Männiku külas 1990. aasta nelipühade aegu avatud mälestuskivi Koitla talus NKVD poolt 1945. aastal mõrvatud inimestele on tänaseks rohtu kasvanud ning taluõu hooldamata. Foto: www.monument.ee

Koitla talu tragöödia

tekst: Einar Tippo

5. juunil 1949 peeti Virumaal, Udriku mõisa naabruses asuvas Männiku Johanirahva talus peretütre Valve Koitla 17. sünnipäeva. Kohal olid lähemad tuttavad, talus viibivad sõjapõgenikud ning hiljem liitusid seltskonnaga ka end metsas varjavad Sinimägedest taandunud endised leegionärid. Pidu kestis varahommikuni. Olukorrast jõudis NKVD-d informeerida Artur Heinrich. Tekkinud tulevahetuses tapeti 14 inimest, kellest kaheksa olid naised. Põletati kõik talu hooned koos koduloomadega.

Meenutab Einar Tippo: Minu perekond jõudis Koitla talu naabruses paiknevasse Udriku mõisa mõni päev enne kirjeldatud sündmusi. Ärkasime laskude ragina ja jubeda tulekuma tõttu. Vanemad ei lasknud mind akna juurde juhuslike kuulide kartuses. Kuulmismälu on talletanud valangute taustal kostvad naiste karjed, mis sulasid kõik üheks õudseks ühetooniliseks ulgumiseks.
Päev või paar hiljem käisid kohapeal Udriku mõisa elanikud, kellega koos ka mõisas elavad poisikesed. Kõik oli põlenud. Lauda säilinud vundamendi müüritise vahel vedelesid pundunud loomakorjused. Laipu me ei näinud. Vanemate inimeste kommentaaridest juhtunu kohta nagu midagi eriti ei taibanud. Pean tunnistama, et ma ei tundnud hirmu ja oli omajagu isegi huvitav. Sündmuste äng tuli palju aastaid hiljem. Eestlasi tapeti võõraste poolt nende omal maal, nende omas kodus, perekonna pidupäeval. Maailma revolutsiooni ja proletariaadi ühtsuse nimel kaotas väikerahvas 14+1 täiesti süütut inimest.
Sündmused polnud veel lõppenud. Udriku mõisas paiknes nn isamaasõja invaliidide kodu. Paljud käteta, jalgadeta ja kergemate vigastustega invaliidid. Oli venelasi ja Eesti Korpuse mehi. Kuskilt ilmus kuuldus, et metsavennad kavatsevad varsti rünnata invaliidide kodu asukaid. Neile jagati välja trofeerelvad. Saadud relvadega mängimisel kiilus ühel Saksa vintpüssil padrun rauda kinni. Oskamatul võõra relva käsitlemisel toimus lask. Kuul läbistas paar-kolm mõisahoone vaheseina, läbis imekombel puutumata saalis tantsivaid paare, maandus enne koroonaruumi põrandale ja sealt rikošetiga läbi ukse koroonat mängiva kohaliku noormehe selga. 16-aastane Heino Vellemaa suri kohapeal. Relva hoidis käes narvalane Voldemar Antipov, kes ei toibunud süütundest elu lõpuni. Heino Vellemaa oli seega Koitla sündmuste 15. ohver.

Kuidas tõde aegamisi päevavalgele tuli

Jutustab koduloolane Eduard Lepik: Sattusin Männiku külla oma elus esmakordselt 1984. aastal Emakeele Seltsile kohanimesid kogudes. ­Johanirahva kohta ütles üks keelejuht mulle, et kurjad inimesed põletasid selle maha. Teises kohas tähendati neutraalselt – see põles ära Teise maailmasõja lõpus. Et hävinenud talu omaniku nime ei öelnud mulle siis veel midagi, võtsin põlemise sõja lõpus teadmiseks ega esitanud lisa­küsimusi. 1989. aastal ajakirja Kultuur ja Elu numbrit lugedes sattusin kirjeldusele, kuidas sünnipäevapeol tapeti hulk inimesi ja maja põles maha.
Mina läksin nende andmete põhjal Männiku saunakohtade juurde ja pärisin, kus oli see maja, mis sõja ajal maha põles. Mulle kinnitati, et ühtki maja pole külas ei enne ega pärast sõda põlenud. Siis mõtlesin, et artiklis on mingi segadus külanimedega, sest minu ämm Pouline Viese oli mulle jutustanud, et sõja lõpus põles Metsperes maha üks maja, kus peeti sünnipäeva ja kus enne tule süttimist oli tapetud hulk inimesi.
Edasise tõe otsingul sattus minu kätte ajalehes Rahva Hääl 7.03.1989. tagaküljel ilmunud materjal „Eesti NSV Prokuratuuris”. „Käesoleval uutmisperioodil tegelevad Eesti NSV õiguskaitseorganid stalinismiohvrite – ebaseaduslikult represseeritud kodanike rehabiliteerimisega, samuti massirepressioonide asjaolude ja repressioonides süüdiolevate isikute väljaselgitamisega. Vabariigi üldsust on informeeritud sellest, et Eesti NSV Prokuratuuris uuritakse 1941. a. Kuressaares, Tartus ja mujal Eesti NSV territooriumil toimepandud massimõrvu. Nende, nagu ka muude massi-repressioonide ohvrite ja ulatuse kindlakstegemisel on prokuratuuriorganid laialdaselt kasutanud üldsuse abi, vajalikku informatsiooni on saadud vabariigi massiteabe vahendeist.
Kõrvuti tõsiste teadetega stalinismiaegsetest kuritegudest on ilmunud
ka tegelikkust moonutavaid väljamõeldisi. Nii avaldas ajakirja Vikerkaar toimetus 1988. a. novembris M. Laari kirjutise „Õuduste aeg”
(vaata...., kus väidetakse, et Punaarmee või hävituspataljonide poolt hävitati Eestimaal kolm küla koos elanikega, taoti naeltega puu külge lapsi. Tegelikult niisuguseid inimvihkajalikke tegusid 1941. a. Punaarmee ja hävituspataljoni võitlejate poolt Eestimaal toime ei pandud ning M. Laari väited on valed väljamõeldised, mille levitamine on kriminaalkorras karistatav. Eesti NSV Prokuratuur on algatanud kriminaalasja.”

Naabrinaine tõi paki vanu ajalehti

Jätkab Eduard Lepik. 2003. aastal tõi minu naaber Laine Viese Harjumaalt paki vanu ajalehti, mille hulgast leidsin väljaande KesKus 2000. aasta 7. numbri. Tänu selle väljaande juhuslikule sattumisele minu näppu, sain järjekordse kinnituse – õigemini isegi kaks kinnitust – julgeolekutöötajate ebainimlikkusest, aga ka Männiku küla Johanirahva talu maha põletamise kohta.
Ajalehest KesKus 7/2000: Lahingute lõppemisega Sõrves 24.XI 1944 sai otsa sõjategevus Eestis ja 8. mail järgmisel aastal kirjutas Saksamaa ülemjuhatuse esindaja alla tingimusteta kapitulatsiooni aktile. Kodu­kohtadesse hakkas ilmuma Saksa poolel võidelnud mehi. Osa neist muutus mitmesugustel põhjustel metsavendadeks, osa püüdis kohaneda legaalse eluga. Kommunistide silmis moodustasid aga mõlemad ühtmoodi ohtliku elemendi ja neid asuti ühiskonnast süstemaatiliselt välja rookima. Kadrina kandis liikus mõlemat laadi mehi. Nad aitasid siinsetel kohalikel elanikel pisut põllutööd teha, uitasid ühest paigast teise, jäädes vahel mõnesse peresse lühemaks ajaks pidama või kogunesid kuhugi napsitama. Nii juhtus ka 4. juunil 1945. a Männiku külas Johanirahva talus, kus õhtul taheti tähistada pere noorima tütre Valve Koitla 17. sünnipäeva, teistel andmetel aga kihluspidu, tõenäoliselt siiski mõlemat. Sündmustest olid kutsutud osa võtma lähimad naabrid ja paar noort sõjameest, aga sinna sattus ka mõningaid kutsumata külalisi, hiljutisi leegionäre, kes olid jäänud aeda puude ja põõsaste vilusse jalgu puhkama ja lasksid pudelil ringi käia. Õhtul, kui algas perekondlik pidu, paluti nemadki lauda, sest kaks neist olid aidanud eelmisel kuul Idal kartuleid panna. Keskmine õde Laine sünnipäevale ei jäänud, sest ta pidi järgmisel hommikul kell 9 asuma Tapa keskkoolis küpsuseksameid sooritama ning et varase tõusmise ja pika jalgsirännakuga – bussiliiklust tollal veel polnud – ennast mitte väga ära väsitada, otsustas ta juba õhtul Tapale minna ja öö sugulaste juures veeta. Pidulisi jäi seega majja 16: neli oma inimest ja 12 külalist. Ajalehe andmeil olid need (sulgudes on vanus ja hüüdnimi): Miina Verder (74), Ida Koitla (46), Miralda Koitla (21, Merli), Valve Koitla (17), Voldemar Kari (28, Volli), Aadu Turban, Ülo Filippus (19), Jaan Laidla, Juhan Tamjärv (Juku), Artur Treial (Ardi), Eduard Seli, Endel Piht, Helda Treial, Elfriede Randma, Ellen Tiikoja ning Elvi Metuusala Kikust. E. Ranniste räägib veel 17. isikust Kaupo Soovikust, kes olevat saanud haavata ja pääsenud põgenema, aga teised traagilise sündmuse teadjad pole keegi seda nime maininud.
Istumine väldanud varaste hommikutundideni. Selle aja jooksul jõudis keegi peost teate julgeolekule viia (E. Pihti arvates tegi seda „koputaja” Artur Heinrich, kes reetis 25.08. 1945 ka Vohnja Lehtsaares olnud punkri, kus Juhan Treial ja tema viis kaaslast une pealt tapeti) ja Johanirahva talu julgeolekumeestest ümber piirati. Kui soomepoiss A. Treial avas kella kahe paiku välisukse, kästi tal alla anda ja avati tuli. Seest vastati samaga. Piirajad süütasid maja leekkuulidega. Eluga pääsesid A. Treial, kes suitsu varjus jõudis rukkipõlluni ja selle kaudu metsa, ning haavatuna õues lebanud E. Piht, keda surnuks peeti ja kes koos kõrbenud laipadega autoga Rakveresse viidi. Ka vana perenaine oli Rakveres veel elus ja neid kuulati haigla koridoris üle. A. Treial võeti 1948. aastal Tapal kinni, ta sai kaheksa aastat ja suri 1963. aastal tuberkuloosi. E. Pihti puruks lastud jalg amputeeriti. Ta töötas elu lõpuni Tapal kingsepana. Laine Koitla abiellus Lainlaga ja elas Loksal. Seega kaotas Eesti sel ööl 14 inimest, 12 neist parimas abiellumiseas.

Jutsutab Laine Vilipus. Ülo Vilipuse lelletütar Laine Vilipus (sünd 1928) jutustas 2003: Elasime Vatkus piiritustehase kõrval. Ülo on sündinud Vatkus. Ta kaotas varakult oma isa ja kasvas meie peres. Ülo on sündinud 5. juulil (mitte 8. juulil) 1926. Ta lõpetas Rakvere gümnaasiumi ja astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Elas Niidi tänavas. Ta võeti Saksa lennuväe abiteenistusse, aga sai instituudis edasi käia. Viibis ainult korra nädalas loendusel. Merliga tutvus siis, kui venelased tagasi tulid. Tuli Tallinnast appi põllutööle. Merliga oli kihluspidu. Tahtis kangesti Valve sünnipäevale minna. Meie keelasime, et ajad on kahtlased, aga ikka läks. Tema põlenud laip toodi Rakvere haiglasse. Dr Espenberg oli meie tuttav. Rääkis, et teda kutsuti laipu üle vaatama. Ta rääkis, et ühel neist puudus kaks hammast. See oli Ülo. Ülol oli kaks hammast ära. Pärast küsisime arhiivist Ülo kohta. Vastati, et surm on Eestis registreerimata.

Jätkab Eduard Lepik. Nimede ja mõningate seikade täpsustamiseks vestlesin 16. 02. 2004 Elvi Gostsõlloga (neiupõlvenimi Tiitus), kes on sündinud Tapal 29.08.1929, õppis Tapal ja Tartus ning õpetas Kadrinas 1950–1995 ajalugu. Ta käis 1940. aastail tihti Pollis ja sattus sel moel mitme vapustava sündmuse tunnistajaks nagu seda haavatud leegionäridest üle sõitmine Kadrina vana koolimaja ees Vene tankidega. Napilt paar nädalat hiljem toimunud Kadrinas lahing grupi leegionäride ja ühe punaväeosa vahel. Asula hõivanud kommunistid viinud langenud ja haavatud eesti poisid vana koolimaja ette maanteele ja sõitnud neist tankidega üle. 17. IX 2000 avati selle koha ja praeguse bussiootepaviljoni vahel haljasalal mälestuskivi, mille peale kinnitatud tahvli lõpulause kutsub üles valvsusele.
Ka Männiku Johanirahva talu tragöödia koht tähistati 1990. aasta suvistepühade ajal Miralda ja Valve õe Laine Lainla algatusel mälestuskividega, väike kivi kahe kohapeale maetu hauale ning suurem kivi kõigile hukkunuile (vt fotot). Mälestuskivil on hukkunute nimed ja Marie Underi värsiread:

Ikka mõtlen neile
kes siin tapeti
taeva poole
karjub nende äng

Need Marie Underi kaks pisut muudetud värsirida tema luuletusest „Jõulutervitus 1941ˮ seisavad praegu küll kivisse raiutuna tummalt kõigi kalmule sattunute silme ees, aga ometi kisendavad nad iga eestlase hinges meie rahvale tehtud korvamatu ülekohtu pärast taevani.

Mälestuse jäädvustamisel valitseb ükskõiksus

Kui Määritsa lahingukohta suunab eeskujulik teeviit, on Koitla talu tragöödiapaik jäänud senimaani tähistamata.

Einar Tippo: Milline olukord valitseb tänasel hetkel Koitlas. Omaksed püstitasid talu õuele mälestuskivi. Järglaste kohta puuduvad andmed, kohalikud on ükskõiksed. Paljud nüüdseks surnud. Ümber talu on veetud hädine okastraatpiire. See on ka kõik. Veel mõni aasta ning buldooser tasandab koha ja matab mälestused. Üks räigemaid NKVD kuritegusid ei tohi nii lihtsalt ajaloost kaduda. Ma ei oska esialgu kuriteo koha korrastamiseks muud pakkuda, kui et taastataks teeviit ja mõjutataks vallavalitsust korrastama piirdeaed ja territoorium. Teeviida asjus pöördusin Eesti Sõjahaudade Hooleliidu poole. Määritsa talu sündmusi kajastavad teeviidad õnnestus Sõmerpalu vallavalitsuse aktiivsel osavõtul paigaldada. Koitla talu teeviida paigaldamine sumbus. Omaste paigaldatud mälestuskivi on piisav. Oleks mõeldav paigaldada sündmuskohale juhtunut selgitav tahvlike või stend .
Lõpetasin neljanda klassi Kadrina 7-klassilises koolis. Kooli 160. aastapäeva kokkutulekul kohtasin ühte minust vanemat vilistlast. Ta teadis, et ta vend sai surma kuskil Tapa kandis. Hiljem selgus, et ta vend oli üks neist, kes viibis sõjapõgenikuna Koitla talus ja seal hukkus. Pikema vestluse käigus tuli välja, et vanaproua oli elavaks tunnistajaks, kui Vene tankid lömastasid Aaspere haiglast Kadrinasse kooperatiivi esisele teele veetud saksa ja ka eesti leegionäre. Vanaproua ei saanud alguses aru, miks tanki roomikute alt lendasid õhku jalad ja käed. Šokk tuli alles hiljem.

Mida õelda kokkuvõtteks?

Muret teeb, et inimsusevastased kuriteod kipuvad unustusse vajuma. Nagu varem mainisin, on Koitla talu üleni võssa kasvanud. Puudub suunav teeviit. Kõikidel Eesti traagiliste sündmuste asukohtadel võiks olla meenutusteks sündmusi kajastav ilmastikukindel stend ja istepink, nagu on seda Määritsa talu tragöödiapaik. Ohvrite lähedaste püstitatuid mälestustahvlite-kivide ümbrus peaks olema pidevalt heakorrastatud. Seda võiks organiseerida kohalik omavalitsus, kaasates sündmuspaikade läheduses elavaid talundeid, koduloolasi, skaute ja gaide. Ka kaitseliit andku oma panus. Ajakirjandus tuletagu meelde traagiliste sündmuste tähtpäevi. Turismitalude külastamist võiks täiendada just mälestamisväärsete paikadega tutvumise ja julmade aegade meenutamisega. Ebaõiglaselt hukkunud esivanemad väärivad seda.
Minu soov on, et ebaõiglaselt hukkunud kaasmaalaste mälestamistraditsioon elustuks.

* * *

Katked Mart Laari „Õuduste ajast”

(Vikerkaar, 1988/11):
„22. veebruaril 1988. a. kuulutas Eesti Muinsuskaitse Selts välja ajaloolise pärimuse kogumise. Eesmärgiks on saada tõeseid fakte Eesti ajaloo kohta, säilitada tulevaste põlvedeni mälestusi möödanikust, hoida ja kaitsta meie ajaloolist mälu. /—/ Üle kogu maa tekkinud kaastööliste võrgu abil on meile poole aastaga saabunud ca 8000 lk käsikirjalist materjali ning 90 tundi mälestusi lintidel. /—/
Ei saa just öelda, et kõigi kaastööde lugemine kerge oleks. Hull pole seejuures niivõrd maht kui sisu. Oleme kõik näinud filme Valgevenemaa külade põletamisest (E. Klimovi naturalistlik „Tule ja vaata”), kuid kui paljud teavad, et Eestimaal on praegu teadaolevatel andmetel juba kolm praktiliselt samasugust koos elanikega hävitatud küla. Ning mitte ühtegi neist pole hävitanud sakslased, vaid punaarmee või siis hävituspataljonide võitlejad. Kuulates [lindilt] mälestusi 1941. a. Peipsi­äärsetes kihelkondades märatsenud nn Mustvee hävituspataljonist, tapetud või surnuks piinatud naistest, lastest, happega üle kallatud noorukitest, ei saa mina isiklikult aru, mida peab kasvavale noorsoole meenutama mainitud „Surmapatrulli” mahalaskmiskohal püstitatud liigutav monument [samal ajal kui]. Nende [märatsejate] ohvrite haud lükati sõja järel buldooseriga tasaseks. /—/
Seejuures tuleb meil veel selgelt teadvustada, et kõige hullemast õnnestus eestlastel siiski pääseda. Krimmi tatarlaste täielikku hävitamist vaadates võime oma saatusele veel tänulikud olla, [sest kõige] hullemast päästis meid 22. juunil 1941. a. alanud hitlerliku Saksamaa ja stalinistliku Venemaa sõjaline konflikt. Pidi ju 14. juuni massiküüditamine olema alles puhastustöö algtaktiks. Hävitamisele määratud elanike kategooriaid jälgides oleks väljasaatmisele kuulunud vähemalt 25% elanikkonnast. Küüditamise teine laine õnnestus teostada aga ainult Saaremaal, kus kaotused /—/ olid ka Eesti suurimad. /—/
Kõiki neid rahva poolt kirja pandud lugusid lugedes (kus on muuseas piisavalt juttu ka Saksa okupatsiooni ajal toimunud mahalaskmistest, mõnel pool vägagi julmast „valgest terrorist” jms.) jääb tahtmatult mulje, et senises [nõukogude] ajalookäsitluses on sündmuste järjekord täielikult pea peale pööratud. Eestimaal lahti läinud verevalamise algpõhjuseks oli siiski maa vägivaldne okupeerimine ning küllaltki vägivaldse terrorirežiimi kehtestamine, mis juba enesealalhoidmisinstinktist sundis inimesi sellele vastu astuma. Tekkis ju 1941. a. metsavendlus eeskätt enese, hiljem oma kodude kaitseks vägivalla ja hävitamise eest. Samal põhjusel kardeti nõukogude korra taastamisest kõige halvemaid tagajärgi kogu rahvale ning nii võitlesid eesti sõdurid Narva liinil, Sinimägedes ja mujalgi kõike väljapanevalt. Nende sõdurite viimaste meeleheitlike võitluste katte all põgenesid kümned tuhanded inimesed üle mere, [sest] kohale jäädes oleks neid oodanud arreteerimised, küüditamised, füüsiline ja vaimne terror [nagu kinnitab tuhandete siia jäänud inimeste saatus], aga neid kvalifitseeritakse nõukogudevastaseks elemendiks, bandiitideks, kodanlikeks natsionalistideks, terroristideks, lääne käsilasteks jms. /—/ Loomulikult oli metsameeste seas ka röövleid, mõrtsukaid, sadiste (kuigi metsameeste kaela oli üldse kerge kõiki toimepandud kriminaalkuritegusid ajada) ja paljud „puhaste kätega” alustanud mehed muutusid ajapikku tõelisteks metsloomadeks. Metsloomadena neid ka taga aeti. Inimsusevastaseid vägivallategusid ei saa mingitel tingimustel õigustada, kuid samal ajal ei saa ma inimeseks pidada rasedaid naisi peksvaid, naeltega lapsi puu külge taguvaid, röövivaid ja tapvaid julgeolekutöötajaid ja muid tollaseid asjamehi. /—/ Ma ei poolda mingil juhul uut verist kättemaksulainet, kuid niisuguste tegelaste nimed tuleb avalikustada, et vähemalt teaks, kes on kes. /—/”