Kunstiühing PALLAS 100
elab ja inspireerib

tekst: Ülle Kruus
kuraator

„Kunstiühing Pallas 100. Sünd ja taassünd" on näitus, mis tähistab sajandi tagust legendaarset kultuuriloolist sündmust. Värvika ja sisult mitmekihilise ekspositsiooniga tähistatakse Tallinna vanalinnas, SA Eesti Kunstimuuseum Adamson-Ericu muuseumis, seda väärikat tähtpäeva sügava huvi ja respektiga.

Pallas on Eestis fenomen, mille mõtestamisega ja analüüsiga võib veel aastaid tegeleda, sest ainest jagub. Lihtsalt öeldes seostatakse siinmail nimega Pallas nii kunsti­ühingut, kooli kui ka laiemalt koolkonda. Seega on võimalus luua neid mõisteid defineerides veelgi rohkem seoseid institutsionaalsete ja seltskondlike osiste vahel ning tuua välja põnevaid fakte nii inimeste kui ka kultuurilooliste sündmuste kohta. Kindel on siiski see, et sajand on möödunud ametlikust põhikirja allkirjastamisest.
Aastal 1918 särava sõpruskonna kodanikualgatusena loodud ühingu asutamise eelduseks Tartus, oli eelkõige mõttekaaslus. Euroopa kunstikultuurist osasaamise vajaduse tunnetamine oli neid inimesi varem viinud mitmesse metropoli õppima. 1917. aasta sügiseks olid paljud sellistest tuntud linnadest, nagu Berliin, Helsingi, München, Pariis, Peterburi, taas kodumaale jõudnud. Oli loomulik nende noorte inimeste soov saadud kogemuste toel õlg alla panna siinsele kultuurielu taseme tõstmisele ning stiililisele mitmekesisusele. Asutamisega seotud dokumendid kinnitavad kunstiühingu Pallas registreerimise fakti kuupäevaga 21. jaanuar 1918. aastal.
Liiga palju pole varasemate aastate infoväljas ilmselt rõhutatud, et nende kümne asutajaliikme hulgas oli neli naist ja kuus meest. Tartus taastatud KÜ Pallas juhatuse esimehena toimetava Enn Lillemetsa kinnitusel oli esmane rollide jaotus toonases ühingus alljärgnev: juhataja Aleksander Tassa (1882–1955), abijuhataja Konrad Mägi (1878–1925), kirjatoimetaja Auguste Pärn (1896–?), laekur Alma Johanson-Koskel (1886–1942), liikmed Johannes Einsild (1891–1928), Voldemar Kangro-Pool (1889–1943), Klara (Claire) Holst (1888–1964), Marie Reisik (1887–1941), Mart Pukits (1874–1961) ja Ado Vabbe (1892–1961).

Ado Vabbe Tänavastseen, Pariis 1924, Akvarell. Repro EKM

Pigem on 20. sajandil ühinguga seoses olnud meedias juttu meestekesksest organisatsioonist. Küllap on sellist kuvandit võimendanud kujutava kunsti ja kirjandusringkondadega seotud tuntud härrade lai haare ning aktiivne tegevus. Eelpool mainitud asutajaliikmetele lisandusid peagi nimekirja uued aktiivsed liikmed: Friedebert Tuglas, August Alle, Rudolf Paris, Julius Genss jne. Juba järgmise, 1919. aasta sügisel asutas ühing Tartus Prantsusmaa vabaakadeemiate laadis kunstikooli, millest just eredate loovisiksuste Konrad Mäe ja Ado Vabbe ning Anton Starkopfi pühendunud töö viljana sai Eesti esimene kõrgem kunstikool alates aastast 1924. Sisuliselt jäi see õppeasutus erakooliks kuni likvideerimiseni nõukogude võimu poolt aastal 1940.
Vähem kursis olevatel inimestel võib tekkida loomulik huvi, kuhu küll siis kõik need tegusad naised jäid, kes algselt olid aktiivselt kaasas ühingu Pallas loomise protsessis?
Näituse koostajatena saame pisut selgemalt visandada naiste osa ja esimest pooltteist aastat kunstiühingu tegevuses. Esimesel aastal osaleti aktiivselt näituste korraldamisel Tartus. Toimus kaks väljapanekut. Juunis 1919 otsustati ka Pallase kunstikooli asutamine. Paraku tekkis juba 1919. aasta sügisel, Tartu Eesti Naisseltsi Käsitöökooli toetuseks korraldatud tuluõhtul teatri Vanemuine ruumides, kus esinesid külalistena tantsijad Soomest, teatri­loos nn Gripenbergi skandaaliks nimetatud vahejuhtum. Artiklitest toonastes ajalehtedes selgub, et märuli algatajateks olid just KÜ Pallas mõned meesliikmed ning kolm neist alustajatena kaasas olnud liikmetest astus protestiks välja.
Konrad Mäe juures juba varem kunsti õppinud Auguste Pärn siiski jäi ühingule truuks. 1920-ndatel on ta jäädvustatud koos teiste liikmete ja ka õpingukaaslastena paaril korral lustakatel seltskonnafotodel. Tartu Kunstimuuseumi arhiivis on ka Voldemar Ermi kogutud käsikirjalisi andmeid, kus selgub Auguste Pärna hilisem tegevus toimetajana ja tõlkijana raamatukirjastuses Tallinnas.
Aastakümnete tagasivaates on laiema tuntuse pälvinud naisliikmeist Marie Reisik, kes oli nii asutava kogu kui ka Eesti riigikogu liige. Palju head Tartus tegi tütarlaste harimiseks Alma Johanson, kes koostas muu hulgas paar trükist taimedega värvimise õpetamiseks. Ta töötas pikalt Tartu Eesti Naisseltsi Käsitöökooli juhatajana.
Näituse esmane idee sai alguse ühest kunstihuviliste sõbralikust vestlusringist paar aastat tagasi. Väljapaneku mõlemad kuraatorid võtsid sellest juhuslikult osa ning tõdesid oma kunstinäituste koostamise pagasile toetudes, et sündmus KÜ Pallas 100 on igati väärt tähistamist ning ette võtma arhiivides ja kunstikogudes uurimistööd.

Konrad Mägi. Daami portree. Repro EKM

Oluline on teadvustada ning kinnistada Eestis laiemalt, et KÜ Pallas on olnud elujõuline organisatsioon nii aastatel 1918–1940 kui ka sellele järgnenud lühemal perioodil aastatel 1943–1944.
Eestimaale sõbralikumate aegade jõudes, kolmkümmend aastat tagasi, pandi Tartus kunstiühingu taastamiseks uuesti pead kokku ning kaasates selliseid endiseid pallaslasi kodulinnas nagu Voldemar Vaga (1899–1999), Alfred Kongo (1906–1990), Linda Kits-Mägi (1916–1990), Ann Audova (1904–2001) ning Rootsist Karin Luts (1904–1993) ja Ameerika Ühendriikidest kunstnik Eduard Rüga (1903–1997). Viimased olid Teise maailmasõja lõpus võõrsile asudes siiski aktiivselt oma teed jätkanud ning tegutsesid kõrgele eale vaatamata veel kunstiväljal.
Kahele fookuspunktile keskendudes sai kokku põnev ekspositsioon ühingu sünni ja taassünni seostest. Saalides on seda edastatud värvi kaudu ning kunstiliste otsingute ja modernistlike printsiipide vahendusel. Läbi sajandi on peetud oluliseks tulemi sõnumi kandvust ja loomingulist eksperimenteerimist sealjuures. Pallaslaste annete erakordsus ja juhtide tolerantsus vaimse poole pealt on vaid mõni märksõna, mille toel on edu saavutatud.
Palju tööd on eri ajal teinud juhendajad noorte kunstimeele arendamisel ja silmaringi laiendamisel. Kestnud on liikmete pühendumine kunstimaitse kasvatamisel. Praegused KÜ Pallas liikmed Evi Gailit, Silja Härm, Margus Meinart, Maris Tuuling jt on õppinud Konrad Mäe Ateljee nime kandnud stuudios, kus õpetajateks Kaja Kärner ja Heldur Viires. Ikka on võetud hetki süvenemiseks ning loodud aegade side põlvkondade vahel. Alati võib armuda nn värvi ainesesse, uurida vormide ja materjalide edasi andmise keerukat teed ning saadagi kunstnikuks või kunstiga igapäevaselt suhtlevaks kultuurseks inimeseks. Seda tungi on õnneks läbi aegade olnud ka meie Eestimaal…
Saame kõigile kinnitada, et kunsti­ühing Pallas elab ja inspireerib!