Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing
EVSÜ – 100

tekst: Peep Varju
endise riikliku komisjoni ORURK tegevesimees

Meenutus 31. augustist 2017, mil Pilistvere kivikangrus avati Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu mälestuskivi.

Jätkame ülevaadet tänavu saja aasta möödumist tähistanud Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu (EVSÜ) tegevusest.

Algusosa K&E 3-2017

Eesti Vabariigi õigusaktid ja dokumendid, mida ignoreeris Max Jakobsoni rahvusvaheline komisjon on järgmised:
1. Eesti Riigikohtu lahendid endiste Eesti sõjameeste õigeksmõistmisel aastatest 1993, 1994 ja 1995. Riigikohus tunnistas kõiki Suvesõjas 1941 peetud metsavendade ja partisanide võitlusi vabadusvõitluseks oma kodumaa kaitseks ja võitlejaid vabadusvõitlejateks.
2. Riigikogu otsus 18. juunist 2002 kuulutas toimepandud inimsusevastaste kuritegude eest hävituspataljonid koos teiste repressiivorganitega kuritegelikeks.
3. Eesti Kaitsepolitsei avalikustatud uurimus 36. Eesti Rindepataljoni kohta lükkas tagasi kõik rahvusvahelise komisjoni jt uurijate süüdistused eesti sõjameeste osavõtust juutide mõrvamisest Valgevenes 7. augustil 1942. Kaitsepolitsei aruandes on väga selgelt fikseeritud kindel seisukoht: „Ajaloolise tõe ja süüdlaste selgitamisel ei allu Kaitsepolitsei mitte mingile survele ega lase end kaasa kiskuda väljaspool Eestit lähtuvatest propagandakampaaniatest.ˮ
4. Riigikogu komisjon ORURK esitas 2004. aastal Valge raamatu aruandena samasuguse järelduse 7. augusti 1942 episoodi kohta, nagu oli teinud Kaitsepolitsei.
Eesti rahvas peab teadma tõde neist sündmustest, et jääda väärikaks oma kangelaste austamisel! Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Eesti Memento Liitu taotlusel tegi sõltumatute ekspertide komisjon viis aastat tagasi õigusliku hinnangu Max Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni uurimistöö kokkuvõttele, mida aastaid oli levitatud internetis eesti, inglise ja vene keeles. Hinnang oli selline, et rahvusvahelise komisjoni raport Saksa okupatsiooni kohta Eestis pole ajaloofaktidele toetuv tõsine uurimistöö, vaid ebapädev uskumustele toetuv lugu. Raport püüab sisendada usku, et Eesti Vabariigis Riigikogu otsusega kuritegelikuks kuulutatud organite dokumente kasutades saab eestlasi süüdistada natsikuritegudes. Ühtegi fakti oma süüdistuste kinnituseks pole esitatud. Süüdistades eesti rahvast tervikuna kaasosaliseks neis kuritegudes, kaotab raport tõsiseltvõetava dokumendi maine, sest kriminaalõiguses puudub selline mõiste nagu rahva süü. Õiguslik hinnang avaldati 2012. aastal raamatus „Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat.ˮ
M. Jakobsoni komisjonile uurimistöid teinud Eesti ajaloolaste eksimusi on raske mõista ja selgitada. Kriminalistide Rauno Võsaste ja emeriitprofessori Herbert Lindmäe mitmes töös hoolikalt üle kontrollitud faktide järgi tuleb arvata, et tegemist saab olla ebaprofessionaalse tööga. Selline pealiskaudne suhtumine okupatsiooniaastate lähiajaloosse sai alguse kohe pärast Eesti taasiseseisvumist, kui kolm eesti ajaloolast koostasid Eesti ajaloo õpiku koolidele. Mäletan hästi, kuidas riikliku uurimiskomisjoni esimees Jaan Kross oli šokeeritud just nimelt Suvesõja 1941 kirjeldusest õpikus, mis oli otsekui maha kirjutatud nõukogudeaegsest variandist. Õpiku tekst kirjeldas metsavendi metsikusi toime pannud võitlejaid, samal ajal vaikiti maha hävituspataljonide massilised mõrvad ja nende kohta kirjutati, et võitluste käigus olevat tulnud ette ka kuritegusid. Järgmise küsitava väärtusega ning eksitavaks uurimistööks sai Indrek Jürjo raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjalˮ. Autor uskus peaaegu kõike, mida eesti patrioote hävitanud julgeolekutöötajad olid kirja pannud. Kümneid väidetavalt KGB agentideks värvatud tuntud inimesi avalikkuse ette tuues ei kahelnud uurija kordagi loetud dokumentide tõele vastavuses ega osanud või tahtnud leida teisi allikaid, mis kinnitaksid tema loogilisi järeldusi. Piisas aga kogenud kriminalisti Rauno Võsaste 18 aastat hiljem tehtud kontrollimisest ühe tuntuima väidetava agendi, nn formulaartoimiku Müller peategelase kohta, et saada vastuvaidlematult selgust neis fabritseeritud valedes. Mina olen riikliku komisjoni töötajana paarkümmend aastat tagasi seda toimikut lugenud ning kinnitan kriminalisti järeldusi. Meie ajaloolaste poolt tänini tõeseks peetav võltsingute kogumik Müller oli hulgaliselt täidetud nendest propagandistlikest süüdistustest ja valedest ning väljamõeldud lugudest, mida vanemale põlvkonnale 1960-ndate aastate ajalehtedes näidisprotsessidel hulgaliselt serveeriti.
Kahetsusega tuleb märkida, et Eesti riik on taganenud kohustusest samaväärselt hoolitseda kõigi sõjainvaliidide eest. Ilmselt välisest survest tingituna ei peeta enam vajalikuks anda toetusi vales mundris Eesti eest võidelnud sõjameestele. Kaitseministeerium on viimastel aastatel keeldunud toetamast EVSÜ-d ja nooruke õiguskantsler, kes pole läbi elanud eesti rahva kannatuste aastaid, unustab meie riigi juriidilise järjepidevuse. Õiguskantsler söandab kirjutada vastuseks hallipäistele sõjaveteranidele, et okupeeritud Eestis kodanikualgatuse korras Saksa okupatsiooni ajal isamaa kaitseks välja astunud meeste ja tänaste sõjainvaliidide toetamise kohustust Eesti riigil pole! Eesti seadusliku riigipea, presidendi ülesandeis peaministri Jüri Uluotsa üleskutse eestlastele võitlusse astumiseks on järsku unustatud. Sellele pole muud lisada, kui seda, et eesti rahvas on alati südames kandnud sõjamehi, kes oma tervise ja elu on andnud isamaa altarile. Seda kinnitavad alates Vabadussõjast rahva omaalgatuse korras püstitatud sajad mälestusmärgid. Kui kommunistid septembris 1940 hakkasid hävitama Vabadussõja mälestusmärke, siis leidus kõikjal Eestis patrioote, kes peitsid pooleks sajandiks maasse lõhatud sambatükid. Niisamuti taastati rahva omaalgatuse korras ja esimesel võimalusel enam kui sada purustatud mälestist.
Tänavu 30. septembril saatsime viimsele teele nüüdseks legendiks saava vabadusvõitleja Hendrik Arro, Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimehe. 92-aastaselt lõppes viimase Eesti sõjalenduri, 1944. aasta Eesti kaitselahingutes 63 lahinglendu sooritanud võitleja väärikas elutee. Vabatahtlikult juba 18-aastaselt, pärast sõjaolukorras lühendatud ajaga väljaõppe saamist oligi H. Arro sõjalendur ja üks nooremaid oma lennuüksuses, 11. Öiste pommitajate grupis. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal loeti võitlust Eesti eest nõukogude isamaa reetmiseks ja H. Arrole mõistis tribunal karistuseks 25 aastat sunnitööd poliitvangide erilaagris Magadanis. Pärast vangistusest vabanemist suutis H. Arro erakordselt palju korda saata: teadlasena ja põlevkivienergeetika arendajana avaldas arvukalt uurimusi, juhatas 30 aastat soojustehnika laboratooriumi Tallinna Tehnikaülikoolis, oli mitmekülgne sportlane ja kohtunik ning pärast Eesti Vabariigi taastamist sai temast vabadusvõitlejate ja lennuväelaste organisatsioonide üks juhtidest. H. Arro oli viljakas ja lugupeetud autor, kes avaldas raamatuid meie lennuväest ja säilitades terava mõistuse elu lõpuni kirjutas palju meeldejäävaid artikleid meie sõjaajaloost ning vastupanuvõitlusest. Leinatseremoonial Pärnamäel oli väga palju inimesi, kes tulid austust avaldama Eesti vabaduse eest võidelnud lendurile Hendrik Arrole.
Tänavu 22. novembril saadeti Tallinna Jaani kirikust viimsele teele Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu esimees, vabadusvõitleja, emeriitprofessor Jüri Teras. Tema läks 1941. aasta sügisel 17-aastaselt vabatahtlikuna 84. Eesti Julgestuspataljoni koosseisus Idarindele. Oktoobris 1943 sai ta 660. Idapataljoni võitlejana haavata lahingutes Leningradi lähistel. Pärast Eesti Vabariigi taastamist pühendas Jüri Teras end täielikult sõjainvaliidide väärika ühingu Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu tegevuse käivitamisele ja juhtimisele. Kõrgele eale ja halvenenud tervisele vaatamata suutis ta juhtida kõiki ühingu 100. aastapäevale pühendatud üritusi. Viimasena neist 10. septembril 2017 Tallinna Jaani kirikus toimunud EVSÜ 100. aastapäeva pidulikku kontsert-palvust. Alates 17. detsembrist helisevad Tallinna Jaani kiriku tornis uued kontsertkellad ja üks neist on Jüri Terase algatusel annetatud sõjainvaliidide ühingult.
On lahkunud teineteise järel kaks väärikat vabadusvõitlejate organisatsioonide juhti. Aga nad jäävad meiega veel kauaks nii kirikukellade helides kui ka Hendrik Arro surmaeelse viimase läkitusega relvavendadele, mis avaldati ajalehes Memento Teataja. Tsiteerin: „Nüüd, kus meid on juba väga vähe järele jäänud, tahaksin teid kõiki õnnitleda ja tänada, et pidasite vastu kõik katsumused ja säilitasite vabade eestlaste vaimu. See näitab, et olime tõeliste meeste väärilised. Ja loodame, et kunagi tulevad põlvkonnad, kes oskavad meie poolt tehtut hinnata. Elagu Eesti!