Gondoljeerid Ganale Crandel 1950-ndad. Akvarell (TKM TR 17929 A 1628)

Karin Luts – armastus Veneetsia vastu

Karin Luts (1904–1993) on Eesti tuntuimaid naiskunstnike, kes lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas 1928. aastal. Tema omanäoline maalilooming on üks huvitavamaid ja intrigeerivamaid
1920–1930. aastate Eesti kunstis.

Seni on tähelepanuta jäänud kunstniku tundlik akvarelli looming ja armastus Veneetsia vastu, mida püüame siinkohal lugejani tuua.
Karin Luts sündis Viljandimaal õpetaja perekonnas. Ta õppis 1922. aastani Pärnu Eesti Kooliseltsi Progümnaasiumis, kus tema joonistus-
õpetaja oli kunstnik Konstantin Süvalo.
Süvalo soovitusel astus ta Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus õppis esmalt Konrad Mäe juures maalimist ning pärast viimase surma Ado Vabbe ateljees. Luts lõpetas Pallase 1928. aastal. Lõpetamisel saadud stipendiumiga täiendas ta end aastatel 1928–1929 Pariisis Académie de la Grande Chaumière’s.
1939. aasta kevadel viibis Luts  Roomas Studio di Via Margutta’s. Itaalia reisil valmis kunstniku pintsli all rida Capri ja Veneetsia motiividel töid akvarelli- ja tempera tehnikas töid.
Õppeaastal 1940–1941 oli ta Tartus Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõud. 
1944. aastal põgenes Karin Luts koos abikaasa, filoloogiaprofessor 
Peeter Arumaaga Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi.
Paguluses olles pühendus Luts jäägitult kunstile. 1950. aastate keskel leidis ta maalimise kõrval uue väljakutse graafikas, millega pälvis suurema tähelepanu ning rahvus­vahelise tunnustuse.
Ta oli paguluses üks aktiivsemaid eesti kunsti näituste organiseerijaid ja kunstist kirjutajaid. Luts otsis oma loomingus kontakte toonase moodsa kunstiga, töötades nii abstraktsionistlikus kui ka sürrealistlikus laadis.
Karin Luts Rootsi Naiskunstnike Ühingu ja Rootsi Kunstnike Ühingu liige. 1960-ndatest aastatest peale graafikakursuste külastamist tegeles Luts aktiivselt ka graafikaga ning esines näitustel koos Rootsi kunstnikega. Karin Luts pärandas oma maali- ja graafika loomingu Tartu Kunstimuuseumile ning mahuka kirjalikupärandi (päevikud, kirjavahetus) Eesti Kirjandusmuuseumile, kus talletatakse ka tema abikaasa Peeter Arumaa fondi.

Teksti koostamisel on kasutatud Wikipedia andmeid.
Täname Tartu Kunstimuuseumi