|
|
Küünlad unustatud rahvussangaritele
tekst&fotod: Andri Ollema,
Eesti Leegioni Sõprade Klubi
On 24. veebruari päiksetõusu-eelne hommik, Metsakalmistul keerutab tuul vaikselt lumeräitsakaid, mille taustal askeldab vabadusvõitlejate sektsioonis grupp noori mehi. Wabariigi aastapäev on igale eestlasele kui teine sünnipäev – päev, mil täitusid meie väikerahva sajanditepikkused unistused, sajandid täis võitlusi ja suuri ohvreid olid lõpuks kandnud vilja!
Arvan, et me ei suuda tänini panna arvudesse ja kannatustesse, kui palju rahvussangareid selle unistuse nimel on langenud, kui paljud hambad ristis kannatanud. Kas tänane noorsugu seda üleüldse mõistab? Metsakalmistul puhkavate rahvussangarite haudu vaadates oleks tegu justkui tavalise argipäevaga, värelevad mõned väga üksikud küünlad. Üks vanaproua, kes samuti kalmistut külastamas, tuleb sagivaid noormehi nähes ligi ja uurib, kas oleme riigi poolt siia saadetud? Meie vastus on eitav – oleme hoopis vabatahtlikud, kes tulnud siia oma südame kutsel. Ta kuulab meid tähelepanelikult ja ütleb, et ei usu oma silmi ja kõrvu – kas selliseid siis veel tänases ühiskonnas tõesti leidub?
Leidub ikka! Soovime vanaprouale kaunist Wabariigi aastapäeva ja tervist! Need mehed, kes meie väikerahva suurte poegade haudade vahel sagivad, on vabatahtlikud Eesti Leegioni Sõprade Klubist (ELSK), nad tarivad kaste, mis on täis 90-tunniseid küünlaid, kohe laotakse nende kõrvale pisemad, mille sees on väikesed rahvuslipud.
ELSK-il, kes on aastaid kandnud hoolt meie Teises Vabadussõjas 1941–1945 võidelnud sangarite viimsete puhkepaikade ja mälestusmärkide eest, sai kõrini riiklikust argusest ja vaatepildist, kus omi sangareid maha vaikitakse. Tavapärase mõnekümne küünla asemel, mida tähtpäevadel Metsakalmistule oleme viinud, otsustasime, et seekord peab iga seal puhkava Eesti Leegioni võitleja haual või sümboolsel hauatähisel Wabariigi sünnipäeva päikesetõusuks põlema küünal ja teda tunnimehena saatma väike rahvuslipp. Miks ei julge nendele meestele, kes meie iseseisvuse eest võideldes andnud endast parima, tähelepanu pöörata meie riigi juhtkond, ükski erakond, ega riigikaitselise suunitlusega ametkond? Kas see on oma rahvuse ja ideaalide, hüvede eest maha müünute poolt rahvale loodud sõnum, et ärge iialgi oma isamaa eest võidelge, sest see võitlus ja teie ohvrid ei huvita kedagi!? Või üritatakse sellega näidata, et hoitakse ainult võitjate kaissu, salates maha oma maa ajalugu?
Nüüd oleks õige hetk meelde tuletada, et Eesti mastaabist lähtudes olid võitjad just need samad välihalli kandnud leegionärid, kelle võitluse eesmärk oli iseseisvuse taastamine. Nende noorte meeste võitluse kalliks kujunenud ohver pesi oma rohke verehinnaga eesti rahvalt ka 1940. aasta alandava hääletu alistumise. Kahju on ka sellest, et riigi juhtkonna pealesurutud orjamentaliteedi on omaks võtnud väga suur hulk kaasmaalasi, kes samuti peavad paljuks külastada pühasid paiku, asetada lilleõis, küünal ja langetada oma sangarite ees pea.
|
|
Sealsamas Metsakalmistul oma viimset und puhkav Eesti aegade suurim sõjamees kolonel Alfons Rebane on öelnud: „Tahtes võita vabadust, peame ise sellele kaasa aitama ja tegutsema. Ainuüksi sel teel on meil õigus iseseisvuse garanteerimisele ja tunnustamisele ning õigus nõuda seda teistelt. Kes ei aita ennast ise, seda ei aita ka Jumal.ˮ On õige aeg mõelda, kes me oleme ja kuhu me läheme. Kas üks vaba ja kainelt mõtlev põhjamaine rahvas või meie seljas ja arvelt elavate võimumeeste rihma otsa rakendatud puudlikari, kes oskab mõelda ainult sellest, mis rihmavaldaja poolt heaks kiidetud.
Päev varem, kui Wabariigi sünnipäevaks valmistudes külastasime Tartumaal asuvat Võnnu kalmistut, kus puhkab ELSK-i üks loojaliige, pataljon „Narvaˮ vabatahtlik, Kalju-Johannes Jakobsoo, kumisesid peas sõnad, mida oli öelnud üks vana sõjamees, Teises Vabadussõjas võidelnud rahvussangar. Ta oli oma kaasvõitlejatega tihti arutanud, et mis tiitlit võiksid riiki juhtivate karjeristide rõõmuks kanda Teises Vabadussõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud mehed – see unustatud ja häbenetud põlvkond, kellega meie riigi tüüri juurde pugenud jokkskeemitajad häbenevad ühte sammu astuda ja neid sangarliku võitluse ees tänada. Vana sõjamees, kes oli Eestimaa eest võideldes saanud idarindel kaks korda haavata, vaatas mulle otsa, ta elujõulised ja palju näinud silmad klaasistusid ja ta ütles: „Tänase Eesti Vabariigi jaoks me oleme sõjaprügi, kelle hingamine ja eksistents segab libedatel ja oma uut ajalookäsitlust serveerivatel jokkimeestel ühekülgselt meie lugu kinni mätsida. Nad unistavad koos meie minekuga matta ka meie loo. Käituvad nii, nagu meid poleks olnudki.ˮ
Päikesetõusuks on meie seekordne eesmärk täidetud, meid ümbritsevad küünlad ning nende kõrval tuules lehvivad pisikesed rahvuslipud, on paras aeg langetada pead ja tänada siin puhkavaid sangareid, seejärel soovida üksteisele kaunist Wabariigi aastapäeva!
Vanad sõjamehed, kes te võitlesite Teises Vabadussõjas, te pole sõjaprügi – te olete rahvussangarid, parimad isamaa pojad. Prügi, täpsemalt isegi rämps, on see kildkond, kes teid häbeneb, nautides seda igapäevast vabadust, mis pole meile sülle kukkunud niisama, vaid välja võideldud parimate poegade verega.
|
|
|
