Maausulised süütasid muinas-vanema Lembitu mälestuseks Lõhavere linnamäe jalamile tule.

Kas Eesti 100 või Eestimaa 10 231?
Ajaarvamise algus Billingeri katastroofist

tekst: Leho Männiksoo

Kui Eesti Vabariigi vanuseks saame täna öelda 100 aastat, siis meie maausuliste kalendri järgi arvutatult on Eesti juba
10 231 aastane! Aluseks on võetud kaugemast ajaloost tuntud Billingeri katastroof, mis Rootsi teadlaste 1977. aastal avaldatud viirsavide analüüsi põhjal olla toimunud 8213 aastat enne Kristust.

See oli looduskatastroof, kus Kesk-Rootsi alal Billingeri lavamäe juures murdis Balti jääpaisjärve vesi endale tee Atlandi ookeani. Suure ja kiire veetaseme languse tõttu vabanes suur osa Lääne- ja Põhja-Eestist vee alt. Veetase Läänemeres langes 20–30 meetri võrra. Meie Eestimaa asukohal pindala suurenes. Kliima hakkas soojenema ning kase- ja männimetsad kasvama. Muidugi lõi see tingimused inimestele, kes kasutasid selle ära ja asusid siia elama.
Maavalla kojale annab see aga aluspõhja arusaamisele, et mainitud katastroofi võib ka meie maa sünniks nimetada. Meie maa koos oma rahvaga saigi sealt oma alguse ja on nüüd hoolimata ajaloo raputustest maausuliste kalendri järgi üle 10 230 aasta vana. Seega võiks 23.–24. veebruari manifesti kõrval ajaloolise mõistena jätta meelde Billingeri katastroofi! Tundub siinkohal paradoksina, et mõiste „katastroof” saab meie jaoks hoopiski vastupidise tähenduse!
Tänu oma juurte tunnetamisele säilivad rahvused ja nende omapära, mis kahtlemata rikastab ka globaalset läbikäimist ja üksteisest arusaamise kujunemist. See omakorda peaks, poliitikast hoolimata, tagama ka rahvaste ja rahvuste rahuliku koos-
eksisteerimise oma traditsioonide ja tõekspidamiste järgi. Käime me nüüd ju liiklusvahendite tõusva arengu ja rahakoti paksenemise tõttu aina reisimas ja hingamas maakera eri kultuuriruumidest hõnguvat õhustikku! Aga oma kodu?
Meie 100-aastases vabariigis valitseb jällegi vabadus ja igaüks võib uskuda või mitte igasuguseid tundevoolusid ja dogmasid, kui need ei muutu lausa vaenulikult ründavaks või isegi kuritegelikuks. Ajalugu on ju täis usulist ja poliitilist võitlust, mis on olnud lausa jõhker ja verine ka meie rahvale! Billingeri katastroofi kõrval võib meie tänapäeval kasutuses oleva ajaarvamise järgi aega enne 13. sajandi algust nimetada Eestimaa muinasajaks. Samas oleme senini kõigele vaatamata säilitanud oma rahva, rahvuse ja maa! Kas ka usundid, mida on lausa vägivaldselt püüdnud matta ajalootormid? Selle üle tasuks ju mõelda ja juttu teha just sellisel meile pidutsemiseks põhjust pakkuval aastal.

Andres Heinapuu (paremal) ja Kalle Eller avamas meile iidse maausu tõdesid.

Maausk levib inimeselt-inimesele

Kohtusin meie maausulistega ühes linna vaikses söögikohas. Andres Heinapuud, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kirjutajat, ning Kalle Ellerit Emujärve kojast nähes saab kohe öelda, et nad on targad mehed! Minu vastas istuvad maausulised, peale kelle on Eestis ka taarausulisi, koguni kaks erisugust seltskonda. Hiiedki on maausulistel ja taarausulistel erinevad. Taarausulistel on hiis üldises tähenduses hoopiski usuorganisatsioon, selgitab Kalle Eller. Põhimõtteline vahe maa- ja taarausu vahel on aga see, et maausuliste jaoks on taarausk uus usund, maausk aga iidne.
Maausuliste jaoks peab hiis olema pärimuslik. Näiteks on väga hinnatav künnapuuhiis Tartu lähistel. Hiljuti võeti maha sanglepahiis Tallinna lähedal Maardus.
„Maausk koosneb tuhandest pisiasjast!” ütleb Heinapuu. „Maausk ei ole kunagi olnud kõigil ühesugune. Minu maausk on natukene teine kui Kalle maasusk ja on veel kolmandat ja neljandat sorti maausku. Möödunud aastal leppisime kokku õpetuslikus ühisosas. Et mis on see, mis meid ühendab. Nüüd on see ka kirjas.
„Me ei ole aga jõudnud veel näiteks nii keeruliste asjade juurde, nagu on kombetalitused, mis on ka algusest peale olnud maa eri osades ja inimestel erinevad. Ja sellistes asjades kokku leppida on äärmiselt raske. See ongi üks oluline asi, miks maausuline misjon ei ole võimalik,” räägib Kalle. Ta lisab, et misjonitööga tegelemiseks on vaja misjonäre, need tuleb aga välja koolitada.
„Kui näiteks minu poeg on tänu minule maausuliseks kasvanud, siis see on toimunud 19 aasta jooksul, kui ta on kuulanud minu jutte, näinud minu praktikaid, kui ta on natukene ka näiteks kirjandust ja Jakob Hurda kogusid uurinud. Maausk levib inimeselt-inimesele, sest me ei saa korraldada mingisuguseid misjonikoolitusi ja muud sellist, see on põhimõtteliselt võimatu!”
„Eriti oluline on see, et sinu oma usk, mis sul on, peab kasvama välja oma maa pärimusest. Mitte et tuleb mingi indiaanlane ja õpetab sulle midagi. Me kuulame indiaanlasi küll, aga teeme seda selle teadmisega, mis on meile esivanematelt edasi antud! Loomulikult on meil ka indiaanlastega palju ühist!” lisab Andres.
„Tõtt öelda on meil maausus kõige rohkem ühist vepslastega, palju rohkem kui soomlastega. Karjalased ja soomlased tulevad sinna juurde nüüd meile järgmiste ligidastena. Soomlastel, seoses nende ajalooga, on aga omad erisused. Ida pool on meile kõige sarnasemad udmurdid, handid ja mansid,” kõneleb Kalle.
Inimestel on palju ühist loodusetunnetuses, aga mitte rituaalides. Öeldu põhjal võiks teha järelduse, et kõik see annab inimesele suure vabaduse kõigepealt enesesse uskudes ka kõiksust erinevalt tunnetada. Samas aga koondavad rahvust ja inimesi omas ajas kokku ühised tundmused, tavad ja mõtteviisid. Ka oma arusaamades võrdlevalt globaalsusele laienedes. Oma maausu hoidmine on seega ka ülemaailmse rikkuse hoidmine. Aga mõtestagem siinkohal see kõik Oskar Looritsa ütlusega maausu kohta, et selle kõige oluliseks tunnuseks on dünamism!
Minu vestluskaaslased ütlevad, et nad ei taha taastada 2000 või üle 10 000 aasta tagust usundit, sest tegelikult ei tea me sellest ju mitte midagi! Ometi on see loomu poolest oma, sest seda on koos muutumisega põlvest-põlve edasi antud, nagu ka suhtumist nii looduskeskkonda kui ka inimestesse. See on maausu positiivne lugu, võrreldes raamaturahvastega, kes on hädas „oma pikkade tekstidega, sest need on sõna-sõnalt pühad”. Sellise kreedoni on jõudnud meie maausulised. Püüdkem siis eestlastena sellest ka sügavamalt aru saada!

Maavalla kalender näitab pikka ajalugu. Selle lugemiseks on vaja nii mõndagi endale selgeks teha. Näiteks kuude nimetuste teadvustamine: südakuu, radokuu, urbekuu, mahlakuu, pärnakuu, heinakuu, põimukuu, sügiskuu, porikuu, kooljakuu, jõulukuu. Kalendrist on võimalik näha ka nädalapäevade tähiseid – päevaruune.

Sisseelamine ajaloo kulgu

Kalle vaatab meile mõtlikult otsa ja arutleb: „Kui elada sisse ajaloo kulgu, siis enamik maarahvast oli enne Liivi sõda veel maausku. Sõja ajal läksid aga usujuhid üldiselt kaduma. See tähendab, et ülemaalist võrgustikku enam ei olnud. Aga tõenäoliselt Poola ja Rootsi ajal olid siin-seal olemas veel oma kogukonnad. Põhjasõjaga läksid ka need. Jäid üksikpered, kes olid maausku ja eitasid kristlust. Vaid need jõudsid meie ajani välja! Enamik rahvast oli küll veel sisimas ikka maausku, aga nad ei osanud ega suutnud kristlust eitada! Siiski oli siin-seal neid, kes seda eitasid. Ja kui algas taarausu liikumine, siis need vaatasid seda ja ütlesid, et ei, see siiski pole meie jaoks ja nad ei ühinenud sellega!”
Andres lisab: „Sa annad kogu oma usu loodusesse edasi põlvest põlve kommete kaudu, midagi kirja panemata, ja siis tullakse sulle ütlema, et näe, aga meil on sulle siin midagi kirjas! Ja see on palju püham ja tähtsam, sest on raamatus! Sina aga ei oska lugeda, sest jumalasõna on ladina keeles! Ega katoliku ajal ei pööratud palju tähelepanu sellele, mida maarahvas tegelikult uskus. Siis aeti nad lihtsalt kirikusse ja ega nad seal ju midagi aru ei saanud, enamasti magasid. Ikkagi võõras värk! Lõpuks polnud ju kristlusel peaaegu mingisugust kokkupuutepunkti maausuga, mis lähtub sellestsamast loodusest, mille keskel sa elad. Maausu kõik haldjad, jumalad, isad-emad on seotus sellesama kohaliku loodusega siin!
Kui siis räägitakse mingeid Naatsarette, mingisuguseid täiesti väljamõeldud kohti justkui, kus inimene pole ise kunagi käinud, siis seetõttu toimub ju kogu normaalse maailmatunnetuse asendamine! Et inimene sellest uuest asjast ka aru saaks, on põhimõtteliselt võimatu! Lisaksin Kalle jutule veel seda, et mõni ei osanud eitada, mõni ei suutnud eitada. Olulisim oli aga, et keegi ei julenud eitada! Põhimõtteliselt see Kristuse eitamine ja Kristusele vastandumine, mis oli loomulik, sest see oli võõras, lõppes ära ikka hirmu pärast. Ja juba järgmised ja järgmised põlvkonnad ei osanud ega suutnud seda oma muinasusku jätkata ja sellest sügavamalt aru saada, sest eelmised põlvkonnad olid ära surnud.”
„Me ei reklaami oma usku, sest me ei arva, et meie usk on kõige õigem. Oleme aga veendunud, et see on meile parim! Kui sa oled tõsine maausuline, siis seda, mida sa tõsiselt usud, on inetu mingisuguse reklaamiga pilastada.” Saame teha vaid sissejuhatuse meie rahva iidse usundi vastu huvi tekitamiseks

Tammealuse hiis Samma külas Virumaal. Autor: Mana Kaasik / www.maavald.ee Hiie vägi „Hiis on koht, kus on tugevam vägi kui ümbritsevas metsas või maal. See on kunagi välja kujunenud, me ei tea, kuidas. Me ei tea ühegi hiie kujunemislugu ega ole lootustki teada saada ja midagi uut ümber nimetada hiieks ei ole meile vastuvõetav,” räägib Kalle. „Õndsa Luteruse katekismuses on ära seletatud iga asja kohta, mis see on. Hiie kohta ei saa anda ammendavat seletust, mis see tähendab. Hiis on aga kindlasti väga püha koht. Mõne hiie kohta on teada ka hiiehaldja nimi!” lisab Andres. „Maausus on mõnel pool haldjad, meil lõunas haldjaid ei ole, hiies on isad, emad ja nimetud. Nad ei ole mitte ainult hiies, nad võivad olla igal pool. Näiteks on meil Lõuna-Eestis kaks tähtsat järve ja need on ilmselt omavahel sugulased. Pühajärves on Järvsusi ja Ähijärves on Järvepini (peni). Need on üpris ühtemoodi, sest inimestele ilmutavad nad ennast väga samamoodi, nii, et neid võib pidada kas soeks või koeraks,” jutustab Kalle.

Muinaskultuuri elustamine

Maausk on maailmavaade, mis ei sisalda käske ja keelde, vaid tunnetuslikku suhtumist end ümbritsevasse loonda (loodusesse). Ta teab, et kõik me pärineme oma esivanematest ja seepärast austab sügavalt neilt aastasadade jooksu edasi antud elma (kultuuri). Selle hulka kuuluvad esivanemate kõneldud keel, pärimuslikud tööoskused, teadmised, lood, laul ja tants, igapäevakombestik kõige laiemas tähenduses, aastaringi tähtpäevade pidamine, surnute mälestamine...
Oskused, kombed ja taiad, mida maausulised tunnevad, teavad ja järgivad, moodustavad eluviisi terviku. Ta usub ka, et tema põrmust tärkab kunagi uus elu. Ta ei võta looduselt rohkem, kui eluks vaja. Ta juhindub oma käitumises temani jõudnud eri paikades elutsevate inimeste aastatuhandete jooksul tekkinud arusaamadest ja teadmistest.
Maausk ei käsi ega keela, vaid ammendab usku erinevatest mõistmistest endast ja ümbritsevast, nii esivanemate kui isiklike arusaamade ja tunnetuse läbi. Vaba võib sealjuures olla nii isiklikes kombetäitmistes kui maausliste ühistes kombetäitmistes.
Maailm meie ümber on olnud ja on alalises muutumises. See ei tähenda aga, et me muutumise protsessis ei peaks hindama seda, mida meile eelnenud ajalugu ja omakultuuri hoidmine on andnud ja annab. Loodusetunnetus kui elukeskkonna alalhoiu alus on kas teadlikult või alateadlikult hoidnud koos läbi ajaloo ka meie maausku esivanemaid. Hinnakem siis ka meie tänaseid maausulisi kirevas ja võõrmõjudega ülekülvatud tänapäevas kui selle kõigi hoidjaid!
Eestis on mitmesuguseid seltse ja ühendusi. On olnud püüe nii kirjanduse kui ka ajakirjanduse kaudu viia eestlaste teadvusesse tahtmine hoida alal meie iidsed tavad ja hiied. Soovitakse need isegi taradega ümbritseda ja muinaskultuuri elustamiseks nende lähedusse hiiesaunad või muud tänase teemaga seotud rajatised ehitada. See viiks meie rahva muinaskultuuri elustamisele kaasa aitamiseni.
Tundub, et seda kõike oleks vägagi vaja, et teadvustada eesti noortele põlvkondadele, kust nad pärit on, ja et rahvapärimused ja laulud on rahvusliku kultuuri ja rahvuse püsimise seisukohalt palju tähtsamad kui aina võõras keeles laulmine.