|
|
Traditsioon aastast 1952
fotod: ERAKOGU
Leegionipäev on lätlaste traditsioon aastast 1952, mille leegionärid Läti vabanedes kodumaale kaasa tõid. Esialgu korraldasid selle päeva pidulikku tähistamist riigi pealinnas mitmed erinevad organisatsioonid, kelledest tähtsaimad Läti Rahvuslike Sõjameeste Ühendus ja Daugava Kullid. Rahvuslikud jõud saavutasid meie lõunanaabrite juures 1990. aastate lõpul isegi selle, et Leegionipäev märgiti kalendrisse pühana ja sellest võttis osa riigi president.
Samal ajal provotseerisid ja segasid selle piduliku päeva tähistamist Venemaa ja juudiorganisatsioonid, pressis oli üks skandaal teise järel. Milleeniumi vahetudes muutus pidulik päev kalendris jälle tavaliseks, erinevad poliitilised jõud käituvad selle päeva puhul erinevalt, kuid salamisi võtavad jumalateenistusest ja rongkäigust ning mälestusteenistusest Lestenes osa ikkagi mitmed poliitikud. Ametlikuks korraldajaks on nüüd, sõjameeste vanuse tõustes üle 90, ainult Daugava Kullid, kuid nendega on sisuliselt ühinenud paljud rahvuslikud organisatsioonid.
Seekordne Leegionipäev oli Riias tavalisest rahulikum, iga-aastast juudibolschevike sõimu ei olnudki kuulda ja rongkäik Jaani kirikust Vabadussambani oli pidulik ja suurejooneline. Kuigi meedia täheldas ilmselgelt vastupidist, oli tunda, et rahvast oli isegi rohkem kui mõnel eelmisel aastal.
Läti inimestele läheb see päev korda, isegi taksojuht oskas eelmisel päeval turistidele inglise keeles jutustada, milline sündmus on tulemas. Kui ka lätlasele on tavaliselt parim magustoit teine lätlane, siis vähemalt Leegionipäeval see nii ei ole: sel päeval unustatakse erimeelsused ja hoitakse kokku. Millal meie Sinimägedes nii kaugele jõuame?
Riia linnas koguneti õhtul Lätlaste Seltsihoones, kus kuulati ansambli “Hundid” esituses vanu sõdurilaule. Samal ajal peeti aga pidu üle terve maa. Eestist olid aatekaaslastel külas ELSK ja ESSÜ esindajad.
|
|
|
