Sinimägede legend

tekst: Hanno Ojalo

Hanno Ojalo Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti Diviis Kirjastus Ammukaar 2017

Ei ole Eesti sõjaajaloos tuntumat ja legendaarsemat lahingut kui 1944.
aasta suvel toimunud Sinimägede lahing. See on värskem ja meeldejäävam, kui kaugemas minevikus toimunud Ümera või Võnnu lahing.
Põhjusi selleks tuntuseks on ohtralt. Siin põimuvad omavahel reaalsete sündmustega unistused ja oletused, kompensatsioonitahe ja rahulolu, uhkustunne vaprate eesti sõdurite üle. Kui lisada veel Nõukogude okupatsiooni ajal rahvasuus liikuvad jutud ja veteranide mälestused põrgust, millest võidukalt läbi tuldi ning tapetud vaenlaste (st punaarmeelaste) mägedest, siis kujunes Sinimägede lahingust vastupanu sümbol ja pühamu. Mida aga seejuures selle termini all täpselt mõisteti?
Kohati laiendati Sinimägede lahingu mõiste üldistavalt kogu Narva rindel toimunud seitsme kuu pikkuste võitlustele, räägiti kas siis tunnustavalt või hukkamõistvalt „tuhandetest langenud eestlastestˮ. Kitsamas mõttes on selle termini all mõistetud Punaarmee Leningradi rinde vägede pealetungioperatsiooni Narva rindel Saksa armeegrupi vägede vastu, mille käigus vallutati küll Narva linn, kuid pealetung lõppes peale kahe nädala pikkust üritamist (24. juuli kuni 10. august) ikkagi nurjumisega, seega Saksa väegrupi tõrjevõiduga.
Raamatu tekstis on seda sõjalist operatsiooni nimetatud lihtsustavalt Sinimägede lahinguks ja jagatud see ajaliselt kolmeks etapiks:

• Taganemine Auvere-Narva positsioonidelt 24.–26. juuli
• Pealetung Sinimägedele 26.–31. juuli
• Pealetung Sinimägedele 1.–10. august

Eesti ajaloohuvilist huvitab eelkõige muidugi eestlaste roll ja osatähtsus nendes võitlustes. Siin on autorid ja sulemehed avaldanud arvamusi seinast seina, enamasti mõõdutundetult suurendades eestlaste (sageli ka hollandlastest, belglastest, taanlastest ja norralastest vabatahtlike) rolli selles, sageli halvustades ja pisendades sakslaste osatähtsust. Siinses raamatus on loobutud mitmes teoses sageli pakutud saksa, hollandi, flaami, norra ja taani nimede virvarrist ja Rüütliristide jagamine on ära mainitud vaid raamatu lisas.

Võitluse eesmärgid

Mille eest eesti sõdurid Sinimägedes ja Narva jõel võitlesid? Kindlasti mitte selle eest, et tagalas saaksid teised eestlased võimaluse põgeneda, nagu tagantjärele tarkusega leitakse. Sel hetkel võideldi selle eest, et Puna­armee ei vallutaks Eestit, eelkõige Põhja-Eestit ja Tallinna. Selle eest, et punased mõrvarid ei pääseks uuesti eesti rahvast röövima, küüditama ja tapma. Selle eest, et nad püsiksid Eesti piiridest väljaspool.
Sinimägede lahing on saanud endale suurelisi nimetusi nagu „Eesti Verdunˮ, „Eesti Termopüülidˮ või ka „Euroopa SS-vägede suurlahingˮ. See ei olnud verega ristimine, mis toimus juba 1941. aasta Suvesõjas. See oli meie vastupanu kulminatsioon, selle luigelaul, viimane meele­heitlik katse peatada meie peale vajuvat punast koletist.
Siinses raamatus püüab autor jätkata juba eelnevates raamatutes („Sileesiast Tšehhi põrgusseˮ, „Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti Diviisˮ) alguse saanud SS-vägede 20. eesti diviisi (edaspidi Eesti Diviis) tegevuse ja võitluste kirjeldamist. Teistest eesti ja saksa väeosadest tuleb juttu niivõrd, kui palju on vajalik sõjasündmuste kirjeldamisel. Vaatluse all on Sinimägede lahing just selle kitsamas tähenduses koos Narva-Auvere eellooga perioodil 24. juuli – 10. august 1944. Samuti on lähtutud seisukohast, et 11. Ida-Preisi jalaväediviisist lõuna pool paiknevad eesti piirikaitserügemendid Sinimägede lahingus otseselt ei osalenud (välja arvatud nn Putki episood 3. augustil).

Eelnevad käsitlused

Teemat käsitledes ei saa jätta mainimata Mart Laari raamatut „Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestisˮ, mis on lugejate hulgas olnud erakordselt populaarne ja ilmunud kolmes trükis aastatel 2006, 2008 ja 2012. Nimetatud raamatus on teemat vaadeldud laiemalt ja käsitletud kogu Narva rinde võitlusi veebruarist kuni septembrini 1944, Sinimägede operatsioon hõlmab raamatu mahust vaid kolmandiku.
Pikka aega tugines Eesti sõjaajaloohuvilistel ettekujutus lahingust põhiliselt kolmel allikal, moodsa sõnaga „tüvitekstilˮ. Need olid:

• Arnold Purre – 13 lk artiklis kogumikus „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjasˮ IX kd (1960)
• Harald Riipalu – 17 lk raamatus „Kui võideldi kodupinna pärastˮ (1951)
• Valdur Jürissaar – 13 lk raamatus „Kahe rinde vahel. Kolonel
  Rebasega idavõitlustesˮ (1951).

Paraku peab tunnistama, et just nendest allikatest tulenevad paljud ebatäpsused (ilmselt tingitud tollaste materjalide nappusest), mis kipuvad korduma ka hilisemates lahingukirjeldustes. Lähemalt on nendest juttu juba siinse raamatu tekstis. Võib ka lisada, et teatud rõhuasetused (välismaa vabatahtlike rolli üle hindamine) pärinevad ka Saksa kõrgema väejuhatuse igapäevastest rindeülevaadetest (ka neist tuleb edaspidi juttu), kus seda eriti rõhutati. Võib-olla näitamaks, et Euroopa rahvaste esindajad võitlevad Saksamaa poolel liitlastena. Mõni viga pärineb ka Werner Haupti palju­tsiteeritud teosest „Heeresgruppe Nord 1941–1945ˮ.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on lisaks Mart Laarile lühemalt või pikemalt Sinimägede lahingust kirjutanud Karl Gailit, Toe Nõmm, Sergei Soldatov. III SS-soomuskorpuse ja SS-diviisi Nordland vaatenurgast on lahingut kirjeldanud USA-s Richard Landwehr, Saksamaal ­Felix Steiner, Wilhelm Tieke ja Rolf Michaelis.
Vaatamata Sinimägede teema maha vaikimisele venekeelsetes teostes (tavaliselt piirduti kaotatud lahingu kirjeldamisel paari lausega või mõne lõiguga suuremates teostes) käsitleti seda siiski mitmel juhul ka pikemalt – näiteks Fjodor Paulman „Ot Narvõ do Sõrveˮ (Tallinn, 1980) – 9 lehekülge peatükis „Boi za liniju „Tannenbergˮ ja Jevgeni Krivošejev, Nikolai Kostin „Bitva za Narvuˮ (Tallinn, 1984) – 8 lehekülge peatükis „Prodolženije Narvskoi operatsiiˮ.

Vägede inimkaotused Sinimägedes – müütilised ja reaalsed

Juba 1944. aasta augustis väideti ajalehes Eesti Sõna, et Sinimägesid rünnanud 11 Nõukogude diviisi ja 6 tankibrigaadi „jooksid verest tühjaksˮ, hiljem muutus see sujuvalt sõnaühendiks „lakkasid olemastˮ. Hiljem korrati seda kõikvõimalikes teostes. Kusagilt tekkisid ka täpsemad inimkaotuste numbrid – kinnitati, et kahe nädalaga langes Punaarmee poolel rivist välja 160 000 – 170 000 meest ja üle 200 tanki. Mõnikord muutusid need mehed ka surmasaanuteks. Sinimägede ühishauda olevat maetud Nõukogude andmetel 12 000 punaarmeelast. Seda pärast 19. septembrit 1944, kui langenuid matma hakati. Hilisemate juurdematmistega olevat see arv kasvanud 22 000 punaarmeelaseni.
Väikesed polnud ka sakslaste, eestlaste ja euroopa vabatahtlike kaotused – umbes 10 000 meest langenute, haavatute ja teadmata kadunutena, neist umbes 2500 eestlast. Juba esmapilgul tundub igale vähegi sõjaajaloos orienteeruvale inimesele ründajate ja kaotajate kaotuste suht­arv võimatuna. Tavaliselt loetakse normaalseks seda, kui ründav pool kaotab kaks kuni kolm korda rohkem sõjamehi, siin on suhe aga 1 : 16!
Kaotuste täpsustamisel vähenes Punaarmee kaotuste arv muidugi tunduvalt ja autor soovitab kõigil asjahuvilistel kindlasti tutvuda uusimate andmetega nii ründajate kui ka kaitsjate kaotusnumbritega suurepärases artiklis, mis ilmus ajakirjas Tuna 2015. aastal. Artiklile lisatud tabelites on kaotuste liigid toodud ära lausa väeosade kaupa. Nagu võiski arvata, olid venelaste kaotused suuremad juulikuus ja 2. löögiarmee omad ületasid 8. armee omi.
Kokku kaotasid Leningradi rinde väed 24. juulist kuni 9. augustini 35 231 meest, neist langenute ja teadmata kadunutena 7300. Veidi ümardatult kaotati juulis 22 000 ja augustis 13 000 sõjameest. Koos lennuväe ja mereväega võis Punaarmee poolel surma saada 7500–7800 inimest. Suurimaid kaotusi kandis seejuures 120. laskurdiviis – 578 langenut.
Oma panuse andsid ka eesti laskurkorpuse suurtükiväelased ja trahvirood, kes kaotasid surmasaanutena kokku 30 meest.
Armeegrupi Narva inimkaotusi on väeosade väiksema arvu tõttu kergem tervikuna välja tuua. Kokku 10 075 sõjameest, neist 1522 surmasaanut, 1968 teadmata kadunut ja 6585 haavatut. Teadmata kadunute suure arvu tõttu jaguneb see number tõenäoliselt kolmeks osaks: surnud, vangilangenud, deserteerinud.

Sinimägede legend on reaalne!

Mis puutub teatud kriitikasse ja eestlaste osatähtsuse selgitamisse, siis sooviks raamatu autor lugejale kinnitada, et Sinimägede lahing on minu jaoks legend selle sõna kõige paremas tähenduses. See on üks uue Eesti Vabariigi aluseid. Need mehed, kes seal langesid, olid ja on sangarid, kes valasid verd Eesti ja selle tuleviku eest. Ma ei saa jätta siinkohal tsiteerimata Mait Metsanurga teost „Ümera jõelˮ, kus külavanem Kiur ütleb enne lahingus saadud haavadesse suremist: „Siin Ümera jõel on ilus surra. Kas tuleb veel kunagi…ˮ