|
|
Leo Tammiksaar: Kui polnud enam veterane, kelle mälestusi kirja panna, kolisin arhiivi
Tekst: jaanika kressa
fotod: Andri Ollema
|
Leo Tammiksaar
|
Pärnu kesklinnas Leegioni Muuseumi pidav Leo Tammiksaar ennast ajaloolaseks ei pea. Pikki päevi arhiivides materjali kogumine on eralõbu, mis neelab aega ja energiat. Tammiksaare muuseumis ei leidu suvalist roostetanud kola, vaid korralikud museaalid. Riikliku muuseumiga võrreldes on erinevus külastaja jaoks põhiliselt selles, et piletiraha ei küsita ja puuduvad kindlad lahtiolekuajad, selle asemel tuleb külastus ülimalt hõivatud peremehega eraviisiliselt kokku leppida. Alljärgnev jutuajamine toimus ühel argipäeva hilisõhtul pärast pikka arhiivitööd.
Kas Leegioni Muuseumis on materjale ainult Eesti Leegioni kohta?
Muuseumis on ülekaalus Leegioniga seonduvad esemed, kuid on ka asju, mis pärit mitmesugustest teistest Teise maailmasõja kestel eksisteerinud eesti rahvusväeosadest. Omakaitsest Luftwaffeni, Wehrmachtist politseini. Kui mulle on kätte juhtunud miski, mis on sõjaaegne, sini-must-valge ja eestikeelne, siis olen seda ka oma muuseumis eksponeerinud. Eelistanud olen tõepoolest SS-iga seostuvat, kuna seal teenis eestlasi ülekaalukalt rohkem kui mujal.
Sinu eramuuseum on Eestis ainuke, mis on keskendunud ainult Teise maailmasõja aegsele eesti sõjaajaloole.
Aastaid tagasi kutsus kaitseministeerium eesti militaarkollektsioonide omanikud kokku, meid oli vist nii umbes viis kuni seitse.
Seletati, et kaitseministeerium on eraldanud raha, kõigile küll ei jätku, aga tehke taotlused, nemad siis otsustavad, kellele annavad.
Mul on muuseumis hulk sõjaväemundreid, dokumente ja fotosid, s.t paberit ja kangast, mis vajab hoolikat kaitsmist kõige vastu, mis võiks neid vanu materjale kahjustada. Oli vaja leedvalgustust, see on ainus, mis materjale ei pleegita. Ruum on suur ja lampe palju, leedvalgustus oli tol ajal alles uus ja kallis nähtus. Mul jätkus lollust see taotlus teha, kutsusin spetsialisti, kes mõõtis ja tegi kalkulatsioonid. Raha ma muidugi ei saanud, üks asjaomastest helistas hiljem ja küsis, kas häbi polnud kerjamas käia, et ega ma ometi arvanud, et mulle midagi antakse. Lisas, et antakse ikka oma sõpradele. Jäigi arusaamatuks, miks mind sinna kutsuti. Võimalik, et ülejäänud käivad koos tänaseni, mina pole neid rohkem näinud, välja arvatud üks petis sellest kambast, kes palus abi ühe töö organiseerimisel ja siis selle eest maksmise minu kanda jättis. Käis paar korda poole aasta kaupa ajapikendust küsimas ja lõpuks jättis siiski hoopis maksmata. Seda tüüpi olen näinud aeg-ajalt teleekraanil Saksa mundris kekutamas ja omi tegemisi reklaamimas.
Kuidas elavad sõjamuuseumid teistes riikides?
Teistes riikides on väga häid nii era- kui ka riiklikke muuseume, mis analoogseid asju eksponeerivad. Suurim õnnetus Ida-Euroopa vastavatele eramuuseumidele on rikkad lääne-eurooplased, neile omakorda aga neist jõukamad ameeriklased. Mitu kõrgetasemelist saksa sõjaväetehnikat eksponeerinud Lääne-Euroopa muuseumi on viimasel kümnendil müüdud ookeani taha, seal on see teema ülimalt populaarne. Ameerika eraisikud raatsivad sellesse panustada ja oskavad seda väärtustada.
Vastavad riiklikud muuseumid aga on kogu planeedil sattunud mingite tumedate jõudude surve alla ja nende eksistents pikemas perspektiivis on küsitav. Näiteks kadus üleöö sõjamuuseum Maltal. Käesoleval aastal suleti väga esinduslik soome sõjamuuseum Helsingi kesklinnas. USA-s suleti imposantne Kindral Pattoni muuseum. Mõlema muuseumi koduleht on või vähemalt oli veel hiljaaegu internetis aktiivne, kirjas on lahtiolekuajad, parkimisvõimalused, milliseid saiakesi pakub muuseumi kohvik ja kõik muu vajalik teave. Ajaloosõber, kes selle teabe põhjal mõne tuhande kilomeetri tagant kohale on tulnud, võib aga tuldud teed tagasi minna, sest neid muuseume lihtsalt enam ei ole.
Kui vaevuda uurima, mis siis juhtus muuseumiga, mille üle soomlased veel hiljuti väga uhked olid, käiakse ametliku versioonina välja ventilatsiooniprobleemid. Tegeliku põhjusena teavad asjaga kursis olevad hõimuvennad rääkida, et tegu olla traditsioonilisi väärtusi vaenavate jõudude aastatepikkuse töö tulemusena saavutatud esimese võiduga, lõplik eesmärk olevat väärika ajaloolise sõjakooli hoone asemele ehitada kortereid (nagu meil Tallinnaski, ainuke vahe selles et Tallinnas polnud vaja selleks sulgeda muuseumi). Muidugi pole need jõud igasuguste muuseumide ja näituste vastu, näiteks Tom of Finnlandi stiilis homoeerotilise kunsti eksponeerimist ei vaena Soomes ei ametlikud ega saladuslikud telgitagused jõud.
Tean mitut soome kollektsionääri, kes olid asjade loomuliku käiguna kavatsenud oma kollektsiooni vanemas eas sõjamuuseumile pärandada. Muuseumiga juhtunu lõi nende plaanid segi ja mehed ragistavad ajusid, mida oma elutööga peale hakata. Tagasihoidlikule eramuuseumile kusagil Lapimaal ei raatsi nad aastakümnetega korjatut anda ja riigile enam ei usalda, isegi kui tulevik peaks tooma positiivseid pöördeid.
Üks tänaseni elus olev soome Waffen-SS-veteran kinkis oma sõjapäevilt mälestuseks hoitud esemed mulle. Ta ütles, et Soomes pole enam kohta, kus inimesed neid asju näeksid, mõned nooremad rahvuskaaslased küll kollektsioneerivad taolisi asju nii-öelda sahtlisse kuid ta ei näe sellel mõtet, kui soovijad ei pääse asju vaatama.
Saksamaa sõbrad rääkisid juba aastaid tagasi, et nende parimat sõjamuuseumi ühes maalilises iidvanas linnas sama vanas ja maalilises ordulossis tahetakse sulgeda või vähemalt tükeldada, kuna selle olemasolu pidavat mingeid tähtsaid isikuid häirima. Ma ei tea, kas ja kuidas võitlused muuseumi säilimise eest asjaomaste patriootlike sakslaste vastavate ringkondade ja nende oponentide vahel on lõppenud. Muuseumi koduleht, nagu ka eelmiste näidete puhul, on aktiivne kuid sellel lehel antud telefon on tumm. Ilmselt on ka selle muuseumiga asjad ühel pool, kuigi argumendid olid mõlemal poolel võrdselt kaalukad – ühtedel, et rahvas peab oma ajalugu säilitama ja teistel, et ei pea…
Meil on muuseume näiliselt ju rohkem kui küll, aga midagi on neis justkui puudu.
Enne Lennusadama avamist kuulsin meediast, et sinna on plaanis tellida „täiesti originaalne vesilennuki koopiaˮ. Ütlesin ühele kõrgele ametnikule, kelle haldusala see projekt puudutas, et koopiat pole vaja ehitada, tean kust nad saaksid ehtsa vesilennuki. Tundsin üht vanameest, kes teadis, et üks Ülemistel asunud eesti vesilennukite eskadrilli lennukitest on tänaseni järve põhjas oma aega ootamas. Selle asemel et rõõmustada, läks mehe nägu pilve ja ta pobises, et minuga võetakse sel teemal ühendust. Tänaseni pole võetud. Kuna möödunud on aastaid, siis loomulikult ei võetagi.
Need on inimesed, keda ei huvita miski peale palgapäeva. Neid ei huvita ajaloolised esemed, neid ei huvita ajalugu. Neid huvitab vaid isiklik heaolu. Paljud eesti ajaloosõbrad, kes asjadega üle keskmise rohkem kursis, kurvastavad, et kohati kasutavad võimurid riiklikku vastavat sektorit oma kambajõmmidele äraelamise võimaldamiseks. See, et sellised tegelased ei huvitu muuseumide arendamisest ega anna mitte midagi saadud palga eest vastu, häirib vaid ühiskonna seda osa, kellel puudub avalikus elus kaasa rääkimise võimalus. Mõningatel juhtumitel on selliste asjameeste huvipuudus oma töö vastu Eestile ka rahvusvaheliselt piinlikke olukordi põhjustanud. Seoses oma hobiga on mul sõpru paljude riikide ajaloohuviliste hulgas. Nad pöörduvad tihtilugu Eesti asju puudutavates küsimustes minu poole, kuna olen neile kõige lähedasem eestlasest tuttav.
Nii juhtuski, et soomlased heitsid ette mulle, et Eesti riik Soome riigilt kingituseks saadud muuseumisuurtükkidesse hoolimatult suhtub. Soomlased olid neid hoidnud sõja lõpust saadik kuivades sõjaväeladudes ja regulaarselt hooldanud, nii et need olid laitmatus korras. Eestlastest vandaalid aga paigutasid saadud kingitused Sõjamäele lageda taeva alla ja keerasid veel torud taeva poole, nii et vihmavesi sadas otse sisse. Nii läksid kallid muuseumirelvad juba mõne nädalaga nii mitmestki kohast roostetama ning soomlastel oli oma seitsmekümne aasta jooksul nähtud töö ja vaeva pilamist valus vaadata. Nad ütlesid, et saavad aru, et see pole minu süü, aga andsid siiski mõista, et kui ma ei soovi, et meid mõnes ringkonnas õigustatult lollrahvaks hakataks kutsuma, siis võtku ma midagi ette, teisi eestlasi nad eriti ei tunne.
Võtsin siis ühendust inimesega, kes antud haldusala pealikku hästi tunneb. See sõber teatas mulle varsti käsi laiutades, et pealik saatis ta pikalt ja käskis ennast mitte tülitada, et küll tema juba teab, kuidas asjad peavad käima ja olema. Saatsin järgmise mehe, kellel suur pealik oli käskinud juba lausa kurjalt teda rahule jätta ja oma nina mitte tema asjadesse toppida. Lõpuks saatsin mehe välja mõeldud legendiga, et lolljuhataja kuulsus on tabamas ainuüksi suurt ülemust ennast nimeliselt, mitte kõigest kogu meie rahvast. Seepeale viidi museaalid ulu alla. Lõpp hea, kõik hea …
Jääb vaid üle loota, et kunagi tulevad valitsused, kes meie minevikust hoolivad ja kui selleks ajaks on veel midagi läbi roostetamata, määravad ehk etteotsa inimesed, kes mitte ei kuulu õigetesse parteidesse, vaid tahavad teha tööd, mille tegemata jätmise eest nende eelkäijad riigilt raha on saanud.
Võimalik, et tänaseks ongi juba kõik hästi, ma ei ole hetkeolukorraga kursis, kuna kuulen sedasorti uudiseid juhuslikult. Huvi riigipoolsete tegemiste vastu selles sfääris kadus mul juba mõnda aega tagasi koos huviga kõikvõimalike muude valdkondade vastu, mille funktsioneerimine peaks olema riikliku elu loomulik osa, kuid mis rohkem kui paarikümne aasta jooksul on mõjunud aasta aastalt ikka rohkem ja rohkem kõverpeeglina.
Mis need esimesed impulsid olid, miks sa hakkasid just neid asju uurima ja koguma?
Huvi selle teema vastu on mul olnud lapsepõlvest peale. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma et see on asi, mida tuleb uurida, kuna keegi teine seda ei tee. 99% ilmuvatest raamatutest olid mitte uurimused, vaid eelnevatest üllitistest kokku miksitud maha kirjutamised koos samade vigade ja miinustega. Sedagi vahel niivõrd asjatundmatult, et tsensuuri puudumine tänapäeva raamatute väljaandmisel tundus lausa kurjast. Mõtlesin siis, et proovin seda valdkonda uurida, vähemalt nii kaua kui tuleb keegi sobivam, kellele tehtud töö üle anda.
Esemete korjamise mõte tuli kaheksakümnendate lõpus. Antiigiga tegelevatele ringkondadele lähedal seisjana vaatasin nukralt pealt, kuidas välismaised kaupmehed meie niigi nigelalt säilinud vanavara kokku ostavad. Esimene selline laine tabas Eestit Skandinaavia antiikkaupmeeste poolt vahetult pärast Vabadussõda, viimaste riismete väljaveo tunnistajaks olin ise. Otsustasin, et päästan vähemalt midagi ja valisin selleks kõige südamelähedasema teema, ostsin välismaa kaupmeeste nina alt ära asju nii palju kui suutsin.
|
Eesti Leegioni mõlemad originaal võitluslipud asuvad Leo kogus ja neil on igati põnevad lood.
|
Kas sa oled eluaeg Pärnus elanud?
Jah. Ma olen Pärnust küll vahepeal mitmel korral pikemaid aegu ära olnud, pärast keskkooli Tallinnas koolis, piiride avanedes elasin mitmel pool väljapool Eestit, aga mu kodu on Pärnus, kõik mu vanavanemad on pärit Pärnumaalt ja iial pole mul tulnud mõtet siia mitte tagasi tulla. Lapsepõlves jutustasid vanaisad ajalugu mulle ikka otse, mitte ümber nurga. Kui kooli läksin, olid mul baasteadmised olemas ja seetõttu tundus seal õpetatav ajalugu kohati kohatult kummaline. Eks nooremas koolieas pruukisin suud ka, hiljem mõistsin, et õpetajad on samuti süsteemi ohvrid ja sunnitud halva mängu juures head nägu tegema ning et ka nende lapsed tahavad süüa. Polnud mõtet õpetajaid ülearu kiusata.
Kas su huvi suunasid ka lapsepõlves nähtud jaburad vene sõjafilmid?
Mitte ainult vene, eestlaste omad ka! Sakslastele tegid liiga Venemaal toodetud filmid, eesti filmid tegid liiga eestlastele!
Meenub „Inimesed sõdurisinelis”, kus olid tegelasteks vahvad punaeestlased ja pahad leegionärid, hiljem tehti samalaadne „Võõra nime all”, seal lõin juba ise ka mitmes episoodis kaasa. Samas on hästi teada, et punaeestlaste hingel lasub hulk sõjakuritegusid, leegionäridele pole ka kõige vihasemad vaenlased suutnud midagi sellist ette heita.
Tollal inimesed oskasid veel liita ja lahutada, ridade vahelt lugeda. Praegu enam ei osata ja ses mõttes on „1944” vähemalt sama loll film.
Ei, neid ei saa võrrelda. Ühed teenivad kindlat eesmärki ja on väga konkreetse sõnumi ja sisuga propagandafilmid. „1944ˮ on lihtsalt peaaegu ilma stsenaariumita film. See peab olema tugev isiksus, kes suudab selle lõpuni vaadata, sest kui sisu ei ole, hakkab igav ja lähed ära. Mõnda aega loodad küll, et ehk hakkab sündmustik lõpuks hargnema, siis kannatad veel pisut ja siis mõistad et nii jääbki.
Selle filmi puhul on eesmärgid segi aetud. Seda näidati kinodes massidele, sobiks see aga õppefilmina sõjaväele. Kuidas laseb kuulipilduja, kuidas laseb vintpüss, kuidas laseb kolmas või neljas relv, mundrid, eraldusmärgid ja üleüldse kogu tehniline teostus on seal väga hästi paigas. See aga pole filmitegijate, vaid sõjaajaloo klubi Frontline teene, kes selles filmis oma isiklike rekvisiitidega sõdureid kehastas ja võtete ajal kohati kurja vaeva nägi, et filmi tegijate asjatundmatuid korraldusi eirata õnnestuks.
On ikka ideoloogiat ju ka. Eesti naised ei lasknud vennatapjaid nii lihtsalt tuppa, nagu selles filmis.
Filmis on ainult üks selline naine. Selle episoodi läbi on küll püütud eesti naisi üldistada, kuid lohutame end teadmisega, et erandid pigem kinnitavad reegleid. Lisaks on õppefilmi naistegelaste sisse toomine ülearune, kui üldse, siis oleks mõeldav vaid medõdede või köögitoimkonnana. Kuid antud juhul meie rahvust teotama, see oli muidugi kurb.
Ebameeldiv tunnistada, aga Teine maailmasõda tundub juba liivakastimänguna, võrreldes sellega, mis praegu Euroopat ootab. Võib vist ütelda, et kui 1940. aasta lepitas eestlased sakslastega, siis neegrid lepitavad meid venelastega.
Jah, nii arvavad paljud. Venemaa oht tundub tõepoolest väiksem. Kui meid okupeeriks jälle Venemaa ja lööks meist kas või pooled mättasse, siis pooled jääks ju alles. Pole hästi aga midagi siiski. Kuid nüüd on meie liitlased, kes meid pärast viimast sõda on juba korra reetnud, võtnud paljude jaoks ootamatult pähe täita Euroopa aafriklastega. Nad on ka oma armee meile sisse toonud ja selle armee saab vajadusel pöörata ka kohaliku rahva vastu. Kui meile hakatakse migrante importima sellisel määral nagu paljudesse teistesse Euroopa riikidesse, kus maa põliselanikkond enam end turvaliselt ei tunne, siis puudub meil võimalus selle vastu protestida, kuna liitlased võivad kasutada siin olevaid sõdureid oma poliitika peale surumiseks. Selles valguses tunduks Venemaa uus võimalik okupatsioon vabastamisena… Immigrantidega maa üle ujutamine aga tapaks meie väikese rahva pöördumatult, siis hakkame ilmselt unistama sellest, et Venemaa tuleks meid meie „sõpradestˮ „vabastamaˮ, nagu viimati sakslased meid venelaste käest päästsid...
Venelased venestaksid meid, nad on meie jaoks küll temperamendilt pisut võõrad, kuid siiski samast rassist. Need, keda lõunast eksporditakse, on võõras rass, kogu europiidse rassi hävimine oleks oluliselt suurem katastroof kui vaid mõne euroopa rahva kadumine.
Venelase vägivaldsus on väiksem kui neil migrantidel, kellega hetkel Euroopat üle ujutatakse. Venelaste ülemvõimu puhul venestataks tõenäoliselt vaid Baltimaad, kuid praegu tegutsevatel jõududel näib olevat kavas hävitada kogu valge rass. Tõsi, kes teab, võib-olla on ka Venemaa samade jõudude käpa all. Suurte rahvaste puhul võtab mingisugusegi tulemuseni jõudmine mõnisada aastat, nagu see teisel pool lompi toimuva eksperimendi põhjal näha on, seega on sel teemal argumenteeritult raske väidelda. On ju teada, et Venemaa lõunapoolsed piirid ei pea, ja et nii asereid kui ka hiinlasi elab Moskvas juba hordide kaupa. On see juhus? Ilmselgelt on riigid alles hiljaaegu omi piire valvanud, nii et igasugune territooriumide hõivamine sissetungijate poolt on olnud võimalik ainult sõjaga.
Nüüd aga äkki ei valva ükski riik enam omi piire või siis valvab puudulikult. Et Euroopa riigid enam ei taha omi piire valvata ja Venemaa piirivalvest on kujunenud sõela meenutav kaitsemüür, on igal juhul mõtlemapanev, nagu kõik kokkusattumused, mille taga on raske mitte näha niiditõmbajate pikki kõrvu ja ninasid.
Kas seda stsenaariumi osati enne Euroopa Liitu astumist ette näha?
Ikka osati. Ka Eestis räägiti enne EL-iga liitumist palju, et stsenaarium hakkavat välja nägema nii, et kõigepealt tõmmatakse Euroopa riigid kotti, võetakse ära õigused ja võimalused vastuhakuks ning siis täidetakse senised rahvusriigid aafriklastega ning idamaiste hordidega. Selle plaani suuremõõtmeline realiseerimine algas alles nüüd. Seniajani valmistati eurooplasi selleks ette, mis nüüd juhtuma hakkas. Kõige karmim oli eelmäng Prantsusmaal, kus alustati aafriklaste sisseveoga kohe pärast sõda, Saksamaale türklaste importimisega pisut hiljem. Räägiti ja räägitakse nüüdki tööjõust, mida vananev Euroopa hädasti vajab ja nüüd siis pidavat saamagi. Oleks see tegelik põhjus, oleks Prantsusmaa võinud pärast sõda vastu võtta Ida-Euroopa põgenikke, kuid selle asemel andsid prantslased neid hoopis hulgi oma sõbrale Stalinile välja. Praegu oleks võimalik tööjõu leevendamiseks avada väravad ukrainlastele. Pole olemas nii naiivseid valitsusi, kes arvaks, et Aafrikast tuleb tööjõudu. Isegi lõuna-eurooplaste siestad tuleb kesk- ja põhjaeurooplastel kinni maksta. Seal, kus pole tööd kunagi tehtud, ei hakata seda ilmselgelt ka tulevikus tegema. Paratamatult tundub, et nende rassiliselt Euroopasse mitte kuuluvate hordide impordi põhjus milleski muus. Senini ei tundnud euroopa suuremad rahvad ennast ohustatuna. Nüüd aga said varasemad, Euroopa kodakondsusega migrandid värskest migratsioonilainest julgust ning lasevad koos äsja saabunud rahvus- ja aatekaaslastega põlisrahvaid tänutäheks võõrustamise eest õhku ja maha. Tööpuuduse leevendajaid ei ole neist saanud, põhiliselt ikka vaid abiraha tarvitajaid. Põlisrahva olemine on üleöö muutunud ebakindlaks, nagu see Prantsusmaa, Skandinaavia ja USA mõnes piirkonnas juba ammu on olnud. Kui aga ennast kaitsmata antakse võõrastele ära järjest suuremaid territooriume, siis mõne aja pärast pole pärismaalastel enam kuhugi pageda. Eurooplastele omane elulaad ja keskkond kaovad.
Mida Euroopa rahvad ootavad, miks inimesed vastu ei hakka?
Euroopas tahetakse läbi suruda uut relvaseadust, millega tahetakse lõpetada relvade kollektsioneerimist. Relvakollektsionäärid on väga seadusekuulekad inimesed ning kollektsioonirelvadega pole Euroopas vist sooritatud veel ühtegi kuritegu. Miks siis kollektsioneerimist keelata? Mul hiljaaegu külas käinud saksa politseinikud rääkisid, et küsimus olevat selles, et eurooplased ei pruugi igavesti jääda pealtvaataja rolli, kui nende valitsused nende riigid vägistajatele ja terroristidele ära kingivad, vaid võivad ühel hetkel ärgata ja hakata oma valitsustele vastu. Sellepärast on vaja tekitada olukord, et meil poleks enam mitte mingit võimalust end kaitsta. Isegi antiiksed kollektsioonirelvad võivad siis olulisteks saada. Immigrandid on väga hästi varustatud illegaalsete kalašnikovidega ja kui teha pärismaalased täiesti relvituks, puudub otsustajate ning nende immigrantidest sõprade takistamiseks igasugune võimalus.
Kui palju on Eestis vanade relvade korjajaid ja kas kõik kollektsioonid on legaalsed?
Ka mina rääkisin tuttavatele kollektsionääridele, et nüüd on aeg põranda alt välja tulla, meil on oma riik, kõik on hästi, võtame relvad arvele, loome kontaktid teiste riikide kollektsionääridega, meil on nüüd vabadus tegelda samade asjadega nagu mujal tsiviliseeritud riikideski. Enamus võttiski, mõni üksik ütles et ei tee seda, kuna ei usalda riiki. Nüüd olen sunnitud nende seaduskuulelike sõprade küsivate pilkude peale silmad maha lööma, mul pole neile vastuseid ega enda õigustuseks midagi öelda.
Kas kõik valitsused tahavad lihtsalt oma rahvast hävitada?
Võimalik et alles ametisse saades paljud ei taha. Kuid valge inimene, erinevalt näiteks kollastest, kes saab edukalt ka vähesega läbi, on väga saamahimuline. Inimeste, sealhulgas ka riigijuhtide mõjutamine pole keeruline. Ka aatelised uustulnukad hakkavad ruttu põlledega onude käske täitma, neil on varuks nii piits kui präänikud. Nii lihtsalt meid müüaksegi. Vahel leidub ka neid, kellel jätkub julgust ja meelekindlust. Näiteks oli kunagi üks Kennedy-nimeline.
Kui palju peab valgele maksma, et ta oma isade maa ja lapselaste tuleviku maha müüks, kuidas ja millega need protsessid lõppevad?
Edeva põhimõttelageda parteibroileri hind ei saa olla kõrge, teistsugused aga otsustajarolli naljalt ei pääse.
Kõnealused protsessid on olnud senini vaevalised ja aeganõudvad, kuid näib, et nüüd otsustas keegi gaasi vajutada. Loodetavasti saabki liigne kärsitus plaanile saatuslikuks. Ameerikas tehti samu asju rahulikult. Toodi neegerorjad ja lasti vabaks alles sadade aastate pärast. Euroopa võeti käsile alles mõnikümmend aastat tagasi ja nüüd läks lausa spurdiks.
Need poliitikud, kes oma rahva on müünud, arvavad ilmselt et nende eluajal midagi drastilist veel ei juhtu ja järeltulevate põlvede saatus on neile hetkelise omakasu kõrval tähtsusetu. Võib-olla õnnestubki ka nende lastel vanemate kõrvale pandud säästude eest soomusauto soetades enam-vähem normaalselt ära elada.
Milleks see kõik, miks siis tulevikus üldse veel inimest vaja on?
Hävitajate soov on sulatada kokku nad kõik, nende soov on et kaoksid rassid ja rahvused. Selline olevus pidavat olema sõnakuulelikum töörügaja kui praegune, kuna jäävad ära rahvuste ja religiooni pinnal tõusvad probleemid. Vaja on inimest ikka selleks, et ta tõrkumata tööd teeks. Miskipärast usuvad selle plaani autorid, et selline identiteedita olend on sõnakuulelik töötegija. Nad ei arvesta, et valge rassi kadumisega kaovad suurelt jaolt loojate ja töötegijate geenid, domineerima võivad hakata märatseja, hävitaja ja vägistaja geenid, millest pole kasu kellelgi – ka mitte uuel olendil endal, kes end ühiskonda panustamise asemel hoopis õhku laseb.
Kas sa mingisugustki lootust näed, et võiks ka teisiti minna?
Loomulikult näen. Me ei tea, kes on Donald Trump, aga kui ta nüüd on see, kellena ta ennast enne valimisi välja reklaamis, kes tõepoolest tahab seista oma rahva eest, sinna juurde ka Brexit, siis võib ju olla, et see kuri võim, kes meid hävitada tahab, hakkab murenema. No vähemalt loota ju tahaks. Kas see oli reklaamitrikk või toetab Trump tõesti neid ideaale, millele ta vihjas? Seda me varsti näeme. Selge see, et rahvas ootab, muidu poleks valitud Trumpi ega Brexitit. Iga rahvas ja rass tahab ellu jääda.
Kui rass hävitada, kuhu jäävad hinged? Või kui rass paljuneb plahvatuslikult, siis ju kõigile hingi ei jätkugi, mõned jooksevad ilma ringi?
Ega vägistav, noaga vehkiv ja pomme pilduv keha ei pea tingimata hinge omama.
See on ragnarök? Võib-olla jäävad Islandile alles Lif ja Lifdrasir?
Mitmes tsivilisatsioon meil üldse praegu on? Kui vaadata dinosauruste skelette, jääb mulje, et need on tuumasõja järgsed mutandid... Kes teab mitmenda juba…
Kõik käib ühtviisi alla: kunst, kirik, kaitseliit, parteidest me parem ei räägi. Keegi ei hooli enam rahvast.
Enamik nii eestlastest kui ka teistest rahvustest inimestest on täiesti terved ja muretsevad asjade pärast, millest praegu räägime. Miks nad midagi ei tee? Me just rääkisime sellest! Euroopa on kotis. Kui aga midagi muutuma hakkab, siis saab see alata ainult suurematest riikidest ning näib et suurimad ongi juba algust teinud!
Mis seisukorras on meie ajaloouurimine? Kas ka seda peavad meie eest tegema teised rahvad?
Ajaloolasi koolitab meil kuuldavasti Tartu Ülikool, võib-olla tänapäeval mingi muu kool ka. Sealt tulnud ajaloolased uurivad nii ühte kui teist, aga mingil juhul mitte Eesti Leegioni. Koolitatud ajaloolastele pole antud riiklikku tellimust seda uurida. Et paljud teisest rahvusest ajaloolased on uurinud Eesti Leegioni ja meie omad mitte, see on väga piinlik.
Leegioni uurimiseks pole tellimust ja selle eest ei maksta. Sina teed aga ilma rahata tööd?
Oleks see vaid nii. Ei, ma ei tee ilma, ma maksan oluliselt peale võimalusele seda teha.
Kuidas sa saad seda endale lubada?
Ei saagi. Selle asemel võiksin oma elu elada.
Sa tunned eestlaste motiive, miks ühte või teise armeesse mindi. Tänases Eestis on mugav ja ohutu kiita soomepoisse, leegionäridele on lõplikult selg keeratud.
See on äärmiselt häbematu tõeliste võitlejate vastu. Suurelt jaolt desertöörid ja samagoniajajad, saab see kontingent soodustusi, mida kõik vanurid vajaksid. Need, kellel oli mehisust mitte deserteeruda ja rindele minna, peavad ise hakkama saama. See, et soomepoisid saavad soodustusi Soome riigilt, on muidugi hea ja mõistetav, kuid eesti poliitikud peaksid austama neid, kes võitlesid Eesti eest.
Seoses Eesti vabadusvõitlusega, saab soomepoistest rääkida vaid sellest seltskonnast, kes tuli tagasi oma deserteerumise häbi maha pesema. Sugugi ei tahtnud enamik neist alguses Soome armeesse astuda, vaid lootis terve nahaga Rootsi pääseda. Soomlased aga panid nad valiku ette: kas tulete meie armeesse või paneme teid laeva peale, SD ootab teid Tallinna sadamas.
Oled palju aastaid sõjaajalugu uurinud. Kas on oodata kogutud teoseid?
Omaaegne sajaleheküljeline brošüür on tänaseks kolmeks-neljaks köiteks, paksuks raamatuks arenenud, kuid ma ei kiirusta trükkimisega, sest uut infot tuleb kogu aeg peale.
Kui veterane enam polnud, kolisin ma arhiivi. See juhtus mitu aastat tagasi, kui vanade sõjameeste arv langes järsult – tuhandetelt sadadele.
Ma kogun materjali selles järjekorras, nagu ma loogiliseks pean. Olen pidanud seda tööd vajalikuks ega mõtle sellele, kellele seda teen. Nii mõeldes võiks jätta paljud asjad tegemata.
|
|
|
