Hävitajad
„Partisanisõda" Eestis nõukogude moodi

tekst: Hanno Ojalo

Avaldame peatüki Hanno Ojalo uuest raamatust „Eesti väike talvesõda 1944”. Raamat annab ülevaate Eesti Diviisi võitlustest Narva rindel veebruarist kuni aprillini 1944, samuti sellest, kuidas Eesti ja eestlased sattusid peale kaheaastast pausi 1944. aasta algul uuesti Teise maailmasõja lahingute tallermaaks.

1944. aasta „Eesti talvesõja” ehk veebruarist aprillini toimunud sõjategevuse tagala­sündmuste hulgas paistis silma ka nn partisanisõja organiseerimine Eestis. Nõukogude Liidu juhtkonna arusaam partisanisõjast oli äärmiselt kummaline ja see sisaldas ka eriväljaõppega diversandisalkade saatmist suvalistesse kohtadesse. Vähe sellest, et nt kasahhidest „partisane” saadeti võitlema Eestisse, hiljem läkitati ka venelasi ja ukrainlasi „partisaanitsema” Poolasse ja Slovakkiasse.
Nii ei ole midagi imestada, et 1944. aasta veebruaris-märtsis saadeti üle Peipsi järve jää Eestisse tapma ja röövima põhiliselt venelastest koosnevad (ilu pärast oli lisatud ka veidi eestlasi) suuremad diversandisalgad, mida uhkelt nimetati „partisanibrigaadideks”. Selliseid brigaade oli kokku kolm ja koosnesid nad põhiliselt seni Leningradi oblastis tegutsenud punapartisanidest, kes nüüd rindejoone edasiliikumise tõttu olid „tööta” jäänud.
Kaks salka tungisid Eestisse veebruaris, kolmas aga märtsis. Nende tegevust võib hinnata läbikukkumiseks, mida isegi nõukogude okupatsiooniajal ei varjatud. Ebaedu seletati juhtide ebakompetentsusega, suurte metsamassiivide puudumisega (!), rindeolukorra muutumisega ja muu taolisega. Lisaks väljamõeldistele õhkulastud sildadest, kraavilastud rongidest ja hävitatud „fašistidest” on kõige kummalisem lugeda venelaste kurtmist selle kohta, et „fašistid” kasutasid nende kimbutamiseks tanke. Tegelikkuses nappis väegrupil Nord soomusmasinaid rindelgi, kuidas oleks suutnud nad neid kasutada Peipsiäärses piirkonnas nõukogude diversantide vastu? Või nimetasid partisanid tankiks iga soomusautot või soomustransportööri, mida nad nägid?
Tegelikkuses aga põles maa sisse­tungijate jalge all, mitte ühtegi kohalikku inimest ei saanud nad usaldada (see ei ole ka imekspandav, kuna partisanidel oli kombeks neid tappa – kokku mõrvati vähemalt kümme metsatalude elanikku, mehi, naisi ja lapsi), mitte minutitki ei saanud nad puhata ja tänu ööpäevaselt toimunud jälitamisele olid „partisanid” või õigemini brigaadide jäänused sunnitud peagi üle järvejää tagasi Venemaale pagema.
Veebruaris organiseerisid Leningradi ja Eesti Partisaniliikumiste staabid üheskoos kaks suuremat salka, mis saadeti üle Peipsi järve jää Eestisse. Suuremat (250 meest-naist) juhtis Andrei Filippov, väiksemat (140 inimest) juhtis Fjodor Jangirov. Neist ligi 300 olid endised Leningradi oblastis tegutsenud partisanid, kelle hulgas eestlasi üsna vähe oli. Tõenäoliselt ülejäänud 90 lisas juurde Eesti Partisaniliikumise staap ja need olid diversandiväljaõppe saanud eestlased – enamasti endised NKVD-lased, militsionäärid, hävituspataljonlased ja muu säärane seltskond, kellel rüüstamine, põletamine ja tsiviilelanike mõrvamine hästi selge oli.
Kaks brigaadi alustasid oma retke üle Peipsi jää 24. veebruaril ning kaks päeva hiljem maabuti Katase küla juures (Virumaal) järve põhjarannikul. Nüüd suundusid partisanid kahes eri suunas – Filippov loodesse ja Jangirov kirdesse.
Punadiversandid suutsid Peipsi põhjaranniku hõredalt asustatud piirkondades vastu pidada mõne nädala. Pidevalt jälitatuna kohalikust omakaitsest ja sõjaväeüksustest (enamikus 2. ja 3. piirikaitserügemendi üksused) olid sissetungijad sunnitud märtsi keskel üle Peipsi jää tagasi Venemaale pagema. Seejuures kaotati ligi pool isikkoosseisust, paarkümmend meest-naist langes ka vangi.

Omakaitsemehed trofeerelvadega.

Vahepeal olid staabid suutnud kokku klopsida veel kolmandagi partisanibrigaadi (355 meest) ja saatsid selle juba mööda tuttavat teed esimesele kahele abiks. Seda seltskonda juhtis Dmitri Makarov. Paraku suutis brigaad Eestisse saabuda alles 12. märtsil, kui tema eelkäijad juba lahkumiseks valmistusid. Nüüd keskendasid eestlased-sakslased oma jõud Makarovi salga hävitamiseks.
Kolmas brigaad jõudis Peipsi kaldale eelmistest erinevas kohas järve idakaldal – Mustvee ja Kallaste vahel Omedu küla juures. Esialgu suudeti Tartumaal suurt ärevust tekitada ja isegi väiksemas kokkupõrkes omakaitseüksusele tõsiseid kaotusi tekitada. Kuid peagi piirasid 214. jalaväediviis, 3. piirikaitserügement ja omakaitse brigaadi sisse ning hävitasid Mustvee-Kasepää-Torma metsades peaaegu täielikult. Mitmeks salgaks hajutatud ellujäänud punapartisanid sunniti üle Peipsi tagasi minema. Kümmekond eestlasest diversanti andsid end ise vangi. Kokkuvõttes kaotas brigaad selles lahingus 130 meest surmasaanute ja 30 vangidena.
Ajaleht Eesti Sõna kirjeldas viimaseid võitlusi „partisanidega” 26. märtsil 1944 ilmunud väljaandes väga värvikalt.
„Ei pääsenud üle Peipsi tagasi. Enamlaste jõuk hävitati siinpool järve.
21. märtsi varahommikul püüdis umbes 30 enamlasest koosnev bandiitide jõuk lääne pool Peipsi järve jääle tungida, et sealt pääseda enamlaste juure teisele kaldale. Bandiidid olid üheksa päeva metsades peidus olnud, neid oli korduvalt avastatud ja ühest peiduurkast teise aetud, kuni nad aru said, et nende paigalejäämiseks ei olnud enam mingeid väljavaateid.
Öösel kihutasid nad neljal reel, igasse külge tulistades, järvekalda poole, kus nad aga enne järve ääre jõudmist põrkasid Saksa julgestusjõudude ägedale tõrjele. Lühikese tulevahetuse jooksul surmati seitse enamlast. Ülejäänud tõmbusid tagasi metsa, kuna 12 püüdsid üle jää põgeneda. Seal jälitati neid, kusjuures osa neist sai surma, kuna teised võeti vangi.
Ka metsa põgenenud bandiidid ei pääsenud oma saatusest. Päeva jooksul otsiti nad välja ja hävitati. Bandiidid, kellede hulgas oli ka naisi ja üks naiskomissar, kaotasid kokku 22 surnut. Võeti 7 vangi ja saadi saagiks kaks kuulipildujat, kuus püstolkuulipildujat, kaks raadiosideaparaati ja hulk püsse.”
Muide, võitlus „partisanidega” oli karm. 12. aprillil 1944 mõistis erikohus Tallinnas surma viis eestlast, kes olid abistanud Nõukogude lennukeilt Eesti kohal alla visatud langevarjureid ja vastav teade ilmus teistele hoiatuseks ka ajalehes Eesti Sõna 16. aprillil 1944.