Kui isa viis poisi ametit õppima

tekst: Küllike Kaplinski

Tallinna Toompea kingsepasellide häärberi rippsilt (18. saj). TLM_17928 KA 5983.

Keskaegne linn tekkis kauba- ja käsitöökeskusena. Siin tuli noortele meestele, et nad elus edukad oleksid, anda nii teoreetilisi algteadmisi kui ka praktilisi ametioskusi. Nad pidid suutma lugeda, kirjutada ja arvutada, kuid neid tuli ette valmistada ka tulevaseks käsitöölise või kaupmehe elukutseks. Seega vajati kahesuguseid koole: üldharidus- ja kutsekoole. Järgnevalt asumegi otsima vastust küsimusele, kui haritud võisid noormehed olla keskaegses Tallinnas?”.

Kristlikus Euroopas, sh Eesti alal, olid vanimad koolid toomkoolid ja kloostrikoolid. Toomkoolides koolitati tulevasi kirikutegelasi, kuid mitte ainult. Kloostrikoolid olid eelkõige noviitsi­koolid. Mõlemal koolitüübil olid ka ilmalike osakonnad. Toomkoolis said ettevalmistuse linna ja muud tähtsad ilmalikud ametnikud. See aga põhjustas pidevaid vaidlusi, kummal koolitüübil peaks olema rohkem õigust ilmalikke õpetada. (Kõrgkoole Vana-Liivimaal enne Rootsi aega, 17. sajandit, ei olnud.) Toomkool jagas keskõppeasutuse kõrgema astme – quatrivium’i (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika), dominiiklaste kloostrikool trivium’i (ladina keel, dialektika (loogika), retoorika (kõne- ja kirjakirjutamise kunsti)) teadmisi.
Tallinnas keskajal tegutsenud koolidest on dokumentaalselt vanimana jälgitav 1246. aastast Tallinna dominiiklaste kloostri konvendi kool.
1266. aastast on teada 1939. aastani tegutsenud, kuid mitmel korral reorganiseeritud Toomkool (praegu erakool). 1319 sai Toomkool Taani kuningalt koolipidamise ainuõiguse. Teiste koolide asutamine keelati hoopis. Pool sajandit hiljem (1365) puhkes koolitüli Toomkooli ja dominiiklaste kloostri vahel ilmalike noormeeste õpetamise pärast uuesti. Dominiiklased pidid alla vanduma ja loovutama oma ilmalikud õpilased Toomkoolile.

Linnakoolis õppimine ei olnud kohustuslik

Kõrgkeskajal jõuti kõikjal linnakoolide asutamiseni, kus linnapoistele anti algteadmisi matemaatikast, keeltest, geograafiast. Pärast reformatsiooni (16. saj II veerandist) kasvas koolides luterliku usuõpetuse osatähtsus.
1428. aastal sai Tallinna raad loa avada linnakool Oleviste kiriku patronaaži (eestkoste) all. See oli saksakeelne koolitüüp linnakodanike poegadele alghariduse andmiseks. Koolist on vähe teada. Vaid see, et kooli pidasid üleval Tallinna raad ja kirikukogudused ning õpetajad kinnitas ametisse raad. Isegi koolimaja asukoht pole teatavaks saanud.
Kui 15. sajandi keskel hakkasid Tallinnas tinaraamidesse kinnitatud klaasaknad pärgamentaknaid välja tõrjuma, tekkis rael uus kuluallikas – kooli klaasakende parandamine, kuna need segastel asjaoludel tihti katki läksid.
Linnakoole asutati ka teistes Eesti ala linnades. Nagu Tallinnaski, olid need enamasti algastme ehk saksa koolid. Mõnel pool on olnud linnakooli kõrgem aste ehk ladina kool. Mõnes linnas on need koolid tegutsenud koos triviaalkooli nime all. Põhiõppeained olid seal lugemine, kirjutamine, aritmeetika.
Linnakoolide tegevus lõpetati 1803. aastal Aleksander I haridusreformiga. 1804–1805. aastal reorganiseeriti need kreis- ehk maakonnakoolideks (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus) või elementaarkoolideks (Lihulas, Paides, Põltsamaal).
Koolikohustust aga veel polnud ning vanusepiire ei seatud. Klasse tänapäevases tähenduses polnud. Kool sai läbi siis, kui kõik kursused olid lõpetatud. Kooli võis ka pooleli jätta. Üks Tallinna linnakooli kuulsamaid õpilasi oli Susi Hans, kelle kohta loeme 1549. aastal katku surnute nimekirjast, et tõbi oli hauda viinud ka Hans Susi, „selle linnakooli poisi, kes tõlkis piiblit eesti keelde”. Tõlke käsikirjast pole seni midagi teada.
Kutsekoole tänapäevases tähenduses keskajal ei olnud. Erialaseid käsitööoskusi andsid tsunftid. Selliseid „kutsekoole” oli Tallinnas samapalju kui tsunfte – umbes 30. (Eri sajanditel on see arv olnud mõnevõrra erinev).

Õpipoisiks sai 14-aastaselt

Kui linnakooli võis minna iga Tallinna noormees, siis ametit õppima igaüks ei pääsenud. Peale soolise piirangu kehtis meistriks saamisel muidki piiranguid. Ametit õppima ei võetud ka vaimulikke.
Kehtis vanuse tsensus. Enamasti oli õpipoisi sobivaks vanusepiiriks 14–15 aastat. Kuid mõnel erialal, nt puutöö aladel võis poiss nooremgi olla – „olgu nii vana kui ta onˮ, s.t et ta võis olla ka 12–13-aastane. Sellisel juhul aga pikenes õpiaeg aasta võrra. Ka meistri pojalt, „kui ta tahab” isa ametit jätkata, ei küsitud, kui vana ta on, kuid ta pidi isa käe all ametit õppima 2–3 aastat.
Raudsepaks õppima ei võetud alla 21 aasta vanuseid noormehi, seevastu lihunikutöö juurde ei tohtinud lasta poisslast alla 15 aasta. Nagu näha, olid aluseks praktilised ja eetilised kaalutlused.
Järgmine piirang puudutas poisi vanemaid. Ta pidi olema sündinud „ausatest”, kiriklikus abielus vanematest, kes ei tohtinud aga olla ka pärisorjaseisusest talupojad. Tõenduseks nõuti poisilt ainsat dokumenti – kiriklikku sünnitunnistust. See oli väga tähtis dokument, nagu tänapäeval isikutunnistus. Hiljem ei saanud sünnitunnistuseta ei selliks ega meistriks, kuid ei saanud ka naist võtta. Sünnitunnistus jäi kuni õpiaja lõpuni tsunftilaekasse ja anti poisile tagasi, kui tal polnud jäänud meistri vastu kohustusi, ta oli õpiaja lõpetanud ja selliks kuulutatud.
Rahvustest eelistati Tallinnas sakslasi, teises järjekorras rootslasi (v.a kingsepaerialal). Venelaste pääs tsunftidesse oli võimatu kultuuriliste erinevuste tõttu (keelebarjäär, erinev usudogma, tsunftitraditsioonide puudumine). Otsene kitsendus puudutas vaid kullassepaeriala, mida õppima lubati ainult sakslasi: „Ükski eestlane ei tohi meie erialal meistriks saadaˮ. Kinni pidada sellest piirangust polnud võimalik, sest siinsed olud ei tõmmanud ligi sakslastest kullassepaselle, rääkimata mujal õppinud meistritest. Otsekui saatuse irooniana on Tallinna vanimasse raeraamatusse – Vanasse Pandiraamatusse esimesena juba 1312. aastal sisse kirjutatud eestlane Wedike aurifaber.
Ametit õppima pääsemiseks haridust tõendavat dokumenti ei vajatud.

Kes pidas õpipoissi üleval?

Meister, kes tahtis endale õpipoisi võtta, pidi oma kavatsusest teatama tsunftivanematele ja ametivendadele tsunfti üldkoosolekul. Mida koosolekutel arutati või otsustati, ei tohtinud trahvi kartusel välja lobiseda. Samas pole ka öeldud, et õpipoiss mõne kaasmeistri poeg peaks olema. Traditsiooniliselt jätkas isa ametit vanem poeg. Nooremad pojad, kui neid oli, pidid mujal õnne katsuma. Koht, kus tavaliselt teavet vahetati, oli turg raekoja platsil, mille ümbruses olid käsitööliste turupoed. Seal võis kuulata ka raekoja aknast välja hüütavaid korraldusi.
Isa, kelle poeg oli sobivas eas (14–15-aastane) ja kel oli silme ees pilt oma pojast kui tulevasest tsunftimeistrist, võis minna küsima vastava eriala meistrilt endalt, kas tal on kavas õpipoissi võtta ja kas tema poeg võiks selleks sobida. Positiivse vastuse korral räägiti läbi rahaasjad. Nimelt, kes kannab poisi ülalpidamis- ja õpikulud. Kui isa sai need enda kanda võtta, kestis õpiaeg 3–4 aastat. Üle viie aasta polnud siiski lubatud noormeest õpipoisina kinni hoida.
Ka vaeste vanemate laps ei pidanud meistriametist ilma jääma. Tema kulud võis kanda õpimeister, kuid sel juhul tuli noormehel pärast õpiaja lõppu kulud 2–3 lisa-aastaga tasa teenida. Nii võis õpiaeg pikeneda mitme aasta võrra.
Oli erialasid, mida tuli õppida märkimisväärselt kauem, näiteks kullassepaerialal 7–10 aastat, kellas­sepa- ja lukussepa erialal veelgi kauem, 10–12 aastat.
Et poiss ametit õppima saaks, pidi isa leidma talle käemehed: kaks kinnisvaraomanikust linnakodanikku, kes juhul kui poiss enne õpiaja lõppu meistri juurest ära oleks pagenud ehk meistri või tellija materjali ära rikkunud, saaksid tekitatud kahjud hüvitada.
Kui isa ja meister olid õpiasjus kokku leppinud, võttis meister poisi koos tema sünnitunnistusega käekõrvale ning viis ameti oldermanni ette. Arstlikku komisjoni tollal polnud. Kui oldermann ei leidnud mingit süüd, miks poiss ei oleks võinud seda ametit õppida, pidi meister poissi ametile tutvustama. Kõik ametivennad pidid mitte ainult teadma, vaid ka nägema, et kaasmeistril on nüüd uus õpipoiss. Kinnituseks pidi meister kaasmeistritele meeleheaks vaadi õlut pakkuma ja poisi õpipoiste raamatusse sisse kirjutama.
Sellega algas noormehe elus uus etapp. Ta koduks sai nüüd meistri maja ja pereks meistri perekond. Ent täisõiguslikuks õpipoisiks sai ta siiski alles peale katseaega, mis kestis enamasti neli nädalat, mõnikord kauem, „et poiss ja meister teineteist tundma saaks, mis on igasuguse koostöö aluseks”, kunstialadel ka, „et näha oleks, kui andekas poiss on”. Peeti lubamatuks lasta noorel inimesel oma eriala valikuga ebaõnnestuda.

Õpipoisielule järgnesid rännuaastad

Õpipoisile esitati kõrgeid nõudmisi: ta pidi olema aus ja sõnakuulelik, aupaklik nii meistri enda kui ka tema pereliikmete, sealhulgas teiste õpipoiste ja sellide, majasulaste ja teenijatüdrukute vastu. Ta pidi käsku täitma, usin olema ning hoolega selli- ja meistritarkusi õppima. Esialgu oligi ta meistri majakondsete käsualune majapidamistöödel. Hea päev oli, kui meister lubas tal töötuppa vaatama tulla, kuidas seal tööd tehakse. Sõltus erialast ja meistri suvast, millal õpipoiss võis mõna lihtsama tööriista kätte võtta.
Õpiaastate lõppemisel poisilt mingit eksamitööd ei nõutud. Ta kuulutati rituaalselt selliks. Enamasti järgnesid õpiaastatele rännuaastad välismaal, kus sell sai oma erialaseid oskusi täiendada ja elukogemusi omandada. Ka rännuaastate tsükkel oli kolmeaastane, kuid venis mitmesugustel põhjustel enamasti pikemaks.
Rännuaastad läbinud sellil tuli leida koht, kus tal oleks võimalik meistriks saada, eluase ja töötuba sisse seada ning pere luua. Kaasa valimine polnud sugugi lihtne ettevõtmine. See pidi tsunftisiseselt olema igas mõttes avalik. Kui tsunftis oli meistrite leski, siis oli east sõltumata majanduslikult soovitav võtta lesknaine. Oli tal ju mehe pärandusena kinnisvara, sh töötuba. Võtta võis ka kaasmeistri vallalise tütre. Naisevõtt väljastpoolt tsunfti polnud küll otse keelatud, kuid seotud sekeldustega, mille tõttu võeti see ette enamasti vaid juhul, kui muud üle ei jäänud. Sellilt ei nõutud tagasipöördumist oma endise meistri juurde, kes ta välja oli õpetanud.
Meistrikssaamise tsükkel algas uues kohas aastapikkuse palgalise selliteenistusega mõne kohaliku meistri juures. Seal pidi ta eeskujulikult terve aasta sellina teenima ning silmad lahti hoidma ka võimaliku pruudi leidmiseks. Pärast aastast teenistust võis ta järgmisel aastal tsunfti peajootudel meistriõigusi nõuda. Tavaliselt tehti sedagi järjestikku kolmel aastal, mis katoliku ajal langesid kokku tsunfti nimipühaku päevaga. Pärast reformatsiooni tehti seda mõnel asjakohasel kalendripäeval, nagu suvistepühal, vastla-, jüri- või jaanipäeval. Seejuures tuli maksta tsunftilaekasse ja linnakassasse ette­nähtud lõiv.
Esimesel ametinõudmisel pidi meistrikandidaat tutvustama tsunftile oma pruuti, kes samuti pidi olema sündinud vabade ausate (mittepärisoriste) vanemate kristlikust abielust, ega tohtinud olla halvas kuulsuses, s.t omada abieluväliseid lapsi. Karistuse tõi kaela, kui sell enne meistrikssaamist oli isaks saanud. Üldjuhul jäi talle tsunft siis suletuks, mõnel juhul ei lubatud tema naist tsunftipidudele. Kuid ka naisemehest sellile ei tohtinud keegi tööd anda, sest abielud pidid soovituslikult oleme tsunftisisesed ja sõlmitud pärast meistrikssaamist. Tööd ei tohtinud anda ka noormehele, kes alla nelja aasta oli ametit õppinud.
Olgu sell kuitahes usin, ometi oli tal keelatud pühapäeval tööd teha. Kes selle vastu patustas, pidi karistuseks töötama esmaspäeval ilma palgata. Kes esmaspäeval ja teisipäeval tööle ei ilmunud, pidi töötama kolm päeva ilma palgata. Need olid tingimused, millega pidid arvestama kõik, kes tahtsid mingil käsitööalal meistriõigusteni jõuda.

Kingsepatöö oli populaarne

Jalavari esiajast (keskajast?) Tallinna Linnamuuseum. TLM _9462:212 A 21:212. Naisteking 1610–1700 (Leitud remonttööde käigus 1962. aastal Pikk tänav 67 majas põrandatäidisena kasutatud prahi hulgast. Mustast nahast pealsed, valge nahaga kaetud poolkõrge krookelkonts, terav nina, nahktald.) TLM_10319. Poriking klotze, “kaloss” keskajast (Leitud Vana-Posti ja Niguliste tänavate vaheliselt alalt 1959. aastal. Pealmine osa ornamenteeritud.) TLM_9462:225 A 21:225.

Küllap pidasid vanemad ka tollal silmas võimalust, et pojast saaks meister käsitööalal, mis toidaks, oleks esinduslik, kuid poleks seejuures must või kehaliselt liiga raske. Just seesugune oli kingsepaamet.
Kingsepatöö on üks vanemaid linnakäsitööalasid üldse. Pole siis ime, et kingseppi (sutor, schuster) esineb 1312. aastast arvukalt Tallinna Vanimas Pandiraamatus, mida silmas pidades võinuks juba aastatel 1335–1340 Tallinnas tegutseda vähemalt kingseppade vennaskond kui mitte tsunft. Otseseid andmeid ühe ega teise kohta pole.
Kuivõrd kingsepatöö oli nii üldtuntud ja iseenesestmõistetav, on raad kingseppade tsunfti põhikirja kinnitanud suhteliselt hilja, alles aastal 1416. See, nagu ka redaktsioon aastast 1481, pole säilinud. Üksikasjalikult tunneme Tallinna kingsepatsunfti elu alles reformatsioonijärgsest, 1536. aasta skraast. Tsunfti vanim pitsat ja lakkpitser on säilinud veelgi hilisemast ajast, 17. sajandist. Sellelt hilisbaroki/varaklassitsismi päraselt kujundatud pitsatipildilt vaatab meile vastu kroonitud, pikkade lokisjuustega naisfiguur – neitsi Maarja, taeva kuninganna, (on muide hilisrenessanslikult kujutatud ka ühel Haapsalu kingseppade tsunfti pitseril). Temast vasemale ja paremale on graveeritud (maailma) alguse ja lõpu sümbolid – alfa ja omega, (Jumal on kõige algus ja lõpp). Oli ju 17. sajand siinmail ka suurte sõdade ajajärk.
Hiljem on põhikirja regulaarselt kooskõlastatud aja muutunud nõuetega. Skraa viimase redaktsiooni kinnitas raad aastal 1820. Tsunfti protokolli- ja meistriteraamatut peeti aastani 1918. De jure lõpetas tsunft tegevuse aastal 1920.
Kui numbreid veel vaadata, siis nahaeriala käsitöölised olid Tallinnas ehitusmeistrite järel arvukuselt teisel kohal. Nahatöötlejatest oli kõige rohkem just kingseppi. Esialgu kuulusid tsunfti ka koorparkalid.
1536. aastani raad kingseppmeistrite arvu ei piiranud. Alates sealt pidi tsunftimeistrite arv vastama rae rendipoodide arvule raekoja platsi ümbruses. Esmakordselt on need, 21 kingsepa töötuba/kingapoodi, üles loetud juba aastal 1362. Hilisematelgi sajanditel pole kingapoode olnud üle 20.
Kanuti gildi liikmena eelistas kingseppade tsunft oma liikmeskonnas sakslasi. Nende põhikonkurentideks kujunesid Tallinnas rootslased, kes 16. sajandi keskel, mil Tallinn läks Rootsi võimu alla, saavutasid tsunftis isegi arvulise ülekaalu. Sakslaste positsiooni kindlustamiseks pidi juhul kui oldermanniks-tsunftivanemaks valiti rootslane, vähemalt üks tema kaasistujatest olema sakslane. Rootslastele tegi raad omalt poolt tsunftipääsemiseks ka majanduslikke kitsendusi, tõstes sisseastumismaksu, jootude kulusid ja komplitseerides meistritööd jms.
Läbilõikes kolmandal positsioonil tsunftis olid eestlased. Neist mõni on 14.–15. sajandil sattunud ka rae dokumentidesse, näiteks Nicolaus Metepe (‘mädapea’) sutor, Kitze sutor või Nicolas kingeseppe.
Kõrvuti tsunftimeistritega, kelle arv oli piiratud, püüdis end Tallinnas elatada piiramatu arv tsunftiväliseid kingseppi. Legaalselt võisid tegutseda kingaparandajad (oldlapper), kel jalatsite lappimise kõrvalt oli lubatud teha lihtrahvale lihtsaid jalavarje, mida ei esinenud tsunfti toodete hinnakirjas. Selle eest neid aga meistriks ei nimetatud ja tsunfti ei võetud.
Kingseppi kutsuti mõnikord ka rae teenistusse, kõigepealt linnasulastele ja raeteenritele jalatseid valmistama. Paemurdjatel kuulusid jalatsid palga hulka. Peale jalavarjude telliti kingseppadelt ka pumbatihendeid ja sepalõõtsasid.
Vihatud konkurentide kategooria moodustasid nn pööningujänesed (bönhase) ehk vusserdajad (Pfuscher). Nende hulgas oli ka väljaõppinud meistreid, kes ühel või teisel põhjusel polnud tsunfti pääsenud ja kes salaja püüdsid odavama teenusega end elata. Siit ka tsunftimeistrite varjamatu vaen nende vastu. Tasulise pealekaebamise ja raeteenrite abiga suudeti neid tabada ja karistused olid karmid: jänes pandi vangi, tema tööriistad, tooted, materjal konfiskeeriti ning müüdi odavalt linna ja tsunfti kasuks ära. Õpipoissi või selli, kes oli jänesega koostööd teinud, ei tohtinud tsunfti võtta. Talle ei tohtinud ulualust anda või tööriistu laenata.

Importkingi ei tohtinud müüa paarikaupa

Hoopis tõsisemat konkurentsi pakkusid tsunftimeistritele kaupmehed ja laevnikud, kes püüdsid müütada välismaalt kaasa toodud jalatseid. Nagu tänapäeval, osteti ka siis meelsamini imporditud kui kohalikke jalatseid. Raehärrad, kes samuti eelistasid kohalikele kingadele importkingi, pidid ameti tõttu ühelt poolt piirama konkurentsi, teisalt leidma kompromisse kohaliku rahva, kingseppade ja kaupmeeste vahel. Ajuti keelati all-linna turul müüa Toompeal, Rootsis või Soomes toodetud jalatseid. Vene kingseppade ees pandi linnaväravad lukku. 1618. aastal keelati müüa importkingi paarikaupa. See tundus juba raehärradelegi veider ja nende soovitus tsunftimeistritele oli valmistada sama häid ja ilusaid jalatseid nagu Lääne-Euroopas tehakse.
Tsunftimeistri igapäevatöö seisnes rae ja eratellimuste täitmises ning jalatsite valmistamises müügiks. Eriti suuri tellimusi sai tsunft sõdade aegu, kui oli vaja ratsaväelasi säärsaabastega varustada.
Sageli kutsuti linnameistreid mõisatessegi, kus nad tegid kõigile majakondsetele vajalikud jalavarjud. Ka linnaelanikud nõudsid raelt, et kingsepad teeksid neile vajalikud jalatsid nende kodus, sest esines juhtumeid, kus meister oli vahetanud tellija parema materjali oma kehvema vastu. See nõudmine aga jäi rahuldamata.
Nagu kõigil käsitööaladel, nii algas ka kingsepa elukutse omandamine õpiaastatest. Õppima võeti 14–15-aastaseid noormehi. Tsunft lähtus põhimõttest, et oma erialal võib õpetust jagada vaid hea tööga silma paistnud meister. Seetõttu tohtis meister õpipoisi võtta vaid tsunftivanema äranägemisel ja loal. Korraga oli meistril luba õpetada kahte õpipoissi. Täites meistri, tema perekonnaliikmete ja sellide käske, valmistus õpipoiss 3–4 aasta jooksul sellikohustusteks. Andekamatele ja kuulekamatele õpipoistele usaldati mõnikord lihtsamaid ülesandeid. Üleminek õpipoisiaastatelt selliaastatele oli seetõttu sujuv. Olgu õpipoiss kuitahes andekas, meistriks ta kohe saada ei võinud. Kui õpipoiss enne tähtaega meistri juurest ära läks, tuli aga hiljem tagasi, siis ei lubatud tal jätkata sealt, kuhu oli pooleli jäänud. Õpiaastaid tuli alata algusest.
Õpipoiss, eriti sell, oli meistrile arvestatav tööjõud. Selliaastatel võis tulevane kingsepp meistrit vahetada. Seepärast oli sellide palkamiseks ette nähtud aastas kaks tärminit – kevadel jüripäev ja sügisel mihklipäev. Selle võis tulla ka välismaalt. Meistril võis olla korraga teenistuses kaks selli, sest sellide, eriti välismaalt saabunud sellide pärast valitses meistrite vahel tihe konkurents.
Meistri juurest võis sell lahkuda samuti kahel korral aastas – kaks päeva pärast ülestõusmispühi ja kaks päeva pärast mihklipäeva. Seejuures ei võinud meister selli tühja kõhuga teele saata ega keelata talle hüvasti­jätuks kannu õlut. Karistatav oli teise meistri hea selli üle löömine. Selle kiusatuse muutis mõttetuks see, et tuli maksta trahvi, misjärel sell pidi ikkagi oma senise meistri juurde tagasi minema. Karistatav oli selli meistri vastu üles ässitada või sundida teda müüma keelatud kaupa. Teisalt karistati selli, kes oli oma meistrit või klienti sõimanud.

Kuidas sai sellist meister?

Selliaastate kestust ei määratud, sest meistriks saamine sõltus kingapoe vabanemisest. Sell, kes tahtis meistriks saada, pidi soetama võlavabalt kolm marka hõbedas ja täitma linna kaitseväeteenistuse kohustuse. Selleks pidi ta omal kulul soetama ajastule kohased relvad ja neid korras hoidma. Relvade korrasolekut kontrollisid raehärrad igal kevadel koos suitsulõõride üle vaatamisega. Relvade käsitsemise pidid sellid selgeks saama kaitseväeõppustel linna kaitsevallide juures.
Mis meistri proovitööd – šedöövrit ehk meistrilasku – puudutab, siis selle koostist tsunfti skraa ei määratlenud. Sellega jättis raad tsunfti juhtkonnale vabad käed anda igale meistrikandidaadile individuaalne töö. Selline näiline liberaalsus kätkes tegelikult raehärradele ja tsunfti juhtkonnale soodsat võimalust kukutada läbi iga sobimatu meistrikandidaat (näiteks rootslane, kui neid oli tsunftis liiga palju). Kui proovitöö eksamikomisjoni ei rahuldanud, tuli mehel sellina edasi teenida, „kuni on ameti paremini ära õppinudˮ, täpsemalt – jäädagi selliks.
Meistritöö keerukusest võib ettekujutuse saada, toetudes Riia analoogiatele. Seal nõuti neljasuguseid jalatseid, nagu paar saapaid, paar säärsaapaid, paar kingi ja paar nööpidega naistekingi.