|
|
Ville Dreving: Meie kodus ei aetud udu
Tekst: JAANIKA KRESSA
Fotod: erakogu
|
Ville Dreving
|
Ville Dreving (56) on 30 aasta jooksul välja kaevanud ja ümber matnud kümneid tuhandeid saksa sõdureid. Ta mäletab Saksa poolel võidelnud eesti sõjameeste organisatsioonide tekkimist 1990. aastate alguses ja on suhelnud parimate meestega.
Tänaseks on endistest võitlejatest alles vaid nimed nende hauatahvlitel. Ville Dreving ei mata enam sõdurite säilmeid ümber. Nüüd, kui töö on tehtud, nii Eesti kui ka Läti läbi kaevatud, on au sõjahaudadega tegelemise endale saanud ametnikud, kellele meeldib suuri projekte kirjutades riigi toiduahela otsas vedeleda.
Kui kaua te olete saksa sõdureid välja kaevanud ja ümber matnud ning miks seda tööd üldse tegema hakkasite?
Alustasime umbes siis, kui Gorbatšov võimule tuli. Alustasime nendest sõduritest, kes polnud maetud, vaid olid lihtsalt maa peal. Esmalt me hoiustasime ja dokumenteerisime, läks veel tükk aega, enne kui saime Saksamaalt kontaktid.
Alustasime tänu vanadele veteranidele, kes tegevuse siin käivitasid. Kui olime juba alustanud ja töö käis, tekkis Pärnusse Sõjahaudade Hoolde Liit.
Kuidas vanad tegevuse käivitasid, milline oli päris algus?
Eesti veteranidel olid sidemed Saksamaal olemas. Meie tegevus käivitus tänu nendele Narva Pataljoni veteranidele, kes elasid Saksamaal, nagu näiteks Jaan-Walter Valtin, kes oli päritolult Viljandimaa mees, 1925. aastal sündinud.
Nemad läksid Saksamaal otsimiskeskusesse ja siis tuli juba taha ka III Germaani Soomuskorpuse veteranikogu Saksamaalt, sest ka nemad olid võidelnud Eesti pinnal. Nii läkski asi käima.
Ja siis kui algus oli tehtud, tekkis meile järsku ka Muinsuskaitseamet koordinaatorina! Seal oli selline tegelane nagu Anton Pärn, ta oli tollal peadirektori asetäitja, reisis aina mööda Saksamaad ja ajas mingit „auasja”! Terve koostöö temaga nägi välja selline, et kui meil midagi vaja oli, siis me saime sõimata. Temal palk jooksis, mina helistasin oma raha eest ja sain veel sõimata.
Keda teie tol korral esindasite?
Meil oli siis MTÜ Langenute Sõjakalmude Otsimise ja Hooldamise Ühing. Mittetulundusühing kästi meil teha, et muidu justkui ei saaks asju ajada. Samal ajal olid meil aga juba volitused ka Saksamaalt Volksbundist (Sõjahaudade Hoolde Liit Saksamaal), nende esindaja tuli siia, tegi meile väljaõppe, kaevasime Virumaal koos ühte surnuaeda.
Reaalselt kaevas meist umbes 20 inimest, aga kokku oli meil liikmeid 86. Oli neid, kes andmeid kogusid jne. Meie hulgas oli palju ka kaitseliitlasi, sest nendel aegadel polnud Virumaa metsades ilma relvata eriti tervislik liikuda. Sama ka Lõuna-Eestis. Siis hakkas ju territooriumite jagamine, sõjasümboolika alles hakkas maksma ja kõik hakkasid ette kujutama, et nüüd makstakse miljoneid saksa laiba eest. Virumaal oli mitmel korral nii, et tulidki kohalikud venelased ja nõudsid, et hakake nüüd aga meile maksma.
Kes teile palka maksis?
Kui olime Eestile tiiru peale teinud, viidi meid Lätti ja me kaevasime ka seal. Meie ei saanud mitte palka, vaid kulude katet. Raha anti niipalju, kui me tšekkidega oma jooksvaid kulusid näidata saime. Ikka Saksamaa maksis.
Eestit siis üldse ei huvitanud?
Eesti huvid oleks pidanud tulema vähemalt siis mängu kui me kaevasime Utrias, seal olid ju kõik eestlased! Peaaegu 400 meest tuli sealt välja! Arvo Puu tegi Vaivarasse mälestusmüüri, sinna pidid nad minema. Ja siis hakkas Muinsuskaitseametist tulema: nad ei mahu sinna, sinna ei ole eetiline matta, see läheb kalliks jne jne.
Me pakkusime kirjalikult neile välja, et matame ise, oma kulu ja kirjadega. Tuleme kohale, kaevame kraavid, matame nad nii, nagu peab ja omale ühtegi senti ei taha. Siis hakkas uus kamm: oli vaja ühte allkirja, et Eesti riik nõuaks välja oma endised kodanikud. Saksa Sõjahaudade Hoolde Liidu esindaja ütles, et ei saa neid 400 mehe säilmeid niisama hoidlast välja anda, selleks oli vaja ühte dokumenti.
Lätlastel polnud mingeid raskusi selline paber allkirjastada ja oma Lestene Vennaskalmistu rajada.
Lätlastel hakkas kõik kohe tööle. Alati kui Lätis mingil kalmistul kaevamine on, on nende esindaja juures ja korjab kõik lätlased kohe välja, nad matavad oma mehed ise ringi ja sakslastel pole mingit kobisemist. Meil aga on kõik teisiti. Mina veel ei tea, et Eesti riik oleks oma meeste heaks midagi teinud.
No nüüd tehti jah midagi küll Porkunisse ja ka Avinurme... aga neile ei saadud isegi teada olevaid nimesid peale kirjutatud, rääkimata tundmatute tuvastamisest.
Utriast välja kaevatud eestlasi Eesti ei tahtnud...
Utriast välja kaevatud mehed vedelesid kolm aastat Jõhvis laos, kastid ligunesid läbi, roti jooksid ringi. Ma kirjutasin sellest lehes ja saatsin kirja ka tollasele presidendile, Lennartile. Kirjutasin talle neli lehekülge sellest, mis toimub. Mulle ta muidugi midagi ei vastanud, aga ilmselt saatis mingi noodi Muinsuskaitseametisse, sest sealt sain ma jälle hirmsasti sõimata ja jälle kord lubati meie tegevus ära lõpetada. Seda nad tookord siiski teha ei saanud, sest Saksamaalt pressiti veel liiga palju peale. Veteranidel oli ikka sidemeid, seal oli inimesi, kes olid varem olnud valitsuses, neil ikka võimu oli. Ja mingeid rahasid nad maksid sellele keskusele (Volksbundile - toim.) ja nad lubasid oma raha tagant ära võtta. Nii kaugele asi ei läinud. Samas meie MTÜ ka midagi ei saavutanud, meil ei lastud mehi ikkagi Vana-Vaivara surnuaeda matta.
|
Vana-Vaivara kalmistu, kuhu Arvo Puu eestvedamisel ja väliseestlaste raha eest rajati Eesti sõjameeste memoriaali, kuhu võitlejatel oli soov matta Utriast väljakaevatud relvavennad, mida ei toetanud ja lasi põhja Mart Laari valitsus.
|
Te olete seotud ka nende meestega, kes on maetud Avinurme.
Avinurmes tulid ju välja kõik Erkennungsmargid! Ma ei saa aru, milles siis asi on? Kui kood on teada, siis vastused tulevad Saksamaalt ju välkkiirelt, on vaja vaid kiri saata.
Ma viisin sinna isiklikult ja andsin neile üle isiku, kes oli leinant Ants Sild. Säilmed käisid eraldi kotti, kõik numbrid käisid peale, skeemid ka, kus see haud oli olnud, kõik leiud, mis kaasas, pakiti veel eraldi.
Nad oleks pidanud plaani tegema, ja ma arvan, et keegi selle ka tegi. Vähemalt pool meestest oleks saanud kindlasti tuvastada. Kõigil, kelle mina välja kaevasin, olid loetavad žetoonid. Ma näen siin ainult kokkuhoiupoliitikat. Nii tuli odavam, et nimesid ei raiutud.
Kes küll peaks sellega tegelema? Kohalik omavalitsus? Kirikuõpetaja?
Omavalitsus ei pea seda kohe kindlasti mitte ise tegema, vaimulik veelgi vähem. Seda projekti ju finantseeris kaitseministeerium! Sõjahaudadega tegelemine on ju nüüd nende alla viidud.
Mis tunne on ammu surnud inimest, võitlejat välja kaevata?
Kõik inimesed, kes minuga koos seda tegid, meie kõigi mõte hakkas sedapidi tööle, et kes see inimene oli, milline ta välja nägi, kes ta omaksed olid jne. Võimalusel me ka otsisime omakseid, mõnel puhul maeti ka perekonna platsidele. Üks läks Saaremaale, mõned Saksamaale, aga need tuhastati.
Utriast leidsime teiste seas leitnant Edgar Kilgi, kes töötas välja Eesti diviisi sümboolika ja oli varem olnud noorkotkaste juht Viljandis. Tema kohta käisid imelikud jutud, et ta läks Riigiküla all venelase poole üle, kutsus seal teisi ka üle tulema.
Rõõm oli suur, kui me siis Kilgi üles leidsime, tal oli äratuntav ka kotkajuhi rihm ja sõjakooli lõpumärk jne. Me lasime teha talle veel antropoloogilise ekspertiisi. Ta oli saanud Neveli all haavata ja tehti kindlaks, et see on 99% Kilk. Neid oli kaks venda. Vanem vend Werner Johannes oli kuni elu lõpuni tahtnud saada puhkama venna kõrvale. Ja me matsime Edgari nüüd tema kõrvale Nõo kalmistule. Viisime enne kodukirikusse, ostsime sinimustvalge lipu, ta sai ilusa matuse.
Selline oli ühe ohvitseri lugu. Kui meie poleks teda leidnud, siis oleks ta ajaloo silmis olnud üks reetur, kes läks üle. Ja seda juttu levitas tema oma kaasvõitleja, kes raius Sinimägedes nagu rauda, et nägi oma silmaga, kuidas Kilk üle läks.
Miks küll inimesed valet levitavad? Kas ka selliseid mehi on ette tulnud, kes on ennast sõjameheks valetanud? Ega sõjas osalemist ju 1990. alguses kõik enam tõestama ei pidanudki...
Kui Kaitseliit uuesti tegutsema hakkas, läksime Välustesse laskma. Terve tee kuulsime ühe mehe juttu, kuidas ta Sinimägedes pani ja lasi. Igal pool ohvitser olnud jne. Välustes siis anti talle tavaline vene vintpüss kätte – mees ei osanud seda õigesti käeski hoida. Oma jutu järgi oli ta võidelnud juba suvesõjas, olnud Tartu rindel ja Narva rindel, ohvitseride kooli lõpetanud Bad Dölzis. Sama jama oli ta ajanud ka väliseestlastele, kes olid talle siis selle eest kõvad pagunid peale pannud.
Ma läksin ta kodukohta ja otsisin klassivennad ülesse. Need naersid kõva häälega, et kui saksa mopp tuli, oli poiss olnud kartulikeldris, ema viis sinna talle süüa. Hiljem oli nõukogude okupatsiooni ajal olnud sõjalise algõpetuse õpetaja... Soga, mis ta hiljem ajas, oli aga lihtsalt raamatust lugenud.
Ükskord olid minu juures saksa veteranid. Ütlesin sellele mehele, et siin on neid Bad Dölzi sõjakooli mehi küllalt, tule räägi mõnega. „Ah mis mina... ma olin hoopis teises kohas,” tuli siis vastuseks.
Olete isaliini pidi sakslane, klaasipuhujate järeltulija.
Jah, nad tulid siia umbes aastal 1600 ja rändasid ringi, elasid seal, kus oli klaasikoda. Vanaisa oli nii rumal, et ei osanud 1939. aastal ära minna. Kes teab, mis nad mõtlesid, võib-olla ei mõtelnudki midagi. Tundub, et neil olid head töökohad ja nad olid eluga rahul. Üks vanaonudest oli metsaülem, vanaisa oli peainsener või midagi sellist. Sõja ajal läks ta SD-sse tõlkima, kuna valdas nii läti, saksa kui ka eesti keelt.
Liepajas oli klaasitehas, kus Drevingud ka töötasid, Ventspilsis leidsin kaevates juhuslikult ühe vanaonu haua, kes oli võidelnud van der Golzi Rauddiviisis. Kokku oli neid 10 venda ja õde. Meil olid Meleskis klaasivabriku all suitsutunnelid, nad elasid seal pärast sõda mõnda aega nii, et polnudki vaja metsa minna. Hiljem, kui enam ei otsitud, tulid välja.
Kas teie lapsepõlvekodus räägiti asjadest nii, nagu need olid?
Just nii. Meie kodus ei aetud udu. Ja terve elu olen ma jaganud julgeoleku ja kaitsepolitseiga. Käisin esimeses klassis, me talu on metsa sees, üksik koht, nad tulid öösel, lasid kõigepealt koera maha ja siis lõid ukse maha. Uks oli seestpoolt haagis, see haak lendas mulle voodisse.
Külm aeg oli, nad otsisid tunde. Hein laoti lakast välja, puuriidad tõsteti ümber, otsiti relvi. Keegi täiskasvanutest välja minna ei tohtinud, mind aga ei pandud tähele. Vanaisa ja vanaema talu oli 2 km eemal, ma teadsin, et seal on aidas kaks vintpüssi. Niipalju ma sain aru, et nad lähevad sinna, kui meie juures on lõpetanud. Nii ma jooksin, aluspesu väel ja sokkides. Sain neile hõigata üle ukse. Hakkasin tagasi tulema, sain kümmekond meetrit tulla, kui nad tulid juba vastu. Kuskile polnud minna, hüppasin mingi metsakasvanud heki sisse. Pärast läksid mu jalad mädanema.
Igal aastal käis mingi jama, nad aina tulid läbi otsima, algul julgeolek, siis miilits. Koolis oli mul üks õpetaja, kes rääkis meile, et tuleb kommunism. Rääkisin seda kodus ka, vanamees kuulas natuke aega ja siis ütles, et kuule poiss, mõtle natuke aega peaga.
Kui meil vallad uuesti tekkisid, siis olin ma saadik ja see sama õpetaja oli ka volikogus. Sõitsime Soome. Seal ta imestas, et mis kõik seal on. Siis ma tuletasin talle meelde, et meil pidi kommunism tulema. Ta küsis, millal ta sellist juttu on rääkinud.
Veel mõni pildike julgeolekupoistest, palun!
Olin 6. klassis. Oli spordipäev. Tuli direktor, ütles, et saad täna autoga koju, poe ees auto ootab. Seal olid kaabudega mehed, pakkusid šokolaadi, et viime koju. Viisid poole tee peale, siis lubasid erikooli panna ja peksa anda, kui ma ei räägi, kus relvad on. Hirmsa pildi maalisid ja siis tõid koju. Vanamees parandas parasjagu mootorratast, oli pahas tujus, sest kumm oli katki läinud. Üks pani nüüd automaadi lauale ja hakkas jaurama, et poisist ka natsionalisti kasvatanud. Ma olin midagi valesti kuskil rääkinud. Vanamees oli juba väga vihane, nii rattakummi kui lolli jutu peale. Haaras laualt automaadi ja lubas lüüa terve maja puhtaks. Siis hakkasid kiunuma, et anna tagasi. Vanamees võttis padruni välja ja ütles tagasi andes, et laske siit jalga, enne kui ma kallale tulen.
Hiljem tuli juba miilits, käis seljas, ikka relvi vaja. „On, muidugi on, otsige üles,” vastasin. Siis saatis Kapo mulle provokaatori selga, kes tahtis saada Frontline klubi jaoks laskemoona…
Ametnikega lõplikult tülli läksite vana kuulipilduja pärast?
Oo jaa. Haudadega tegelemine lõigati läbi. Päevapealt. Mu saksa partner läks ära hilissügisel, ta pidi kevadel tagasi tulema. Rohkem ei võetud meiega enam ühendust. Mul on osad surnud alles matmata, töö on pooleli. Need inimesed oleks vaja maha matta, neil on nimi teada ja kõik. Nad pole maa alt, vaid maa pealt, põõsa alt leitud. Saksa koordinaator aga ei võta meiega enam ühendust. Mida meie ametnikud Saksamaale minu koha kirjutasid, seda ma võin ainult oletada: et ma olen mingeid tähtsaid aardeid leidnud ja endale jätnud jne. Nad hakkasid rikkuma seadust politseitasandil. Mu jurist lükkas selle hiljem ümber ja tekkinud olukord suudeti kolme päevaga lahendada.
Jutt on soomusauto Toonela kuulipildujast!
Kui ma oleks andnud selle üle muinsuskaitsele, siis selle restaureerimiseks oleks kosmiline summa tulnud riigi poolt. Sellest rahast jäi nüüd keegi ilma! Mina lasin selle ise restaureerida soome restauraatoril. Ja hiljem ma lihtsalt maksin juristidele. Meie riigis ei vastuta keegi millegi eest, mulle öeldi lõpuks, et alamastme ametnik ei saanud seadusest aru.
Mina aga pidin võtma juristi oma raha eest, kes õpetas neile seaduse selgeks! Kõik dokumendid, mis olid selle juurdlusega seotud, salastati. Ma ei mäleta mitmekümneks aastaks. Kütsin need kõik raamatusse sisse. Päris hästi osteti. Pealkiri on „Vana kuulipritsi viimane lahing”.
Kui teie MTÜ-ga enam ühendust ei võetud, mis siis edasi sai?
Kohe võttis kõik üle seltsimees Arnold Unt ja Kameradi klubi.
Nüüd siis ikkagi lõpuks sai territoorium jagatud?
Seadus ei keela metallidetektoriga otsimist, kuid inimene ei tohi otsida kultuuriväärtusi. Ei tohi minna näiteks linnamäele kaevama. Selline ala on kaardil ära märgitud.
Kui ma lähen ja kõnnin omaenda või sõbra maa peal, leian muinasaarde, siis ma helistan ametnikud kohale, need võtavad aarde ära, Siis tuleb ekspertnõukogu, kes peaks leiutasu maksma, ja ütleb, et te pole läbinud detektoristide koolitust. Koolitust teeb aga seesama kamp! Iga inimene peaks maksma neile 190 eurot ja kuulama neli korda kuus seda möla ja siis ostma igal kevadel veel loa. Sel juhul riik maksab leiutasu, muidu aga mitte, kuigi riik saab aarde ikka ühtmoodi endale.
Seda koolitust pole ju vaja! Üks ja sama seltskond kirjutab projekte, võtab raha ja maksab iseendale. Üks firma on Tige Tikker ja teine Arheopolis. Mõlemas on ühed ja samad inimesed.
Keegi Kiudsoo-nimeline isik on viimasel ajal kuidagi väga palju asju kuidagi kogemata leidnud...
Selline olukord tekitatakse. Ühed ja samad inimesed muudkui leiavad. Näiteks MTÜ Kameradi mehed Ida-Virumaal. Nad võtavad sõdurilt žetooni ära, siis müüvad seda foorumites osta-osta, saavad 5 eurot. Ma saan korra fotole peale vaadates aru, et see on laiba küljest võetud. Ta pole isegi viitsinud ära puhastada. Aga sellega kaob ära ju sõduri nimi, me ei saa kunagi enam teada, kellega tegemist on. Ja need on siis muinsuskaitse jaoks need kõige kõvemad tegijad! Nemad on ka Kiudsoo käealused.
Samamoodi, mis Krossi maadelt kõik viimsel ajal välja tuleb, ka seda saab lihtsalt tekitada. See on täielik absurd, aga nii saab riigi käest raha välja imeda. Ekspert, kes läheb kohale ja võtab aarde maa seest välja, on Kiudsoo ise. Kes istub ekspertnõukogus, on Kiudsoo ise. Ametnik, kes annab sertifikaadi, et see on just sealt maa seest välja võetud, on Kiudsoo ise. Ja milliseid summasid niimoodi välja makstakse!
Tuhandeid inimesi on Eestis, kes käivad detektoritega ringi, aga leiab ainult üks seltskond, teised keegi ei leia.
Kameradi mehed on siis läbinud kõik vajalikud koolitused?
Jah.
Ja mis nad teevad siis sõdurite laipadega? Mis koolitus selle kohta ütleb?
Kas tehakse nad venelasteks, või kui läheduses on saksa kalmistu, siis nad liidetakse kuidagi sakslaste kalmistu juurde. Ma ju tean, milline see äri on, ma olen selle sees olnud 20 aastat.
Hiljuti kuulsin lõbusat lugu: kaitseministeerium korraldab hanke: sõjahaudade ja militaarobjektide kaardistamiseks! Need on aga ju juba kõik tehtud! Haudu ju ei ole enam! Kõik on üles kaevatud ja ümber maetud! Mis te arvate, kes võidab?
Kiudsoo kindlasti!
5+! Ta on ju kaitseministeeriumi lepingupartner! See ongi tema töö! Ta saab selle eest ka palka!
|
|
|
Väljakaevamised Porkuni lahinguvälja ühishaudadest, langenute identifitseerimiseks 2004. aasta oktoobris. 