Kultuur ja Elu 1/2018

Kultuur ja Elu 4/2017

 

 

 

 

 

Aeg ajalugu rõõmsamalt üle vaadata

tekst: Jaanika Kressa


Kaupo lasi ennast põletada, aga kondid matta Krimuldasse. Tema haual on mälestussammas ja lätlased pidasid teda 800. surma-aastapäeval meeles. Foto: Earkogu

Mullu möödus 800 aastat Madisepäeva lahingust. Mida me teame 13. sajandi sündmustest? See on väga kauge aeg, ometi nii tundlik teema. Inimesed ärrituvad ja süttivad ülikergesti, justkui olnuks see eile.

Kes meist on lugenud vanu kroonikaid ja kui objektiivsed needki on? Millistest allikatest pärinevad aga meie tõlgendused?
Raske on loobuda maast-madalast sisse sööbinud mantrast: Kaupo oli reetur ja Lembitu kangelane. Seda on meisse ja meie esivanemaisse ilukirjanduse kaudu sisse tambitud 19. sajandi lõpust saadik.
Raske on lahti lasta armastatud Kitzbergi „Libahundist”. Valus on aru saades, et ka see raamat on samasugune ajupesu (või ajupesu tulemus?) nagu Vilde ja Bornhöhe jutustused, nagu Jakobsoni usin venemeelsus. Vabas Eestis jätkas vaenu õhutamist riiklikul tellimusel näiteks Mait Metsanurk 1934. aastal üllitatud jutustusega „Ümera jõel”. 1944. aasta sügisel sulesepitses võidujoovastuses kommunist Juhan Sütiste näidendi „Ristikoerad”. Olen Lõhavere linnuses näinud Villem Kapi ooperit, kus kõiki Kaupot vihkama ja venelasi armastama õhutati – muusika oli nii lummav, et libreto autor osutus täiesti ebaoluliseks...

Parem kibe tõde kui igavene peitusemäng

Veel mõni aasta tagasi ei olnud 13. sajandil minu jaoks suurt tähendust, õigemini ma püüdsin sellest distantseeruda. Oli ju nii palju muud, millele mõelda! Tudengina Lätis õppides ajas mind naerma, et lätlaste varases ajalookäsitluses esinesid nende naabrid, eestlased ja leedukad, kui eriti hirmsad röövlid ja tujurikkujad, mistõttu oli mõistlik ordule alistuda. Täna see enam naerma ei aja: nii lihtsalt oligi.
Pätsi ja Laidoneri pühapiltidega koos käriseb nii palju seda, millega meid on üles kasvatatud. Kuid mitte sugugi kõik ja parem kibe tõde kui igavene peitusemäng. Poleks Kaupo liivi ja sisuliselt ka läti ja eesti hõimude nimel, keda kõiki ta ühendada ja kaitsta lootis, ristiusku vastu võtnud, ei soiuks me täna 700-aastasest orjaööst, vaid oleksime juba 800 aastat tagasi lõplikult ja pöördumatult venestatud. Nagu tehti paljude hõimudega meist idas, kes ju ka polnud venelased. Poleks meid ja meil poleks probleemi. Kaupoga, orduga ja mõisnikega.
Mis 700 aastat ööd! Polnud ju sellist riikigi, mis nii kaua oleks püsinud! Ordu võim püsis 300 aastat, seal, nagu hiljem ka Hansa Liidus oli asjaajamise keel saksa keel, kuid inimeste rahvus polnud oluline. Valik, mis keeles elu elada, tehti individuaalselt, linnainimesed saksastusid kiiresti ja neid polnud vaja selleks sundida. Nüüd ajab naerma, et tudengina lätlasi selles süüdistasin, et liivlased on välja surnud. Aga eks meil kõigil on võimalus õppida omaenda või ka teiste vigadest. Või mitte õppida ja jaurata edasi – orjaööst.
Meie esivanemate elu oli raske, kuid palju hiljem! Iseäranis pärast Põhjasõda, kui meid oli lõpuks vallutanud koletis idast. Tulles tagasi 13. sajandisse, tegi Kaupo meile ainuõige valiku: vabatahtlikult ristiusku vastu võttes, lootes seda kohalike tavadega põimida, lunastas ta meile välja Vana-Liivimaa riigi ja vabaduse. Liivimaal olid samad õigused kui tollastel Saksamaa hertsogi- ja vürstriikidel, ka eestlased ja lätlased, liivlastest rääkimata, jõudsid aadli seisusesse. Tollal ei küsitud, mis rahvusest sa oled. Kristlased võisid kanda relva ja mis peamine – me pääsesime venestamisest ja jäime, eestlased ja lätlased, rahvustena püsima.
Rahvuslus ise aga jõudis siia Maarjamaale hiljem, saksa valgustajate kaudu. Suurem osa Balti aadlist tundis oma kodumaa ees suurt vastutust, nad ehitasid ja kujundasid siin nii palju käega katsutavat ja silmaga nähtavat, aga ka seda, mida ei saa mõõta, kuid mis kestab edasi meie tavades ja elumustris. Sakslased elasid meie keeles meie kõrval kuni 1939. aastani ja nende lahkumine jättis nii Eestile kui ka Lätile sügava jälje – tühja kohta on tänaseni tunda.
Kui ajaloohuviline saab teemale vaid tähelepanu juhtida, siis õnneks leidub meil ka ajaloolasi, kes 13. sajandi kohta sõna on võtnud: „Ilukirjanduses ja rahva teadvuses elab ikka edasi arusaam, et 13. sajandi alguses tulid Eestisse sakslased, sõdisid meiega kakskümmend aastat, tapsid meie vanemad ning pärast seda algas 700 aastat pimedat orjaaega. Teaduslikus käsitluses on see arusaam juba kummutatud,” on kommenteerinud Sulev Vahtre.

Peaksime oma ajaloopõhjalikult üle vaatama

Ajaloolased Linda Kaljundi ja Ulrike Plath avaldasid ajakirjas Tuna kirjutise „Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist”. Nad jõuavad järeldusele, et siinne ajalookirjutus vajab põhjalikumat läbiuurimist. Nende töö on teaduslik ja tavainimesele ilmselt igav, kuid rahva teadvuse valgustamisega on algust teinud Jüri Kotšinev, kelle sulest on ilmunud kaks ajalooraamatut „Orduriik ja Novgorod” ning „1380. Suur-Leedu või Moskva?”, mis mõlemad vaatlevad meie ümber toimunud sündmusi. Kotšinev selgitab meile ajalugu kannatlikult ja lihtsas keeles ka portaali Objektiiv vahendusel, kus tema äärmiselt tänuväärsed vestlused ajaloost kannavad nime „Eesti ida ja lääne vahel” ning on internetist kergesti leitavad.
Jah, me peaksime oma teadaoleva ajaloo, kogu 800 aastat, põhjalikult üle vaatama. Me oleme Venemaalt koju toonud Pätsi säilmed, muidugi oleks tore, kui saaksime kätte ka Lembitu pealuu. Kuid me peame endale ka aru andma, et üks neist müüs meid venelastele maha ja ka teine tahtis teha sedasama.
Meie arusaamist minevikust on kujundanud 19. sajandi venestamiseaegne ilukirjandus ja vaikiva ajastu propaganda. Seetõttu oleme end ise ilma jätnud suurest osast oma ajaloost, mis polnud sugugi nii paha, pime ja kole, nagu meile on jutustatud. Kui sakslased oleks meisse, eestlastesse ja lätlasesse halvasti suhtunud, kas nad siis oleks sajandite jooksul pidevalt ära õppinud meie keeli ja lõpuks loonud meile meie kirjakeeled?
Lätlased on Kaupoga rahu teinud. Liivlaste kuningale on pandud hauatähis ja möödunud aastal oli Krimuldas kaks ajalookonverentsi, mis tema surma-aastapäevale pühendatud. Kaupo järeltulijad, von Lievenid (Kaupo sai paavstilt perekonnanime Liwe, Lieveniks muutis selle tema pojapoeg Nicholaus) ja teisedki, olenemata sellest, mis keelt nad täna räägivad, külastavad sageli Turaidat ja Krimuldat. Sealne maastik on täna sama imeline ja maagiline kui 800 aastat tagasi: kõige ilusam on seal aga sügisel. Gauja rahvuspargis on selgelt tunda, et meie vanad jumalad on alles! Turaida muuseum-reservaadi direktriss ja Krimulda pastor usuvad, et Kaupo hoiab neil silma peal... Lätlased on Turaida nime liivi keelest tõlkinud ja ütlevad selle kohta Jumala Aed, nad kannavad edasi liivlaste ajalugu ja mälestust. Koos peaksime suutma välja kanda ka baltisaksa vaate ajaloole ja mälestuse neist, sest vaid meie saame seda teha ja see on meie aukohus meie ühise Liivimaa ees.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv