Tõde ei põle tuleski

tekst: Evy Laamann Kalbus

Evy Laamann Kalbus oma Washingtoni kodus. Töötades 25 aastat Washingtoni Kongressi raamatukogus on Evy abiks ja toeks olnud paljudele eestlastele. Foto: erakogu

Minu nimi on Evy Laamann Kalbus. Olen VR I-3 kapten Paul Laamanni 96-aastane tütar. Elan Ameerikas, Washingtoni eeslinnas. Tahan kirjalikult jäädvustada tõsilood, mida isiklikult oma silma ja kõrvaga näinud ja kuulnud olen ja millest minu kodumaal ei teata ja vast ei tahetagi teada, sest suurem osa eesti rahvast on sellest ajast, kui mina ja mu vanemad seal elasid, nii põhjalikult muutunud.

Jookstes nagu surmahirmus raha ja võimu taga, parem töökoht ja kõrgem sissetulek on nagu mingi pirukapalavik, mille eest tuleb teistele jalga taha panna ja kasvõi üle laipade karata. Eestlane on muutunud roomajaks, joodikuks ja petturiks. Pole enam sirge selja ja sirge mõtlemisega rahvas, kes Vabadussõjas vanakuradiga elu ja surma peale võitles, aga ometi võitis!
Põgenesin kodumaalt koos emaga, kui Saksa väed maalt lahkusid. Jättes maha kodu ja kodumaa ja nendega koos ka isa, kes võitles Pitka võitlusgrupis. Saksamaal otsisin isa jalajälgi Berliini lahingutes, leidsin küllaltki palju sinimustvalges mehi, aga ei Pitkat ega oma isa.
Elu viis mind läbi India ja sealse väga verise kodusõja Ameerika mandrile ja töötasin pikki aastaid Washingtonis Kongressi Raamatukogus, kus koostasin maailma ainust terve-maa-raamatukogude bibliograafiat, mida müüdi üle terve maailma.
1956. aastal abiellusin Arvo Kalbusega, kelle isa oli üks Eesti Iseseisvuse Dokumendile allakirjutanuid ning hiljem mitmekordne kohtu- ja siseminister iseseisva Eesti valitsuses. Arvo töötas siis Eestis ETA peatoimetajana, kus tal oli ühtlasi asja Toompeale nii Propagandaministeeriumi kui presidendi tööruumidesse. Arvo isa Tõnis arreteeriti kohe Vene vägede Eestisse sissemarssimisel ja ta elu lõpetati kuklalasuga.
Arvole jäi hooldada suur eeskujulikkude talude rühma kuuluv talu Uue-Karistes, nimega Kaljapulga. Ta töötas nii edasi-tagasi Tallinna ja Pärnumaa vahel, olles abistatud ainult ühest ukrainlasest sõjavangist. Ta noorem õde Juta käis samal ajal ülikoolis põllumajandust õppimas, et hiljem oma oskust Kaljapulgal kasutada. Arvo põgenes Eestist 1944 ja vahepeatustega Saksamaa põgenikelaagris, jõudis ta Washingtoni ja läks õige varsti tööle Ameerika Häälde, olles seal ainukene, kes sama tööd juba varem kodumaal teinud oli. Kohtusime Arvoga Washingtonis ja abiellusime.
Juta Kalbus saadeti Tartu Ülikoolist Moskvasse „õiget põllumajandust” oma teadmistele lisama ja seal kohtus ta Eugen Ojamaaga, kes õppis ehitusinseneriks. Eugen oli tulipunane kommunist, samuti ta vanemad, kes olid Venemaal kasvanud ja optantidena pärast Eesti iseseisvumist Eestisse tulnud.

Tulipunased Ojamaad

Eugen Ojamaa vanemad tulid optantidena Eestisse Narva kaudu ja Eugen sündis Narvas 1918. aastal. Ta isa nimi oli siis Aleksejev ja ta ema oli sünninimega Elizaveta Bachmann. Nad abiellusid Narvas ja võtsid endale uueks nimeks Ojamaa. Ema võttis ka uue eesnime – Els. Mõlemad, nii isa kui ema, olid Venemaal hästi koolitatud, valdasid keeli, ema oli bürootöö alal spets ja ta eesti-saksa-vene keeled olid ladusad. Ema oskas lisaks raamatupidamist, kiir- ja masinkirja. Isa eesti keel ei olnud ladus ja Narvas elades õppis ta lisaks. Siis kolis abielupaar Ojamaa koos pisikese Eugeniga Tallinna ja õige varsti asus ta Toompeal Pätsi büroos kantseleiülemana tööle, kusjuures tema tegevuspiirkond haaras terve büroo koos seifi võtmete ja kogu sisuga.
Lugu kõlab, nagu mitteusutav, aga nii see justament oli, seda kinnitasid Tõnis ja Arvo Kalbus, kes Elsi oskusi ja teguviisi oma silmaga näinud olid ja mõlemad leidsid, et ta on haruldane tööjõud. Muidugi, mis õpitud, see õpitud! Siis kolis pereisa Petserisse elama. Kuulsime tema sealsest tegevusest palju hiljem, 1943.–1944. aastal Tallinnas elades, nimelt tolleaegselt Võru-Petseri prefektilt Tootsilt, kes juhtus olema Vabadussõjas minu isa Soomusrongil, KR 2. Maailm on väike ja juhus teeb oma töö. Aleksejev olnud Petseris üliaktiivne punase propaganda levitaja ja Hävituspataljoni organisaator. Muidugi, 1938–1939 oli Petseri eriti punaste poole kalduv ja sogases vees on „organisaatoritel” alati mugav ujuda! Siis järsku, aastal 1939–1940 tegi ajalugu ja saatus suure täispöörde meie maa ja rahva suhtes. Kommunism näitas oma õiget sihti ja nägu. Päts astus tagasi ja Laidoner seisis Narva avatud väraval ning juhatas Vene torumütsidega väed sisse. Kogu Eesti rahvas tardus. Olime nii tardunud, et ei saanud õieti aru, mis juhtumas ja juhtunud.
1941. aastal kogus Els oma lapsed, kes muide kõik peale Eugeni Toompeal sündinud olid, kokku ja katsus paaniliselt oma elukaaslasega Petseris kontakteeruda. See tal aga ei õnnestunud, kuna viimane marssis juba Hävituspataljoni ridades Tallinna poole. Keegi isamaalikult häälestatud eesti sõjaväelane tundis ta ära marssijate hulgas ja kustutas ta elu ära püssipauguga. Els ja lapsed kiirustasid sadamasse, sealt Nõukogude laevale ja nii ruttu kui võimalik Venemaale, kus nad lootsid pereisaga kohtuda, mis neil aga ei õnnestunud.
Oli juba ette kokku lepitud, et sõjakeerises pere lahkumineku korral jääb Eugen Moskva ülikooli õppima ja ülejäänud pere reisib Kaukaasia poole, kus tal oli kooliõpetaja koht ootamas. Poeg Eugen oli samaaegselt hästi kindlas kohas, kuna suur sõda oli puhkenud ning iga relvakandvas eas mees peab lipu alla astuma. Els mängis kooliõpetaja ametis rõõmsalt edasi kaugel Kaukaasias, ja kui Saksa väed 1944. aastal Eestist lahkusid, tuli ta 1945. aastal terve perega tagasi Eestisse ja asus elama Tallinna, Raua tänaval asuvasse Kindralite majja ja elas seal ka siis, kui mina 1973. aastal esmakordselt venelaste poolt okupeeritud Eestit külastasin.

Eesti punased lipud ja punane nägu

Eesti punased lipud ja punane nägu ehmatasid mind sõnatuks. Mitte ainult linna välimus oli kohutavalt muutunud, aga rahvas rääkis ja kõndis tänaval teisiti, rääkis valju häälega, nagu oleks tegemist kõrvakuulmise kaotanud inimestega ja trügis nii trammis kui ka bussis nagu metsloomad. Kogu elu oli mulle võõras ja vastik.
Nüüd aga tagasi Arvo noorema õe Juta juurde, kes kohtus saatuse tahtel Eugen Ojamaaga. Juta Kalbus, kes 1941. aastal suure hulga eesti rahva küüditamist pealt oli näinud ja ka isa kuklalasust teadlik oli, muutus üleöö punasemaks kui peet! Ta hakkas uskuma, et kõik, mida ta oli näinud, oli juhtunud selleks, et õiglasemast ja paremat ühiskonda luua ja kapitalismi maailmast kaotada! Kommunismi kuriteod, mõrtsukateod eesti rahva kallal, muutusid olematuks ja iga Lenini sõna oli kullast tehtud. Kasvatati tuliuut generatsiooni, kes uue elujõu ja tuliuue aatega maailma poriaugust välja tõmbab ja uutele radadele juhatab. Mingi illusiooni suunas, kus kõik inimesed on võrdsed ja armastavad üksteist nagu õed ja vennad. Eks seda ole ju varemgi teha püütud, aga kahjuks ja kõigi üllatuseks selgus, et inimesed kõigele vaatamata ei ole mitte tiibadega inglid, vaid tavalised kahejalgsed, kes eelistavad igaüks isemoodi nii ninaesist kui ka voodikohta ja jalanõusid.
Uus Juta enam põllumajandusega ei tegelenud, ta oli ametis kirjakandjana, leidis, et ta nõnda nii maale kui ka rahvale lähedasem ja kirju postkastidesse asetades on päriselt kontaktis inimestega ühekaupa. Selline oli uus Juta, mitte enam see eelmine, kelle soov oli Kaljapulga talu. Eeskujulik talu, kuhu turiste üle ilma vaatama toodi, kus maasikapõllud varasuvel punetasid ja uibuaiad hiljem otse lookas noppijaid ootasid.

Tulin oma isa jalajälgi otsima aastal 1973

Minu abikaasa Arvo isa, Tõnis Kalbus, oli Eesti Vabriigi ajal tunnustatud advokaat, kohtu- ja siseminister. Hukati Sosva vangilaagris 20. märtsil 1942. Arhiivifoto

Tahtsin oma isakese jalajälgi leida, mõtlesin, et kui leian kuidagi Pitka haua, siis saan mingi nipiga suuremad avalikud matused korraldada ja järsku tuleb kohale ka mõni inimene, kes minu isa kohta kasvõi piskut teab. Nii mõtlesin. Muidugi eksisin rängalt, sest Nõukogude Eesti on hoopis teine kontinent, mida enesele väga pikki aastaid olin ajju kloppinud. Olin ühe mehega, kes kirjutas raamatuid Pitka kohta, küll väga tagasihoidlikult proovinud kontakti võtta, kasutades selleks kolmandaid isikuid. Tuhkagi. Viru hotelli astudes paigutati mind 21. korrusele ja ma teadsin, mis see tähendab. Aga ikkagi lootsin. Raamatu kirjutaja ei tulnud üldse kohale. Nüüd tean miks. Oli selline inimene, nagu kõik teised nõukalased. Mitte just aumees, vaid mingisugune udukuju, kes kerkib ja udutab ja valetab ja varastab veel lisaks. Neid leidub seal tõesti rohkem kui silgukesi pütis. Aga ma leidsin Pitka haua. Käisin pisitasa kohta vaatamas ja arvasin, tulgu või tökatit, selle õnne­leiuga võtan midagi ette ja ikka saan uudiseid isa kohta! Telefon helises kogu öö ilma punkti ja komata. Ladusin terve kohvri sisu otsa ja toppisin puuvilla kõrvadesse. Elasin üle.
Esimene visiit oli Arvo ema juurde. Ta elas Juta ja Eugeni juures ja oli nii küürus ja kõver, nagu uuriks tuhmunud silmadega asfaldis liivateri. Olin talle enne tulekut kleidi õmmelnud, aga ta ei saanud seda kuidagi kanda, sest tal puudus inimese vorm. Ta vaatas mulle suurte siniste silmadega nii otsivalt otsa, nagu tahaks minust läbi vaadata ja kusagil minu ja ookeanide vahel oma Arvot näha. Nägin tema kurbades silmades kogu Eesti rahva valu ja mu süda päris ulgus sees. Naeratasin.
Kohtasin muidugi ka Jutat ja Eugenit. Tavainimesed. Nagu robotid. Siin maal öeldakse, et pane viis senti automaati ja kohe hakkab naerma või nutma. Ostsin Arvo emakesele mustalt turult jääkapi. Nägin, kuidas seda pisikeses veomasinas kohale sõidutati. Sama müügimees oli sohvriks.
Eugeni suguselts talutas mind Estoniasse ooperisse. Olin omale mitte silmapaistva, aga arusaadava sinimustvalge kleidi nikerdanud ja kandsin just seda. Ooperirahvas vaatas, keeras ümber ja vaatas uuesti. Eugeni pere ka vaatas ja naeratas virilalt. Nagu kass, kui talle saba peale astud.
Olin Virus tizurnajatega sõprust teinud. Need korjasid mulle koduteelt maasikaid. Nagu taevasina ja mesi segamini. Needsamad õpetasid mind, et kui juhtud liiga hilja õhtul tagasi tulema, sõida liftiga nii sügavale, kui läheb ja muudkui mine naeratades leti juurde. Nad olevat sealsetega nii kokku leppinud. Juhtus, et jäin jälle hiljaks. Astusin lifti. Oli palju rahvast. Vaatasid minu kingi ja kohe küsisid, kui sügavale tahad minna: mina kohe vastu, et olen teel põrgu – tahate, tulge kaasa. Tulidki kaasa. Kõik. Suurest uudishimust kingade vastu.
Katsusid ükshaaval mu rahakotti, kingi ja seelikuriiet. Olin jälle sinimustvalges. Käisin Lydia haual ja varastasin sealt mõne supilusikatäie mulda. Kodus jagasin teelusikaga soovijaile. Milline imeilus ja vaikne koht on Metsakalmistu! Imeilus, aga väga valus. Nagu mets üleni täis valu. See kõik juhtus aastal 1973. Arvo emakene suri järgmisel aastal.

Külastame Arvoga kodumaad aastal 1993

1993. aastal lendasime Arvoga koos kodumaale. Kuna Arvo oli ootamatult 1966. aastal ajurabanduse saanud, ei lubanud ta tervislik olukord kuidagi 1973. aastal kodumaad külastada.Pidin teda aastaid ravima, enne kui ta pisitasa jälle oma jalgadel kõndida sai.
Niisiis aastal 1993 otsustasime, saagu, mis saab, kodumaale tuleb külla minna, enne kui kõik sugulased seal on manala radadele suundunud. Arvo vend Endel ja poeg Tõnis olid meil küll Ameerikas külas käinud, aga tahtsime mõlemad VABA EESTIT oma silmaga silitada. Arvo emakene oli selleks ajaks juba elavate hulgast lahkunud, samuti tema kommunistiks muutunud tütar Juta. Meil USA-s varem külas olles karjus ta Arvole näkku, et nende isa, mitmekordne kohtu- ja siseminister, oleks kindlasti kommunismi kapitalismile eelistanud, kui talle selleks võimalust oleks antud. Tõnis Kalbus seenioril jäi see võimalus kahjuks kasutamata, kuna ta 1941. aastal Vene­maale küüditati ja kohe maha lasti.
Arvo läks oma õe Juta juttu kuuldes nii vihaseks, et oleks ta samas kägistanud. Lükkasin siis ta kogu jõuga teise tuppa ja keerasin ukse lukku.
Niisiis maandusime 1993. aasta suvel Tallinna lennuväljal. Viisime kohvri Viru hotelli ja hakkasime ringiratast suguvõsa liikmeid külastama. Arvo oli viimsed aastad Tallinnas elades ETA peatoimetajana töötanud ja kuidagi oli kõmu sellest Tallinna imbunud. Suur osa selle ametikoha uusi liikmeid külastas meid ja minul oli huvitav neid jälgida. Nad otse nagu nuusutasid Arvot, mõõtes silmadega iga ta riietuse osa, eriti kingi. Nende ja Arvo käitumine oli aga nii erinev, nagu oleks nad tulnud erinevatelt kontinentidelt. 50 aastat oli inimesed nii erinevaks muutnud, et raske oli uskuda, et nad pärinevad samalt pisikeselt maalapilt ja kasvasid ning sirgusid sama rahva keskel. Aeg ja ümbrus teevad oma töö. Külastasime surnuaedu, silitasime kalme ja valasime pisaraid nagu vihma.
Arvo tahtis kangesti külastada oma vanemate kodutalu Mulgimaal, mida nüüd Eugen, kadunud Juta elukaaslane, majandas ja hooldas. Sõitsime kohale. Meie ees avanes ringtee, viies meid kena häärberi ette, nimega Kaljapulga. Vennad Arvo ja Endel olid oma noorpõlves olnud sellesama ringtee korrastajateks, riisujateks ja kitkujateks. Vanaisa, ema isa, oli selle hoone ehitamiseks oma kätega savi mullast eraldanud, seda päikeses ja tules küpsetanud ja nii oma kätetöö ja sugulaste abiga maja valmis meisterdanud. Astusime Arvoga sisse, esikus kees suur katel seatoitu. Tarre astudes avanes silmade ees lai ja avar elutuba, kus pesu nööridele kuivama oli riputatud. Laest vaatasid vastu kaks suurt mustavat auku, kus arvatavasti kunagi kroonlühtrid olid rippunud. Aknaklaasid olid küll terved, aga nii läbipaistmatud, et avar saal paistis hämarusse peitu pugevat. Kõrvalruume me ei külastanudki, Arvo tegi täispöörde ja jalutasime tagasi õue, kus paistis päike.
Arvo oli mulle varem palju sellest hoonest pajatanud, kus tihti Üliõpilasselts Raimla koosviibimisi oli pühitsetud ja aktusi peetud.
Sead ja kanad jalutasid õues, traktor seisis kuuri ees, sõitsime tagasi Tallinna, teel mitte sõnagi rääkides. Olime mõlemad sõnatud. Virusse jõudes ja lifti astudes kargas mõte ajju, et miks sedapuhku meile majutamiseks mitte 21. korrust ei pakutud, nagu minu 1973. aasta külaskäigu ajal. Vastus jäi saamata, aga mõtted tiirutasid ringi. Ometi oleksin pidanud taipama, et esimesest külaskäigust kodumaale oli möödunud 20 pikka aastat, mis vahepeal igavikku hiilinud ja 21. korrus ei ole enam see, kuhu kahtlased väliskülalised paigale panna, et neil vaikselt silma peal hoida.

Ojamaad nimetasid ennast tsaarideks

Evy Laamann Kalbus on oma isa Paul Laamanni eluloo kirja pannud raamatusse „Ühe eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann, reserv-kapten vabadussõjaaegse kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem”

Üks osa Ojamaade perest oli, uskuge või mitte, New Yorgi lähedale elama kolinud. Arvo vend Endel kirjutas meile sellest ja suurest uudishimust olime nende ukse ees. Leppisime autos kokku, et ei räägi sõnagi poliitikast, vaid jahvatame niisama maast ja ilmast. Kohale jõudes võttis pereisa meid aga jalamaid vastu uudisega, kui hea töökoht tal Tallinnas elades oli ja kui väga hästi ta teenis ja et 6-toaline korter oli tal Kadriorus ka. Kuna mina ka seal läheduses Pitka staabis elanud olin, siis tõusid mul kohe antennid püsti. Küsisin, kus ta just täpselt elas ja ta hakkas kokutama, aga kohe ka plahvatas, et ta just ei mäleta, aga ta teenis rohkem kui teised. Küsisin miks ta küll nii hea elu Tallinnas lõpetas, et siia närusesse Ameerikasse elama asuda. Ausalt öeldes pabistas ta nii, et mu närv hüppas üle ja ma küsisin, kas ta on siin spioneerimas. Ta kargas püsti ja mõmises midagi närudest kapitalistidest. Ma pakkusin talle, et seisan rõõmuga pühapäeval Eesti Kiriku ees Arvo kaabu käes ja kogun talle tagasisõidu raha Punasesse Paradiisi, kui ta lubab, et kunagi tulevikus enam iialgi oma punast nina siia kapitalistide maale ei pista. Sellega lõppes meie külastuskäik Ojamaade juurde.
Elsi ja Eugeni järeltulijaid on palju ja väga huvitavaid. Nad käisid meil Washingtonis ühe- või kahekaupa külas ja kuna nad Jutat „oma meheksˮ pidasid, siis arvasid, et ka meie oleme Juta verd. Mul on „Käsiraamat Nõukogude Eesti 1976ˮ, seal on kõik Ojamaad nagu tinasõdurid reas, lk 139. Omavahel nad nimetasid endid Tsaarideks, nagu Muusika Tsaar, Kirjanduse Tsaar, jne. Tervelt üheksa nime! Ma tõesti ei usu, et midagi nende elus muutunud on. Olid nad uhked tsaarid siis, on nad midagi sarnast ka praegu. Jälgides nõuka rahva kiikumist ja liikumist üles-alla, oleks päris huvitav teada saada, kus ja mis nad on teinud ja mida praegu teevad. Aga ma nagu päriselt ei tahagi nende eludesse pilku heita, sest mul on okse kurgus. Kas meie rahvas on tõesti muutunud? Kas kogu meie maa rahvas magab nagu Lumivalgekese jutus, vaatab pealt kui meie paremad pojad tuhandete kaupa välismaale kolivad? Ja ometi, kui näiteks mina oleksin kuidagi tapatalgutest nõukogude ajal pääsenud ja oleksin olnud sunnitud seal elama, siis leiaks ma nüüd, oma 95. eluaastal kuidagi tee sealt vale ja altkäemaksu maalt minema kolida. Ei ole õige süüdistada lahkujaid, sest praeguses Eestis saab rõõmsalt elada ainult pugeja, joodik, varas ja valeraha tegija.