|
|
Eesti inimkaotused kolme okupatsiooniga
aastail 1940–1991
tekst: Peep Varju,
Endise riikliku komisjoni ORURK tegevesimees
Kolmest okupatsioonist põhjustatud inimkaotusi Eestis on hinnatud suurimate hulka Euroopas, kui lähtuda suhtarvust kogu elanikkonda. Kolme okupatsiooniperioodi võrdlus näitab, et kahest Nõukogude okupatsioonist tingitud kaotused ületavad umbes kaheksakordselt Saksa okupatsiooni kolme aasta 1941–1944 inimkaotusi.
Paradoksaalne on aga see, et tänase päeva hinnangud ning suhtumine kahe suurriigi Eestis toimepandud sõjakuritegudesse ja genotsiidikuritegudesse on risti vastupidine eelpool nimetatud tulemustele. Sõjas võitjariikide staatusele toetudes on suurima kahju tekitaja stalinlik kurjuseriik Nõukogude Liit vastutusest kõrvale hiilinud ja omistanud endale Euroopa vabastaja rolli. Vaid mõnel üksikul juhtumil on kommunistliku diktatuuri riigile antud õiglane hinnang toime pandud inimsusevastaste kuritegude kohta. Eesti riigi osas saab ühe näitena nimetada Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid 17. jaanuarist ja 24. jaanuarist 2006, kui lükati tagasi kahe NKVD sõjakurjategija kaebused Eesti Vabariigis tehtud kohtuotsustele. Eurokohtu otsuse seletuskirjas on väga täpselt fikseeritud Nõukogude Liidu agressioon 1940. aastal, Eesti riigi annekteerimine ja sellele järgnenud massilised inimsusevastased kuriteod.
I Esimese Nõukogude okupatsiooni inimkaotused
Esitame esimese Nõukogude okupatsiooniaasta inimkaotused, lähtudes 2004. aastal töö lõpetanud riikliku uurimiskomisjoni ORURK-i fikseeritud andmetest. Lisaks on paljude uurijate hilisemad andmed samuti arvesse võetud. Usaldusväärseks allikaks oli Saksa okupatsiooni ajal töötanud ZEV-i komisjon endise Presidendi Kantselei direktori Elmar Tambeki juhtimisel. Küüditamise ohvrite tagasitoomist Venemaalt pidas komisjon tähtsaimaks ülesandeks. Komisjonil oli õudsest punaterrorist vabanenud eesti rahva laialdane toetus, kõigis maakondades töötasid komisjoni bürood ja juba aprillis 1942 avaldati eesti ajalehtedes ZEV-i komisjoni põhjalik raport. Ajalehtedes kirjutati lootusrikkalt, et algav suvine sõjakampaania teeb lõpu enamlastele ning toob iga päevaga Venemaal orjuses vaevlevaile eestlasile lähenevat päästmist.
ZEV-i komisjoni esialgne hinnang andis Nõukogude okupatsiooni ühe aasta inimkaotusteks 60 597 Eesti kodanikku. Hilisemad uurimused näitasid, et arvestamata olid jäänud juudi rahvusest Eesti kodanikud ja Venemaale evakueeritud või põgenenud. Vello Salo on ORURK-i komisjoni töödes fikseerinud 415 juudi rahvusest ohvrit, kes oleksid pidanud kuuluma aruandesse. Saksa okupatsioonivõimud aga ei lubanud juute ohvrite nimekirja kanda.(1) Eesti kohta oli Moskvas KGB 3. valitsuses koostatud 26. mail 1941 nimekiri kaheksa kategooria järgi 14 471-st nõukogudevaenulikust ja sotsiaalselt ohtlikust isikust, kellest saidki juuniküüditamise ohvrid.(2) Eeltöö ohvrite määramiseks oli tehtud nn poliitvärvingute kartoteegi koostamisega. Maikuuks 1941 oli Eestis deporteerimisele vastavaks ohtlikuks elemendiks tembeldatud 27 kategooria järgi 37 794 Eesti kodanikku(3). Osa neist oli vahistatud ja hukatud juunist 1940 alanud massilise terrori käigus. ZEV-i komisjon hindas juuniküüditamise ohvrite arvuks 11 205 inimest. Esimeste seas Eesti inimkaotusi süstematiseerinud Vello Salo andis 1989. aastal Kanadas kirjastuse Maarjamaa raamatus „Population Losses in Estonia. June 1940 – August 1941ˮ juuniküüditatute koguarvuks 9632 isikut. Ta kasutas ZEV-i komisjoni säilinud materjale. Samal aastal loodud Eesti Memento Liidu ajalootoimkonna ja Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) olid seni oma nimekirju koostanud vaid mälu järgi. Nüüd algas koostöö Vello Saloga ja 1993. aastal ilmus Maarjamaa kirjastuselt täiendatud nimekirjaraamat ühiste andmetega koos täpse ülevaatega kõigist allikatest ning andmete kogujatest. Hiljem andsid riikliku komisjoni ORURK-i ja Memento pikaajaline uurimistöö 14. juuni 1941 küüditamise lõpptulemuseks 9267 kannatanut. See on fikseeritud 2005. aastal avaldatud riikliku komisjoni Valges raamatus. Tulemus on piisavalt täpne ning lähedane juuniküüditamise ühe üldjuhi, Nõukogude Liidu julgeoleku rahvakomissari Merkulovi raportile 17. juunist 1941, mis esitati Nõukogude Liidu juhtidele Jossif Stalinile, Vjatšeslav Molotovile ja Lavrenti Beriale(4).
Eesti Riigiarhiivi eriosakonnas fikseeris riiklik uurimiskomisjon 1992. aastal kartoteegi 26 275 sellise isiku kohta, kes olid 1941. aastal evakueeritud Venemaale. Need Venemaale põgenenud ja evakueerituteks nimetatud inimesed jäid ZEV-i nimestikest välja, sest arvestust peeti kommunistliku terrori ohvrite kohta. Niisamuti jäid täies ulatuses arvestamata tuhanded teekonnal Venemaale hukkunud, sest sõjaolukorras pommitamistel nii laevadel kui rongides sattusid hukkunud teadmata kadunute hulka. ZEV-i nimekirjades nimetatud 1101 teadmata kadunuks loetud isikut oli ebapiisav, et hõlmata kõiki tegelikult kadunuks jäänuid.
Esimese Nõukogude okupatsiooniaasta ohvrite nimekirja tuleb lisada puhkenud Suvesõjas langenud, sõjategevuse tulemusena hukkunud ja mõrvatud Eesti kodanikud. Kui ZEV-i komisjon näiteks suutis 1942. aastal kindlaks teha 1950 mõrvatud isikut, siis hilisemad uurimused on fikseerinud tunduvalt suurema ohvrite arvu. Riikliku komisjoni ORURK-i raportis 2004. aastal oli neid mõrvaohvreid juba 2446.(5) Suurim teene seni fikseerimata ohvrite väljaselgitamisel on emeriitprofessor Herbert Lindmäel, kes riikliku komisjoni ORURK-i aseesimehena ja seejärel Sihtasutuse Valge Raamat nõukogu liikmena on u 25 aasta uurimistöö tulemusena avaldanud üheksa maakonna raamatud „Suvesõda 1941ˮ. Herbert Lindmäe 1941. aasta üheksas suvesõja raamatus fikseeritud ohvrite koguarv on 2067, neist 506 lahinguis langenut, 1611 mõrvaohvrit ning 550 sõjategevuse tagajärjel hukkunut
Pärast 22. juunil 1941 puhkenud sõda Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel algas massiline punane terror, mida Nõukogude okupatsioonivõimud Stalini põletatud maa käsu täitmisel toime panid. Memento ERRB raamatuis esitatud mõrvade statistika iseloomustab täpselt hävitustööks loodud hävituspataljonide ja punaarmeelaste ning NKVD eriüksuste korda saadetud massilisi tsiviilisikute tapmisi. Päevade kaupa fikseeritud mõrvade arvud juulikuus 1941 annavad 10 päeva ohvrite arvuks 1634 (periood 4.–13.07.1941) ja suurim ühel päeval mõrvatute arv 8. juulil 1941 oli 391 inimest. Sellel päeval fikseeriti üksnes Tartu vanglas kohtuta mõrvatute arvuks 194 tsiviilisikut, keda ei jõutud enam Venemaale toimetada. Esimese Nõukogude okupatsiooni vahistatute arvuks saame ERRB nimistutest summaarse arvu 9850, mis ületab tunduvalt ZEV-i nimekirjas fikseeritud arvu 7926. ZEV-i nimekirjale tuleb lisada arvestusest välja jäänud enam kui 24 000 nn Venemaale evakueeritud tsiviilisikut ja baltisakslaste ümberasumine 1939. aastal ning 1941. aasta järelümberasumine (Nachumsiedlung). Valge raamatu inimkaotuste peatüki autor Aigi Rahi-Tamm peab kõige täpsemaks järelümberasumise kohta Sirje Kivimäe uurimuses nimetatud arvu kuni 5500 inimest.(6) Tema hinnang lähtus Eesti Panga materjalidest ning transpordinimekirjadest.
Suurima grupi esimese okupatsiooniaasta inimkaotustest moodustavad sundmobilisatsiooniga Venemaale viidud. Rahvusvahelise Genfi konventsiooni ja ka hilisema Nürnbergi Harta järgi on okupeeritud territooriumi tsiviilisiku sundimine teenistuseks vaenuliku riigi relvajõududes sõjakuritegu. Sundmobilisatsiooniga ära viidute täpset arvu ei ole seni suudetud täpselt määrata. ZEV-i komisjoni aruandes 1942. aastast on fikseeritud mobiliseeritute arvuks 35 155 ja lisaks veel Punaarmees tegevteenistuses olnud ning sõja puhkedes Venemaale viidud 5573 eesti sõjaväelast. Kokku saab neid 40 728. Tänaseks on ERRB läbi töötanud kõik saadaolevad materjalid, mis viitavad eestlaste seotusele Nõukogude armeega. Kokku saame Teises maailmasõjas Vene armeest läbi käinud eestlaste arvuks 71 392 isikut, kes on kirjas aastail 2008–2016 ilmunud seerias „Eestlased Vene armeesˮ. Neist tuleb eraldada sõja-aastail mobiliseeritud Venemaa-eestlased, Suvesõjas 1941 purukslöödud hävituspataljonide Venemaale põgenema pääsenud riismed ning pärast Eesti taasokupeerimist toimunud mobilisatsioonidega 1944. ja 1945. aastal lisandunud punaväelased. Lõpptulemusena saame 1941. aasta mobiliseeritute arvuks 41 847 inimest. Okupatsioonivõimude korraldatud sundmobilisatsioon oli rahvusvahelise õiguse järgi sõjakuritegu. Algusest peale olid mobiliseeritud vangi seisuses punaväelaste valve all. Nn tööpataljonides ja tegelikult vangilaagriks kujunenud kohtades kurnavale sunnitööle suunatud ja näljasurmale määratud sundmobiliseeritud eestlased püüdsid igal võimalusel põgeneda, neid tabati, mõisteti surma või saadeti trahviroodus rindele. Sellise surmateekonna läbinuist võib näitena tuua meie kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Temal õnnestus koos grupi kaaslastega Soome rindel 31. oktoobril 1941 ületada rindejoon ja pääseda hõimurahva kaitse alla.(7) Vabanenud K. Palusalu saabus Soomest kodumaale 1941/1942. aasta vahetusel.
Kokkuvõtteks saame esimese Nõukogude okupatsiooni inimkaotuste arvuks 93 810 inimest, mis tunduvalt ületab ZEV-i komisjoni esialgsel hinnangul nimetatud 60 959 ohvrit.
|
9. mail 1938 moodustatud Eesti Vabariigi Valitsusest pääses ainult välisminister Karl Selter Nõukogude okupatsiooni tapmismasinast.
|
II Saksa okupatsiooni inimkaotused
Saksa okupatsiooni aastate 1941–1944 inimkaotuste kohta Eestis on levitatud väga palju erinevaid ja vastuolulisi andmeid. Tugevat mõju on avaldanud Nõukogude propaganda esitatud väärandmed, millel puudub dokumentidele toetuv tõestusmaterjal, kuid ikkagi jätkatakse nende levitamist tõe pähe ja kahjuks leidub uskujaid tänaseni. Teise maailmasõja lõppedes nn võitjariikide hulka kuuludes esitas sõjasüüdlane Nõukogude Liit Nürnbergi Sõjatribunalile absurdsed arvud väidetavatest inimkaotustest ja majanduskahjust Eesti territooriumil, mida põhjustas natsliku Saksamaa kolmeaastane okupatsioon. Nagu kommunistidele oli kombeks saanud, kirjutasid nad suure osa omaenda kuritegudest natside arvele. Nimetame näitena punalennuväe pommitamistega maatasa purustatud Narva linna, ühe kolmandiku Tallinna elamute puruks pommitamist 9. märtsil 1944 ja teiste Eesti linnade, külade purustamisi ning talude maha põletamisi. Moskvas loodud ettevalmistav komisjon natsismi kuritegude uurimiseks Eestis alustas oma tööd 22. septembril 1943. Pärast Eesti taasokupeerimist septembrist 1944 rakendati siin Eestis tööle 1900 uurimiskomisjoni ja umbes 15 000 inimest (ERA fond 364, n. 1). Samas jätkati otsekohe 1941. aastal pooleli jäänud massilist terrorit, kasutades varem tagalas ettevalmistatud nimekirju kõrvaldamisele kuuluvatest isikutest. Enneolematu ulatusega natsismikuritegude uurimine oli propagandistlik üritus oma kuritegude varjamiseks ning nende esitamiseks vastaspoole süüna.
Inimkaotuste fikseerimisel talitasid arvukad ENSV komisjonid pärast Saksa okupatsiooni 1944. aastal meelevaldselt vastavalt ette antud juhenditele. Töö käigus selgus, et mitte kõik siin Eestis polnud veel piisavalt oskuslikud suurte valede fabritseerimisel ja võimelised neid esitama selliselt, nagu Moskvast nõuti. Saksa okupatsiooni inimkaotuste hindamisel Harjumaal esitas maakonna erakorraline komisjon esimese aruande 19. jaanuaril 1945. Sellega tutvunud Moskva volinik ja vabariiklik komisjon tunnistasid aruande mitterahuldavaks. Paari päeva jooksul suudeti kiirkorras aruannet parandada ning 31. jaanuaril 1945 anti üle uus akt sakslaste metsikustest Harju maakonnas hukatud ja hukkunud ohvrite koguarvuga täpselt 8000 isikut. Aktis märgitud komisjoni esimeheks oli maakonna parteikomitee sekretär Adolf Päss, kes oli ühe juhina 1941. aasta sõjasuvel Lõuna-Eestis ise osalenud hävituspataljonide toimepandud sõjakuritegudes. Kuidas aga õnnestus jõuda mõne päevaga ohvrite arvuni 8000, seda iseloomustavad ainsa tunnistaja Osvald Õimu ütlused. Täiendavalt lisatud aktis fikseeriti, et Osvald Õimu teada olevat Harjumaal juulikuus 1942 hukatud vähemalt 3000 inimest. Muid dokumente nimetatud fakti kinnituseks ei olnud. Võib oletada, et ohvritena on nimetatud Kesk-Euroopast või Leedust Eestisse toodud juudi rahvusest vange, keda hiljem siin natsi surmakomandod hukkasid. Kas oli neid 3000 või umbes 2000, nagu kinnitasid teised allikad, sel ei ole meie aruande osas mingit tähtsust. Hukatud ei olnud Eesti kodanikud ega alalised elanikud ning Eesti okupatsioonide inimkaotustena ei saa neid arvestada. Samasugused ümmargused ohvrite arvud on registreeritud teisteski maakondades: Saaremaa – 7000, Tartu linn – 12 000, Viljandimaa – 5000, Narva linn – 3500 ja Virumaa – 15 600 jne. Kokku andis Eesti kohta 1945. aastal vabariikliku erakorralise komisjoni koostatud üldine tabel Saksa okupatsiooni inimkaotusteks astronoomilise arvu 125 307 isikut ja neid esitleti selliselt: 58 167 olevat maha lastud, 3140 olevat surnuks piinatud ja 64 000 sõjavangi loeti hukkunuks.(8) Nendele arvudele pole kunagi dokumentaalset tõestust leitud ja pole ka ühtegi ohvrite nimekirja lisatud. Dokumendile andsid allkirja vabariikliku komisjoni vastutavad sekretärid ENSV justiitsminister Aleksander Jõeäär ja ENSV prokuröri abi Pavel Vassiljev.
Esimesed arhiiviandmetele toetuvad inimkaotuste andmed Saksa okupatsiooni perioodi kohta avaldati Juhan Kahki komisjoni aruandes 1990. aastal Arvo Kuddo töögrupi uurimuses „Inimkaotusedˮ. Tulemuseks saadi 4314 isikut, kes olid fikseeritud hukatute ja vangistuses hukkunutena. Autorid lisasid märkuse, et kõikide valdade kohta andmeid pole leitud. Kummalisel kombel puudusid andmed Tartu linna kohta. Samas aruandes on Nõukogude sõjavangide arvuna Eesti territooriumil nimetatud kokku u 36 200 meest. Usaldusväärsete saksa arhiividokumentide järgi on teada, et septembris 1944 evakueeriti mandrilt Saaremaale üle 15 000 sõjavangi. Hiljem evakueeriti nad Saaremaalt meritsi Saksamaale (9). NKVD kätte sattunud sõjavangide nimestikest saab järeldada, et hukkamiste ja haigustesse surnute koguarv Eestis ei ületanud 10%. Seega saab 64 000 natsismiohvri asemel maksimaalselt arvestada umbes 3600 hukkunud Nõukogude sõjavangiga. Nemadki ei tule arvesse meie uurimistöös, sest nad polnud Eesti kodanikud või alalised elanikud. Järgmisena avaldati 1997. aastal repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni (ORURK) poolt täpsem ohvrite nimekiri. Nimekirjas oli 5371 isikut ja uurimistöö autoriks oli endine ENSV arhiivitöötaja Viktor Boikov. Tema kasutuses oli rohkem allikaid kui vaid surmade registrid. Seni kõige täpsem Saksa okupatsiooni ohvrite nimekiri avaldati 2002. aastal kahe komisjoni, Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni ja Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse ühistööna(10). Raamatus on ohvrite arvuks fikseeritud 7798 isikut ja see on maksimaalne võimalik ning dokumentaalselt kinnitust leidnud nimestik. Tegelikult tuleb nimestik lühem, sest uurijad on nimetanud 115 mitte-eesti perekonnanimega isikut, kellel puudub seos Eestiga kodakondsusega või alalise elukoha järgi. Need on sõjaväelased ja Nõukogude Liidu kodanikud, kes tegutsesid siin vägivaldse Nõukogude okupatsioonivõimu kehtestamisega. Veel on teada need vangid, keda 1944. aasta märtsis ja augustis transpordi nimekirjade järgi Saksamaale Stutthofi ja Ravensbrücki vangilaagritesse ära viidi. Eesti Riigiarhiivi fondis R-64 säilinud nimekirjadest on selgunud, et nende hulgas oli palju väljastpool Eestit pärit võõrriigi kodanikke, kohati kuni 60% kogu nimekirjast. Neid hukkus Saksamaal vangistuses hulgaliselt, kuid täpsed andmed puuduvad. Nii jääbki selgusetuks, kui palju Eesti kodanikke lisandub Saksa okupatsiooni ajal hukkunute nimekirjale nende arvel, keda poliitvangidena Saksamaale ära viidi. Selle perioodi kaotuste hulka tuleks niisamuti lugeda Saksamaale tööteenistusse värvatud eesti noormehed ja neiud. Nende arvu on hinnatud umbes 1100-le: 1000 noormeest ja 100 neidu(11). Lisada tuleb sõjaväljal langenud võitlejad. Raamatute Pro Patria andmeil tuleb langenuid vähemalt 8741 ja vastaspoolel Eesti Laskurkorpuses 9747 meest (12).
Saksa okupatsiooni inimkaotuste hindamiseks koostati EK(b)P Keskkomitee informatsiooni sektoris kokkuvõte elanike registreerimisest ENSV-s seisuga 30. november 1944. Esitatud andmed on uurijatele vajalikud, kuid neid tuleb võtta kriitiliselt. 1944. aasta lõpu andmed on ebatäpsed ja vigadega. Pärnu linna elanikud läksid arvesse kahekordselt ja Saaremaa kohta puudusid andmed kümne valla kohta. Saaremaa elanikud on registreeritud 27. oktoobri seisuga, kui lahingud Sõrve poolsaarel kestsid veel kuu aega. Siiski võib 30. novembril 1944 registreeritud elanike arvu 885 424 pidada päris arvestatavaks suuruseks, mis võrdluses enne okupatsioonide algust 1. oktoobril 1939 fikseeritud elanike arvuga 1 136 412 annab kahe okupatsiooni nelja aasta Eesti inimkaotusteks kokku enam kui 250 000 inimest. Kuid Saksa okupatsiooni aastate periood 1941–1944 tuleb eraldi lahti seletada, sest nende aastate eesti inimkaotused jagunevad ära mõlema okupandi vahel vastatavalt nende kuritegelikule käitumisele Eesti territooriumil. Punalennuväe massilised pommirünnakud Tallinna, Narva, Tartu, Rakvere, Pärnu jt linnade purustamisega ning tsiviilelanike halastamatu tapmisega annavad põhjust kanda kõik fikseeritud 2549 pommitamise ohvrit punaterrori arvele. Meile pole teada, et Saksa lennuvägi oleks midagi taolist Eestis korda saatnud ja tsiviilelanikke, sealhulgas koolilapsi, lennukipardalt tulistanud. Niisamuti tuleb põhjalikult selekteerida Läände põgenenud ning Saksamaale deporteeritud vange ja tsiviilisikuid. Saksa okupatsioonivõimude loaga Eestist Rootsi põgenenud 7920 rannarootslast (eestirootslased) on samuti punaterrori ohvrid. Paadipõgenikena Eestist Rootsi ja hiljem Soome kaudu samuti Rootsi jõudnud eestlasi on registreeritud kuni 25 000. Täpsed nimekirjad on olemas nende 1240 paadipõgeniku kohta, kes Rootsist organiseeritult Gotlandilt ja Stockholmist kolmekümne kuue reisiga septembris-oktoobris 1944 Gotlandi saarele saabusid. Viimane mootorpaat tuli Sõrvest 20.–26. oktoobril 1944 (13). Paadil 25 inimesega oli perekond Rääk alaealiste lastega ning noorim pääsenu oli 10-kuune Meida Rääk. Neid päästetuid ei saa kuidagi pidada Saksa okupatsiooni ohvriteks, sest nagu eestirootslased põgenesid kõik eestlased täpselt samuti 1941. aastal kogetud massilise terrori hirmus. Raskem on selgust saada nende u 40 000 Eesti kodaniku osas, kes evakueeriti või deporteeriti 1944. aastal Saksamaale. Osa neist oli okupatsioonivõimu teenistuses, nagu näiteks Kiviõli õlitööstuse töötajad oma peredega. Rõhuv enamus kolmes lääne okupatsioonitsoonis olnud Eesti kodanikest keeldus kategooriliselt tagasi pöördumast okupeeritud Eestisse, sest nad teadsid, et neil pole mingit seost kaelamääritud nõukogude kodakondsusega ja kodumaal ootab ees juba kogetud punaterror. Kui 1947. aastal juunikommunistid Harald Habermann, Viktor Hion ja Leonhard Illisson ENSV valitsusdelegatsiooni liikmetena olid Saksamaal ja Austrias põgenikelaagrites eestlasi agiteerimas kodumaale tagasi tulema, siis loendati seisuga 1. oktoober 1946 läänetsoonide põgenikelaagrites Eesti pagulaste arvuks 32 129 inimest. Ilmselt tuleb need keeldujad nimetada Nõukogude süsteemi ohvriteks. Me teame, et 11. veebruaril 1945 sõlmiti Jaltas kolme liitlasriigi, USA, Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel salajane kokkulepe nn nõukogude kodanike vägivaldseks väljasaatmiseks. Kuigi USA ja Inglismaa ei tunnistanud kunagi Balti riikide vägivaldset lülitamist 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu, siis ometi nad sõja ajal nõustusid nende maade kodanike ebaseadusliku ja vägivaldse väljaandmisega sõjaliitlasele Nõukogude Liidule. Nõukogude okupatsioonitsooni sattunud Eesti kodanike saatus on teada, sest sealt toodi neid vägivaldselt Nõukogude Liitu tagasi läbi mitmesuguste filtratsioonilaagrite, kinnipidamiskohtade ja vangilaagrite. ENSV-s Ministrite Nõukogu juures tegutsenud nn repatrieerimise komitee aruandest 1949. aastal saame teada nelja aastaga Eestisse saabunud repatrieeritute koguarvu – u 20 500. Samas selgub ka, et elukohana Eestis elas tookord 13 777 repatrieeritut (14). Enam kui 6700 repatrieeritutest oli seega juba vahistatud ja süüdistusena kasutati trafaretset väljamõeldist spionaažist välisluure kasuks. Saksamaale sõjavangi jäänud eestlased saame määrata aprillis 1945 koostatud Neuhammeri nimekirjast lähtudes. Sellega lähevad hästi kokku kahe siinse autori andmed: esiteks Erich Kaup, kes nimetab Läänest Venemaale toimetatud eestlastest sõjavangide arvuks 5434 (15) ja teiseks Toe Nõmm, hinnates Läände jäänud sõjavangide arvuks u 6000 meest (16).
Kokku saame Saksa okupatsiooni perioodil Eesti inimkaotusteks 94 975 inimest. Otseste Eesti inimkaotuste suuruseks natside kuritegude tulemusena Saksa okupatsiooni aastail saab neist hinnata vähemalt 27 287 ohvrit.
III Teise Nõukogude okupatsiooni inimkaotused
Teine Nõukogude okupatsioon algas kohe pärast Punaarmee sisenemist Eestisse augustis-septembris 1944. Algasid massilised vahistamised, mahalaskmised ja röövimised, mille panid toime sõjaväeluure Smerši ja NKVD eriüksused ning punaarmeelased. Nõukogude tagalas oli juba suvel 1944 ette valmistatud nimekirjad isikutest, keda tuleb vahistada. Üks neist oli näiteks malesuurmeister Paul Keres, keda Tallinna saabunud erigrupp õnneks ei tabanud, sest otsitav oli koos perega Läänemaal. Eesti avalikkusele sai see sünge lugu teatavaks enam kui 60 aastat hiljem P. Kerese kolleegilt suurmeister Juri Averbahhilt, kes saabus Tallinna meie suurmehe mälestusturniirile. 3. novembril 1944. aastal sai ENSV Siseasjade rahvakomissar (NKVD ülem) Aleksander Resev Moskvast täpsed käsud, kuidas esitada igakuised ettekanded võitlusest sotsiaalselt ohtliku elemendiga, nagu Nõukogude terminoloogia nimetas kõiki neid, keda kavatses ühiskonnast kõrvaldada (17(.
Juba esimese oktoobrikuu aruande järgi oli vahistatud kokku 1226 inimest. Julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm tegi 21. oktoobril 1944 ettekande ENSV kompartei esimesele sekretärile Nikolai Karotammele, et esimese kuu jooksul on võetud rahvavaenlasena arvele enam kui 8000 isikut. Detsembrikuus 1944 arreteeriti veel 1955 isikut ja vahistamised jätkusid: 1. kvartal 1945 ─ 1991 isikut, 2. kvartal 1945 veel 1991 isikut. 1945. aasta kokkuvõte KGB aruande järgi annab vahistatute üldarvuks 5807 isikut, metsavõitlustes tapetute arvuks 565 ja repressioonide alla langenute arvuks 8782 inimest(18).Vahistamistele ei paistnud lõppu tulevat. 29. oktoobrist 1945 on teada NKVD/NKGB salajane direktiiv nr 193/118, mis kohustas arvele võtma ja sunnitööle mõistma kõiki mehi, kes olid Saksa okupatsiooni ajal teeninud Saksa armees, Omakaitses või politseis. Direktiiv selgitas, et sunnitöölisi on vaja NKVD vangilaagritesse Norilskis, Vorkutas, Permi oblastis ja teistel GULAG-i süsteemi objektidel. Kõige agaramalt täitis ülesande tuntud sõjakurjategija, 1941. aastal Viljandi vanglas massimõrvu sooritanud ja nüüd Virumaal KGB osakonna ülemaks saanud kapten Aleksander Enger. Tema esitas 1. jaanuariks 1946 nimekirja 1647 nimega, teistes maakondades olid need nimestikud samal ajal palju kordi väiksemad: Järvamaal 344, Valgamaal 119 ja Saaremaal 529 isikut.
Perioodiliselt jätkusid uued massiliste küüditamiste operatsioonid. Esimene toimus 15. augustil 1945 ja ohvriteks olid seekord saksa rahvusest Eesti kodanike ning alaliste elanike perekonnad. Operatsioon sai alguse juba sõja ajal 7. veebruaril 1945 Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissari (NKVD) asetäitja Tšernõšovi korraldusest. Kokku küüditati Eestist Permi oblastisse metsatöödele 407 inimest, suurem osa neist olid vanurid ning lapsed. Väljasaadetute seas oli palju eestlasi, sest segaabielu puhul võis valida Eestisse jäämise, kuid enamik väljasaadetud peredest eelistas jääda kokku ja minna ühiselt vastu rängale saatusele. 15. augustil 1945 ei suudetud kõiki tabada ning hilisemate vahistamistega on selle grupi ohvrite arvuks saadud 566 (19). Järgmise massioperatsioonina Eesti kodanike deporteerimiseks tuleb nimetada surmaotsusega hukatute perede viieks aastaks sundasumisele saatmist. ENSV NKVD andis välja selle kohta direktiivi nr. 277 juba 25. aprillil 1944 ammu enne Eesti taasokupeerimist septembris 1944. Aasta hiljem, 3. aprillil 1945 täiendati seda dokumenti. Ülesande täitmine võttis aega hulk aastaid, korraga suuremat hulka inimesi Venemaale viia ei õnnestunud ja andmeid ohvrite arvu kohta pole õnnestunud kindlaks määrata. Palmse vallast on teada juhtum, kui 5. augustil 1947 vahistati 27. mail 1942 Irkutskis hukatud metsavenna Arved Kaljuvee perekond. Vahistatud olid: Arvedi ema Leena Kaljuvee ja tema lapsed Aarend, Aino ja Leo. Erinõupidamise otsusega 7. juulist 1947 mõisteti neile viis aastat sundasumist Tjumeni oblastis (20). 56-aastane Leena Kaljuvee suri sundasumisel juba detsembris 1947.
25. märtsil 1949 pandi Balti riikides toime massiline küüditamine, mis hõlmas kolme riigi peale u 95 000 inimese väljasaatmist Siberisse ja seekord igaveseks ajaks, nagu oli fikseeritud Nõukogude valitsuse 29. jaanuari 1949 salajases määruses nr 390-138cc. Eluaegse sundasumise karistuse võttis Nõukogude riik kasutusele 26. novembril 1948. Eestlaste suhtes oli märtsiküüditamine suurim inimsusevastane aegumatu kuritegu, mida kommunistlik režiim siinmail rakendas. Õigusteadlane Enn Sarv on nimetanud kuut kuriteo liiki, mis märtsiküüditamisega kaasnevad ja need kõik kuuluvad inimsusevastaste kuritegude loetelusse. 19 küüdirongiga viidi sundasumisele Venemaale 20 702 inimest, kellest enamik olid lapsed, naised ja vanavanemad. Selle näiteks võib nimetada ühe küüdivaguni nimekirja, mille on kirja pannud 82-aastane Hans Oja, sest küüditajad olid oma paberid ära kaotanud. Vihikust väljarebitud paberilehele on vagunivanemaks määratud H. Oja oma käega kirjutanud kaheksa lapse, kümne vanuri, nelja naise ja enda kui ainsa mehe nimed. Noorim lastest oli aastane ja vanuritest kõige vanem 92-aastane. Kokku oli vagunis neid genotsiidikuriteo ohvreid 23, kelle nimed on jäädvustatud enne lahkumist surmateekonnale tänu vanainimese krobelise käekirjaga täidetud paberitükile. Surmad küüdirongides algasid juba enne Eestist lahkumist (üks väikelaps Võrus). Küüditajate aruannetes on palju vigu ja ebaselgust. KGB ohvitseride harimatuse pärliks on üks arhiividokument, milles majori auastmes küüditaja raporteerib viimase küüdirongi lahkumisest Eestist 32. märtsil 1949. Tõenäoliselt oli see 29. märtsil Võrust väljunud küüdirong. Vastuoluline koondraport 19 küüdirongiga Siberisse saabunute kohta fikseerib: 51 suri teel, 63 võeti haigena rongilt maha, 18 põgenes ja 20 660 olevat kohale jõudnud.
Märtsiküüditamine oli sõjaväe vägivallaoperatsioon kolme Balti riigi rahva lõplikuks allutamiseks, aastaid kestnud relvastatud vastupanu murdmiseks ning Nõukogude süsteemile omase hirmule rajatud elulaadi kehtestamiseks. Sõjalise operatsiooni Прибой (eesti k nimetusega Murdlaine) läbi viimiseks toodi Nõukogude Liidust lisaks ENSV siseministeeriumi ja oma julgeolekujõududele väga suured lisaväed, näiteks üks eliitväeosa toodi kohale Moskvast. Massioperatsioonist on koostanud põhjaliku uurimistöö ajaloodoktor Aigi Rahi-Tamm Tartu Ülikooli ajaloo-osakonnast (21).
Aasta hiljem, märtsis 1950 toimus kurikuulus EKP VIII pleenum peateemaga kodanlike natsionalistide halastamatu väljaselgitamine ning kõrvaldamine. Märtsiküüditamist Eestis juhtinud kolmik: Nikolai Karotamm, Boris Kumm ja Arnold Veimer võeti ametist maha. Neid süüdistati halvasti korraldatud operatsioonis, mille tulemusena olevat 1066 perekonda jäänud Siberisse saatmata. Partei juht N. Karotamm tunnistas pleenumil peetud kõnes end süüdi kõigis väljamõeldud pattudes sel viisil, et tal pidi olema surmahirm oma elu pärast. Kümme aastat Eesti rahvast hävitanud kommunistlikku süsteemi truult teeninud kompartei juht N. Karotamm sai tõenäoliselt aru, et nüüd võib hukkamine tedagi tabada, kui ta kõiki väljamõeldud süüdistusi puhtsüdamlikult omaks ei võta. Selline oli Stalini julma diktatuuri aastail tavaline skeem ja hirm oligi lahutamatu osa iga juhtiva parteitegelase töös. Pleenumil esitatud süüdistused olid alusetud juba seepärast, et hästi salastatud sõjaväelist operatsiooni Balti riikide rahvaste hävitamiseks juhtis Moskvast KGB ning kohalikele funktsionääridele suurt sõnaõigust ei antud. Nagu teada, määras operatsiooni üldjuht kindral Sergei Ogoltsov 13. märtsil 1949 Eestile ülesandeks küüditada 7500 perekonda, mis tähendas u 22 300 natsionalisti ja kulaku väljasaatmist. Vastavalt saadud käsule tegid ettekande valmisolekust Riia staapi ENSV julgeolekuminister Boriss Kumm ja Moskvast siia saadetud julgeoleku ministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin (22). Selles ettekandes oli märgitud, et küüditamiseks vajalikud toimikud on ette valmistatud 9407 pere kohta, seega ligi kaks tuhat peret rohkem, kui oli operatsiooni üldjuhi käsk. 2014. aastal Eesti Represseeritute Registri Büroo raamatus „Eestist küüditatute nimekiri 1945–1953ˮ on fikseeritud kõik kannatanud, kes olid seotud 1949. aasta küüditamise operatsiooniga. Kokku tuli 32 990 kannatanut. Nende seas oli näiteks 1949. aasta alguses vangistatud 2652 maksuvõlglast, kes pärast karistuse kandmist saadeti Siberisse sundasumisele perede juurde (23). Need maksuvõlglased olid taluperemehed ja taluperenaised, kes ei suutnud ära maksta iga aastaga mitmekordselt suurendatud makse või siis täita ülisuuri metsanorme. Makse tõsteti talude paljaksröövimise eesmärgil, et sundida laostunud talupoegi kolhoosi astuma. Märtsiküüditamise ohvritest hukkus Siberis 2896 inimest. Demograafid on hinnanud, et 1949. aasta genotsiidioperatsioon tähendas Eesti jaoks 5524 sündimata jäänud last.
Märtsiküüditamist kui inimsusevastast kuritegu saab iseloomustada kahe nimega: Nõukogude Liidu sõjakangelane Arnold Meri ja paaripäevane vastsündinu Anne Ojaäär Hiiumaalt. Hiiumaale küüditamise üldjuhiks määratud A. Meri käis kaks korda haiglas, et vastsündinud imikut koos 22-aastase ema Õie Ojaääre ning tema kaheaastase poja Toivoga kätte saada. Kui esimesel katsel takistas energiline vene rahvusest arst sõjakangelast kuriteo sooritamisel, siis paar päeva hiljem tungis A. Meri ikkagi haiglasse ja viis asja lõpuni. Ta võttis õnnetu ema lastega kaasa ning toimetas isiklikult lennukiga Tallinna, et jõuaks panna (28). märtsil Ülemiste jaamast väljunud viimasele küüdirongile (24).
Viimane massiline deporteerimine Eestis toimus 1. aprillil 1951, kui ohvriteks said usulahu Jehoovatunnistajad liikmed. Eestist oli eriasumisele väljasaadetuid 259 inimest. Samaaegselt toimus usutunnistuse järgi küüditamine teistes Balti riikides, Moldaavias, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes. Tänaseks on selgunud Eestist usutunnistuse pärast kannatanute arvuks 312 (25).
Lakkamatu terror eesti rahva hävitamiseks kestis kümme aastat kuni diktaator Jossif Stalini surmani märtsis 1953. aastal. Eesti NSV julgeolekuorganite aruanded Moskvale võitlusest nn banditismiga lõpevadki järgmise kokkuvõttega septembrist 1944 kuni 1953. aasta lõpp:
- arreteeritud 20 351 inimest, neist võitlustes tapetud – 1510
- sunnitöölaagritesse karistust kandma saadetud – 13 183 isikut
- legaliseeritud – 5658 inimest.
- likvideeritud relvastatud gruppe ja põrandaaluseid organisatsioone – 966 (26).
Metsavõitlustes langenuid on aastail 1944–1978 riikliku komisjoni uurimuste järgi teada vähemalt 1716 inimest (27). Võitluses Nõukogude okupantidega langesid Eesti vabaduse eest raamatute Pro Patria kolme väljaande, H. Lindmäe suvesõja teoste jt autorite tööde järgi teadaolevalt vähemalt 10 457 võitlejat.
Teise Nõukogude okupatsiooni kõigi poliitiliste vahistamiste arvu määramiseks lähtume Eesti Represseeritute Registri Büroo raamatutest „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988ˮ (kolm raamatut R-1, R-2 ja R-3) ja raamatust R-8/1 (Lisanimestik 1940–1990). Lisame raamatu R-8/2 käsikirjast veel üle 5000 nime. Kokku annab viie raamatu statistika 59 657 poliitvangi. Neis raamatuis teadaolevate korduste eemaldamiseks lahutame 9850 esimese okupatsiooniaasta poliitvangi, lahutame 3200 perekonnapeadena vangilaagritesse saadetud 1941. aasta juuniküüditamise ohvritest ja lahutame Punaarmees sõja-aastail vahistatud ning hukatud. Neljas raamatus „Eestlased Vene sõjaväes 1940–1945ˮ (R-9─R-12) leiame vahistatuid 2135 ja hukatuid 793 sundmobiliseeritut. Lõpptulemusena saame teise Nõukogude okupatsiooni ajal poliitvangide arvuks 43 768 isikut. Inimkaotuste üldarv teise Nõukogude okupatsiooni aastail tuleb kõiki kuritegelikke operatsioone summeerides 79 352 ohvrit. Kahe Nõukogude okupatsiooni otseste inimkaotuste summaks on 93 810 + 79 352 = 173 162 inimest. Lisame kaudsed inimkaotused, st põgenikud, pommitamiste ohvrid jt ning saame arvu 240 850.
Viiekümne aasta Eesti inimkaotused läbi kolme okupatsiooni kokku: 240 850 + 27 287 = 268 137 inimest. Vahekord 240 850 ning 27 287 iseloomustab päris hästi kommunistide ja natside kuritegudest põhjustatud Eesti inimkaotusi. Enam kui kaheksakordne vahe ohvrite arvus teeb selgeks, miks eesti rahvale ei saa kaela määrida müüti Punaarmeest kui vabastajast. Kaine eesti rahva suhtumist mõlema okupandi vabastajarolli iseloomustas Saksa okupatsiooni ajal rahvasuus levinud lööklause: „Meid röövel päästis röövli käest!ˮ
Selleks, et viia inimkaotused üle kõigi mõõdetavate kaotuste ühisnimetaja alla, on soovitav kasutada ühise metoodikana Läti Teaduste Akadeemia majandusinstituudi teadlaste valemit: SI + IIi + Gi*Ki*A = CVi.
Universaalne valem, mis annab ühe inimese väärtuse ühiskonna jaoks sõltuvalt tema haridusest, tööeast, tööjõudlusest, sotsiaalsetest kulutustest tema üleskasvatamiseks jms.(28)
Kokkuvõte
Siinsesse töösse Eesti inimkaotustest pool sajandit kestnud okupatsioonide ajast on koondatud informatsioon väga paljudest uurimustest ligi kolmekümne aasta jooksul. Neid uurimistöid viis läbi 1992. aastal asutatud ja Riigikogu juures töötanud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon (ORURK). Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tegeles lähiajaloo uurimisega aktiivselt mitu okupatsioonide läbi kannatanute ja vastupanuvõitlejate organisatsiooni nagu Eesti Memento Liit, Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Eesti Endiste Poliitvangide Liit, Soome Sõjameeste Eesti Ühing, Eesti Natsismiohvrite Ühing jt.
Riikliku komisjoni lõpparuande Riigikogule esitamise ajaks 2004. aastal oli komisjon avaldatud 25 trükist ja aasta hiljem trükiti komisjoni aruanne Valge Raamat eesti, inglise ja vene keeles. Seejärel jätkas ORURK-i meeskonna liikmetest moodustatud Sihtasutus Valge Raamat riikliku komisjoni tehtud uurimuste publitseerimist ja uute teemade edasi uurimist. 2015. aastal avaldas SA Valge Raamat kogu uurimistööde sarja 41. trükisena Herbert Lindmäe üheksanda Suvesõja raamatu „Suvesõda Harjumaal 1941ˮ. Osa neist uurimistöödest on väga täpsed ja põhjalikult läbi uuritud algallikatele toetuvad publikatsioonid, nagu näiteks massilised küüditamised Eestist 14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949. Sama saab kinnitada Eesti vabaduse eest langenute kohta Suvesõjas 1941 ja Eesti kaitselahingutes 1944. aastal ning Soome armees ja metsavõitluses langenud võitlejate kohta.
Vähem täpsed on paljud Nõukogude okupatsiooni perioode kirjeldavad uurimused kas puudulike algallikate tõttu, Venemaa arhiivides salastatud ning uurijatele kättesaamatute dokumentide pärast või väärinfoga küllastatud poliitvangide jälitustoimikutest vms propagandistlikust desinformatsioonist kogutud andmebaasid. Tänapäevastele uurijatele on sellise dokumentatsiooni mõistmine suureks probleemiks, sest neil puuduvad vajalikud praktilised elukogemused mõistmaks kuritegeliku nõukogude süsteemi olemust. Kui väärinfo lahtimõtestamiseks saab meie põlvkond toetuda sadade ja tuhandete saatusekaaslaste elukogemustele, siis info täielik puudumine või salastatus ei anna mingit võimalust tõsiseks uurimistööks. Üks selline teema on olnud sundmobilisatsiooniga vägivaldselt sõjasuvel 1941 Venemaale surmalaagritesse viidud 41 847 Eesti kodaniku saatus. Nõukogude okupatsioonivõimude suurim genotsiidi- ja sõjakuritegu eesti rahva hävitamiseks ongi varjamise eesmärgil täielikult salastatud. Ometi on suutnud seda teemat edukalt uurida Eesti Memento Liidu ajalootoimkonnast võrsunud Eesti Represseeritute Registri Büroo ligi kolmekümneaastase järjekindla tööga. Äsja ilmunud neljas nimekirjaraamat sarjast „Eestlased Vene sõjaväes 1940–1945ˮ (R-12) annab ulatusliku statistika 71 392 sõjaväelase kohta, kes okupatsiooni ja sõja-aastail 1940–1945 olid mingil viisil seotud Punaarmeega. Nende seas on need samad 1941. aasta sundmobiliseeritud oma puudulike isikuandmetega ja ebatäpse infoga saatuse kohta. Siiski on see väärtuslik andmebaas nüüd täpsemaks saanud ja edaspidiseks uurimistööks väga vajalik info. Lähtematerjaliks on olnud Saksa okupatsiooni ajal Elmar Tambeki juhtimisel töötanud ZEV-i komisjoni küllalt täpne ära viidud sõjaväelaste nimistu. Edasine uurimistöö edukus sõltub nüüd sellest, kas Eesti riik soovib meie inimkaotuste täpseks selgitamiseks kaasa aidata. Juba paarkümmend aastat tagasi alustas ORURK-i komisjoni esimees Vello Salo uurimistööd ühtse Eesti inimkaotuste registri koostamiseks.
Lisaks paljudele eri kategooria uurimissuundadele sai riiklik komisjon tookordse Eesti Riigiarhiivi salajases eriosakonnas tutvuda kartoteegiga u 850 000 isiku kohta. Kartoteegi koostamist oli alustanud Eesti Vabariigis Poliitiline politsei. Seejärel täiendasid kartoteeki 1940. aastal võimu haaranud Nõukogude Liidu repressiivorganid ja 1941. aastal uued natsi-Saksamaa okupandid. Sõja-aastail jätkasid NKVD organid Venemaa tagalas nn sotsiaalselt ohtlike isikute kartoteegi koostamist ja pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal said nad sakslaste poolt maha jäetud kogu senise andmebaasi oma valdusesse. KGB ja NKVD jätkasid totaalse jälitussüsteemi sisseviimisega usinalt uutele ohvritele kaartide lisamist. Kaartide arvu järgi võiks arvata, et peaaegu kõik eestlased võisid sattuda sinna kartoteeki, kuid tegelikult võib seal mõne isiku kohta olla kuni kolm pisut eristuvate andmetega kaarti. Kogenud uurija võib neid ühe isikuga seostada alles pärast põhjalikku analüüsi. ORURK-i komisjoni aruandes inimkaotuste peatüki kirjutanud Aigi Rahi-Tamm Tartu Ülikooli ajaloo-osakonnast on Sihtasutuse R-arhiiv juhina seda väärtuslikku andmepanka töödelnud ja arvutisse sisestanud kannatanute ühtse registri koostamise eesmärgil. Kahjuks on töö jäänud toppama päris lõpufaasis, sest riik pole vajalikku toetust juba aastaid osutanud. Meie kolleegid Läti Vabariigist on aga taastanud valitsuskomisjoni töö okupatsioonikahjude ja kaotuste hindamiseks ning uurimistöödega meist kaugele ette jõudnud. Töösse on haaratud Läti Teaduste Akadeemia parimad teadlased, koos juhtivate Läti ajaloolastega korraldasid nad 17.–18. juunil 2015 Riias toimunud seitsme riigi konverentsil, mis oli pühendatud Balti riikidele tekitatud Nõukogude okupatsioonikahjude hindamisele. Professor Peteris Zvidrinši esialgsel hinnangul on Läti Vabariigi otsesed demograafilised kaotused viiekümne okupatsiooniaasta tulemusena enam kui 10 miljonit inimaastat ja seni on veel lõpetamata sama metoodika järgi Saksa armees ning Punaarmees langenute osa hindamine üldistes inimkaotustes. Samal ajal aga püütakse Eestis rahvale kaela määrida seisukohta, et agressorile kahjunõude esitamine on mõttetu tegevus, sest mingit kompensatsiooni pole loota.
Vastulause on selline, et eesti rahvas peab teadma, milline on teaduslikult põhjendatud okupatsioonikahju ja millised on meie inimkaotused. Kui need uurimused on teinud meiega sama saatust jaganud Läti, Leedu ja Poola, siis Eesti kõrvalejäämine ühisrindest on lihtsalt häbiväärne. Kümnete tuhandete Eesti kodanike individuaalseid kahjunõudeid agressorile ei saa maha kanda ükski valitsus ega parlament. Eesti rahvas pole andnud neile selleks volitusi ja Eesti riik peab kaitsma oma kodanike huve niisama järjekindlalt, nagu teevad seda suurriigid. Kommunismiohvrid, natsismiohvrid ja holokaustiohvrid – nad kõik on võrdse tähendusega ja kedagi neist ei saa maha vaikida ega eelistada. Nad kõik on olnud ühteviisi oma riigi kodanikud, kes väärivad mälestamist ja mitteunustamist!
Viited:
1) Population Losses 1940–1941: Citizens of Jewish Nationality. ORURK-18. Vello Salo. Tallinn, 2002.
2) Moskva arhiiv ГАРФ ф 9479 оп 1 д 87 л 189.
3) 65 aastat 14. juuni 1941genotsiidikuriteost Eestis. Poliitvärvingute kartoteek. Isikuandmete kogumine ja kasutamine aastail 1940-1957. Aigi Rahi-Tamm. Eesti Memento Liidu ajalookonverents 13.06.2006.
4) Moskva arhiiv ЦХСД, ф. 89, оп. 48, д. 6, л. 1- 4.
5) Valge Raamat. Ülevaade okupatsioonidest. lk 17. Enn Sarv, Peep Varju. ORURK-22. OÜ Greif. Tartu, 2006.
6) Estland unter der Sowjetherrschaft 1941/1944–1954. Sirje Kivimäe. Nordost-Archiv. N. F. 4(1995). N 2. Lüneburg. 1995.
7) Kahekordne maailmameister Kristjan Palusalu jutustab oma põgenemisseiklusist Soome. Eesti Sõna nr 2, 6.01.1942.
8) Vt Lisa 2
9 Tallinna evakueerimine 1944. aasta septembris. Meelis Maripuu. Ajalookonverents „Tallinna kaitsjad 22. septembril 1944” 22.09.2006.
10) Eesti rahvastikukaotused II / 1. Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud. Indrek Paavle. Tartu, 2002.
11) Labida ja relvaga. Eestlastest tööl ja võitluses II maailmasõjas. Elmatar, Tartu, 2005.
12) Mobilisatsioonid Eestis 1941. aastal. Käsikiri. Valentin Villemsoo. 6. oktoober 2010.
13) Operatsioon Läänemeri. Päästeaktsioonid Eestist 1943–1945. Arvo Horm. Pool sajandit pagulust Rootsis. Stockholm, 1995.
14) ERAF, fond 131, n. 1, s. 190, lk 95
15) Sõjavangilaagrid Eestis 1944–1949. Erich Kaup. Kleio, 1995, 2.
16) Eesti üksustest Saksa sõjaväes. Formeerimine ja isikkoosseis. Toe Nõmm. Akadeemia, 1990, 1.
17) ERAF, fond 131, n. 1, s. 1, lk 1.
18) ERAF, fond 131, n. 1, s. 27, lk. 77
19) Eestist küüditatute nimekiri 1945–1953. ERRB nimekirjaraamat 8/3. Tallinn, 2014.
20) ERAF, fond 3N, s. 6911
21) 1949. aasta märtsiküüditamine Eestis. Aigi Rahi-Tamm. Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. Tallinn, 2012.
22) Vene Föderatsiooni arhiiv Moskvas, fond 9479, n. 1, s. 475, lk 162–165.
23) Rahvastikuprobleemid. Ene Tiit. Akadeemia nr 5, 1993.
24) 1949. aasta küüditamine Eestis. Olev Ott. Intervjuu Õie Ojaäärega. lk 238–239. Kirjastus Mel, 2009.
25) Vt viide 19.
26) ERAF, fond 131, n. 1, s. 245, lk 208/241 ja 247
27) Pro Patria II. Auraamat langenud ja hukkunud metsavendadele 1944–1978. Eerik-Niiles Kross. Tartu, Kleio 1998.
28) Ущерб нанесенный Советским Союзом странам Балтии.Технология опр еделения человеческой ценности. Janis Pocš.
Riia rahvusvaheline konverents 17.–18.06.2015. Riia, 2016.
Fotod memento trükistest:
Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. köide 1, 2, 3. KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE JUUNIKÜÜDITAMINE 1941 & KÜÜDITAMISED 1940–1953
|
|
|
