Meenutusi elust Patarei vanglas..
Aeg ei peatu, elu kulgeb edasi mööda määratud rada

tekst: ILD RATAS
Fotod: Erakogu, wikipedia

Meie „puhkus” miilitsa keldris lõppes 1949. aasta detsembri alguses. Ees ootas uus „hotell” – Patarei vangla. Ei osanud aimatagi, kui palju alandusi ja üleelamisi meile osaks saab. Sõit kulgeb ikka ida poole, kaugele Siberisse – suure kodumaa parandusliku töö laagrisse.

Algusosa KE 3-2017

Sinnasõidul mõtlesin, et mingil hetkel möödume Suur-Laagri tänava otsast ja meie armas tädi ei aimagi, kui lähedale me talle jõuame. Tuleviku kohta ei osanud midagi arvata, miilitsakeldris kuuldud uudise põhjal ootas meid tagasisaatmine asumisele Darovskoje seloos. Mida me küll seal peale hakkame? Töökohta seal vaevalt leiame, kuna Mai oli pärast ema arreteerimist söökla kartulikoorija kohalt vallandatud kui rahvavaenlase tütar ja tagasi teda sinna kindlasti ei võeta. Mujale tööle saada ka vaevalt õnnestub, sest selles asulas mingit märkimisväärset tööstust ei olnud, oli paar kombinaati, kus ühes tehti kartulitärklist ja -siirupit, teises mustast plekist ämbreid, lehtreid ja muud majapidamises vajalikku. Oli veel raamatukogu, postkontor, haigla, aga arvata võis, et seal olid kohad kõik hõivatud. Keskkool oli muidugi olemas, aga kui polnud tööd, ei saaks ma ka edasi õppida. Tädi ei suudaks meid mingil juhul aidata, sest teadsin, kui raske oli raha kokku saada, et emale laagrisse pakk saata. Nüüd oli tädi üksi, ainuke palgasaaja.
Mai istus minu kõrval kinnises autos, ees ootamas Patarei. Ma ei uskunud, et meid seal kuigi kaua kinni peetakse, vast ehk ka napi nädala, siis kindlasti topitakse meid vagunisse ja algab sõit tagasi asumisele. Darovskojele lähim linn oli Kotelnitš, kus kindlasti oleks rohkem võimalust tööd leida, see oli küllalt suur raudteesõlm ja kindlasti oli seal ka remondi- või raudteega seotud tööstust. Minul oli 7. klass kiitusega lõpetatud, seega oleks võimalik mõnda õppeasutusse pääseda, kuulu järgi oli seal medõdede kool, mingi kutsekool ja veel üheaastased ehituskümnikute ettevalmistamise kursused. Äkki antakse luba sellesse linna elama asuda?
Patareisse jõudnud, andsid meie saatjad dokumendid kiiresti üle ja lahkusid, meie jäime süngesse, poolpimedasse ruumi seisma. Esimese asjana anti meile käsk tädi toodud kohvrid tühjaks teha ja asjad padjapüüridesse ümber laduda. Ju tädi teadis, et me ei jää kokku, sest asjad olid eraldi kohvritesse pakitud. Kästi sukahoidjad ja kleidivööd ära võtta ja kohvrisse panna, viimane lubati meile vanglast lahkudes tagastada koos sisuga ja seda tõesti tehti, kuigi alles palju kuid hiljem.
Meid lükati järgmisesse ruumi, mis oli paremini valgustatud, laua taga istusid naisametnikud, aga kohe topiti meid koos ühte kitsasse kappi, mis oli mõeldud ühele isikule, kahekesi oli seal võimalik seista tihedalt teineteise vastu surutult. Õhku oli vähevõitu, kuigi seinas olid ümmargused õhuaugud, aga nende läbilaskevõime ei olnud piisav. Kui kaua me niiviisi kokkusurutult seisime, ei oska arvata, ju töödeldi ruumis kedagi, keda me ei tohtinud näha? Lõpuks lasti meid välja, võeti sõrmejäljed, pildistati otse ja profiilis, siis lükati järgmisesse ruumi, kus toimetasid valges kitlis naisterahvad. Algas kõige alandavam protseduur. Anti käsk kõik riided maha koorida, katsuti ikka siit ja sealt, lasti teha mitu korda järjest võimlemisharjutust „kükki - püsti” – kui oleks olnud miskit lubamatut mõnda kehaõõnsusesse peidetud, oleks see välja kukkunud. Seejärel kamandati meid günekoloogilisse tooli ja valges kitlis olevus kontrollis, ega me äkki rasedad ei ole. Minu jaoks oli see alandamise ja mõnitamise tipp!
Lõpuks tohtisime riietuda, ukse taga ootas meid juba meeskonvoi ja algas lõputuna näiv rännak mööda koridore ja treppe ühest trellitatud uksest teiseni. Jõudsime uues korpuses asuvasse karantiinikambrisse. Et tegu oli uue korpusega, kus hoiti poliitvange, tähistas puitkilbiga varjatud aknaava. Karantiin pidi välja selgitama, kas meil äkki mõnd hirmsat nakkust ei ole! See asjaolu sai umbes nädalaga selgeks ja algas jälle rännak mööda treppe ja koridore. Kõik toimus jälle öösel, arusaamatu asi, miks ei võinud kõike päevavalguses toimetada, kui juba vangid olime – kellele see mäng vajalik oli?
Lõpuks lükati mind ühest mitme luku ja riiviga varustatud uksest sisse ja see langes mu selja taga kohe kinni. Mai jäi koridori, olimegi lahutatud. Kamber võttis mind vastu paljude inimeste unise nohisemise ja mõne norsatusega, õhk oli nii paks, et õhkuvisatud kirves oleks selles kindlasti lae all õõtsuma jäänud. Kujutasin ette, et kohe kargab mingi röövel mulle kallale, ei julgenud liigutada. Laes põlesid nõrgad lambipirnid, naridel magasid inimesed – vangid. Et akendel kilpe ei olnud, vihjas sellele, et oleme Patarei vanas, kriminaalidele mõeldud osas (muidugi jõudsid kõik need teadmised minuni hiljem). Lõpuks kutsus üks vaikne hääl mind oma nari alla pikali viskama, äratuseni olevat veel aega. Tegingi nii, aga uni ei tulnud. Kõik oli uus ja hirmuäratav.

Lisaks paksudele trellidele ja raudustele oli Patarei ala ka okastraadiga piiratud ning nurkades kõrgusid vahitornid.

Hommikul selgus, et kambriasukad ei olnudki teab mis elukad, vaid täitsa normaalsed inimesed. Stalini ajal oli imelihtne vanglasse sattuda ja seda ei peetud mingiks häbiasjaks. Piisas sellest, kui puudus sissekirjutus, seda nimetati passirežiimi rikkumiseks – karistus kuni kaks aastat vanglat. Igatahes Patareisse saabudes oli sissekirjutus automaatselt olemas koos ülalpidamisega! Minul tuli selles „pansionaadis“ veeta kuus kuud – unistus nädala pärast rongisõitu alustada purunes peagi kildudeks. Alguses ikka lootsin mingile imele, tellisin endale vangla raamatukogust (jah, see asutus oli seal tõesti olemas ja raamatute valik üllatavalt hea!) õpikuid, et välja pääsedes ja õpinguid alustades ei oleks ma teistest liiga palju maha jäänud. Kui taipasin, et neid õpikuid mul ilmselt niipea veel vaja ei lähe, hakkasin lugema ilukirjandust, seal oli palju raamatuid, mida vabaduses enam ei eksisteerinud, aga vangla raamatukogus vist ei taibatud neid kõrvaldada, lugesin Axel Munthe „San Michele“ raamatut ja Nobeli preemiaga pärjatud autorite sarja ja veel palju häid teoseid, ka venekeelseid. Kuue kuu jooksul oli selleks piisavalt aega.
Mõnel korral külastasin ka uurijat, kuigi midagi uurida ei olnudki, kapteni aukraadis isandat huvitas rohkem minu isa tegevus Eesti sõjaväes. Kahjuks ei saanud teda selles vallas aidata, sest isa mind oma tööd puudutavate teemadega ei kostitanud ja olin alles väike laps, kui ta juba Viljandisse määrati. Mees karjus minu peale: „Kuidas sa ei tea, ta oli ju sinu isa!” Oskasin vastata, et võib-olla on ka temal kodus väike tütar. Kas tema räägib tütretirtsule, millega ta tööl tegeleb? Vaevalt oleks last see teema huvitanud.
Igatahes sain teada, et olen puhtal kujul kriminaalkurjategija, paragrahv 82 lg 16, põgenemine. Ei olnud tähtis, kust kohast, kas vanglast, laagrist või asumiselt. Karistus ikka üks: 6 kuud kuni 3 aastat. Arvasin, et 6 kuud oleks tore küll, see aeg saab juba siin täis! Olin järjekordselt eksinud. Kui karistusele oli määratud mingi maksimum, siis alla selle naljalt ei antud.
Igatahes vangikambris õppisin paljud nõksud selgeks, kõigepealt selle, kuidas sukad ilma trippideta ülal püsivad! Selleks tuli leivast sõrmede vahel veeretada kuulike, see ahju vastas kuivatada ja siis selle abil sukasäär osavalt sõlme siduda. Sukad enam alla ei langenud. Miks sukahoidjad ära korjati, ei oska oletada, kleidivööd ja püksirihmad oli muidugi vaja ära võtta, sest nendega võis end näiteks üles puua! Kuidas seda oleks saanud sukahoidjaga teha? Teine nõks oli lusikavarrest noa valmistamine – jalutuskäigul maast leitud klaasikild sobis hästi seda teritama, nii et leiva lõikamiseks kõlbas küll!
Loodus on õnneks andnud meile kaasa kohanemisvõime, see on tõeline kingitus. Tänu sellele oleme võimelised igasse olukorda kiiresti sulanduma. Kambris oli palju väga toredaid, haritud ja erudeeritud inimesi, nendega vestlemine andis mulle hulganisti seda, mida koolis ei oleks õpetatud. Kahjuks ei kestnud need sõprussuhted kuigi kaua, sest eeluurimiskambris vahetus seltskond kiiresti.
Kes sai süüdistuskokkuvõtte kätte, lahkus õige pea meie keskelt, läks kohtusse ja sealt edasi nn mõistetute kambrisse. Pole neid enam kunagi elus kohanud, kuigi oleksin väga seda soovinud! Tulid uued inimesed, sõlmisime uusi sõprusi, nii see aeg kulus. Patarei oli ikka tõeline vangla, kuhu kuulusid paraskid, õnneks ahju taha ära peidetud, aga kambri poole avatud. Ka sealt levinud aroome ei saanud kuidagi varjata. Pärast äratust ja loendust viidi meid karjas väljakäiku, kus sai oma asju ajada, külma veega end natuke loputada. Kambri korrapidajate tööks oli paraskite tühjendamine, nende luuakontsuga pesemine ja neisse kloorilahuse valamine. See värk toimus samas vaimus ka õhtul pärast loendust. Miks meid kaks korda päevas pidi üle lugema? Ärge seda minu käest küsige! Minu arvamuse kohaselt Patareist põgeneda ei olnud võimalik. Lisaks paksudele trellidele ja raudustele oli ala ka okastraadiga piiratud ja nurkades kõrgusid vahitornid. Suur pluss oli see, et akendel polnud varjavaid kilpe, nägime merd ja kauget Pirita randa.
See oli eriti raske suvisel ajal, kui nägime Pirita poole vuravaid busse, vabu inimesi rannamõnusid nautima viimas. Kes küll minu tuttavatest seal sõitis – võib-olla minu suur armastus Karl. Missugune neiu küll nüüd temaga koos sinna suundub?
1950. aasta suvel sai minu eeluurimise aeg täis. Ühel ööl kutsuti mind koos asjadega välja koridori, kus mõningad „pikamaajooksjad” juba ees ootasid ja meile loeti ette, et vastavalt §-le 82 on Moskva troika meile annetanud kolm aastat priid ülalpidamist mingis suure kodumaa parandusliku töö laagris. Mind oli arstlik komisjon juba väga terveks tunnistanud, kõlbulikuks raskeks füüsiliseks tööks.

Ild Ratas, 1953. aastal

Lasnamäe tapivanglasse

Patareist viidi meid üle Lasnamäe nõlval asuvasse tapivanglasse. Seal oli kord hoopis lõdvem kui Patareis, saime ka päise päeva ajal tualetti minna, paraskid puudusid. Sealses koridoris kohtasin kord Patarei-aegset head sõpra, bioloog Helmi Otsvelti. Sellega meie sõprus lõppes. Kuhu tema sattus, ei tea.
Sealne elu möödus kiiresti. Aknad olid Tallinna poole, kogu linn koos Toompeaga oli meie vaateväljas, aga 24. juunil koguti meid suuremas hulgas vangla sisehoovile ja läks lahti sõiduks. Ülemiste jaama kõrvalteel ootas meid juba pikk rivi kauba­vaguneid, sinna minek ei võtnud kaua aega. Kohver oli mulle tagastatud, sukahoidja täitis oma ülesannet, ei olnud enam tarvis üheaegselt ülal hoida maha langevaid sukki ja ka pambukest tassida, nagu see toimus Patareis, mis nüüd oli juba minevikuks muutunud. Minu mälu hoidis ikka veel sellest kinni, mis sinna maha jäi. Kõigepealt armsad sõbrad, kellega koos ikka laulsime, kui vähegi võimalik, ja ka luuarootsust meisterdatud varrastega kudumine. Kudusin seal omale villased sõrmikud. Lõnga andis üks kena naine, kel oli varrastel kootud kleit. Ta harutas selle üles ja jagas kõigile kudumiseks lõnga! Hea inimene, olgu tal ometi õnne, et ta vabaks saaks. Aga tollal naljalt kedagi lahti ei lastud. Kes oli juba vanglasse sattunud, sellele ka sobilik paragrahv leiti!
Meenutasin Patarei firmarooga, mis koosnes halvaksläinud hapukapsastest ja soolalestast. Viimane oli supile lisatud vist küll puhastamata olekus, lestakonte oli seal rohkem, kui muid komponente. Huvitav, kuidas meid sel pikal teel toitlustama hakatakse?
Oli selge, et sõit ei saa lühikene olla, vagunis olid puha võõrad näod, paljud neist teadlikumad kui mina, teadsid rääkida, et meid viiakse kaugele Siberimaale. Kuskohast need andmed olid saadud, ei tea, aga tõeks nad osutusid.
Ühes vagunis pidi kindlasti olema keeduvõimalus, sest iga päev manööverdati rong mingile kõrvalteele ja igasse vagunisse toodi mingit suppi – kausid olid meil olemas, need jagati koos lusikate ja plekk-kruusidega juba Lasnamäel kätte. Millest see lobi, vangide keeles balanda, koosnes, ei tea, aga parem kui Patarei oma oli ta kindlasti.
Sõitsime öösel ja ka päeval, suurtest jaamadest mindi kuidagi nii mööda, et meie ešelon lihtrahvale silma ei torkaks. Vahel seisime üsna kaua. Ainuke tuttav nägu vagunis oli juba Patarei päevilt tuttav Ellake, kellega me sõbrad ei olnud. Korra tuleb temast ka edaspidi juttu. Ümbrust me eriti ei näinud, sest tillukesed aknaavad asusid kõrgel üleval ja sealt võis välja vaadata ainult akna kõrval aset võtnu. Arvan, et seal midagi väga huvitavat näha ei olnudki. Kui möödusime sildist, mis kuulutas, et Euroopa jääb selja taha, ees ootab Siber, ei tekitanud see meis mingeid emotsioone. Teadsime niigi, et sõit kulges ikka ida poole, ees ootamas suur Siberimaa. Ilmad olid palavad, ikkagi kesksuvi, higistasime ja vaevlesime janu käes, sest vett anti miskipärast jaopärast, kuigi jääkide väljutamine ei tekitanud probleemi, selleks oli vaguni põrandas auk ja seda läbiv plekktoru.
Siis peatati meie rong ühes suures jaamas, kuigi jaamahoonest piisavalt kaugel kõrvalteel. See oli suur linn Omsk. Vaevlesime umbses vagunis teadmata aja, kella ju kellelgi ei olnud. Lõpuks lasti ka meid välja – rivistati viisikute kaupa üles ja teatati, et läheme raudtee sauna. Enne meid olid mehed juba ära käinud, sellest see pikk ootamine. Oli tõesti mõnus üle hulga aja end korralikult pesta, kuigi kiirustades, sest kogu meie seltskond ei mahtunud korraga pesema. Riided, mis seljast võtsime, läksid täipõrgusse, neid putukaid kardeti paaniliselt. Ei puudunud ka selles saunas need kerberosed, kes meie ihukarvu passisid. Üks pintslitäis täiseepi, teiselt poolt kohe terav habemenuga, ja kogu uhkus oli läinud. Seda juhtus ju Patareis igal saunapäeval ega olnud meile mingi uudis. Pesta oli ikka mõnus, hoopis teine, värskem tunne oli taas vagunisse marssida. Niisiis olen ka Omskis käinud, seda ometi nägemata!

Jõudsime Krasnojarskisse

Umbes 10. juulil jõudsime lõpuks Krasnojarskisse (täpset päeva ei tea). Jälle rivistumine, konvoi, koerad ja marss jaotuslaagri poole. See asus kaugel linnast väljas nagu kõik repressiivasutused Nõukogude Liidus. Neid osati nii nutikalt peita, et kõrvalasuvad vabade inimeste elupaigad ei aimanudki, millised naabrid neil on.
Esimese asjana viidi meid admintsooni ja kästi kõik paremad asjad lattu anda, sest laagris oli üsna ohtlik kontingent. (Seal oli eraldatud tsoon, nii naistele kui ka meestele). Andsime muist asju ära, aga oleks pidanud kõik sinna lattu jätma, sest laagris võidi sind paljaks varastada ja seda jõudumööda ka tehti.
Õnneks midagi ikka selga jäi. Ei taha siin väga süngetest asjadest rääkida, olen seda juba enne teinud. Parem olgu mõni rõõmsam hetk. Ilmad püsisid soojad, veetsime kõik päevad kõval savipinnal, jälgides ümbritsevat elu. Tooni andsid ägedad kriminaalid, need ajasid hirmu nahka. Barakid olid suured akendeta sarad, kus narid mitmes reas ja mitmekorruselised. Oli ka ruum, kus oli titaan – kaadervärk, mis keetis kuuma vett – kipjatokki. Tutvusime seal toreda, särtsaka eesti naisega, kes vihtus uljalt vene kükktantsu, venelased laulsid saateks ja plaksutasid!
Lõbu kui palju. Ristisime selle naise Jumper-Jullaks, päris nime ei teagi. Igatahes meist ta sinna maha jäi, meiega koos tappi ei tulnud.
Õues olid suured välikatlad, sealt jagati meile kaks korda päevas balanda’t, leiba sai juba hommikul, nagu ikka. Sealsel lobil ei olnud Patarei omaga võrreldes viga, kõlbas süüa küll. Korra näidati isegi filmi „Julged inimesed”, selleks tõmmati barakiseinale suur valge lina ja väike projektor tegi oma töö. Kultuur ikka kõigepealt.
Kõik muu oli teisejärguline. Vargad varastasid, valvurid olid nendega mestis, viisid kraami vanglast välja ja müüsid maha – nii seal räägiti.
Mitu nädalat me seal „suvitasime“, ei mäleta, vist mitte kuigi kaua, sest peagi viidi meid rivis koos asjadega Jenissei äärde, kus uus sõiduriist juba ootas – päratu suur pargas, mida hakkas vedama pisike puksiir. Jõgi oli seal üsna lai, eemalt paistsid seda ületavad sillad ja suured hooned. Niisiis – ka Krasnojarskis olen käinud seda ometi nägemata! Kahju, nii huvitav ekskursioon ja olematud vaatamisväärsused...
Konvoi tegi meile ettepaneku korra end Jenissei voogudes karastada, see oli äärmiselt inimlik ettepanek, mida me rõõmuga tervitasime. Vesi oli soe, küllalt sügav, aga kaugele me ei tohtinud ujuda. Kuhu kaugele sa lähedki, kui oled väikeste pükste ja rinnahoidja väel – trikood ei olnud kellelgi kaasas. Pärast suplust aeti meid pargase sügavasse trümmi, kus meid ootasid kolmekorruselised narid ja paraski aset täitvad suured tünnid ilma igasuguse katteta. Laudluuk oli küll kõrvale tõstetud, vaid trellid eraldasid meid laevalaest, aga õhku oli ikka vähe. Lisaks sattusin mina koos väikese toreda tüdruku Lindaga üsna paraskite lähedusse. Lindal oli väga ilus hääl, istusime naril ja laulsime, kõik kuulasid ja kiitsid, sest repertuaar oli meil üsna suur ja laulsime kahel häälel. Ma oskan peaaegu igale laulule teise hääle kõrvale teha, see annab laulule palju juurde. Leiba anti meile suure tükina, samuti oli suhkur suures kamakas, oli päris kunst sealt väiksemaid tükke ära kaksata.
Tegime omale kaussi magustoitu leivast, suhkrust ja veest. Sõidu ajal saime paljude naistega tuttavaks, need olid endised Narva laagri asukad, kes pärast sealse laagri likvideerimist saadeti uutele objektidele – nad olid osavad krohvijad-maalrid. Meie kõrvaltrümmis palkseina taga olid mehed, neid oli mitu korda rohkem kui meid ja nad oskasid kuidagi palkide vahele piilumisavad urgitseda, nii said nad jälgida meie toimetusi ja kuulata meie laulmist.
Üks vahejuhtum oli ka, kui keegi pliks oskas ühe paraskitünni külili ajada, saades ise korraliku pasalaadungi endale kaela. Õnneks ei olnud see anum kuigi täis, aga hais oli selline, et tahtis ära tappa! Hoidsime nina kinni ja pagesime tahapoole. Tünn ja määrdunud tüdruk aeti pargase laele, kus ta puhtaks roogiti. Ka pidi ta kogu sodi põrandalt ära koristama. Paraskikandjad olid selleks värvatud, nende kohus oli tünne isakesse Jenisseisse tühjendada. Samast võeti ka joogivett – ime, et keegi kõhutõppe ei jäänud.
Paraskikandjad ja „balandjöörid” – toidu toojad – käisid üleval ja jagasid meile teavet, kus asume. Turuhhansk oli ammu möödas, ka Kureika. Ees ootas veel Igarka, täpselt polaarjoonel, aga ka sealt möödusime. Saime teada, et rohkem sadamaid enam ei tule kui vaid Dudinka – tööstuslinna Norilsk sadam. Teadjad rääkisid, et Norilsk on suur ilus linn, seal on naistel kergem elu, sest ümberringi on kaevandused, terve Mendelejevi tabel sees. On ka palju tehaseid, kus kogu kaevandatud maak sulatatakse ja siis kangidena Dudinkasse saadetakse. Sealt edasi juba „Suurele maale” – nagu asuks Dudinka mingil saarel! Aga nii seda nimetati. Norilskis tegid mehed rasket tööd, naistel oli võimalus saada kas kontorisse, õmblustsehhi... Ju nad siis olid seal juba enne olnud või kelleltki kuulnud. Meie olime kõik uued ja rohelised. Vene naised rõõmustasid, et seal me hakkame meestega koos töötama ja võime ka nendega elada, muidugi ainult töö ajal ja vahele jääda ei tohi. Mina ehmatasin ära, et kas see meestega elamine on tõesti kohustuslik. Naised naersid, et muidugi ei ole, aga iga tark naine otsib endale kindla mehe, mehed saavad palka ja aitavad oma naisi!

Järg KE 1-2018