31. augustil toimus Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu mälestuskivi avamine Pilistvere kivikangrus.

EVSÜ – 100

tekst: Peep Varju

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing (EVSÜ) tähistas 11. septembril haruldast juubelit, sest täis sai sada aastat ühingu asutamisest.
EVSÜ on Eesti üks vanemaid ja auväärsemaid kodanikuühendusi ning on vanem kui Eesti Vabariik. Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing sai alguse Tallinnas Esimese maailmasõja päevil, pärast Veebruarirevolutsiooni, kui Venemaal valitses täielik kaos. Selles olukorras oskasid eestlased luua sõjainvaliidide ühistu, mis koondas kõik Esimeses maailmasõjas vigastada saanud sõjamehed.
Kokku tulnud umbes saja sõja­mehega ürituse organiseerijateks olid Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska, Tallinna hoolekande osakonna juhataja Voldemar Päts (tulevase Eesti presidendi Konstantin Pätsi vend) ja Aleksander Kask. Ühistu põhikirja järgi sai eesmärgiks Esimeses maa­ilmasõjas invaliidistunud sõjameeste ja nende pereliikmete materiaalne ja moraalne toetamine, invaliidide ameti­alase väljaõppe korraldamine ning abi töö leidmisel. Stardikapital saadi riigilt ning annetustena mitmelt seltsilt ja eraisikutelt.
Töö läks hoogsalt käima: loodi töökojad invaliidide väljaõppeks ja töötamiseks, asutati ühiselamud jms. Pool aastat hiljem katkestas Saksa okupatsioon tegevuse, varad rekvireeriti, töökojad ja ühiselamud suleti. Pärast Saksa okupatsiooni alustati otsekohe uuesti ning Vabadussõja karmidele tingimustele vaatamata taastati vanad ja avati uued töökojad. Ühistu reorganiseeriti 1921. aastal Vigastatud Sõjameeste Ühinguks ning uus põhikiri kinnitati 9. jaanuaril 1922.
Ühingu liikmeteks võeti kõik eesti sõjainvaliidid, kaasa arvatud Vene-Jaapani sõjas invaliidistunud mehed. Ühingu liikmete arv ulatus üle 5000, neist Vabadussõjas sai haavata umbes 2600 sõjameest. Riik toetas igal aastal ühingut kindla summaga, märkimisväärset tulu teeniti oma tööga. Valitsus kinkis 1921. aastal ühingule Tallinnas Tatari 3 asuvad hooned, kus asus Tallinna ühingu keskjuhatus. Ühingule kuulus talu ja puidutööstus Narva lähistel, pajuistandus ja korvmööblitööstus Tartumaal, kingsepatöökojad Narvas ja Tallinnas, limonaaditehas Valgas ja teised asutused.
Igal aastal korraldati sõjainvaliidide toetuseks üleriigilisi korjandusi, loteriisid, tasulisi pidusid ja väljasõite loodusesse. Eesti Post andis sõjainvaliidide toetuseks välja kaks postmarki. Ühingutel olid oma raamatukogud, neist suurim, umbes 2000 köitega, oli Tallinnas. 1935. aastal oli ühingul 14 osakonda. Ühingu kongressidel valiti auliikmeteks nt riigivanem Konstantin Päts, kaitsejõudude ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja Eesti Punase Risti president kindralmajor Hans Leesment jt.

Nõukogude okupatsioon katkestas Eestis ühingu tegevuse

Nõukogude okupatsioon 1940. aasta juunis lõpetas ühingu tegevuse teistkordselt. Võimu haaranud kommunistid keelustasid kõik Eesti kodanikuühendused, ühingu kinnisvara Tallinnas Tatari 3 natsionaliseeriti, varad tassiti laiali ja osakondade vabadussõjalastest juhid vahistati. Saksa okupatsiooni ajal taastus ühingu tegevus, sest juba 13. septembril 1941, kaks nädalat pärast Tallinna vabastamist punavõimust, andis Tallinn-Nõmme politseiprefekt loa tegevuse jätkamiseks.
1944. aastal alanud teine Nõukogude okupatsioon katkestas Eestis ühingu tegevuse enam kui pooleks sajandiks. Nõukogude okupandid ei suutnud täielikult hävitada meie ühingu tegevust! Tahaksin rõhutada meie teise, 1944. aasta vabadussõja kangelaste, Eesti rindeohvitseride suurt panust sellesse, et Läänes jätkus sisuliselt ühingu tegevus esimesel võimalusel kohe pärast sõja lõppu. Need samad 1944. aasta Eesti kaitselahingute kangelased, siin kodumaal punase propaganda valedega sõjakurjategijateks nimetatud rindeohvitserid Alfons Rebane, Harald Riipalu, Ain Mere ja ka kindral-inspektor Johannes Soodla, kes oli Vabadussõja kangelasena kahe Vabaduse Risti kavaler, nemad olid algatajad sõjas vigastada saanud eesti sõjameestele abistamise süsteemi taastamisel. Ja seda juba vangilaagrites lääneliitlaste okupatsioonitsoonis! Just nemad algatasid ja juhtisid hiljem paguluses üle kogu maailma toimunud annetuste kogumise kampaaniaid sõjainvaliidide heaks. Sõjas lahinguväljal kõrgelt hinnatud Eesti ohvitserid oskasid ka pärast sõda paguluses olla tegudega sellisteks juhtideks, kes väärisid kaasmaalaste sügavat austust. Lugupidamist süvendas sõduritega ühine saatus, kui esimestel pagulusaastatel Inglismaal töötasid kolonel A. Rebane, kolonel-leitnant H. Riipalu ja major A. Mere koos relvavendadega lihttöölistena tekstiilivabrikutes. Sõjainvaliidide eest hoolitsemisega on nad meile tänasel päeval suureks moraalseks eeskujuks, niisamuti kui lahingutes näidatud vapruse ja oskusliku juhtimisega.
Esimeseks eestvedajaks sai aga juba sõja ajal kindral Johannes Soodla abikaasa Irene Soodla, kes Eestist lahkumise järel saabus 1944. aasta oktoobris Goslarisse. Ta alustas aktiivselt eesti pagulaste abistamist, valiti Goslari Eesti Komitee esinaiseks ning selles ametis alustas ta tööd ka haavatute heaks. Pärast sõja lõppu asus I. Soodla tegutsema selle nimel, et eesti sõjainvaliidid saaksid õppida selgeks mingi ameti. See ülesanne ei osutunud lihtsaks, sest sakslaste poolel sõdinuid ei tahetud toetada. Lääneliitlastele tuli selgeks teha, et eestlased pole kunagi sõdinud läänerindel Lääne vastu. Eestlaste võitlus toimus päris sõja lõpuni idas bolševismi vastu. Kaalukaks ja otsustavaks argumendiks Briti sõjaväekomandandile Flensburgis oli kindral Soodla märgukiri 27. juunil 1945. Selle kirja teksti tutvustas eesti lugejale esmakordselt endine kriminaalpolitseinik Rauno Võsaste raamatus „Johannes Soodla VR II/2, VR II/3. Relva SS-i kindralˮ (Grenader, 2013). Toetudes paljudele seniavaldamata dokumentidele, näitab autor oma raamatus täpsete dokumentide ja faktidega veenvalt kindral Soodlat kui tõelist Eesti patriooti. Siinkohal tuletan meelde vähestele teadaolevat fakti, et Saksa okupatsiooni ajal oli kindral-inspektor Soodla varjatult ühenduses demokraatliku Eesti juhi peaminister Jüri Uluotsaga.
J. Soodla selgituste tulemuseks oli see, et UNRRA andis Briti Punase Risti kasutusse Eldingi lossi eesmärgiga rajada sinna Eesti sõjainvaliididele õppekodu. Irene Soodla juhtimisel alustati tööd nullist 21. oktoobril 1946 ja olukorras, kus tema mees oli sõjavangis ja poeg haiglas suremas. Kooli avamiseks Eldingeni lossis kasutas perekond Soodla kõiki oma säästusid ca 35 000 krooni ulatuses. Kindral J. Soodla vabastati vangistusest 21. veebruaril 1947. Seejärel töötas ta nõunikuna Briti sõja­väevalitsuse juures IRO peakorteris Lemgos kuni oktoobrini 1948.
1947. aastal suudeti Briti sõjaväevalitsuselt kooli jaoks eestlastele välja kaubelda võrdsed toidunormid Briti sõduritega. Hiljem sai invaliidide õppekodu direktor Irene Soodla IRO peakorterist korralduse vastu võtta ka Läti ning Leedu sõjainvaliide ning eestlaste õppekodu muutus Balti Invaliidide Õppekoduks. Vahepeal tuli kindral Soodlal anda mais 1948 tunnistusi Nürnbergi protsessil. Soodla jäigi vaid tunnistajaks, sest rahvusvahelise tribunali prokurörid ja kohtunikud ei leidnud tema Saksa okupatsiooni aja tegevuses kriminaalset süüd. Koos abikaasa Irenega juhtisid nad kahekesi aastaid sõjainvaliididele loodud õppe­kodusid. Ajavahemikul 1946–1951 lõpetas peamiselt perekond Soodla organiseeritud ja juhitud invaliidide kooli 786 sõjavigastatut, neist 182 olid eesti sõjamehed.

Ühistegevus sõjainvaliidide toetuseks

Vabas maailmas osutasid invaliidistunud sõjameestele mitmesugust toetust lisaks Punasele Ristile selleks loodud ühiskondlikud organisatsioonid. Eesti pagulaste asukohas Geislingenis loodi Eesti Sõjainvaliidide Koondis, mida juhtis aastaid Johannes Nassar. Saksamaal elavaid eesti sõjavigastatuid abistasid Eesti Abistamiskomitee New Yorgis, Eesti Abi Kanadas, Eesti Invaliide Abistav Naisring, Rootsis organiseeritud Eesti Sõjainvaliidide Kapital, välismaised Eesti Evangeelse Luteri Kiriku kogudused ning vabadusvõitlejate ühingud.
Pärast Saksamaa Liitvabariigi loomist 1947. aastal hakati vähemalt 30% töövõimest kaotanud meestele maksma riiklikku pensioni ja sellele lisandusid liidumaade omavalitsuste soodustused. 1952. aastal alustati Rootsis ja USA-s ülemaailmset rahakogumist sõjameeste kodu rajamiseks Saksamaal, et raske puudega Eesti sõjainvaliidid koondada ühtsesse keskusesse. Krundi asukohaks valiti Schönau Heidelbergi lähedal. Korjandusest võtsid osa eestlased kogu maailmas: Rootsist, USA-st, Kanadast, Austraaliast, Inglismaalt ja Uus-Meremaalt.
Enne Schönau sõjainvaliidide kodu esimese hoone avamist asutati Heidelbergis 15. veebruaril 1959 Vigastatud Eesti Sõjameeste Ühing (VESÜ) ning võeti vastu ühingu põhi­kiri. Valitud viieliikmelisest juhatusest sai ühingu ja invaliidide kodu juhiks Anatol Schmidt. 1964. aasta algul algatas kolonel Alfons Rebane New Yorgis Eesti Abistamiskomitee kaudu eestlaste seas korjanduse Sõjavigastatute Kodule teise hoone ehitamiseks. Ta soovitas seda teha Eesti Vabariigi 46. aastapäeval kui sümboolse kivi lisamist hoonesse iga toetaja poolt. Eesti pagulaste seas väga populaarse koloneli üleskutse andis erakorralise tulemuse ja Abistamiskomitee sai kanda Vigastatud Eesti Sõjameeste Ühingule selle aktsiooniga 3326 USA dollarit. Aktiivne pagulaste juht Harald Riipalu toetas samuti pidevalt sõjainvaliide oma tagasihoidlikest säästudest.
Kolonel Alfons Rebase eespool nimetatud üleskutse ühistegevuseks sõjainvaliidide toetuseks iseloomustab parimal viisil Eesti ohvitseride juhtivat osa ning nende kõrget moraali! Läänes üle maailma pagulaste annetustest kogutud rahast sai lõpuks ka teatud määral toetuskapital siin taas vabanenud Eestis 23. novembril 1991 taastatud Eesti Vigastatud Sõja­meeste Ühingule. Ühingu tegevuse taastamise eestvedajateks olid Eugen Vahar, Robert Telliskivi ja Harri Otsa, kes kutsusid kokku asutamiskoosoleku Tallinna Heliloojate Majja. Kokku tuli sadakond meest. Avakõnes tutvustas Eugen Vahar relvavendi 11. septembril 1917 Tallinnas asutatud Vigastatud Sõjameeste Ühingu ajalooga ning andis lühikese ülevaate õigusjärglasena Saksamaal Schönaus alates 1959. aastast tegutseva ühingu tööst. Asutajaliikmena oli kohal Välisõigusabi Advokaadibüroo juhataja Ivo Mahhov, kes lubas minimaalse tasu eest aidata koostada vajalikke dokumente pensioni saamiseks Saksamaa Liitvabariigi Sotsiaalametist. Koosolekul arutati läbi ja võeti vastu põhikiri ning valiti esimene sõjajärgne juhatus. Juhatuse koosseisu valiti: esimees Eugen Vahar, abiesimees Robert Telliskivi, liikmed Harri Otsa, Jüri Teras ja Rudolf Käärd.
Kui Saksamaal lõpetas liikmete vähesuse tõttu majandusliku tegevuse VESÜ, siis Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu USA-s esimees kolonel Ylo Anson oskas suunata osa raha Eestisse vigastatud sõjameeste ühingule. Teine osa kanti üle Saksamaalt Eesti Punase Risti arvele sihtotstarbeliseks kasutamiseks sõjainvaliididele ravimite jaoks. Oskusliku majandamisega ning pangalaenu abil on EVSÜ suutnud renoveerida ühingule tagastatud Tatari 3 kinnistul asuva hoone, taganud taastatud korterite välja üürimisega püsiva tulu ja kindlustanud läbi aastate oma liikmetele regulaarselt toimetulekutoetust. Suurimat toetust EVSÜ-le on osutanud Välis-Eesti pagulaste organisatsioonid ja väliseestlaste kogudused. Toetajate nimekiri on avaldatud 90. aastapäevale pühendatud juubeliraamatus „EVSÜ 90. Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing 1917/2007ˮ. Toetajaid välisorganisatsioone oli kokku üle kolmekümne.

EVSÜ 100. juubeliaastat tähistati tänavu patriotismipäeval, 31. augustil mälestussamba avamisega Pilistvere Genotsiidiohvrite Memoriaalis.

Avati sõjainvaliidide mälestuskivi

EVSÜ 100. juubeliaastat tähistati tänavu patriotismipäeval, 31. augustil mälestussamba avamisega Pilistvere Genotsiidiohvrite Memoriaalis. Kaunil suvepäeval Pilistveres toimunud tseremoonial pühitses sõjainvaliidide mälestuskivi Tallinna Jaani kiriku praost Jaan Tammsalu. 10. septembril 2017 toimus Tallinna Jaani kirikus juubeliaastapäevale pühendatud kontsertpalvus. Kui 10 aastat tagasi oli EVSÜ pidulikul tseremoonial kohal ka Vabariigi president T.-H. Ilves, siis seekord ei võtnud kutset vastu ükski vabariigi juhtivatest isikutest. Läbi sajandi eesti rahvast teeninud organisatsiooni ja tema liikmete, üle 90-aastaste sõjameeste-vabadusvõitlejate ignoreerimine riigi juhtkonna poolt ei ole kooskõlas euroopalike väärtuste ja sallivusega, mida eesti rahvale üha enam peale surutakse. Ütleme otse välja, et meie praegune juhtkond pelgab mis tahes kontakti vabadusvõitlejatega, kes olid eesti rahva hinnangul 1944. aasta kaitse­lahingute ja hilisema relvastatud vastupanu kangelased. Oma kangelaste mahavaikimine on häbiväärne ja tuletab meelde nõukogude aja terminit lömitamisest Lääne ees, millega nõukogude ideoloogia tembeldas eestimeelseid inimesi. Ei tahaks nii karme sõnu kasutada, aga kuidas siis nimetada juhtide ebasiirast suhtlemist oma rahvaga.

Eesti rahvas peab teadma tõde

EVSÜ juubeliaastal tuleb selgeks teha ja otsustavalt tagasi tõrjuda suur vale, millega on määritud meie 1941. aasta Suvesõja ja 1944. aasta kaitse­lahingute vabadusvõitlejaid, sest see võib selgitada taastatud Eesti Vabariigis levinud leiget suhtumist vabadusvõitlejaisse-sõjainvaliididesse.
Nimelt Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon (nn Lennart Meri Komisjon) Max Jakobsoni juhtimisel nimetas 2005. aastal oma aruandes natside sõjakuritegude eest Eestis vastutavateks Johannes Soodlat, Ain Meret jt Saksa armees sõdinud Eesti ohvitsere.
Hullem veel, 1941. aasta Suvesõja metsavendade ja partisanide rühmitusi nimetas rahvusvaheline komisjon venekeelses tekstis bandiitlikeks. Eesti­keelses tekstis aga võrdsustati suvesõja vabadusvõitlejaid bandiitlike hävituspataljonidega. Komisjon nimetas mõlemaid pooli … peamiselt eestlastest koosnevateks relvastatud salkadeks, kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel… Sellise propagandistliku laimuga solvab M. Jakobsoni komisjon Eesti vabadusvõitlejaid ja ignoreerib Eesti Vabariigi paljusid õigusakte.

Järgneb K&E 4-2017