In Memoriam
ILOR TAMM
14.12.1926 – 01.02.2017

Männiku külas 1990. aasta nelipühade aegu avatud mälestuskivi Koitla talus NKVD poolt 1945. aastal mõrvatud inimestele on tänaseks rohtu kasvanud ning taluõu hooldamata. Foto: www.monument.ee

Eesti Tamm, keda maailm hiljem Ilori nime all tundis, sündis ja kasvas Virumaal, kus isa Nikolai ja ema Olga talle Viktor nimeks andsid. 14-aastasena läks ta sõtta – asus koos Alfons Rebasega Venemaa poole teele – küüditatud vanemate eest kätte maksma. Sõjatee sai alguse Vaivara Algkoolist, edasi peatus Narva Hermanni kindluses ja kuus päeva marssimist Katschino suunas. Tuleristsete aegu idarindel mõtles Viktor hetkeks, et küll oleks hea veel laps edasi olla, ent pikalt polnud seal enam aega mõelda. Külmal 1942. aasta talvel seisis ta vaenlase maal vahipostil ja mõtles, kas kunagi keegi kirjutab eesti meeste võitlusest Teises Vabadussõjas.
1944. aasta kevadel naasid ka idapataljonid tagasi koju, esialgu Toila orgu, kus toimus nende ümber­formeerimine 20. Eesti SS-Diviisi koosseisu. Sõjakeerise tules ja lõõsas vahepeal 17-aastaseks saanud Viktor tegi II/SS-Rgt.46. koosseisus kaasa ka 25. juulil alanud taandumislahingud Narva alt ja neile järgnenud Sinimägede põrgu – verised ja pikad lahingupäevad, kuni 8. augustini – pääsedes neist ilma ühegi suurema kriimustuseta, kuigi vapralt võidelnud üksusest jäid alles vaid riismed.
Pärast Sinimägesid määrati Tamm Soomepoiste koosseisu, kellest oli moodustatud III/SS-Rgt.46. Nendega koos tegi kaasa lahingud Pupastveres, Nõo ja Kärevere kandis ning Luunja all, kus ta 17. septembril kahurimürsu killust mõlemast põlvest haavata sai ja Saksamaale haiglasse saadeti. Järgnes Neuhammer ja Posen, kus kolonel Saarsen moodustas salapärase eriüksuse Frontaufklärungs-Bataillon 391.
Üksuse tuumikuks oli Eestis tegutsenud ja Saksamaale evakueerunud mõnekümnemeheline Abwehri üksus Abwehrgruppe 326. Üksuses kanti Wehrmachti mundrit ja rohelise Waffenfarbega paguneid (Jäger-Einheit). Loodav pataljon majutati ühe Poseni kesklinnas asunud kõrge kivihoone katusealusele korrusele. Lisaks esimesele suurele Gotenhafenist tulnud värvatute grupile tuli üksuse juurde aeg-ajalt uusi võitlejaid, nii üksikult kui ka gruppidena.
Kokku tuli umbes 400 meest, kes jaotati neljaks kompaniiks. Kogu üksus relvastati uute tehasest tulnud Sturmgewehridega. Jaanuaris sõideti rongiga üle Wrescheni itta, Grenzhauseni linnakeseni. Oodati rindele paigutamist, kuid pärast mõnepäevast ootamist saadi käsk asuda jalgsi läbi sügava lume teele lääne suunas. See oli pikk ja raske teekond, läbi veel Saksa võimu all olnud Poola ala, mis kubises partisanidest. Läbiti väikelinnad Schrimm, Kosten jt.
Pärast Posenist suure kaarega möödumist võeti suund endise Saksa­-Poola piiril asuva Benscheni linna poole. Esimene kokkupõrge teekonnal läände toimus Benscheni linnas. Edasi mindi Oderi-äärse Küstrini linnani.
Ühel hetkel peatus põhja liikumine ning liiguti lõunasse üle Strausbergi ja Königs-Wusterhauseni Berliinist ca 10 km lõunas asuva Zosseni linnakese lähedusse. Zossenis selgus, et enamus pataljoni koosseisust liidetakse 20. Eesti SS-Diviisiga ja ainult väike osa jätkab teed, vist Taani 20. Eesti SS-Diviisi tagavararügemendi juurde.
Just selle üksuse ridades võideldes sai Viktor 1945. aasta alguses Warssavi all haavata ja saadeti ravile Saksamaale. Linn, kus ta haiglas viibis, langes prantslaste kätte ja augustis tulid juba venelased – oma Nõukogude Liidu kodanikke välja nõudma. Ühel ilusal päeval, kui prantslased viisid mehed haiglast linna hambaarsti juurde, vajus Viktor teiste hulgast ära, koputas esimesele ettejuhtuvale uksele ja palus abi.
Algas elu muudetud nime ja valedokumentidega. Noorel, ilma hariduseta mehel oli küll raske, ent võimalik ellu jääda. Tänulik võis ta olla iseenda visadusele, õnnelikele juhustele või kaitseinglile. Iloril õnnestus end amidele vangi anda ja pärast lühikest vangipõlve pakuti teenistust USA Armee valveüksuses, kus ta ka mõne aasta teenis. Sealt edasi järgnes juba lahkumine Euroopast.
1956. aastal lõpetas Ilor Tamm Universal Central Venezuela. Järgnesid aastad täis tööd, aga ka kaks abielu, millest sündis ja kasvas seitse last. Oma relvavendi ei unustanud Ilor kunagi. Nüüd võttis ta osa võitlusest Eesti vabaduse eest juba sõnarelvaga, tellides eestlaste raamatuid ja ajalehti. Venezuelas tegi ta katse ema enda juurde elama kutsuda, kuid tema palvet ei rahuldatud.
1984. aastal kolis Ilor Kanadasse ja temast sai Toronto Eesti Võitlejate Ühingu esimees ning Torontos väljaantava eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate ajalehe Võitleja majandusjuht.
Eestisse tuli Ilor Tamm pärast pikka ja sunnitud eemalolekut 1991. aastal. Sealtmaalt viibis ta kodumaal peaaegu igal aastal. Kõige rohkem tõmbas teda ikka lapsepõlveradadele Virumaale. Nii abistas ta Vana-Vaivara kalmistu mälestusmüüri ehitamist, esines Sinimägede lahingute 60. aastapäeva ajalookonverentsil Olgino rahvamajas, muretses Soodeni ja Jüriado haua pärast Jõhvis, mis oli temale üllatuseks saanud 2000. aastate teisel poolel uue ja märkamatu kivi, mida ta nende suurmeeste vääriliseks ei pidanud.
Palju aastaid suhtles ta õige tihedalt Ida-Virumaa Vabadusvõitlejate Ühendusega, aga tal oli ka pidev ja tugev side Eesti Sõjameeste Sakala Ühinguga. Ilor Tamm oli Eesti Leegioni Sõprade Klubi auliige, kelle tegemistes ta aktiivselt kaasa lõi.
2013. aastal, kui lugejate ja tellijate puudusel suleti ülemaailmne eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja Võitleja, kirjutas majandusjuht Ilor Tamm: „Võitleja tegi oma töö, nagu meie sõdurid, kes üksteise järel on siit maailmast lahkunud.ˮ
2016. aastal oli Ilor kodumaal viimast korda. Sellesse suvesse ja sügisesse mahtus palju kohtumisi Sinimägedes, Viljandis, Valgas, Padisel ja Tallinnas. Ka seekordsel kodumaalt lahkumisel kõlas ta huulilt: „Kohtume pea!” Võib-olla kohtumegi, nüüd, mil Sind oma rüppe kutsub isamaa!

Meie Au On Truudus!

Eesti Leegioni Sõprade Klubi
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing
Eesti Vabadusvõitlejate
Ida-Virumaa ühendus