|
|
Õli, maailma ja Eesti tulevikutegur
Tekst: Jüri Toomepuu
Kõige tähtsam majandus- ja geopoliitiline muudatus maailmas, mis mõjutab suuriikide jõu vahekordi ja võib olla oluline ka Eesti tulevikule, on fakt, et õlitootjad riigid ja nende kartell OPEC ei suuda enam dikteerida nafta hinda ega mõjutada Ameerika Ühendriike, mis tarbib rohkem õli kui ükski teine.
Õlitootjad demonstreerisid
oma võimu 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõja aegse õli embargoga, et karistada Ameerika Ühendriike Iisraeli relvastamise eest ja mõjutada sõjajärgseid läbirääkimisi. Õli hind tõusis kiiresti neljakordseks.
USA majandus sõltus tollal suurelt osalt imporditud õlist. Embargo langes kokku ka dollari langemisega ja seetõttu oli embargo raske löök mitte ainult USA majandusele, vaid ähvardas kutsuda esile globaalse majanduslanguse.
Tollane USA president Richard Nixon käivitas intensiivse diplomaatilise jõupingutuse, et organiseerida tarbijate riike, vastukaaluks tootjate kartellile, ja kehtestas nn Sõltumatuse Projekti, et suurendada kodumaist energia tootmist. Sõltumatuse saavutamine on võtnud palju aega, sest kui õli hind normaliseerus, polnud selleks enam pakilist vajadust, aga nüüd on USA selle saavutanud, tänu maagaasi laialdasele kasutusele võtmisele koos vedelikuks pressitud maagaasi transpordi ja rohkema õli välja pigistamisele USA nafta allikatest nn hydraulic fracturing, lühendatult fracking, meetmetega. Hüdrauliliseks mõrastamiseks pumbatakse vett ja kemikaale suure surve all kuivaks jäänud puuraukudesse, mille tagajärjel need hakkavad jälle tootma.
USA on maailma kõige suurem tarbijariik ja kuna ta suudab ennast nüüd ise varustada, on nafta hinnad drastiliselt langenud. Aastal 2012 oli vaadi hind 110 Ameerika dollarit, eelmisel aastal oli see langenud 40 dollarile. Kui USA toodang hakkas tõusma, lasid Saudi Araabia ja teised rikkad õlitootjad hinna alla, lootuses, et see kahjustab USA toodangut. See taktika aitas aga ainult osaliselt. Naftatootjate omavaheliste läbirääkimiste järel kuulutatakse küll vahetevahel toodangu piiramist, aga vaesed, rahahädas riigid nagu Venezuela, Iraak, Iraan ja Venemaa neid kokkuleppeid eriti ei austa.
Pikemas perspektiivis kahaneb fossiilkütuste vajadus ka laialdasema tuule- ja päikeseenergia kasutusele võtmisega. California on kehtestanud reeglid, mille alusel peab aastaks 2020 tulema üks kolmandik ja aastaks 2030 juba 50 protsenti Californias kasutatavast elektrist taastuvenergia allikatest, peamiselt päikeseenergiast.
Riikidele, mille peamine sissetulekuallikas on nafta, on nafta osatähtsuse langemine murettekitav, kuid rahvastele, kes on olnud sunnitud naftatootjaid rikastama, on see õnnistuseks.
Eesti põlisvaenlase Venemaa ja selle järjest diktaatorlikumaks muutuva valitseja Vladimir Putini ambitsioonid taastada Nõukogude kurjuse impeeriumi “hiilgusˮ naabrite arvelt, said hoogu ajal, mil nafta hind oli Venemaale ja Putinile soodne. Tänaseks välja kujunenud olukord on õnneks soodne Putini impeeriumi samasuguseks kokkuvarisemiseks, nagu juhtus Nõukogude impeeriumiga.
Pole küll palju lootust, et vaesuse ja viletsusega harjunud vene rahvas suudaks Putinit kukutada, ning ka Venemaal kehtestada demokraatlik riigikord ja aus turumajandus, mis arvestaks rahva vajaduste ja soovidega. Niikaua kui Putin suudab kontrollida võimu hoobasid ja umbes sajaliikmelist miljardäridest koosnevat oligarhide gruppi, mis kontrollib umbes kolmandikku kogu Venemaa varandusest, pole lootust, et olukord muutub ning Putini ambitsioonid ja Venemaa agressioon kahaneb.
Võib aga arvata, et vene oligarhidel, kes reisivad luksuslennukites mööda maailma, hoiavad luksusjahte Florida või Monaco sadamas ning paigutavad järjest rohkem raha välismaale, on põhjust karta, et nendega võib juhtuda sama, mis juhtus kunagise Vene kõige rikkamaga, Mihhail Hodorkovskiga. Hodorkovski istus 10 aastat Siberi vanglas, enne kui suutis oma välismaale jäänud varandusega Putinilt vabaduse välja kaubelda.
Kümme aastat Siberi vanglas polnud aga Hodorkovskit truualamlikuks muutnud. Ta otsis õigust rahvusvahelises kohtus ja aastal 2014 otsustas Haagi kohus, et Vene riik ajas ta õlifirma Yukose sihilikult pankrotti ja määras talle 50 miljardit dollarit kahjutasu. Selle asemel, et täita rahvusvahelise kohtu otsust, kuulutas Moskva kohus ta hoopis süüdlaseks ühes 1998. aastal Siberis sooritatud mõrvas ja rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Juba see, et süüdistus 16 aastat varem aset leidnud mõrvas esitati alles siis kui Hodorkovski oli kohtus võidu saavutanud, näitab kui naeruväärne see on. Interpol pole teda tagaotsitavaks kuulutanud.
Hodorkovski väide, et Putini võimult langemine „on absoluutselt kindelˮ võib olla rohkem soovunelm kui realismil põhinev arvamine, aga kui nafta hind ei tõuse, kui Putin jätkab oma megalomaanilist Venemaa relvastamist ja vallutussõda Ukrainas, siis langeb Venemaa pankroti äärel vaakumise asemel pankrotti. Praegused Putini armust püsti rikkad ja seetõttu liitlased, võivad sel juhul otsustada, et ka vaba turumajanduse tingimustes oleks neil võimalik edukas olla. Koos Putini võimult langemisega vaibuks ka neid kummitav kartus, et Putin neile Hodorkovskit teeb. Eestlastel vaibuks kartus, et Putin meile Ukrainat teeb.
Madal õlihind võib seetõttu osutuda Eesti julgeolekule tähtsamaks kui meie NATO liitlaste Eestisse paigutatud tankid. Pikemas perspektiivis oleks Venemaa muutumine demokraatlikuks, vabamajandusega jõukaks riigiks, kel pole enam vaja naabrite töövilja röövida, Eestile ja eestlastele õnnistuseks. Kui venelaste elujärg hakkab ka Venemaal inimväärseks muutuma, siis on ehk võimalik lõpetada praegu järjest kiirenev eestlaste põlise kodumaa venestamine.
Siis võime ehk ka loota, et Hando Runneli 1988 aasta härda "Õhtupalveˮ soovid saavad taevaliste täidetud:
Issand Jumal, julge ikka
armastada Eestimaad,
meil on palju venelasi,
armasta ka neid kui saad,
oma lahke käega sa
tagasi nad juhata,
rõõmustagu nende meel:
Venemaa on alles veel!
Artikkel on ilmunud võrgulehel
http://teabeleht.com
|
|
|
