Buksgevdenite suguvõsa
Liivimaa ja Saaremaa rüütelkonnas

tekst: Jüri Kotšinev

Jalaväekindral krahv Friedrich Wilhelm von Buksgevden. Foto Wikipedia

Krahvi- ja parunitiitlit kandev Buksgevdenite suguvõsa sai alguse Saksamaal Bremeni ja Verdeni hertsogkonnas, kus oli aadlisuguvõsana ära märgitud XI sajandi lõpust. XII sajandi lõpus saabus vaimulik Albrecht von Buksgevden Liivimaale ning asutas 1200. aastal Riia linna, olles linna esimeseks piiskopiks.
Liivimaa Buksgevdenite suguvõsa sai alguse piiskop Albrechti onupojast Johann von Buksgevdenist.
XIV sajandi alguses asusid Buksgevdenid Saaremaale, kus neil oli suuri valdusi. XVI–XVIII sajandil teenisid paljud Buksgevenid Rootsi kuningaid ning asusid peale Suurt Põhjasõda teenima Vene tsaare. Esimesena astusid venelaste teenistusse Otto-Friedrich von Buksgevdeni (elas 1703–1754) pojad Gustav Friedrich ja Johann Ludwig. Mõlemad langesid 1759. aastal Seitsmeaastase sõja ajal (1756–1763). Kolmas vend Reinhold von Buksgevden sai surma Jemeljan Pugatšovi ülestõusu ajal (1773–1774). Neljas vend Heinrich-Otto (elas 1741–1775) teenis keiser Peeter III (elas 1728–1762) Holsteini kaardiväes kapteni auastmes. Viies vend Matthias Cristoph von Buksgevden (elas 1754–1812) oli riiginõunik ja Saaremaa maahärra.
XIX sajandi alguses oli väga tuntud jalaväekindral Friedrich Wilhelm von Buksgevden (elas 1750–1811). Ta osales Vene-Türgi sõjas (1768–1774) ning oli seejärel kindral-feldmarssal vürst Grigori Orlovi tiibadjutandiks. Vene-Rootsi sõjas (1788–1790) juhtis ta jalaväepolku ning teenis välja Pha Georgi ordeni kolmanda järgu teeneteristi. 1795. aastal tegi Preisi kuningas Friedrich Wilhelm II temast ja ta järglastest krahvitiitli kandjad osalemise eest Napoleoni vastases koalitsioonisõjas liidus Preisi kuningriigiga. Paul I tegi Friedrich Wilhelm von Buksgevdeni 1796. aastal Peterburi sõjakuberneriks ning 1797. aasta aprillis tõstis Friedrich Wilhelm von Buksgevdeni pärandatava Vene keisririigi krahviseisusesse. 1798. aastal sattus Friedrich Wilhelm Paul I juures ebasoosingusse ja saadeti erru. 1803. aastal kutsus uus keiser Aleksander I Friedrich Wilhelm von Buksgevdeni tagasi teenistusse ja tegi temast Liivimaa sõjalise inspektori. 1805. aastal sõjas Napoleoni Prantsusmaaga juhatas Friedrich Wilhelm von Buksgevden jalaväekorpust, nagu ka 1806–1807 aastal. Lisaks sellele oli Friedrich Wilhelm Riia sõjakuberneriks. Sõjas Rootsiga (1808–1809) juhatas Friedrich Wilhelm Vene armeed ning teenis välja Püha Georgi ordeni teise järgu teeneteristi. Friedrich Wilhelmi noorem poeg Peter von Buksgevden (elas 1784–1863) alustas teenistust kaardiväe Preobraženski polgus ning osales sõjas Prantsusmaaga (1805), sõjas Rootsiga (1808–1809) ja 1812. aasta Isamaasõjas. Peale selle võttis ta osa Vene-Türgi sõjast (1828–1829). Asudes tsiviilteenistusse teenis Siseasjade Ministeeriumis ja oli 1833. aastal valitud Peterburi kubermangu aadlikogu eestseisjaks. 1842. aastast juhatas Välisandarmeeria korpuse neljandat ringkonda. 1850. aastast alates oli ta senaatori seisuses.
Buksgevdenite suguvõsa oli algselt immatrikuleeritud Liivimaa ja Saaremaa rüütelkonda ning hiljem Peterburi ja Smolenski kubermangude aadlisuguvõsade aadliregistritesse (aadlisuguvõsade registri 5 osa).