|
|
|
Fotod: Shutterstock
|
Krimmitatarlaste võitlus kodumaale naasmiseks
TEkst: Viktor Niitsoo
niitsoo.blogspot.com.ee
Krimmitatarlastele osaks saanud genotsiid on erakordne juba kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest (tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt), keda süüdistati sakslastega koostöö tegemises, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Venemaa annektsiooni tõttu on poolsaare põlisrahvas asetanud järjekordselt üliraskesse olukorda.
Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest saksa okupantidega küüditati krimmitatarlased 18. mail põhiliselt Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Mõni aeg hiljem küüditati ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. Ühtekokku deporteeriti 228 543 inimest, neist 191 014 krimmitatarlast. Talumatult raskete sõidutingimuste, harjumatu kliima, nälja ja küüditamiskohtades valitseva ülerahvastuse tagajärjel hukkus esimesel eriasumiseaastal suur hulk inimesi. Pärast sõja lõppu saadeti küüditatuile järele Nõukogude armee ridades võidelnud krimmitatarlased. Nende süüdistamine sakslaste abistamises kõlas eriti absurdselt ja küüniliselt. Sama süüdistus kehtis nii rindel hukkunud krimmitatarlaste perede kui ka pärast sõda sündinud laste kohta.
Eriasumispaikades koondatati krimmitatarlased peamiselt tehaste ja vabrikute juures paiknevatesse asulatesse. Neile kohaldati keeld lahkuda asumispaigaks määratud asula piiridest. Seetõttu olid kõik krimmitatarlased sunnitud töötama nende asulates olevates tehastes, vaatamata varasemale erialale.
Krimmitatarlaste lastel puudus võimalus õppida emakeelses koolis, rahval ei olnud asumiskohtades mitte mingisuguseid rahvusliku kultuuri instituuti, ei olnud ka omakeelset ajakirjandust.
Pärast põliselanike küüditamise Krimmist hävitati nende materiaalse ja vaimse kultuuri mälestusmärgid. Põletati ära kõik krimmitatarikeelsed ajalehed, ajakirjad ja raamatud, säästmata isegi marksismi klassikute toodangut. Mošeed lammutati, moslemi kalmistud tehti maatasa, hauakive kasutati ehitusmaterjalina uusehitustel. Linnade, külade ja tänavate tatari nimed asendati vene omadega. Vanad ajaloouurimused kirjutati ümber ja koostati uued uurimused, milles krimmitatarlaste ajalugu esitati iidsetest aegadest kuni tänapäevani moonutatuna – selliselt, et juurida inimeste teadvusest välja Krimmi sajanditepikkune ajalugu, mis oli lahutamatult seotud krimmitatarlastega, ning et seda rahvast halvustada.
Krimmitatarlaste stiihilised protestiavaldused küüditamise vastu algasid juba 1940.aastatel. Valmistati ja kleebiti avalikesse kohtadesse lendlehti, mis kutsusid üles Krimmi tagasi pöörduma. Esines ka sadu põgenemisi eriasumispaikadest, mis tavaliselt lõppesid vangilaagrisse saatmisega. Organiseeritud võitlus kodumaale tagasipöördumise eest sai alata alles pärast Stalini surma.
Algab võitlus kodumaale naasmiseks
Krimmitatarlased viibisid eriasumisrežiimis kuni 1956. aastani ehk 12 aastat. Kohe pärast NLKP XX kongressi, 28. aprillil 1956. a, ilmus Nõukogude Liidu Ülemnõukogu (ÜN) määrus (märkega „ajakirjanduses mitteavaldamiseks”) küüditatud rahvaste eriasumisrežiimi lõpetamisest. Paraku see ei tühistanud määrus krimmitatarlaste süüd kodumaa reetmises ja jättis jõusse keelu Krimmi tagasi pöörduda. Krimmitatarlastele väljastati passid, kuid nende väljastamisel nõuti allkirja selle kohta, et nad loobuvad nõuetest Krimmi jäänud omandile. Ilma sellise allkirjata passe välja ei antud.
NLKP XX kongress, kus mõisteti hukka „isikukultuse perioodil tehtud vead” ja kõneldi „leninlike demokraatiaprintsiipide” taastamisest ja ühiskonnaelu üldine demokratiseerimine, mis on tuntud Hruštšovi sulana, andsid olulise tõuke krimmitatarlaste liikumine tekkeks, mille eesmärgiks oli taotleda õigust tagasi pöörduda oma kodumaale Krimmi. 1956. a määrus oli krimmitatarlaste suhtes toimepandud ebaseaduslikkuse heastamise osas ilmselgelt ebapiisav.
Krimmitatarlaste liikumise esimesel perioodil olid initsiaatoriteks endised partei- ja nõukogude töötajad, sõja- ja tööveteranid ehk endine eliit, kes eriasumisel oli madaldatud üldisele tasemele. Uskudes siiralt XX kongressi otsuseid „läksid nad rahva sekka” nende otsuste propagandistidena lootuses, et riigi üldine demokratiseerimine viib krimmitatarlastele osaks saanud ebaõigluse heastamisele. Nad kutsusid oma kaasmaalasi üles mitte pelgama pöörduda partei- ja nõukogude juhtide poole, et soodustama krimmitatari rahva saatuse kiiremat lahendamist. Tol perioodil kujunes liikumine peaaegu eranditult Usbekistanis.
Ainsaks võitlusvormiks oli individuaalsete ja kollektiivsete paluvas toonis petitsioonide saatmine kõrgematele võimuorganitele. Tavaliselt loetleti pöördumiste preambulates heategusid, mida krimmitatari rahvas oli kuni 1944. aastani nõukogude võimult saanud. Sellele järgnesid kinnitused krimmitatarlaste ustavusest nõukogude korrale, kallile parteile ja valitsusele ning väljendati tulist veendumust, et võimud parandavad „isikukultuse perioodil tehtud vead”, kõrvalekaldumised „leninlikust rahvuspoliitikast”, mis on krimmitatarlaste suhtes osaks saanud eelmiste valitsejate poolt.
Petitsioonide autorite idee seisnes selles, et võimud, jõudnud veendumusele krimmitatarlaste ustavuses ja selles, et Krimmi naasmine on kogu rahva sooviks, lubavad neil tagasi pöörduda. Rõhk asetati sellele, et saata võimalikult palju petitsioone ühes võimalikult paljude allkirjadega demonstreerimaks üldrahvalikku soovi kodumaale naasmiseks.
Krimmitatarlaste petitsioonikampaania oli tõepoolest üldrahvalik, mõnel petitsioonil oli enam kui 100 000 allkirja. Paraku ei saanud see kogu rahva tahteavaldus mingit võimudepoolset vastukaja. Enamgi veel, alates 1961. a algasid krimmitatarlaste liikumise aktivistide vastased aktsioonid.
Esiplaanile tuleb noorem põlvkond
1964. aastaks hakkas petitsioonikampaania maha käima, kuna inimese minetasid usu võimalusse kallutada võime lahendama krimmitatarlaste küsimust alandlike palvetega. Paljud aktivistid oli pettunutena liikumisest eemale tõmbunud.
Uue impulsi sai liikumine tol ajal riigis aset leidnud poliitilise juhtkonna vahetusest. Uuesti mindi „rahva sekka”, kutsudes üles usaldama uut juhtkonda. Taas hakati koguma allkirju petitsioonidele saatmaks neid nüüd juba uutele võimumeestele.
Ent pärast 1964. a oli see vaid üks liikumise suundadest. Initsiatiivgruppidega oli liitunud krimmitatarlaste noorem põlvkond, kelleks olid üliõpilased ja taastärganud intelligents. Leidus rohkesti inimesi, kes asusid uurima krimmitatarlaste ajalugu. Nad mõtestasid seda tragöödiat mitte kui mingit kahetsusväärset „eksimust”, vaid kui nõukogude rahvuspoliitika loogilist järelmit, mis ei erinenud tsaaride koloniaalpoliitikast. Liikumise aktivistid ei tuginenud enam lootustele krimmitatarlaste küsimuse kiirele lahendamisele ülevalt poolt, nagu see oli olnud liikumise algperioodil. Pigem häälestuti pikaajalisele ja raskele võitlusele.
Pärast 1964. a kritiseeriti suuremas osas dokumentides valitsust krimmitatarlastele vaenuliku rahvuspoliitika eest. Tolle perioodi läkitustes hakati seda nimetama tema tõelise nimega: „genotsiid”. Protestid ei piirdunud vaid petitsioonidega. Krimmitatari noored hakkasid Usbekistani linnades petitsioonides esitatud nõuete toetuseks korraldama maipiknikke, miitinguid ja demonstratsioone. Neid väljaastumisi korraldati Lenini sünniaastapäevadel, kellesse krimmitatarlastel oli eriline suhtumine. Oli ju tema 1921. a alla kirjutanud dekreedile Krimmi ANSV moodustamiseks. Lenini monumentidele, mida leidus igas nõukogude linnas, hakkasid krimmitatarlased viima vastavasisuliste kirjutistega pärgi. Pärgade panek kaasnes demonstratsioonidega, kus rahvus- või piduriietes krimmitatarlased suundusid kolonnis monumendi juurde, esireas sammusid pioneerirätikutega lapsed, kes kandsid pärgi. Monumendi juures lauldi rahvalaule, esitati rahvatantse, mõnikord peeti kõnesid Lenini õilsast rollist krimmitatarlaste ajaloos ja rahvale osaks langenud kannatustest leninlikust rahvuspoliitikast kõrvalekaldumise tõttu.
Tähistati ka küüditamise aastapäeva 18. maid. Sel päeval kogunesid krimmitatarlased tavalised moslemi kalmistutele, et mälestada hukkunud kaasmaalasi. Paljud olid sidunud varrukale leinasideme. Öösiti panid uljaspead leinalipud üles ka ühiskondlikele hoonetele.
1966. a sügisel sätetati liiduvabariikide kriminaalkoodeksitesse paragrahvid, mis nägid ette karistusi nõukogude korra laimamine, nõukogude lipu ja vapi teotamine ja massiliste korratuste eest.
Vaatamata võimude vastutegevusele laienes krimmitatarlaste liikumine Usbekistanist praktiliselt kõikjale, kus oli krimmitatarlasi – Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõztani, Türkmenistani ja Põhja-Kaukaasiasse. Väljaastumised toimusid ka Moskvas, kus viibisid pidevalt üksteist välja vahetades rahvaesindajad, kes olid kohale sõitnud esitamaks kõrgematele võimuorganitele järjekordseid petitsioone ühes läkitustes leiduvat informatsiooni kinnitavate dokumendiköidetega.
1966. a viisid krimmitatari liikumise aktivistid, kasutades ära initsiatiivgruppide võrgustikku, esmakordselt läbi üldrahvaliku küsitluse tegemaks kindlaks küüditamise ja asumise aegset ohvrite hulka, aga samuti üldist rahvaarvu. Saadud andmed edastati NLKP XXIII kongressile (märts 1966. a) koos avaldusega, millele oli alla kirjutanud 130 000 krimmitatarlast ehk selle rahva peaaegu kogu täiskasvanud osa.
1966. a oktoobris tähistasid krimmitatarlase massimiitingutega Krimmi ANSV moodustamise 45. aastapäeva. Miitingud aeti miilitsa ja sõdurite poolt laiali, demonstrante peksti. Kümneid anti massiliste korratuste süüdistusel kohtu alla, ehkki krimmitatarlaste miitingud, nagu ka muud üritused, toimusid väga rahumeelselt ja vaoshoitult.
Esimesed katsed Krimmi naasmiseks
21. juunil 1967. a saavutasid krimmitatarlased oma delegatsiooni pääsemise kõrgemate võimumeeste – Ülemnõukogu Presiidiumi (ÜNP) sekretäri Georgadze, siseministri Štšolokovi, KGB esimehe Andropovi ja peaprokuröri Rudenko vastuvõtule. Andropov lubas delegaatidele, et lähemal ajal antakse välja määrus krimmitatarlaste rehabiliteerimisest ja võetakse tarvitusele meetmed nende naasmiseks Krimmi. Ta ütles esindajatele, et need võivad oma rahvast teavitada sellest vestlusest. Kuid 27. augustil Taškendis toimuma pidanud sellekohane üritus aeti jõuga laiali. Sama kordus ka 2. septembril mitmetuhandelise protestidemonstratsiooniga, kus laiali ajamise käigus arreteeriti 160 inimest.
9. septembril 1967. a avaldati lõpuks kohalikus pressis ÜNP määrus nr 493 „Tatari rahvusest kodanikest, kes varem elasid Krimmis” ja nr 494, „NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 28. aprilli 1956. a määruse 2. osa rakendamise korrast.” Mõistmata hukka krimmitatari rahva vastu korda saadetud koletut ülekohut, vabastati nad määrusega nr 493 siiski kodumaa reetmise süüdistusest. Määruses nr 494 kinnitati „tatarlaste, kes elasid Krimmis” õigust asuda elama üle kogu NSVLi territooriumi”, mis tähendas, et nad võivad elama asuda ka Krimmi. Ent kaasnevas lisas märgiti, et seda tohib teha üksnes „vastavuses kehtiva seadusandlusega töölerakendamisest ja passirežiimiga. See aga tähendas, et krimmitatarlaste naasmine Krimmi oli endiselt võimatu.
Sellele vaatamata algas krimmitatarlaste massiline suundumine Krimmi. Võimude vastukäiguks oli sissekirjutusrežiimi sisseviimine kõigis Krimmi asustatud punktides. Kuni 1967. a määruseni kehtis see üksnes linnades ja kuurortides. Enamusel krimlastest, nagu ka ülejäänud N.Liidu maapiirkondade elanikel, ei olnud passe ega sissekirjutust. Talve jooksul anti üle kogu poolsaare kiiruga välja passid ja kohaldati sissekirjutamiskord.
Kuigi Krimmi värvati ümberasujaid Venemaalt ja Ukrainast, kuna seal oli krooniliselt puudu tööjõust, anti ettevõtete juhatajatele salajane korraldus krimmitatarlasi tööle mitte võtta. Notarikontorid said ettekirjutuse mitte vormistada majaoste, kui ostjaks oli krimmitatarlane.
Põrkudes kokku nende takistustega, valgusid tuhanded krimmitatarlaste perekonnad peavarju otsinguil laiali üle kogu Krimmi. Need, kel õnnestus osta maja, asusid sinna elama, kuid peamine raskus seisnes selles, kuidas saavutada ostu vormistamine, ilma milleta loeti majas elamist ebaseaduslikuks. Paljud perekonnad saadeti Krimmist välja, kui kohus oli tunnistanud nende majaostu tühiseks, ostudokumentide kunstlikult kehtetuks tunnistamise põhjendusel.
Neil vähestel, kel õnnestus majaost vormistada, seisis veel eel saavutada sinna sissekirjutamine. Paljud pered ei suutnud aastate jooksul murda välja nõiaringist: pole ostudokumente – pole sissekirjutust, pole sissekirjutust – pole tööd. Sissekirjutuse puudumine põhjustas sageli selle, et lapsi keelduti kohalikku kooli vastu võtmast, samuti oli võimatu isegi lapse sünni või abielu registreerimine, kui vähemalt üks lapsevanemast või abiellujaist oli krimmitatarlane. Sissekirjutuseta elamist vaadeldi kui „passirežiimi rikkumist”, mille eest nägi nõukogude seadusandlus ette terve rea karistusi kuni laagrivangistuseni välja.
Koostöö õiguskaitseliikumisega
1968. aastal toimus krimmitatarlaste liikumise lähenemine õiguskaitse liikumisele.
Kõik juhtivad õiguskaitse assotsiatsioonid tegelesid krimmitatarlaste küsimusega. Moskva sõprade abi võimaldas krimmitatarlastel leida advokaate, kes 1967–1970. a toimunud krimmitatarlaste aktivistide üle peetud kohtuprotsesside sarjas neid mehiselt kaitsesid.
Kuid krimmitatarlaste ja Moskva õiguskaitsjate vahelised suhted ei seisnenud pelgalt moskvalaste ühepoolses abis krimmitatarlastele. Lähenemise momendil oli õiguskaitseliikumine alles kujunemisjärgus, sel peaaegu puudusid kogemused, samal ajal kui krimmitatarlaste liikumisel oli enam kui 10aastane ajalugu ja neilt oli, mida õppida.
Üheks krimmitatarlaste vastaste repressioonide tugevnemise ilminguks oli Tširtšikis 21. aprillil 1968. a Lenini sünniaastapäevale pühendatud rahvapeo laialiajamine. Tatarlased kavatsesid seda päeva tähistada linnapargis rahvapeo „derviš” vormis. Kohale tulid mitte ainult Tširtšiki elanikud, vaid tuldi ka tervete perede kaupa teistest asulatest ja linnadest, pidurõivais ning rahumeelses ja lõbusas meeleolus. Pidulised piirati miilitsa- ja sõduriteüksuste poolt sisse. Neid peksti kumminuiadega, valati tuletõrjevoolikutest üle leeliselise veega ja topiti autodesse. Arreteeriti üle 300 inimese, neist 10-le mõisteti erineva pikkusega vabadusekaotuseline karistus.
Ebaõiglasest ja jõhkrast arveteõiendamisest nördinud krimmitatarlased saatsid oma esindajad peaaegu kõigist asustuskohtadest, leidus krimmitatarlasi, Moskvasse protesteerima. Delegatsiooni kuulus ligikaudu 800 inimest. 15.-17. mail 1968. a korraldati Moskvas nende tabamiseks haarang, kus 300 krimmitatarlast võeti kinni ja konvoeeriti Moskvast tagasi oma elukohta. Sealtpeale hakati regulaarselt korraldama haaranguid rahvaesindajate Moskvast väljasaatmiseks.
1968.-1969. a said toimusid kõige tuntumate krimmitatarlaste liikumise aktivistide ja nende moskvalastest abistajate arreteerimised. 1968. a septembris arreteeriti 10 tuntumat initsiatiivgruppide tegelast, krimmitatarlaste infoväljaannete koostajat ja üldrahvalike märgukirjade autorit. Kohus nende üle pidi toimuma 1969. a mais. 3 000 tatarlast pöördus palvega erukindral Grõgorenko poole, et ta esineks sellel kohtuprotsessil ühiskondliku kaitsjana. Kuid seda ta teha ei saanud. 17. mail Taškenti saabudes ta arreteeriti. Samal päeval arreteeriti teine moskvalane Ilja Gabai ja 11. septembril Mustafa Džemilev. Grõgorenko tunnistati vaimuhaigeks ja tal üle 5 aasta viibida psühhiaatriavanglas. Džemilev ja Gabai olid kohtu all nõukogude korra laimamise eest. Mõlemale määrati 3 aastat vangilaagrit.
1970. a, mil arreteeriti enamik liikumise aktiivsemaid juhtus, kujunes krimmitatarlastele kriitiliseks aastaks. Sealtpeale algas liikumise järk-järguline langus.
Nähes edasiste nõukogude valitsuse poole pöördumiste kasutust, otsustati petitsioonidest ja demonstratsioonides loobuda ja selle asemel keskenduda krimmitatarlaste massilisele Krimmi suundumisele. Ent vaid vähestel õnnestus kõigi takistuste kiuste seal kanda kinnitada. Paraku puudusid „tõotatud maal” vähimadki tingimused täisväärtuslikuks rahvuslikuks eluks. Tagasipöördunud sattusid oma rahva seast väljakistuna teiserahvuselisse ja -keelsesse keskkonda Võimud tegid takistusi krimmitatarlaste kompaktseks elamaasumiseks ning seetõttu osutusid nad laialipillutatuks üle kogu poolsaare. Lisaks sellele puutusid krimmitatarlased pidevalt kokku vaenulikkusega nii võimude poolt kui ka olmetasandil. Neist olid oma ajaloolisel kodumaal saanud teise sordi inimesed ja seda veel suuremal määral kui endistes asumispaikades. Uute elupaikade rasked olmetingimused viisid selleni, et perede igapäevaelu mured neelasid kogu aja ja energia isegi kõige aktiivsematelt. Pärast ümberasumist taandus enamus neist liikumisest või osales selles episoodiliselt.
Repressioonide tugevnemine
1977. a septembris algasid uuesti krimmitatarlaste massilised väljasaatmised Krimmist. Üks selline väljasaatmine tõi enesega kaasa traagilise sündmuse: 23. juunil 1978. a sooritas 46aastane krimmitatarlasest tisler Mussa Mamut enesepõletamise.
Mamuti pere (naine ja kolm last) saabusid Krimmi 1975. a aprillis. Nad ostsid maja Beš-Tereki (praegu Simferopoli rajooni Donskoje küla) külas, ent ei suutnud majaostu vormistada ega saada sissekirjutust. 1976. a mais mõisteti Mamut passirežiimi rikkumise eest kaheks aastaks vangilaagrisse. Hea töö ja eeskujuliku käitumise eest vabastati ta ennetähtaegselt 1978. a märtsis.
Pere vireles nälja äärel, kuna Mamutile ei antud tööd sissekirjutuse puudumise tõttu. Teda hoiatati uue kriminaalasja algatamise. Vastanud, et elusalt ta end kätte ei anna, pani Mamut valmis kanistri bensiiniga. Kui ilmus miilits teda kinni võtma, valas Mamut end bensiiniga üle, pani end põlema.
15. oktoobril 1978 andis N.Liidu MN välja määruse „Täiendavatest meetmetest passirežiimi tugevdamisel Krimmi oblastis”, mis lihtsustas Krimmist väljasaatmise protseduuri. Enam ei olnud selleks vaja kohtuotsust, piisas rajooni täitevkomitee otsusest. Simferoopolis moodustati väljasaatmiste läbiviimiseks siseministeeriumi vägede pataljon, kuna kohalikest elanikest koosnevad rahvamalevlased sageli keeldusid nendel „operatsioonidel” miilitsat aitamast.
Väljasaatmised hakkasid sagenema alates 1978. a oktoobrist. Küüditati kõik pered, kes olid saabunud Krimmi pärast 15. oktoobrit 1978, kuid ka palju pikem kohalviibimine ei päästnud. Samaaegselt karmistusid repressioonid sissekirjutuseta isikute suhtes: neil lülitati välja elekter, veevärgiga majades – vesi või jäeti ilma aiamaast, nende peamisest elatusallikast.
25. aprillist 1978. a jõustus Usbeki NSV siseministri määrus nr 221 (mida ei avaldatud), mis keelas miilitsaorganitel Usbekistanist välja kirjutada krimmitatarlasi, kel ei olnud esitada tõendit selle kohta, et neil on uues elamispaigas töö- ja elukoht. Sellist seadusesätet ei olnud üheski liiduvabariigis ja Usbekistanis käis see ainult krimmitatarlaste kohta.
Drakoonilised määrused kutsusid 1977-1979. a protestide tugevnemise, ennekõike Krimmis elavate krimmitatarlaste poolt.
9. novembril 1978. a sõitis krimmitatarlaste delegatsioon Simferopolisse partei Krimmi oblastikomitee esimehe juurde, et talle üle protest väljasaatmiste vastu, millele oli alla kirjutanud 750 krimmitatarlast Krimmi erinevatest paikadest. Delegatsiooni vastu ei võetud.
Novembri lõpul pöördus üle 2 000 krimmitatarlase nõukogude instantside ja ÜRO poole protestiavaldusega krimmitatarlaste Krimmist väljasaatmise asjus.
Detsembri algul suundus Krimmist Moskvasse 23st inimesest koosnev delegatsioon ühes protestiga tugevnevate tagakiusamiste vastu. Jaanuari lõpul külastas Moskvat uus delegatsioon, nad tõid kaasa „Üldrahvaliku arupärimise”, millele oli alla kirjutanud 2 000 Krimmis elavat krimmitatarlast. Nad nõudsid vastust: kas tõepoolest eksisteerib määrus nr 700 nende sunniviisilise väljasaatmise kohta. Kui selline on olemas, siis nad nõudsid selle kui konstitutsioonivastase tühistamist.
Esialgu said nad NLKP KKst vastuse, et väljasaatmise määrust ei ole olemas. 9. veebruaril 1978 teatasid Simferoopolisse oblastikomitee töötajad krimmitatarlaste esindajatele, et määrus nr 700 kuulub täitmisele ka edaspidi. NLKP KKs krimmitatarlaste delegaate enam vastu ei võetud. ÜLKNÜ KKs, kuhu viisid üldrahvaliku protesti krimmitatarlased-komnoored, võeti see vastu alles pärast ähvardusi, et vastasel korral antakse ära komsomolipiletid.
Moskvas viibimise ajal peeti krimmitatarlasi korduvalt miilitsa poolt kinni. Vabadusse jäänud protesteerisid kinnipidamiste vastu, kuulutades NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi vastuvõtus kahenädalase näljastreigi.
Usbekistanis koguti 1977. a üle 4 000 allkirja Brežnevile saadetu kassatsiooniavaldusele palvega tühistada kõik 1944. kuni 1977.a välja antud seadusandlikud aktid krimmitatarlaste kohta, mis lõpptulemusena pole kaasa toonud selle rahva võrdõiguslikkuse taastamist. Kassatsiooniavalduse autorite kohaselt olid krimmitatarlased ainus rahvas NSVLis, kelle võrdõigusetus põhineb juriidilistel aktidel.
Perestroika – uued lootused
Uue impulsi sai krimmitatarlaste liikumine seoses Mihhail Gorbatšovi perestroikaga. 11.–12. aprillil 1987 Taškendis toimunud esimesel üleliidulisel krimmitatarlaste initsiatiivgruppide koosolekul poolt saadeti Gorbatšovile läkitus, milles olid sõnastatud krimmitatarlaste nõudmised. Moskvasse otsustati läkitada delegatsioon taotlemaks vastuvõttu riigi kõrgemate juhtide poolt ning eesmärgiga informeerima üldsust krimmitatarlaste probleemidest.
Sama aasta suvel aktiviseeriti koostööd õiguskaitsjatega, tärkava opositsiooniliikumisega ja demokraatliku intelligentsi esindajatega. Krimmitatarlaste nõudmistele avaldasid toetust mitmed nimekad kirjanikud.
9. juulil moodustati NLKP KK poliitbüroo otsusega riiklik komisjon krimmitatarlaste küsimuse lahendamiseks, mida juhtis ÜNP esimees Gromõko. Komisjoni koosseisu kuulusid KGB esimees Tšebrikov, VNFSV MN esimees Vorotnikov, Ukraina NSV kompartei KK I sekretär Štšerbitskõi, Usbeki NSV kompartei I sekretär Usmonhožajev jt juhtivad seltsimehed. Kõrged juhid said maha üksnes TASSi 23. juuli teadaandega, milles korrati süüdistusi krimmitatarlaste koostöö kohta saksa-fašistlike okupantidega. Samuti märgiti, et Krimmis on tekkinud uus olukord, et seal elab 2,5 miljonit inimest ning et olukorda tuleb vaadelda lähtudes reaalselt kujunenud olukorrast kõigi rahvuste huvisid arvesse võttes.
9. juunil 1988 tuli Gromõko komisjonilt uus TASSi teadaanne, milles põhjendati, et krimmitatarlaste naasmine Krimmi on võimatu ja ebaotstarbekas. See kutsus esile krimmitatarlaste massiliste protestiavalduste laine. Need aktsioonid, millele avaldati toetust nii N.Liidu demokraatide kui ka rahvusvahelise üldsuse poolt, seadsid N.Liidu juhtkonna vajaduse ette krimmitatarlaste probleem viimaks lahendada.
12. juulil 1989 moodustas I N.Liidu Rahvasaadikute Kongress komisjoni krimmitatarlaste probleemide lahendamiseks. Komisjoni esimeheks määrati tulevane putšist Gennadi Janajev, sinna kuulus 14 liiget, nende seas neli krimmitatarlast.
14. novembril võttis N.Liidu ülemnõukogu vastu deklaratsiooni „Repressiivsete aktide küüditamisele kuulunud rahvaste vastu ebaseaduslikuks ja kuritegelikuks tunnistamise ja rahvaste õiguste tagamise kohta”.
Kaks nädalat hiljem, 28. novembril kiitis N.Liidu ÜN oma määrusega nr 845-1 heaks komisjoni otsused. See dokument sätestas krimmitatari rahva täieliku poliitilise rehabiliteerimise ning represseerimise ja diskrimineerimise normatiivaktide tühistamise, samuti tunnistas krimmitatarlaste seaduslikku õigust naasmiseks ajaloolise kodumaale ja rahvusliku terviku taastamiseks. Dokument nägi ka ette krimmitatarlaste liikumisest osalejate vastu algatatud süüasjade uuesti läbivaatamist ja Krimmi ANSV taastamist Ukraina NSV koosseisus paljurahvuselise kooslusena. Sellega olid kõik seadusandlikud takistused krimmitatarlaste kodumaale naasmiseks kõrvaldatud.
|
|
Tagasipöördumine
Massiline tagasipöördumine algas 1989. aastal ja 2000. aastate alguseks elas Krimmis ligikaudu 250 000 krimmitatarlast.
1991. a kutsuti kokku iga viie aasta tagant krimmitatarlaste poolt valitav esindusorgan Kurultai ja loodi krimmitatarlaste rahvuslike omavalitsusorganite süsteem.
Ent „aborigeenide” naasmine ei olnud Krimmi venelastele ega ukrainlastele mingiks rõõmussõnumiks. Kuigi tegemist oli iseseisva Ukraina riigi alaga võimutses seal vene keel ja meel. Vaatamata eesseisvatele raskustele, avanes krimmitatarlastel siiski perspektiiv oma rahvuskultuuri arendamiseks. Kuigi näiteks krimmitatarlased moodustasid 12% Krimmi elanikest (venelased 58%, ukrainlased 24%) ja vaatama sellele, et ametlik keel oli ukraina keel, oli tegelikult asjaajamiskeeleks vene keel, oli krimmitatari keelel konstitutsiooni kohaselt riiklik kaitse.
Endiselt ei olnud kuhugi kadunud krimmitatarlaste diskrimineerimine tööturul ja olmetasandil. Suured probleemid tekkisid ka seoses varem krimmitatarlastele kuulunud majade ja maaga, kuhu sissekolinud kährikud ei tahtnud midagi kuulda nende tagastamisest endistele omanikele. Võimude vaikse vastutegevuse või paremal juhul osavõtmatuse kiuste tuli üles ehitada rahvuskultuuri instrumendid alates omakeelsetest koolidest lõpetades omavalitsusinstitutsioonidega.
Krimmi venelaste jaoks oli NLiidu lagunemine olnud „XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof” ja elu iseseisva Ukraina koosseisus tundus vastuvõetamatuna. Veel enne Ukraina iseseisvuse väljakuulutamist oli Krimmi ANSV ülemnõukogu 4. septembril 1991 võtnud vastu suveräänsusdeklaratsiooni. 5. mail 1992 aga võeti vastu dokument Krimmi Vabariigi riiklikust iseseisvusest. Iseseisvumisest siiski asja ei saanud ja 30. juunil 1992 sõlmiti Ukraina keskvõimuga leping, millega reguleeriti Krimmi Vabariigi võimuorganite volitusi. 17. märtsil 1995 tühistati Krimmi Vabariigi põhiseadus ja mõned seadused. Krimm sai autonoomia Ukraina koosseisus, ent selle elanike enamus vaatas igatsusega Moskva poole.
Nõnda tuli krimmitatarlastel opereerida Kiievi keskvalitsuse ja Krimmi juhtide vahelise võimuvõitluse tingimustes. Selles vastasseisus oldi erapooletud, lootes sedaviisi enda huvisid paremini kaitsta. Kuid seoses Krimmi annekteerimisega kaldus krimmitatarlaste poolehoid jäägitult Kiievi poole. See on aga kaasa toonud ka tõsiseid vastulööke. Huvitaval kombel ei ole Venemaa püüdnud teatud soodustusi pakkudes krimmitatarlasi enda poole meelitada. Otse vastupidi – Venemaa riiklike instantside jaoks kujutavad krimmitatarlased endast julgeolekuohtu ja vaenulikku vähemust, keda tuleb karmide vahenditega kammitseda.
Sellega on poolsaare põlisrahvas järjekordselt asetanud üliraskesse olukorda. Venemaa annektsioon on kaasnenud krimmitatarlaste omavalitsusorganite süstemaatiline hävitamine (rahvaesinduse Kurultai täitevorgani Medžlise laiasaatmine, krimmitatarikeelse telejaama sulgemine, aktivistide salapärased kadumise, läbiotsimised jm repressioonid). Ent tundes krimmitatarlaste ajalugu võib kindlalt väita, et Putin on nende näol endale kaela saanud järjekordse etnilise konflikti kolde, mida muidugi vürtsitab asjaolu, et tegemist on sunniidi moslemitega. Kui seni on krimmitatarlased olnud suhteliselt ilmalikud, siis tagakiusamiste suurenedes võivad võimust võtta islamifundamentalistlikud meeleolud ühes nendele iseloomulike terroristlike võitlusviisidega.
Avaldatud lühendatult:
http://niitsoo.blogspot.com.ee
Rahvuskangelane Mustafa Džemilev
|
|
Džemilevi jaoks ei olnud see esimeseks vangistuseks. Olles 7-kuuse rinnalapsena küüditatud ja mitte kunagi Krimmis elanuna, pühendas ta oma elu võitlusele krimmitatarlaste kodumaale naasmise eest. Noorukina uuris ta ajalugu, mida oli nõukogude väljaannetes häbematult moonutatud. Lõpptulemusena kirjutas Džemilev töö krimmitatarlaste ajaloost, mida levitati omakirjastuses. 1962. a oli ta uurimise all seoses Krimmitatari Noorte Liidu süüasjaga, ent tol korral piirdus asi töölt vallandamisega. Katse omandada kõrgharidust lõppes eksmatrikuleerimisega instituudi III kursuselt „ebalojaalsuse” süüdistusel.
Džemilev kuulus initsiatiivgruppi, mis oli tegev enne NLKP XXIII korraldatud mitteametlikus krimmitatarlaste rahvaloenduses. Esmakordselt arreteeriti ta 12. mail 1966. a sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise ettekäändel ja mõisteti 1,5 aastaks vangilaagrisse. 1968. a vabanenuna, sõitis ta rahvaesindajana Moskvasse, kus sõbrunes Gabai, Grõgorenko perekonna ja teiste õiguskaitsjatega; osales krimmitatarlaste kohta käiva informatsiooni koostamisel ja ametlike instantsidega suhtlemisel. 1969. a ühines ta Moskvas moodustatud Inimõiguste kaitse initsiatiivgrupiga NSVLis. 12.-16. jaanuaril 1970. a toimunud kohtuprotsessil keeldus ta advokaadist ning pidas hiilgava kõne, kaitstes mitte ainult ennast, vaid krimmitatari rahvast, selle õigust elada oma kodumaal ja kasutada rahvuskultuuri hüvesid.
Vangistuse lõppedes sai Džemilev vabaduses viibida lühikest aega. 1974. a mõisteti talle uus karistus – aasta vangilaagrit keeldumise eest sõjaväe kordusõppustest. Vangilaagris algatati tema vastu kriminaalasi – taaskord nõukogude korra laimamise eest ja mõisteti täiendavad 2,5 aastat. Protestiks seadusevastase süüdistuse vastu pidas Džemilev 10kuulise näljastreigi. Džemilev arreteeriti uuesti 8. veebruaril 1979. a, administratiivjärelevalve lõppemise päeval 14 kuud pärast tema vabanemist, kui ta suundus lennuväljale, et lennata Moskvasse. Kohtuotsuseks oli 4 aastat asumist administratiivjärelevalve rikkumise eest, mida ilma teda sellest teavitamata oli pikendatud ühe päeva võrra.
1989. a mais valiti ta uuesti asutatud Krimmitatarlaste Rahvusliikumise juhiks ja samal aastal asus ta koos perega elama Krimmi. 1998. a valiti ta rahvaliikumise Ruhh nimekirjas Ukraina ülemraadasse, mille koosseisu valiti ta uuesti 2002., 2006., ja 2007. a valimisliidu „Meie Ukraina” nimekirjas. Novembris 2011 teatas ta küll poliitikas loobumisest, ent 2012. a valiti ta siiski Julia Tõmošenko juhitud „Batkivštšõna” nimekirjas ülemraadasse. Kaks aastat hiljem valiti ta parlamenti Petro Porošenko blokis kandideerinuna (kuulus nimekirjas esikümnesse).
|
|
|
