda jäänud eestlastele. Ettevõtmise autor Kuno Raude (fotol keskel) küünalt asetamas. Foto: Jaanus Piirsalu / Postimees

Represseeritute mälestuse jäädvustamisest

Olen ehk varem kirjutanud, et mind on aastaid vaevanud mõte Venemaal, aga miks mitte ka Sileesias jm puhkavate saatusekaaslaste mälestuse jäädvustamine kohalikel kalmistutel, mis on päris hästi õnnestunud leedukatel. Jah, see on keeruline ettevõtmine, alates hukkunute ja nende matmiskohtade väljaselgitamisest. Siberis ja mujalgi surma vastu võtnud vangide ning küüditatute arvu ja nende matmispaiku ei tea ilmselt mitte keegi. Ja kui sellekohane informatsioon on Venemaa arhiivides ka olemas, on andmete hankimine peaaegu võimatu, sest Venemaa arhiivide tööd korraldab Vene Föderatsiooni siseministri, armeekindral R. N. Nurgalijevi, 12.09.2011 käskkirjaga nr 1001 kinnitatud „Административный регламент ... по выдаче архивных справокˮ, mille kohaselt tuleb andmete taotlejal esitada arhiivile põhjalikud andmed otsitava kohta! Mingi absurd, või siiski teadlikult astutud samm?
On päris selge, et tegelemine represseeritute mälestuse jäädvustamisega Venemaal eeldab Eesti riigi ja Vene Föderatsiooni mõlemapoolset head tahet ning valmisolekut suhete muutmiseks selles üldinimlikus valdkonnas, milleks on avanenud soodsamad võimalused kui kunagi varem. 15.08.2015 kinnitas Vene Föderatsiooni valitsus korraldusega nr 1561-р „Концепция государственной политики по увековечению памяти жертв политических репрессийˮ, mis oli aluseks „Административный регламент ... по выдаче архивных справок" kaasajastamiseks. Mis veelgi olulisem: muutunud on Venemaa presidendi suhtumine nõukogude võimu poolt toime pandud repressioonidesse.
Mis siin rääkida heast tahtest suhetes Venemaaga. Alustama peab meie poliitikutest, kelle suhtumine Venemaal hukkunud eestlaste mälestuse põlistamiseks Venemaal ei ole 27 aasta jooksul muutunud. Juhan Parts, Urmas Reinsalu, Andrus Ansip, Ken-Martti Vaher, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Tunne Kelam, XIII Riigikogu väliskomisjoni koosseis, XIII Riigikogus esindatud erakondade esimehed, peaminister Jüri Ratas. Need on nimed ja institutsioonid, kelle poole olen abi saamiseks pöördunud. Tumm vaikus. Vaid Jüri Ratas suunas konkreetse küsimuse lahendamise Eesti Vabariik 100 korraldustoimkonna juhtrühmale, kellelt ootan vastust. Tahaks loota, et positiivset. Ootan vastust ka Eesti Vabariigi Presidendilt Kersti Kaljulaiult.
Senikaua kui meie poliitikud koos liitlastega võtavad hoogu suhete muutmiseks idanaabriga, olen seadnud sisse head suhted Krasnojarski krai Jermakovski rajooni Verhne­ussinskoje alevi ja Jermakovski rajooni administratsioonidega, Krasnojarski krai Represseeritute Liidu Jermakovski osakonnaga, Krasnojarski Memoriaaliga. Septembris 2017 saatsin 10 „musta raamatut” Krasnojarski krai Jermakovski rajooni raamatukogule. Uskuge, suheldes nende inimestega, olen kogenud heatahtlikku mõistmist ja vastutulekut. Kohalike toetus mälestusmärgi püstitamiseks Verhneussinskoje kalmistule (50 hukkunu nimed) on olemas. Vaja on vaid raha mälestusmärgi valmistamiseks, transpordiks ja paigaldamiseks kalmistule.
Erandkorras, eraviisiliselt, võib ju Venemaal midagi ära teha, kuid ma ei saa endale lubada rahalise toetuse küsimist Venemaa ametiasutustelt. See on välistatud. Oma rahvuskaaslaste mälestuse jäädvustamine Venemaal on Eesti riigi asi. Nii nagu Saksamaa asi on olnud Eesti, Venemaa ja teiste riikide mulda jäänud sakslaste mälestuse jäädvustamine, kelle hauarahu rüvetamine Maarjamäel oli ette teada. Häbi on. Häbi on ka sellepärast, et 20 000 hukkunu nimed peavad Maarjamäel leppima 1944. aastal Tallinna „vabastanud” väeosadele pühendatud mälestusplaatide ja muude nõukogude sümbolite naabrusega.
Seni sõlmimata sõjahaudade kaitse lepinguga paralleelselt vajame ka Eesti ja Venemaa vahelist lepingut Venemaa vangilaagritesse saadetud ja sinna küüditatud eestlaste haudade väljaselgitamiseks, korrashoiuks ning hukkunute mälestuse põlistamiseks Venemaal. Eesti poliitikute ja Venemaa arhiivide abita ei ole selle ülesande täitmine  võimalik. Kas hukkunte lapselapsed, meie noorpoliitikud, on selleks valmis, ka asetleidva õigusriikluse kriisi ja kõikuva riigivõimu legitiimsuse tingimustes? Represseeritute ühenduste ja kogu rahva tugeva surveta pigem mitte.  Pidagem siis öeldut meeles eelolevatel riigikogu valimistel ja nõudkem valimiste kaudu valitavatelt enam tegusid eelkõige Venemaal hukkunud ja sinna maetud eesti patriootide mälestuse igavikustamisel. Sõna on teil, lugupeetav vanem generatsioon!
Järgmisel aastal möödub 70 aastat märtsiküüditamisest Eestis, mille tähistamine ei ole võimalik riigieelarve vahendite kasutamiseta. Kas ja kuidas toimuvad Memento Liidu ja Vabariigi Valitsuse ettevalmistused selle mälestusürituse üleriigiliseks korraldamiseks?