Ilmar Pärtelpoeg –
kilde mälestuskildudest

fotod: erakogust

Ilmar Pärtelpoeg sündis 24.12.1926. aastal. Kuus aastat hiljem pandi ta Anna Tõrvand-Tellmanni vastloodud Inglise Kolledži lasteaeda, aasta hiljem oli ta juba kooli esimese klassi õpilane. Lõpetas Tallinna 7. Keskkooli ja seejärel Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna tööstuse erialal. Pärtelpoeg on tulnud Eesti NSV meistriks suusahüpetes ja slaalomis. Töötanud lastespordikooli treenerina ja õppejõuna. Ta on avaldanud teadusartikleid mäesuusatamise kohta ja olnud Eestis mitme suusahüppemäe projekteerijaid. Majandusteaduste kandidaat, kümmekonna suurema töö ja 300 artikli või käsikirja autor, esimese integreeritud infotöötlussüsteemi käikuandja. Tegutsenud automatiseeritud juhtimissüsteemide loomisel ja IME (Isemajandava Eesti) kontseptsiooni väljatöötamisel. Ilmar Pärtelpoeg suri 1.08.2013 Arvo Jaama

Toome lugejateni Ilmar Pärtelpoja (1926–2013) meenutused Kadriorus veedetud noorusaastatest, kust sai alguse tõsine suusaharrastus. Mobiliseerimisest Saksa sõjaväkke ja luhta läinud katsest põgeneda Eestist koos isa ja Otto Tiefi valitsuse liikmetega. Meenutused on avaldatud Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži mälestusteraamatus „Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail”.

Juhkenthalis

Minu vanemad tulid Tallinna umbes sajandivahetusel. Ma pole suutnud seda täpselt selgitada, kuigi näiteks neile saadetud kirjade ja postkaartide järgi saaks enam-vähem täpse aja määrata. Tean vaid, et isa vanemad tulid Tallinna koos nende leivaisa Kuremaa mõisnikuga (arvatavasti Erich Eduard von Oettingen), kellel oli suvemõis Mäekalda tänaval (tollal Podgornaja uulits).
Vanaisa August Pärtelpoeg oli töötanud mõisniku juures nii ­talli­mehena kui ka aednikuna. Ilmselt aednikuna teda Tallinna kaasa võetigi.
Vanaema Leena Pärtelpoeg (neiuna Smitt) oli olnud mõisavirtin. Isa oli sündinud veel Kuremaal olles. Vabadussõjast võtsid nii vanaisa kui ka isa osa Tallinna kooliõpilaste ja kooliõpetajate pataljonis. Vanaisa töötas hiljem Tallinna algkoolide puutööklassis Lembitu (või Imanta) tänaval puutööõpetajana.
Ka emapoolsed vanaisa Jaan Aljas ja vanaema Leena (neiuna Jelena
(Ingel) Rehepapp) tulid sellal Muhust suurele maale ehitustöödele. Nende pere tööotsad viisid neid Rakverre, kus sündis minu ema Maria. Pärast Vabadussõda tuli Aljaste pere Tallinna, kus vanaisa ostis maja Suur-Juhkenthali tänavale (nr. 33) täika ligidale (praegu asub täika kohal maaliinide bussijaam). Need majad hävisid sõjatules.
Nii ema kui ka isa käisid tööl ning õppisid samal ajal õhtukeskkoolis. Ju nad seal tutvusidki. Isa oli tegev noorsoo kultuuriseltsis „Tungal”, mille esimeheks teda valiti. Juhatusse kuulusid ka kaks venda Ploompuud ja teised. See oli kultuuriliste huvidega noorte ühendus, mis koondas nii kirjandus- kui kunstihuvilisi noori.
Anti välja hektograafil paljundatud ajakirja „Tungal”, millest mul on säilinud paar numbrit. Isa kirjutas ka ise nii proosapalu kui ka luuletusi. Keskkooli lõpetamise järel hakkas ta õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1925. aastal. Samal aastal kolmandal jõulupühal Hugo Pärtelpoeg ja Maria Aljas abiellusid.
Aasta pärast, täpsemalt 24. detsembril 1926. aastal sündisin mina pere esimese lapsena. See oli jõululaupäeva õhtul kell pool kaheksa. Väljas olid löönud kirikukellad, halastajaõed olid aga pannud grammofonile plaadi „Üks roosike on tõusnud”.

Kodu kerkib Hundikuristikku

1930. aastal ostsid isa ja emapoolne vanaisa pooleks krundi Kadriorgu Hundikuristiku ligidale. Siis oli see kant üpris harvalt asustatud.
Meie krundil kasvas päris tihe ja suur mets, mis raiuti maha. Järele jäeti vaid meie maja ette üksik noor kask ja kaks suurt sangleppa krundi piirile Kadrioru-poolsesse külge. Vanaisa maja juurde jäeti viieharuline kask (üks haru igale lapsele) ja veel mõned puud. Suured raudkivid õhati ja neid kasutati ojakallaste kindlustamiseks. Rajati ka drenaaž. Krundi allosast voolas läbi Hundikuristiku oja, mis eriti kevadeti oli päris suure veega. Oja süvendati ja laiendati, kaldad kindlustati kividega, ette ehitati pais, nii et tekkis kaunis tiik. Majade ehitus käis kiiresti. Ehitajaks olid vanaisa tuttavad Muhu ehitusmehed. Mais 1932 oli meie maja niipalju valmis, et võisime sisse kolida. Maja oli püstpalkidest, alul väljast krohvimata. Ka emaisa maja valmis samal ajal.
Isa ja isaisa olid fanaatilised aednikud. Isa tellis Saksamaalt spetsiaalse kataloogi järgi lilleseemneid vastavalt sellele kavandile, milliseks ta kavatses aia sel aastal kujundada. Lilletaimed kasvatati kasvuhoones ette, pikeeriti kastidesse ning aja saabudes istutati välja. Peale selle katsetati eksootiliste viljadega. Nii prooviti kasvatada maja seina ääres viinamarju, mis andsid ka pisikesi marju. Lavas kasvatati meloneid, prooviti ka maisi. Päevalilled ehk „sihvkad” olid tavalised lilled. Sõja ajal kasvatati loomulikult tubakat, suhkrupeeti jne.
Hundikuristiku ümbrusse ehitati hiljem teisigi maju, nagu Joa 4 autokaupmees Arnold Kapsi, Oru tänavale inseneridest vennad Lossmannid. Kõige nigelamalt käis Tsellu­loosivabriku pearaamatu­pidajal Hornbruchil, kes sai oma maja Kuristiku tänaval valmis 1939. aastaks. Esiteks ei mahtunud tema auto garaaži sisse pöörama, nii et ta pidi ostma väiksema (tal oli vist „Horch” või mingi taoline suur Saksa auto). Teiseks aga kutsus Führer Adolf Hitler baltisakslased koju Reichi. Nii sai Hornbruch elada oma majas vaid umbes aasta. Ta pakkus maja müüa isale, kuid kuna isa oli alles jõudnud tasuda oma maja ehitamise võlad, siis jäi kaup katki.

Perekond Pärtelpoeg koduaias 1934, Hugo ja Maria, Helvi ja Ilmar. Ilmari isa, Hugo Pärtelpoeg, oli Eesti Vabariigi advokaat ja poliitik, Otto Tiefi valitsuse liige.

Saatuslik suvi 1939

Punaarmee üksused marssisid Eestisse. Kuid suur hulk eramaju valiti välja kõrgematele Punaarmee ohvitseridele.
Ka meie maja Kadriorus Kuristiku tänaval valiti välja venelastele loovutamiseks, koos Puhki, Hornbruchi, Kapsi, Rottermanni ja Fahle majadega. Need olid kõik suhteliselt suured ühepereelamud. Peale meie ja Puhkide maja olid kõik teised tühjad, kuna pererahvas oli kas jõudnud pageda välismaale või lahkunud koos baltisakslastega. Nii antigi meile lühike tähtaeg väljakolimiseks. Sõda algas meie perele seega juba 1939. aasta suvel.
Sõja ajal meie kant väga kannatada ei saanud. Vaid Kaljuvalla pikk maja mäe nõlval sai pihta ning põles maha, kui sakslased tulistasid hüppemäe tornis olnud venelaste vaateposti. Halvasti käis aga Narva maantee äärse aiandi maja käsi. Selles elas 1940. aastal tollane nõukogulik haridusminister Nigol Andresen. Seepärast tulistati seda maja hoolega, kuni ta süttis ja põles maha. Andresenit loomulikult seal enam ei olnud. Hiljem, kui sakslased sisse tulid, oli üks väike staabike meie majas isa kabinetis. Seal nägin ka Tallinna plaani, millel oli märgitud iga maja juurde, kes seal elasid. Andreseni nimi oli eraldi tähistatud.

Esimesed suusad

Esimesteks Kadrioru jõuludeks tõi jõuluvana mulle suusad. Need olid niinimetatud soome-tüüpi suusad – ilmselt pruugitud. Erinevalt tänapäeva suuskadest kitsenesid need ka kannaosas. Ka suusa hari oli omapärase lameda kujuga. Sidemeteks olid lihtsad ninarihmad, kuhu saapanina sisse torgati. Kukkudes tulid need suusad kohe jalast ära. Kepid olid bambusest. Nii suusad kui ka kepid olid minu kasvule pikad. Olin üldse väikest kasvu. Koolis olin alati rivi lõpus. Aga ega ma nüüdki pikk pole.
Mõne aasta pärast sain isalt niipalju raha, et sai ostetud uued suusad koos õigete sidemetega. Need olid niinimetatud telemark-tüüpi laiemad suusad, sobivad mäesuusatamiseks. Erinevalt teistest suuskadest olid need lamedad (nagu praegused liimitud suusad), ninas olid aga nibud, mille vahele suveks pandi pulk, et kokkuseotud suuskadel ninad maha ei painduks. Sidemed olid metallist ninaklambritega ja kannarihmaga, millel oli pingutaja rihma pingutamiseks. Need võimaldasid juba päris korralikku suusajuhtimist.
Hiljem, kui hakkasin käima Kadri­oru Noortepargis, kus kasva­tajaks oli legendaarne moto- ja suusamees Ove, Oskar Veldemann, nägime, et mäesuusatamiseks peavad kannad kinni olema. Selleks kinnitasime suusale kanna taha vedrud, mis tõmbasid kanda vastu suuska. Nende suuskadega sai juba pöördeid teha ning väikeselt künkalt hüpata.
Neljakümne esimesel aastal, kui sakslased sisse tulid, jätsid punaarmeelased maha igasugust varandust. Suusatamise seisukohalt oli meeldiv üllatus Narva maantee äärsest Fahle majandushoonest leitud venelaste suusaladu. Kahjuks olid need enamuses tõelised lumelauad, s.o ülespainutatud ninaga puuroikad. Enda suureks rõõmuks leidsin sealt ka ühe paari väga korralikke murdmaasuuski, mis valmistatud Soomes Lamppineni tehases. Need suusad koos „Rotafella” murdmaasidemetega olid mulle võistlussuuskadeks pikka aega.

„Vanakale” hüppama

1940. aasta talvel võtsime sõber Jüriga südame rindu ning läksime Mustamäe „vanakale” suusahüppeid proovima. Meil oli Kadrioru nõlval mitmeid omaehitatud lumest kõkse. Kõige suurem oli lauluväljakul, kuhu tegime hoovõtu kõrgenduse plangust murtud laudadest ja lumest. Nii sai päris hea hoo. Maandumisnõlvak võimaldas kuni 12-meetriseid hüppeid. Nüüd aga tuli ronida päris hoovõtutorniga trampliinile. Võttis kõhedaks küll. Küsisime luba hüppamiseks Vapriselt, kes üksi oli harjutamas. Ütles vaid, et vaadake, et te jälgi segi ei aja. Minu esimene hüpe läks täiesti selili, see tähendab, selle asemel et normaalselt ette tõugata, sirutusin pigem tahapoole. Õnneks midagi ei juhtunud, julgus teiseks hüppeks oli aga olemas. Nii algas minu tõeline suusahüppekarjäär.
Suur hüppemägi nõudis korralikke hüppesuuski. Esimesed hüpped sai tehtud samade slaalomsuuskadega, millega muidu sai sõidetud. Arutasime Jüriga, kuidas suuski saada. Jüri tuli geniaalsele mõttele, et tellime Värgilt suusad, millega saaks nii hüpata kui ka slaalomit sõita. Värk küll vangutas pead, kui meie poolt antud mõõte nägi, aga võttis tellimuse vastu. Mõne aja pärast saimegi tellitud suusad kätte. Suur oli aga meie ehmatus, nähes oma suurusehullustust. Nimelt olid suusad 215 cm pikad, laiuselt aga nagu hüppesuusad – ninast 10 cm. All oli kaks soont. Saime parajad hüppesuusad, slaalomit nendega loomulikult sõita ei saanud. Hiljem osutus mul võimalikuks oma suusad vahetada klassivend Arnold Kõrge omadega, kes oli kusagilt saanud saarepuust tehtud liimitud vene hüppesuusad, pikkusega 230 cm. Nendega hüppasin pikemat aega.
Korralikke võistlussuuski nii hüpeteks, slaalomiks kui ka murdmaaks sain alles peale sõda, kui „Dünamo” suusavabrik sai suure partii, sakslaste poolt mahajäetud vagunitäie korralikke mäesuuski. Viimastel võistlusaastatel töötasin ise „Dünamo” suusavabrikus suusa-tislerina. Nüüd oli endal võimalik valmistada sobivaid suuski.

Ilmar on tulnud mitmekordseks Eesti meistriks suusahüpetes ja slaalomis. Alumised fotod on tehtud ca 1946.

Kadrioru Noortepark

Kadrioru kandi noortele oli suursündmuseks Noortepargi ehitamine Kadriorgu 1937. aastal. Samal ajal korrastati ja kujundati ümber Luigetiigi ümbrus, sealt edasi Lasnamäe poole rajati allee ja kiviktaimla. Allee lõpetas kõlakoda, kus suviti toimusid vabaõhukontserdid.
Noorteparki ehitati suure saali ja paljude kõrvalruumidega hoone, kaks ujumisbasseini (üks 33 meetri pikkune oskajate jaoks, teine väiksem ja 50-70 sentimeetri sügavune pisikestele lastele) koos liugteega, muruplatsid kõikvõimalikeks mängudeks – see oli omamoodi paradiis. Noortepargi liikmeks võis astuda igaüks. Selleks anti talle kolmnurkne paksust nahast karu kujutise ja Kadrioru Noortepargi nimega nummerdatud märk. Sellega lasti hommikul parki sisse, sai laenutada pingpongi labidat ja palli, muid mänge. Talvel sai laenutada uiske ja suuski.
Noortepargi oli oma hoole alla võtnud Eesti Spordi Keskliit, kes hoolitses selle eest, et siin tegeleksid noortega asjatundlikud, noortesse hästi suhtuvad noored mehed. Ja mitte lihtsalt mehed, vaid tuntud sportlased ja treenerid. Ujumist õpetas Herbert Rachmann, talvel suusatamist Oskar Veldemann ja Karl Roos. Loomulikult olid poisid vaimustuses ning paljudest said hiljem kuulsad eesti sportlased. Noortepargist võrsusid näiteks ujujad Endel Edasi, Bruno Valla, Raimund Vahtmets, Gunnar Pääron, Endel Press, hiljem Ulvi Voog-Indrikson. Praktiliselt kõik Noortepargi noored õppisid hästi ujuma – see oli auasi!
Noortepargis saime ka esimesed võistluskogemused. Peeti nii ujumis- kui ka suusavõistlusi. Suusatamises toimusid võistlused regulaarselt igal pühapäeval mitmes vanuseklassis. Start ja finiš oli Noortepargis, rada kulges ringi ümber Kadrioru lossi. See traditsioon kestis ka läbi saksa okupatsiooniaja.

Võistlejaid tervitasid Päts ja Laidoner

Omaette sündmuseks meie suusa­elus kujunesid vabariigi aastapäeva tähistamise teatesuusatamised Tallinn-Valkla-Tallinn. Tollal polnud kombeks maanteid liivatada, veel vähem soolatada. Seepärast oli võimalik suusarada teha ka maanteele.
Teatesuusatamise start oli laupäeval Russalka monumendi juures. Teisel päeval finišeeriti samas. Pärast kõigi võistkondade finišeerimist koguneti rongkäiku ning liiguti Kadrioru lossi ette, kus võistlejaid tervitasid president Konstantin Päts, ülemjuhataja Johann Laidoner ning Kaitseliidu ülem kindral Orasmaa.
On huvitav mainida, et selliseid suuri suusavõistlusi ja ka Eesti esivõistlusi korraldas just Kaitseliit. Meil poisikestel oli loomulikult huvitav osaleda rongkäigus. Kuna see toimus pimedas, siis anti võistlejatele tõrvikud. Ka meile poisikestele, kes soovisid, anti tõrvikud kätte. Liikusime koos teistega Kadrioru lossi ette. Tegelikult oli meil oma salakavalus nende tõrvikutega. Kui said ühe tõrviku kätte, läksid üldises saginas veidi kõrvale, tõrvik otsaga susinal lumme ja kohe uue tõrviku järele. Nii korjasime oma kümmekond tõrvikut, mida tassisime peale rongkäigu lõppu oma suusamäele. Pistsime põlevad tõrvikud hüppemäe servale või moodustasime neist slaalomiraja. Kodus muidugi ei tohtinud me oma kavalusest midagi kõssata!
Kui olin saanud endale korralikud murdmaasuusad, võisin võrdselt teiste poistega võistelda ka murdmaas. Meil kujunes omaette rivaalitsev noorte suusatajate grupp, kuhu kuulusid Karl Lont, Hugo Kaselaan, Evald Vaide (hilisem maratonijooksja, kes Saksamaa nimel võistles isegi olümpial), koolivend Guido Sisask, realist Harry Trepp, minu vanuseklassis aga klassivend Arnold Kõrge, Reaalkooli poisid Hillar Lepp ja Uno Dorbek.
Olime kõik enam-vähem võrdsed, sest kord võitis üks, kord teine. Klassi­vendadest kujunesid hiljem mitmed arvestatavateks suusatajateks, eriti slaalomis ja suusahüpetes: Arnold Kõrge, Paul Kangur, Kalle Onno ja teised.

Relvile, noorsugu!

Sõjanduse ja relvadega puutusin kokku juba väga noorelt. Ma ei mõtle siin puuhobust ja mängupüssi, vaid tõelisi paugutegijaid. Ajal, kui läksin kooli, oli koolides kohustuslik sõjaline õpetus juba väikestest klassidest alates (vist viiendast klassist). Meile õpetati rividrilli, relvade tundmist ja loomulikult laskmist. Vene vintovkat pidi iga poiss pimesi oskama lahti võtta ja kokku panna. Näidati ka keerukamaid relvi, nagu kergekuuli­pilduja Madsen, raskekuulipilduja Maksim, mitmesuguseid käsigranaate ja isegi jalaväe miine. Need olid õpperelvad, millega pauku ei saanud teha, sest padrunipesa ette oli läbi raua puuritud auk. Muus osas olid nad täiesti õiged riistad. Tuli õppida ka gaasimaski kasutama ja palju muud sõjatarkust.
Laskmiseks meie pisikestele poistele muidugi vene vinti, mis oli eesti sõjaväe standardrelv (Kaitseliidul olid ümberpuuritud jaapani vintpüssid) ei antud, sest see oli „mehe” pikkune. Seepärast alustasime õhupüssist laskmisega.
Õhupüssist lasksime tavalises klassitoas. Märklehe jaoks oli puust kast, kus märklehe kinnitamise esiseina taga oli kaldu asetatud pak- sem raudplekk. Märklaua läbinud õhupüssi kuul (nn. diabolo) põrkus kaldplekist alla kasti põhja, kus vist oli liivakiht. Nii ei lennanud kuulid kaugele ega teinud kahju. Lasime ka tuttidega (nõelja otsaga kuul, millel sabas lõngast tutt) tavalisse vineertahvlisse. Õppisime laskma nii püsti, põlvelt kui ka lamavast asendist. Sõjalist õpetust andis meile sihvakas Eesti armee ohvitser, minu mälu järgi kapteni aukraadis.
Kui õhupüssist laskmine oli selge – teadsime, mis on kirp, mis sihik, päästik ja laadimine, anti meile laskmiseks väikesekaliibriline sport- püss. Meil olid koolis FN firma 5,7 mm kerged sportpüssid. Laskmas käisime kooli pööningul (õppisime Narva maanteel majas, kus praegu on muusikakool), kuhu rajati väike lasketiir, vist 15-meetrise distantsiga. Me ei lasknud nii-öelda täispadrunitega (Long rifle), vaid lühikeste õppepadrunitega, millel oli vaid tong, aga polnud püssirohtu. Kuuliks oli lihtsalt ümmargune haavel. Selle lennukiirus oli väike, nii et ei tekitanud suuri kahjustusi. Käisime vahetevahel ka päris lasketiirudes, seal lasksime täis- või poolpikkade padrunitega.
Õhupüssi ostmine polnud piiratud, seepärast olid mitmel poisil püssid kodus. Minul õhupüssi polnud, küll oli aga meie suguvõsa meessool mitmeid sportpüsse. Onu Ruudil (Ulli isa), kes töötas Kaitsevägede staabis, oli kodus kaks sportpüssi. Üks oli samasugune FN püss, kui meil koolis, teine aga Winchester-tüüpi vanem püss. Winchesteril ei ole tavalist edasi-tagasi liikuvat lukku, vaid püssil on all hoob, mida lahti tõmmates vajub lukk esiserva alla, samal ajal visates tühja kesta välja. Uue padruni sisselükkamine on lihtne, sest padrunipesa on täiesti lahti. Seejärel suletakse hoovaga lukk, mis ise vinnastub.
Nende püssidega tohtisime lasta ka kodus õues kompostihunnikusse. Loomulikult nende lühikeste õppepadrunitega. Vahel võtsid onud meid kaasa, kui mindi Lasnamäele paemurruaukudesse rajatud sõjaväe lasketiiru. See oli 300 meetri pikkune kolme või nelja laskekohaga kitsas pikk tiir paemurruaukude põhjas, nii et kuulid ei saanud kaugele kõrvale lennata. Märklaudade panemiseks oli tiiru otsas palgivirn, otsad laskesuunas. Muuseas käisime sealt tina kogumas.
Lasnamäel sai lastud täisdistantsilt, see tähendab 50 meetrilt. Oli päris tegemist, et algul märklauda tabada. Kuid kuna olime sihtimist koolis õppinud ja ka onud õpetasid (onud Aleks ja Volli olid lõpetanud Tondi ohvitserikooli), siis omandasime kiiresti päris korraliku laskeoskuse. Paaril korral tõi onu Ruudi koju päris ehtsa väikesekaliibrilise Arsenali täpsuspüssi, millega aga mina püstiasendist lasta ei jaksanud, sest püss kaalus 9 kilo. Lamades oli see aga raudselt paigal ja tulemused head (5 lasuga 48–49 silma). 50 silma mul lasta ei õnnestunud.
Püstolist laskmist meile ei õpetatud. Isal oli küll 7,62 mm FN brauning, kuid seda meil katsuda ei lubatud. Onu Ruudil oli omapärane Parabellum-püstol, millel umbes 9 mm vintraua asemel 4,5 mm raud spetsiaalsete õppepadrunite tarvis. Ka seda saime harukorral proovida.
Nõukogude korra kehtestamise järel korjati kõik inimeste käes olevad relvad ära ja lõppesid meie laske­sportlikud harjutused.

Siis algas sõda..

Õige pea hakkasid saksa väed lähenema Tallinnale. Üheks löögi peasuunaks oli Narva maantee. Nõukogude rinde tuumiku meie kandis moodustas hävituspataljon. Punaarmee üksused olid kas mujal või lasid juba varakult jalga. Kuid hävituspataljon pidas ägedaid ­lahinguid.
Rindejoon kujunes ülal Lasnamäe nõlvale paekivist müüri taha. Miks nad sinna oma liinid tegid, ei oska ma seletada, sest nähtavus ettepoole oli seal vaid ca 50 meetrit. Kaugemal liikuvad sakslased olid aga künka taga varjus ja võisid vabalt liikuda soodsale positsioonile.
Sakslased hoidsid oma sõdureid ega lasknud neid ummisjalu hävituspataljoni rünnata. Anti kõva suurtükitule ettevalmistus, seejärel ründas väike sakslaste üksus mööda Narva maanteed kuni Russalkani. Kuna aga kommunistid jäid kangekaelselt Lasnamäe nõlvale ega taganenud, läksid sakslaste löögirühmad tagasi. Anti jälle uus suurtükilöök ning mäng kordus. Nii liikus rinne üle meie maja peaaegu kolm päeva. Üks suurtükimürsk tabas ka meie maja teist korrust, kuid ei tekitanud suuremat kahju. Väikese tulehakatise suutsime kohe kustutada.
Siis aga sai sakslastel hävitus­pataljonist villand ning nad kündsid kogu positsiooni suurtükitulega segi. Ellujäänud põgenesid kabuhirmus, kuigi näiteks üks komandör olla, klammerdunult teda vangi võtma hakanud sakslase ümber, lasknud käsigranaadiga õhku nii enda kui ka sakslase. Ju ta kartis õiglast karistust kuritegude pärast.
Saksa üksused kõndisid meie kandist läbi ja vastupanu Tallinnas lõppes. Nüüd võisime keldrist välja tulla ja vaadata, mis oli juhtunud. Sakslasi venelaste purustatud rinne ei näinud huvitavat, sest kõikjal lebas püsse, kuulipildujaid, laskemoona. Ainuke asi, mida kohe tehti, oli laipade koristamine. Surnud maeti ajutistesse haudadesse. Üks oli Joa ja Oru tänava nurga ligidal heinamaal. Hiljem need viidi üle mujale ühtsesse matmispaika.
Kuna kõikjal vedeles relvastust, tegime poistega „inventuuri”, see tähendab, korjasime omale vajaliku arsenali. Meil oli hulk püsse, peamiselt vene vintovkad ja karabiinid, täies töökorras Maksimi kuulipilduja, 50 mm jalaväe miinipilduja. See seisis veel positsioonil, nii et proovisime sellega lasta. Miin lendas kuhugi kaugemale Lasnamäele. Loodetavasti ta pahandust ei teinud. Kõikjal oli kastide viisi padruneid ja käsigranaate. Viimaseid kasutasime paaril korral Pirita jões kalapüügil.
Minul oli õnne leida oma õuest nagaan. See oli vene ohvitseri relv, pärit juba Esimesest maailmasõjast. Hiljem sai see Jüri kätte, kui ta põgenes Soome. Leidsime ka uuemat tüüpi vene poolautomaatpüsse.
Nüüd sai proovitud laskmist päris tõelistest sõjapüssidest. Püsse ja laske­moona oli küllaldaselt, probleem oli vaid selles, et meid võidi tabada lubamatult tegevuselt. Proovisime end registreerida Omakaitsesse, kuid nii noori kui mina ei võetud. Nii jäi laskeharrastus ajutiseks, sest nii sakslased kui ka Omakaitse hakkasid relvi kokku koguma.
Peitsime paremad relvad keldrisse ja pööningule, osa laskemoona matsime maha. Püsse hoidsime päris mitu aastat, kuni oli selge, et nendega midagi teha ei saanud. Siis viisime nad lihtsalt metsa. Ma usun, et mingi kogus laskemoona võib olla veelgi kuskil pööningupraos.
Uuesti kohtusin relvadega alles siis, kui mind koos teiste 1926. aastal sündinud poistega mobiliseeriti juulis (tegelikult 2. augustil) 1944 Kloogale. Mul oli küll kodus ka üks saksa karabiin, mille üks saksa sõjaväejooksik meile jättis. Nüüd õppisime tundma saksa relvi alates karabiinist, püstolitest (Parabellum ja Walter), kuulipildujatest kuni jalaväe suurtükini. Olin Infantrie-Geschütz-Kompanies, aukraadiks mitte reamees, vaid grenader. Kodus olnud saksa karabiini läks vaja siis, kui põgenesime pealetungivate vene vägede eest Rootsi poole, sinna jõudmata. Siis oli see karabiin üks väheseid relvi, mis oli Tiefi valitsusel kasutada.
Võimalus järgmine kord relvadega kokku puutuda avanes TPI päevil, kus me õppisime sõjalist õpetust reservohvitseride programmi järgi. Ka siis oli Punaarmee põhirelvaks vene vintovka, nagu see oli olnud juba Jaapani sõjas üle-eelmise sajandi vahetusel. Olid tekkinud küll püstolkuulipildujad ja uued kergekuulipildujad, kuid ka vana hea Maksim oli veel rivis. Õppisime uuesti nende relvade materiaalosa ning käisime ka Ülemiste järve ääres laskeharjutustel. Kõik see aga ei pakkunud enam huvi.
Veidi tõsisemalt sai laskmisega tegeleda siis, kui läksin tööle „Ühiselu” trükikotta. Meil oli seal üks mehaanik, kes oli enne sõda tegelenud tipptasemel laskmisega. Nüüd korraldas ta nii, et trükikojale osteti väikesekaliibrilised püssid, laskmas sai käia mingis sisetiirus. Ma isegi ei mäleta, kus see asus, vist oli see mõne trükikoja juures (kas mitte Pärnu mnt 10 pööningul, kus asus Polügraafia Peavalitsus). Tegime päris regulaarset trenni. Kuna oli olemas laskmist hästi tundev treener, olid ka tulemused head. Lasksin lamades regulaarselt üle 48 silma, põlvelt aga üle 46 silma. Püsti olid tagajärjed 42–43 vahel. Kuna lasksime vene TOZ-püssidest, mis olid liiga kerged, kinnitasime isoleerpaelaga vintraua esiotsa paarisajagrammised tinast raskused. See tegi püssi stabiilsemaks ning tulemused, eriti püstilaskmisel, olid paremad.
Lasketreeningutel ja kehakultuuri­kollektiivide vahelistel võistlustel käisime ka siis, kui töötasin Plaani­komitees. Laskmas käisime Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse autobaasis. See oli hea lasketiir, kus oli ka talvel soe ja hea valgustus. Tulemused olid keskpärased, tunda andis pikk vaheaeg tõsistest laske­treeningutest. Pealegi tuli lasta iga kord ise püssiga, mistõttu sihiku seadmisega ja päästiku surve tajumisega oli raskusi.

Teekond Pagarisse

2. augustil 1944. aastal mobiliseerisid sakslased 1926. aastakäigu poisse. Tallinna keskkoolidest tulnud suunati enamasti kõik Kloogale tagavarapataljoni, kus tuli teha läbi noorsõduri väljaõpe. Meid suunati Infanterie-Geschütz-Kompaniesse, see on jalaväesuurtükiväkke. Nii olime seal koos poisid 7. Keskkoolist, Reaalkoolist ja mujalt. Meie kasarm oli üks viimaseid Klooga laagri territooriumil. Olime kohe raudteeharu juures. Sinna veeti meie kasarmu talvekütteks küttepuid.
Kui sakslaste rinne murdus ning algas üldine taganemine, andis SS käsu kõik laagris olnud juudid hävitada. Juutide laager oli meist umbes kilomeetri kaugusel. Juudid tulid rivis raudtee äärde puuriitade juurde, igaüks pidi võtma paar halgu õlale ja rivis nad läksid tagasi. Laagri suunast kostsid lasud, seejärel hakkas tõusma suitsu. Meie kompaniis oli ka üks sakslasest Ausbilder (väljaõpetaja), kes käis juute maha laskmas. Ta näitas käekella, mille ta sealt oli saanud. Eestlasi juutide laagrisse ei lastud.
See võis olla 15. või 16. septembril (kuupäevadega olen ma segaduses), kui korrapidaja teatas, et mulle on tulnud külalised. Tuli ema koos hauptmann Lotzega (oli vist õige nimi), kes oli meie Kadrioru majja paigutatud õhutõrjepatarei ülem. Nad rääkisid mulle olukorrast rindel ning tehtud otsusest Eesti maha jätta. Rohkemat ema ega Lotze ei rääkinud. Rääkisin poistele sellest, mida olin kuulnud emalt. Ka Endel Sõerde oli kuulnud oma sugulaselt või tuttavalt veltveeblilt, et rinne on läbi murtud ning sakslased lahkuvad Eestist. Ka rääkis ta, et eestlastest ohvitserid ja üleajateenijad ei tee takistusi, kui me sobival hetkel jalga laseme.

Otsustasime, et hüppame ära

Järgmisel hommikul asus väeosa teele. Igaüks taris oma varandust, oli see siis kohver või seljakott. Läksime rännakukolonnis. Jõudsime kuhugi metsa vahele, kui järsku hakkasid mõned poisid kõrvale kargama. Kogusin oma sõbrad kokku (sealhulgas Paul Kangur) ja arutasime tegevuskava. Otsustasime, et hüppame ka ära. Mõeldud-tehtud, ja läks. Jooksime veidi maad metsa, siis viskasime mittevajaliku ja koormava pagasi minema, samuti ka tulutud itaalia vintpüssid. Nüüd oli kergem jooksta. Kuulda oli vaid üksikuid pauke, mida nähtavasti tulistasid üksikud sakslastest Ausbilderid, kes püüdsid põgenemist takistada. Põgenemine oli massiline.
Arutasime, et liigume esmalt mereni, siis piki rannikut ning püüame välja jõuda Keilani. Lootsime, et Keilast õnnestub rongiga jõuda Tallinna. Teekond läks üldiselt libedalt.
Meiega ühinesid veel mõned ärakaranud, sealhulgas ka teistest kompaniidest. Nii kogunes meid umbes 12-liikmeline üksus. Keilale lähenedes ulatusid meieni kuuldused, et Keilas on Pitka mehed ja soome­poisid organiseerinud kaitse­positsioonid ning sealt läbi ei pääse. Arutasime tekkinud olukorda, sest tahtsime siiski koju Tallinna jõuda. Me ju ei teadnud midagi oma perekondadest. Keilast mööduda ka ei saanud. Jõgi oli küllalt sügav, samuti polnud meil selgust rinde laiuses.
Tulime omapärasele ideele veidi hämada kõikvõimalikke kinnipidajaid. Võtsime end rivisse, mina asusin rivi kõrvale kui jaoülem. Nimelt anti Klooga laagris noorsõduritele juhuslikku vormiriietust: osaliselt teist värvi frentšid, tavalised püksid ja saapad. Mina kui suusahuviline olin vormiriiete jagamisel eriti aktiivne ning suutsin endale haarata Gebirgsjägerite (alpiküttide) kiilpüksid, itaalia tanksaapad (olid kõrgema säärega ja teise lõikega), ning mis kõige tähtsam, sain alpijäägri nokaga ja kõrge otsaga mütsi. Seetõttu nägin ma välja rohkem staažika soldatina kui noorsõdurina. Pealegi teadsid poisid, et valdan saksa keelt, juhuks kui meil tuleks tegeleda saksa ohvitseridega. /.../
Õhtuks umbes kella kümne paiku jõudsime Paldiski maanteel esimeste majadeni. Püüdsime selgitada, milline on olukord Tallinnas, kas on võimalik linna siseneda, kas on karta sakslasi. See oli ühekordne vana kivimaja otse maantee ääres umbes Veskimetsas. Kodus oli vana perenaine, kes rääkis, et linnas on suur segadus, sakslased valmistuvad põgenemiseks, kuid on siiski veel oht, et ketikoerad (sõjaväepolitsei) võivad meid kinni võtta. Teati rääkida kokkupõrgetest eesti sõdurite ja sakslaste vahel. Lasnamäel olla mõned eesti sõdurid kui väejooksikud maha lastud. Palusime luba majas ööbida, sest öise liikumiskeelu tõttu oli kahekordselt ohtlik linna siseneda. Ka olime surmani väsinud läbi metsade ja heinamaade marsist. Olime läbinud ühe päevaga 60–70 kilomeetrit.
Hommikul valis igaüks ise oma tee. Minul läks kojujõudmine ladusalt, mingeid probleeme ei tekkinud.

Ilmar, aastal 1944

Kiirkaater, mis jäigi saabumata

Koju jõudes selgus, et meie perekond oli valmis kodust lahkuma. Nad olid oodanud ainult minu võimalikku kojujõudmist. Kui ma oleksin tulnud õhtul, poleks me ilmselt kohtunud. Mulle selgitati lühidalt tekkinud olukorda. Seda, et moodustati Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi valitsus, kuhu kuulus ka minu isa kui rahandusminister. Räägiti ka seda, et olukord on kriitiline. Venelased on rinde läbi murdnud ning lähenevad Tallinnale. Sakslased olid lõhkunud eestlaste poolt kavandatud vastupanu. Ka olid nad arreteerinud Eesti Rahvuskomitee, kes püüdis kahe võimu vahelist momenti kasutada Eesti iseseisvuse taastamiseks. Alles mõned päevad enne seda olid mehed pääsenud gestaapo keldrist.
Valitsus pidi kogunema Eesti Panka, et sealt asuda autodel teele Haapsalu poole. Minul ei jäänud muud üle, kui vahetada oma saksa sõjaväevorm erariiete vastu, pakkida­ mõned hädavajalikud asjad ning – adjöö! Võtsin kaasa ka peidetud saksa karabiini koos padrunitega, et oleks mingi kaitsevahend.
Eesti Panka jõudes selgus, et Vabariigi Valitsus pidas veel oma istungit. Ka ei olnud veel saadud trükikojast Riigi teataja numbrit, kus oli avaldatud Otto Tiefi valitsuse koosseis ja muud ametlikud dokumendid. Nii ei jõutudki sellel päeval (20. septembril 1944) Tallinnast lahkuda. Ööbisime Eesti Pangas. Meie pere (isa, ema, õde Helvi ja mina) ööbis isa kabineti põrandal.
Järgmisel päeval (H. Maandi mälestuste järgi kella 15. paiku) asusime autodele koos oma pampudega ja läks sõiduks läbi kohati põleva Tallinna. Kogu Haapsalu poole suunduv tee oli täis autosid, hobuseid ja igat liiki kärusid, millega liikus põgenike voog. Eraisikutele lisaks oli põgenike hulgas ka eesti sõjaväelasi.
Puise rannas Pagari külas jõudsime kogunemiskohaks mõeldud palvemaja juurde, kus juba olid ees mõned valitsuse asjamehed (arvatavasti Maandi), kes informeerisid meid halbadest uudistest. Nimelt polnud meile vastu saadetud kiirpaat saabunud. Arvati, et Vene laevad võisid jõuda Väinamerre või sinna lähistele ja takistada kiirkaatri saabumist. Võtsime seniks kohad sisse palvemajas, et oodata olukorra selgitamist. Rahvast oli palju. Peale valitsusliikmete ja nende perede oli seal ka palju kultuuritegelasi ja avaliku elu inimesi. Meie pere koht oli klaveri all, kuhu tehti ajutine ase. Valitsus pidas käärkambris (või köögis) nõu, mida ette võtta. Otsustati saata nooremad mehed (Maandi ja veel kedagi) selgitama olukorda ja püüdma luua ühendust kaatriga. Tuli aga teade, et kaatrit ei ole veel näha olnud. Ka oli see kaluripaat, millega oleks meid viidud kiirkaatrile, sõdurite poolt relvaga ähvardades rekvireeritud. Seisukord tundus halvana. Otsustasime ööbida ühe öö palvemajas, et hommikul uuesti katsuda leida kadunud kiirkaatrit.
Maandi läks uuesti kaatrit otsima, aga tagasi ei tulnud. Nagu hiljem selgus, oli ta läbi mere jõudnud mingile laiule, sealt aga edasi juba paadile, millega jõudis siiski kiirkaatrile. Seal oli ta öelnud, et pole mõtet enam minna valitsusliikmete järele Pagarile, kuna venelased võivad olla juba kohale jõudnud ning nii võiks kaater nende kätte sattuda. Seepärast lahkuski kiirkaater pooltühjalt Rootsi. Valitsus ja nende pered aga jäeti ootama oma saatust. Tekitab võõristust, et need mehed, kellele tehti ülesandeks kindlustada valitsuse pääsemine Rootsi, unustasid selle ülesande ning hoolitsesid omaenda pääsemise eest. Rootsis antud intervjuudes ei häbenenud ei Maandi ega keegi foto- või filmimees, kelle ülesandeks oli samuti põgenemisoperatsiooni ettevalmistamine, jutustada oma raskest saatusest ning mängida rahvuskangelasi.
Tegelikult jõudsid venelased Pagarisse alles mitme päeva pärast. Kui valitsusele selgus, et mingit võimalust Rootsi pääseda enam polnud, otsustati laiali minna, et mitte koos venelaste kätte sattuda.

Rohkem ma oma isa ei näinud

Möödus paar päeva. Üksikud valitsusliikmed ja meiega kaasas olnud inimesed (näiteks üks vanem abielupaar Eesti Pangast) lahkusid Pagarist ja püüdsid jõuda kes Tallinna, kes mujale tuttavate või sugulaste juurde. Me olime esialgu edasi tolles talus. Aitasime pererahval vilja koristada ja muid talutöid teha. Siis ühel päeval see juhtus (4. oktoobril). Olime parajasti väljas põllul, kui nägime lähenemas NKVD ohvitseri paari sõduriga. Küsiti, kes on Hugo Pärtel­poeg. Isa vastas, et tema. Tal paluti viisakalt kaasa tulla. Mindi talust läbi, isa võttis mõned vajalikud asjad ning siis ta läks. Rahulikult, sirgelt, ilma hädaldamiseta. Ta oli valmistunud taoliseks lõpuks. Rohkem mina teda ei näinud. Olime arvamusel, et nähtavasti oli keegi Tallinna siirdunutest kinni võetuna andnud andmeid meie asukoha kohta. See võis nii ollagi, kuigi, nagu hiljem selgus, jätsid sakslased gestaapo staapi kogu materjali Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Valitsuse kohta. Seal võis leiduda ka vihjeid kavandatava põgenemise kohta.

Jälle kooli

Kodus tuli uuesti sisse elada. Koristasime oma kodu, püüdsime hakata elama normaalset elu. Polnud selge, mida tehakse rahvavaenlaste perekondadega. Emal oli igatahes raskusi töökoha leidmisega. Minul oli jäänud koolis käia veel üks aasta, nagu mu klassikaaslastelgi, kellega olime olnud Kloogal. Minul oli vaja teha veel järeleksam ladina keeles. Mõtlesin välja kavala triki, et lähen üle Reaal- kooli, kus ladina keelt polnud. Siis oleksin ehk pääsenud järeleksamist. Paraku sattusin Reaalkooli kantseleis õpetaja Usai peale, kes laitis selle idee maha. Hiljem selgus, et õpetaja Usai oli määratud 7. Keskkooli direktoriks. Loomulikult polnud tal sobiv soovitada mul tema uuest koolist välja astuda.
Kuid järeleksam tuli sooritada. Läksin oma õpetaja juurde kokku leppima järeleksami aja suhtes. Polnud võimalik üle öö järeleksamiks õppida. Oli olnud imelik saatuse mäng, et Saksa sõjaväkke võtmise komisjonis oli olnud toosama meie ladina keele õpetaja. Rääkisin talle, et mul on raske kohe järeleksamit teha. Ta ütles, et kirjutagu ma avaldus järeleksami edasilükkamiseks. Mina pärisin, et kas pean mingi põhjuse ka panema. Ta vastas, et kirjutagu ma julgelt, et olin mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ja seepärast polnud saanud õppida. Nii ma tegingi ja hiljem kirjutasin igal pool, et olin olnud mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ja sealt deserteerunud.
Nähtavasti oli venelastele otsene ülestunnistamine sobivam kui see, et nad oleksid saanud mind valelt tabada. Pealegi oli kõigile teada, et 1926. aastakäik oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Paljud meie klassi poistest olid ju olnud koos minuga Kloogal, osa ilmselt aga ka mujal vabatahtlikena. Seda muidugi ei räägitud. Järeleksam sai tehtud ja kool kevadeks lõpetatud.

Tuli otsustada, mida ülikoolis õppida

Olin noorpõlvest saati soovinud õppida lennundusinseneriks. Ju oli selle põhjuseks, et me elasime Kadriorus ja meie kohal tiirutasid alatasa lennukid. Käisime poistega passimas lendurite harjutuslende, hiljem ehitasin hoolega mudellennukeid. 1941. aastal tekkis võimalus hakata õppima purilendu, kuid siis algas sõda ja lennukursus jäi katki. Mäletan sõja alguspäeva. Olime just jõudnud Nehatu lennuväljale ja asusime valmistama lennu­korda kaheistmelist purilennukit „Kranich”. Instruktor Raul Mardiat tegi autopuulist esimese proovilennu. Meid pidi siis viidama esimesele lennule. Järsku sõitis lennuki juurde Punaarmee auto rühma sõduritega, kes kukkusid karjuma, mida te hullud teete. Oli alanud sõda!
Nüüd tuli otsustada, mida ülikoolis õppida. Esiteks – Eestis polnud võimalik õppida mingit sellist eriala, mis oleks sobinud lennukiehitajale. Teiseks oli muutunud kogu elu-olu selliseks, et oli raske minna kodust kaugemale õppima.
Õpetajad soovitasid minna Tartusse õppima kehakultuuri – nad teadsid minu spordihuvi ja seda, et ma olin aktiivselt tegelenud oma sõprade suusatama õpetamisega.See aga mind ei huvitanud, sest suusahüpete harrastamiseks oli normaalseid võimalusi vaid Tallinnas. Nii otsustasin minna proovima Tallinna Polütehnilisse Instituuti majandusteaduskonda, et õppida isa ametit (kuigi hariduselt jurist, oli ta tegevus ja huviala seotud majandusega). Tegin eksamid ja sain sisse. Ma arvan, et ma ei teinud halvasti, kuigi nõukogude majandusteadus polnud kaugeltki see, mida oleks olnud vaja õppida. Kuid tollal olid meie õppejõududeks endisaegsed majandusteadlased, kes olid oma hariduse omandanud ka välismaal. Isaga vestlustes omandatu ja ise mujalt kuuldu ja õpitu andsid vajaliku aluspõhja, mida ma ei kahetse.
Tihti võib kuulda tollal ülikooli pürginute kurtmist selle üle, et neid ei lubatud poliitilistel põhjustel ülikooli. Omapärasel kombel minul sellist probleemi ei tekkinud. Nagu ülal kirjeldasin, olin elulugudes ja ankeetides alati kirjutanud, et olin olnud mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Isa kohta aga kirjutasin, et ta oli jäänud teadmata kadunuks. Ema oli lasknud juba esimesel sügisel tunnistada isa kohtu poolt teadmata kadunuks ning selle põhjendusega saanud abielulahutuse.
Pealegi, mingitel põhjustel ei soovinud nõukogude propaganda üldse teatada rahvale ega maailmale, et oli olnud selline nähtus nagu Otto Tiefi valitsus. Sellest hakati kirjutama alles 1955. aastal. Tookord polnud seda avalikkusele lihtsalt olemas. Küllap ta siiski NKVD materjalides kirjas oli. Kuid nüüd võisin rahulikult ülikoolis õppida ja õnnelikult ka lõpetada.