Rahvuslik lein ja vene kojamehed

tekst: Elmo Ant

Juba viimased kolm aastat olen ühel ja samal päeval, lootusega seda enam mitte kunagi näha ja tunda, pidanud tõdema, et miski siin riigis ei muutu ega sünni ilma selgituseta.

Üks vähestest kuupäevadest, mis haavana paljude eesti perede ajalukku on süüvinud, jääb tänaseks juba 77 aasta taha. Juunikommunistide ja nende Moskva leivaisade poolt Eesti Vabariigi ja eestlaste kui „kodanliku elemendiˮ likvideerimiseks käivitatud genotsiidi esimene ja pikalt ettekavatsetud operatsioon sai oma võika alguse. Oli 14. juuni 1941. Tuhandetele süütutele ohvritele saatuslik kuupäev. Ajaloos unustamatu kuritöö.
Juba 1949. aasta märtsis toimus teine, operatsioon „Priboiˮ nimetuse all tuntud genotsiidiakt eestlaste aadressil. Aga tänaseks on riikliku leinapäevana peetud vajalikuks ka seaduses täheldada vaid ühte neist päevadest. Selleks on tänini 14. juuni, mis on ametlikult kuulutatud üleriiklikuks leinapäevaks ja kantud nõnda ka kalendritesse.

Leinapäeval vardas pidupäeva lipp

Tallinnas Nõmme linnaosana tuntud, kuid kunagise eeskujuliku Nõmme linna turuplatsil lehvis sel päeval rahvuslipp oma täies ilus ja piduehtes! Masti kõrgeimasse tippu tõmmatuna, ilma leinalindita, ilma poolde masti jätmata. Sama kordus ka kõikide Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu korpuste majade puhul, jätkuvalt, läbi kõigi viimaste aastate ka riikliku ameti, Terviseameti ja Tervise Arengu Instituudi peamajal. Vaatamata sellele, et otse vastas ja kõrval on alati eeskujulikult leinamastis lipud nii EELK diakooniahaigla kui ka kirjastuse Koolibri õues.
Milles on küsimus, miks eiratakse nii seadust kui ka inimlikku leina?
Põhjused on peidus meie hoolimatuses. Eestlased on minetanud peremehetunde ja peremeheks olemise oskused!
Kui teatavad ametid, sellised nagu kojamees, postiljon ja valvur, on Eesti Vabariigis pigem venelastele „reserveeritudˮ ametid, siis pole imestada, et riiklikul leinapäeval tõmmatakse masti pidupäevalipp!
Niisiis tuleks korralda üleriiklik kursus Eesti Vabariigis tegutsevatele kojameestele! Või piisaks ehk sellestki, kui venekeelsed meediakanalid Eestis, sealhulgas venekeelne Delfi teevad iga-aastaselt, enne 25. märtsi ja 14. juunit, sellekohase seletuse, miks ei tuleks leinapäevil tõmmata trikoloori täismasti.
See on solvav, ängistav ja vihale ajav, mitte vähem kui lolliksõppinud või valitsevalt klikilt tellitud arvamustega ülesastuvad teadlased ja pseudoteadurid – veel hiljuti väitis üks Sutropidest, et rukkilill olla natsisümbol! Et siis kommunismiohvritest saatusekaaslased, kel õnnestus Siberi põrgulikest aastatest naasta tagasi kodumaale ja pärast taasiseseisvumist pälvida president Lennart Merilt, austusavalduseks „Murtud rukkililleˮ märk, on samuti natsid?
II maailmasõda oli laastav nii ühele kui ka teisele poolele, ometi ei teinud see, miljoneid haaranud ja hävitanud inimkonna hullus, lõppu kommunistide inimvihkajalikule ideele hävitada kogu väikerahvaste eksistents.
Tuleb ikka ja jälle meenutada, et 1987. aasta Hirvepargi sündmusega seonduvalt oli suurimaks Eestit puudutavaks sõnumiks mitte ainult MRP avalikustamise nõudmine, vaid just see, mis läbi Lagle Pareki suu ja mõtte avalikkuse ette toodi: „Vaja oleks kõigi kommunismiohvrite mälestamiseks midagi teha!” (tsitaat 1987. aasta Hirvepargi kõnest). Seejärel, 1988. aasta pöördelistel päevadel tekkisidki spontaansed mälestusmiitingud Tartus, Elvas, Võrus, Tallinnas Nõmmel, Tapal ja Põlvas, Põltsamaal ja Pärnus ning paljudes teisteski väiksemates paikades. Aga kus me oleme praegu?