|
|
Vene ime
Pool sajandit tagasi, minu koolipäevil, saadeti kõik õpilased kohustuslikus korras vahtima mitmeosalist filmi „Vene ime”. Tallinn oli täis jubedaid suuri tumesiniseid kinoplakateid, millelt võis välja lugeda hirmutavat sõnumit: kui kinno ei lähe, saad karistatud. Totrast filmist ei mäleta ma muud, kui hämmastust, et kuhu IME jäi..
ENSV-s oli kõik pea peale pööratud, valge oli must ja must valge. Ringi jooksis uskumatult palju kommunismist segi läinud, võimust hullunud eesti naisi ja mehi, venelastest rääkimata. Kes sai direktoriks, kes sai vanglasse. Kõik oli saadaval: sõprus, suhted, sugulased, talud ja varad. Kõik tuli kommunistidel pihta panna või ära saata, muidugi mõista venelaste abiga.
Keskerakonna juhtimisel asutakse taas jahtima teiste vara, au sisse tõstma vene keelt – keskerakondlasest Kõlvart ja sotsist Ossinovski on ju nii välja kuulutanud, et vene keel oli, on ja jääb. Venelasi mingit kohalikku keelt õppima ei sunni – küllap varsti taastub kõik vana, see tähendab vana kord ja Vene võim! Baabajagaa Hyaana lendab Brüsseli ja Narva vahet, ässitab ja õssitab valijaid, lubades venelastele etemaid õigusi kui eestlastel on. Venemaa juba paistab!
Keegi Oliver kirjutab keskerakonna propagandalehe Pealinn juhtkirjas „Imede aeg poliitikas”, kuidas nüüd kõik ülesmäge minema hakkab ja inimnäoliseks muutub, kui ühiskondlik rikkus õiglaselt ja ühtlasemalt jagatud kõigi nende vahel, kes seda rikkust loovad. Niisuguses ühiskonnas sünnib rohkem uut rikkust. Edasi läheb jutt oravapartei sõimamiseks ehk vanas keeles – mandunud imperialismi ja kodanlaste kirumiseks. Ja siis mul tuligi meelde see ammunähtud film „Vene Ime”. Taas kord kõik kordub, kordub uuesti. Kui nii, siis saabub taas talongide- ja vaesuseaeg ja kõik muu, mis sinna aega kuulus, nõmedus, vägivald, vale, aga see-eest Vene võim kui IME.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
