|
|
|
Foto: shuttestock.com
|
Kodakondsus kui päästerõngas uppujale
Tekst: Kalju Mätik
Nõukogude okupatsiooni aastatel asustasid okupatsioonivõimud Eestisse mitusada tuhat NSV Liidu kodanikku, kellest oluline osa pidavat olema kodakondsuseta isikud. Püütakse luua ettekujutust, nagu oleks olulise osa elanikkonna kodakondsusetus mingi tõeline tragöödia. Samal ajal on maailmas riike, nagu näiteks Kuveit, kus mittekodanikke on rohkem kui kodanikke ja katki pole mitte midagi.
Kogu see tolmu üleskeerutamine kodakondsusprobleemi ümber on Moskva ladvikule vajalik selleks, et juhtida Venemaa elanikkonna tähelepanu kõrvale tema viletsast olukorrast ja luua illusiooni, nagu oleks Kreml vene rahva huvide kaitsja. Siinkohal võiks meenutada, millised õigused olid NSVL-i kodanikel siis, kui kommunistlikul parteil oli võimumonopol. Kui valimised toimusid põhimõttel „üks valija, üks hääl, üks kandidaat”, kui trükkida võis ainult seda, mis oli partei tsensuuri lubatud, kui välismaale võis reisida ainult siis, kui valitsev partei oli selleks loa andnud, kui partei seisukohtadest erinevate seisukohtade levitamist loeti tapmisest või röövimisest raskemaks kuriteoks. Eesti NSV kriminaalkoodeks §68: „Agitatsiooni või propaganda eest Nõukogude võimu õõnestamise eesmärgil, /–/... karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni seitsme aastani või asumisele saatmisega kahest kuni viie aastani.ˮ Mida ütleksid need „inimõiguste kaitsjad” siis, kui taaskehtestataks samad „õigused ja vabadused”?
Väidetakse, et migrandid on siin elanud küllalt kaua ja see nagu annaks neile õiguse saada Eesti kodakondsus. Paljudes riikides, nende hulgas ka Eestis, on kodakondsuse saamiseks ette nähtud paiksustsensus. Seejuures on aga enesestmõistetavaks eelduseks, et välismaalane on riiki tulnud selle riigi seadusliku valitsuse loal. Kui võtta aluseks ainult riigis elatud aastad, sõltumata sellest, kuidas keegi sinna riiki on sattunud, siis võiks küsida, kui kaua oleks sakslased Teise maailmasõja ajal pidanud olema Pariisis või Stalingradis, et nad oleks võinud nõuda endile vastavalt kas Prantsuse või Vene kodakondsust.
Meil pole mingit alust lugeda migrante kodakondsuseta isikuteks. NSVL luges oma kodanikeks ka tema poolt okupeeritud Balti riikide kodanikke, kes olid Läände põgenenud enne Baltikumi taasokupeerimist ja saanud asukohamaa kodakondsuse. Paljud Eesti pagulased, kes said Rootsi kodakondsuse, said koos kodanikupaberitega kirja Rootsi Sisserännuametilt, milles öeldi: „Sisserännuamet peab oluliseks Teid informeerida, et Te olete edasi NSV Liidu kodanik. Rootsi võimud ei saa Teile tagada õiguskaitset väljaspool Rootsit niikaua, kui Teil on alles nõukogude kodakondsus.”.
Reeglina antakse kodakondsus vaid lojaalsetele välismaalastele. Kui venelastel on siin tõepoolest halvem elada kui Venemaal, siis küsigem, miks nad sinna tagasi ei lähe. Pärast Vabadussõja lõppu tuli näiteks viiendik Venemaal elavatest eestlastest Eestisse tagasi täiesti vabatahtlikult. Kui siinsed venelased oleksid Eestile lojaalsed, peaksid nad aktiivselt tegutsema Venemaa impeeriumimeelse propaganda vastu. Seda nad aga ei tee. Andes neile kõigile kodakondsuse, loovutaksime vastupanuta kõik selle, mille kättevõitmiseks meie rahvas on nii suuri ohvreid kandnud. Kaotajaks ei jääks üksnes meie, vaid ka vene rahvas ise. Oluline osa migrantidest pole seniajani endale teadvustanud, et 1944. aasta sügisel ei toimunud mitte Eesti vabastamine, vaid okupeerimine. 16. septembril 1944, kui Punaarmee oli Lätis Saksa rinde läbi murdnud ja Läänemereni välja jõudnud, andis Hitler käsu Eesti mandriosa maha jätta. Eestlased ei lasknud Tallinnas tööstusettevõtteid hävitada, Pikale Hermannile heisati pärast tulevahetust sakslastega Eesti lipp. Oluline osa migrantidest teeb näo, nagu nad poleks sellest midagi kuulnud ja usuksid pimesi Stalini-aegseid müüte. Andes sellistele inimestele Eesti kodakondsuse, annaksime neile võimaluse mõjutada Eesti riigi poliitikat ja sellega kindlustada punase nomenklatuuri võimu nii Eestis kui ka Venemaal.
Küsimus illegaalsete immigrantide kodakondsusest ja nende väidetavast diskrimineerimisest on saanud paljude kremlimeelsete valvehalisejate leivanumbriks. Wikipeedia väitel on diskrimineerimine isikute põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine, mille tulemusel satub üks isik halvemasse olukorda kui teine isik samas või samalaadses olukorras. Ei tahaks sellega nõus olla. Kas poleks õigem öelda, et diskrimineerimine on kellelegi talle vastuvõtmatu elulaadi vägivaldne pealesurumine. Kui sitasitikalt võetakse ära võimalus tarbida tema lemmikrooga ja antakse talle ainult restorani köögis valmistatud toitu, mis talle üldsegi ei meeldi, siis seda tuleks ka lugeda diskrimineerimiseks.
On inimesi, kellele millegipärast ei meeldi elada oma kodumaal ja kes siis, kui selleks on võimalus, asuvad elama kuhugi mujale. Intelligentne inimene saab aru, et mõnes teises riigis on mõni asi teisiti, kui tema kodumaal, mõnele käib see aga üle mõistuse ja ta loeb seda diskrimineerimiseks. Kui selline inimene satub Ühendkuningriigist Eestisse, siis võib ta lugeda diskrimineerimiseks seda, et talle sunnitakse peale paremakäelist liiklust. Ja kui selline inimene satub Venemaalt Eestisse, siis tal käib üle mõistuse, et siin mitte kõik ei räägi vene keelt ja mitte kõigile, kes on jõudnud kohvri maha panna, ei anta kodakondsust.
|
Aleksei Semjonov, MTÜ Inimõiguste Teabekeskuse direktor. Foto https://aktal.tallinnlv.ee
|
Aleksei Semjonov räägib ajalehes Stolitsa kodakondsusprobleemidest Eestis: „…Alustame sellest, et õigust kodakondsusele mainitakse ka ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioonis, seega see kuulub inimese põhiõiguste juurde.ˮ Euroopa Kodakondsuse Konventsioonis antakse selge määratlus: „Kodakondsus tähistab õiguslikku suhet üksikisiku ja riigi vahel ilma tema etnilisele päritolule osutamata.ˮ Nii et inimese põhiõigusi ei „anta ˮ kellelegi mingite sutropite, laaride ega adamsite poolt: need kuuluvad inimesele lihtsalt seetõttu, et ta on olemas. Neid on küll võimalik ära võtta, kuid see on inimõiguste ilmne piiramine ja rikkumine. Nii et jutt käib sellest, et lõpetataks kauakestev ja massiline inimõiguste rikkumine Eesti Vabariigis.
Tennessee osariigi Idapiirkonna föderaalkohtunik Thomas Varlan, käsitledes Eestist tulnud inimeste asja, kes taotlesid elamisluba, leidis, et nad on sattunud „Eesti poliitika ohvriteks ˮ. „Kuna üksnes asjaolu, et inimene on jäänud kodakondsusest ilma mingisse gruppi kuulumise tõttu, võib lugeda tagakiusamiseks isegi juhul, kui mingit täiendavat kahju ei järgnenud.ˮ Otsuses tsiteeritakse varasemaid apatriididega seotud kohtuasju, mis illustreerivad rahvusvahelist suhtumist halli passi omanikesse. Kodakondsusetus – see on „olukord, mis on rahvusvahelise demokraatiate koostöö jaoks taunitavˮ; selle olemus on „inimese staatuse täielik purustamine organiseeritud ühiskonnasˮ; „apatriid kaotab õiguse omada õigusi ja nii edasiˮ.
Kohtunik luges spetsiaalselt Mart Laari ja meie oponentide argumente. Talle on teada ka „okupatsioonistˮ ja iga riigi suveräänsest õigusest omistada kodakondsus. Kuid ta pöörab tähelepanu ka järgmisele peensusele: on põhiline erinevus kodakondsuse andmisest keeldumise ja kelleltki kodakondsuse äravõtmise vahel. Seda eriti siis, kui keegi jääb ilma kodakondsusest, mis tal varem oli. Kõik ülejäänu on asjasse mittepuutuv lüürika. Nii et kohtunik Varlan tegi otsuse: „Lugedes kodanikeks üksnes neid inimesi, kes olid kodanikud kuni 1940. aastani ja nende järeltulijaid, manipuleeris Eesti kodakondsuse reeglitega selleks, et välja jätta venelased, kes immigreerusid nõukogude okupatsiooni aastatel. Need piirangud puudutasid isegi neid inimesi, kes sündisid Eestis. Ehkki Eesti tagasipöördumine kodakondsuse juurde, mis oli enne 1940. aastat, ei maini rahvust, poliitika kodakondsuse alal sisestas ületamatu etnilise elemendi.ˮ. See tähendab selge sõnaga välja öeldes diskrimineerimist. Ja tagakiusamise ohvritel on seepärast õigus saada Ameerikas kaitset. Kuna USA-s on kohtupretsedendil seaduse jõud, siis on selle kohtuniku otsusel seaduse jõud. Ja tänu sellele on juba mitukümmend halli passi omanikku saanud õiguse niinimetatud „rohelisele kaardileˮ, see tähendab [USA] elamisloa.
Ma loodan, et need argumendid osutuvad positiivseks panuseks ühiskondlikku diskussiooni, milleks kutsub Keskerakond ja isiklikult Jüri Ratas.
(Aleksei Semjonov, Stolitsa 7.02.2017, tlk. Kalju Mätik)
Nii arvas siis asjast üks ilmselt Nõukogude okupatsiooni aastatel Venemaalt Eestisse asunud majanduspõgenike järglane. Kui tal vähemalt ühel vanemal oleks olnud Eesti kodakondsus, siis oleks ta ka saanud Eesti kodakondsuse. Thomas Alexander Varlanilt aga tahaks küsida: „Kui mõnikümmend jaapani lendurit, kes osalesid rünnakul Pearl Harbourile, oleks asunud ilma USA võimude loata USA-sse ja oleks seal elanud küllalt kaua, kas te siis annaksite neile USA kodakondsuse, nagu teie arvates peaks Eesti andma Nõukogude okupatsiooni aastatel Eestisse asunud NSVL-i kodanikele? Eesti pole kelleltki kodakondsust ära võtnud. Siia tulnud sisserändajatel oli NSVL-i kodakondsus. Vene Föderatsioon on ennast kuulutanud NSVL-i õigusjärglaseks, järelikult on endise NSVL-i kodanikud Vene Föderatsiooni kodanikud.ˮ Nii et seltsimeestel valvehalisejatel oleks juba aeg oma nutulaulud lõpetada ja nimetada asju nende õige nimega.
|
|
|
