|
|
Avalik kiri Eesti juhtivisikuile
Eesti Vabariik ja tema president
tekst: Hendrik Arro
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees
|
Hendrik Arro, Ph.D, Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees, kunagine sõjaväelendur, Kotkaristi ja Raudristi Kavaler
|
Võttis aega mis ta võttis, aga oma riigi sajanda sünnipäeva künnisel on eestlased lõpuks nii kaugele jõudnud, et Eesti riigi rajaja ja esimese presidendi Konstantin Pätsi elu ja tegevus on tiheda luubi alla võetud. Kas ta ikka oli eesti riigimees või kuulus hoopis oma rahva reeturite hulka.
Asjaga tegelevad igasugused ajaloolased, aga ka paljud muud mehed löövad innukalt kaasa. Täpsemalt seisneb asja tuum selles, et kas Pätsile võib Toompeale Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks tema teenete auks vabariigi loomisel mälestussamba püstitada, või tuleb see mees igaveseks eestlaste mälust kustutada.
Nagu küsitlused on näidanud, on vanemad inimesed, kelle mälus on Pätsi tegevus Eesti Vabariigi loomisel ja arendamisel suhteliselt hästi säilinud, enamuses Pätsile mälestussamba püstitamise poolt. Leitakse, et oli mis oli, aga Pätsi tegevus vabariigi loomisel ületab kõik võimalikud hiljem tehtud vead (kui need vead üleüldse vead olidki). Noorem põlvkond aga, kes nn eesti aega hästi või üleüldse ei mäleta, ja orienteerub oma otsustes peamiselt ainult kirjanduses 1940.–1941.
aasta sündmuste kohta toodud andmete alusel, süüdistab Pätsi aga Eesti Riigi ilma pauguta Nõukogude Liidule ära andmises – seega otseses riigi reetmises. Seejuures jäetakse enamasti tähelepanuta, kuivõrd tõsine relvastatud vastupanu sel ajahetkel oleks üleüldse võimalikki olnud (kõik naabrid ütlesid abistamisest ära) ja millised oodatavad tagajärjed oleks sellisel vastupanul eesti rahvale olnud. Ei ole kahtlust, et see kõik paratamatult mõjutas K. Pätsi otsuseid. Arvestada tuleks sedagi, et suur osa tolleaegse vabariigi juhtkonna süüdistamisel aluseks võetud materjalidest pärineb Nõukogude Liidu arhiivides olevatel andmetel, mille autentsus on paraku aga nii mõnigi kord küllaltki tõsiseltvõetavate ajaloouurijate poolt kahtluse alla seatud.
Tuleks rääkida pisut ka isiklikest muljetest. Olen ise üks nendest noortest poistest, kelle eluaastad 14–20 jäid ajavahemikku 1939–1945, seega hõlmasid suurte poliitiliste muutuste aega. Valdav osa meist tegi läbi ka sõja. Enne sõda olime koolides enamasti saanud tõsise isamaalise kasvatuse, mille üheks põhitõeks oli seisukoht, et mehe kohus on, vajadusel ka relvaga käes, oma isamaad kaitsta. Ei olnud siis ime, et näiteks minu klassi poistest osales üle 80% Saksa või Soome sõjaväes. Olime noored idealistid, kes oma hinges võitlesid väikese Eesti iseseisvuse taastamise, mitte aga Suur-Saksamaa või uue Euroopa eest.
Kui nüüd küsida, milline oli tuleviku Eesti meie ideaalides, siis ega meie, koolipoisid, tol ajal teistsugust Eestit, kui oli olnud „Pätsi Eesti”, ette kujutada õieti osanudki. Kontrast vahepealsete okupatsioonirežiimide ja ennesõjaaegse Eesti vahel oli olnud nii suur, et ”Pätsi Eestist” oli saanud ideaalmudel, mis arvustamisele ei kuulunud. Kõige paremini iseloomustab seda tolleaegne rahva hulgas ülipopulaarne laulusalm:
Ma tahaksin kodus olla,
kui maksab eesti sent,
kui Laidoner juhatab väge
ja Päts on president.
Tähelepanu väärib ka ühe Peipsiäärse kaluri ütlus, kui ta käest olevat küsitud, millist valitsust ta Eestile tahaks saada. Vastus oli: et Päts oleks president, Leningradi turule kauplemiseks vaba juurdepääs aga säiliks.
Võib julgesti öelda, et sõja ajal ületas K. Pätsi populaarsus rahva hulgas, sellele vaatamata, mis ta teinud oli, suurelt kõikide eelnenud valitsejate populaarsuse. Ma olen päris kindel, et kui sel ajal oleks mõni poliitasjamees mõnda väeossa tulnud ja seal mingist teistsuguse vabariigi loomise võimalusest lobisema hakanud (nii nagu seda nüüd teha armastatakse), oleks ta lihtsalt välja visatud või halvemal juhul isegi „kuul p....e lastud“.
Kõike seda arvestades arvan ma, et aeg oleks tühi mula jätta ja meie vabariigi loojale lõpuks ometi Toompeale väärikas mälestusmärk püstitada. Kui mõni prominent aga avalikult teatab, et tema Pätsi mälestussamba avamisele ei lähe, siis tont temaga – ilmselt jääb tal puudu eesti ajaloo alastest teadmistest, aga samuti pieteeditundest eesti rahva enamuse arvamuse suhtes.
|
|
|
