Kultuur ja Elu 4/2016

Kultuur ja Elu 3/2016

Konverentsi juhtpaneelis osales Eesti esindajana Lagle Parek. Foto: V. Niitsoo

Ukraina Helsinki grupp
40. Krimmi foorum

Tekst: Viktor Niitsoo

10.–11. novembril 2016 tähistati Lvivis Ukraina Helsingi Grupi (UHG) moodustamise 40. aastapäeva. Sel puhul toimus konverents, mille korraldajaks oli Ukraina Katoliiklik Ülikool (UKÜ). Üritusele pani õla alla Ühendriikide Rahvusliku Demokraatia Sihtasutus (National Endowment for Democracy - NED). Sama ürituse raames peeti ka II Krimmi Foorum. 

Konverentsil osalejaid oli umbes 150. Lisaks omadele oli külalisi Venemaalt, Balti ja Taga-Kaukaasia riikidest, Valgevenest, aga ka Poolast, Tšehhist ja Saksamaalt. Nendeks olid valdavalt endised poliitvangid, ent oli ka muid inimõiguslasi. Suurnimedest oli kohale tulnud Sergei Kovaljov, Paruir Airikjan, Pavel Litvinov, Aleksandr Podrabinek, Poola sõltumatu ametiühingukoondise Solidaarsus aktivist Adam Michnik, endine poliitvang, kellest sai Tšehhoslovakkia siseministri asetäitja Petruška šustrová jpt. Eestlastest osalesid Lagle Parek, Kalle Jürgenson, Kalju Mätik, Jaan Kolberg ja nende ridade autor.  
Helsingi grupid tekkisid pärast 1975. aasta suvel Soome pealinnas toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamist. Konverentsi lõppaktis sätestati Euroopa sõjajärgsete riigipiiride vääramatus. Samas sisaldas lõppakt ka inimõigustealaseid sätteid, mis kohustas riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sh sõna-, trüki-, koosoleku-, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise, väljarännu- ning perekondade taasühinemise vabadust.  
Nõukogude Liit oli soostunud nende sätete lisamisega, kuigi tal tegelikult ei olnud mingit kavatsust neid täitma hakata. Lääneriigid tegid viisaka näo, ehkki olid samal arvamusel. Ent õiguskaitsjad/dissidendid olid teist meelt. Nemad otsustasid järgida seadusetähte, sundimaks kurjuse impeeriumit täitma rahvusvahelisi õigusakte ja omaenda seadusi, esmajoones Nõukogude Liidu konstitutsiooni. Selleks moodustati Moskvas 12. mail 1976 Helsingi lepete täitmise järelevalvegrupp, mis deklareeris, et hakkab kontrollima, kuidas Nõukogude Liit täidab Helsingi lõppakti humanitaarosa sätteid. 
Helsingi grupi kui võitlusmeetodi võtsid kasutusele ka rahvuslikud vastupanuliikumised. 9. novembril 1976 moodustati analoogiline grupp Ukrainas, 25. novembril Leedus, 14. jaanuaril 1977 Gruusias ja 1. aprillil 1977 Armeenias. (Katsed luua analoogilised grupid Eestis ja Aserbaidžaanis nurjusid.) Erinevalt Moskva HG-st kasutasid rahvus­vabariikide grupid neid institutsioone eelkõige oma rahvuslike pürgimuste propageerimiseks. 
1980. aastate alguseks õnnestus KGB-l HG-de tegevus lõpetada. Selleks ajaks olid peaaegu kõik gruppide liikmed kas vangistuses või emigratsioonis. Ukraina HG jätkas tegevust poliitvangilaagrites. Väärib märkimist, et selle liikmeks sai ka Mart Niklus. Perestroika ajal taastus Moskva ja Ukraina HG tegevus ja need tegutsevad siiamaani. 

Konverentsi ettekannetest

Vene riigiduuma liige inimõiguslane Sergei Kovaljov ja moderaator, UKÜ aserektor Mõroslav Marõnovõtš.

Konverents toimus UKÜ moodsas peahoones. Ürituse peakorraldajaks ja moderaatoriks oli UKÜ aserektor Mõroslav Marõnovõtš, kes oli olnud UHG asutajaliige. 
Esimene päev oli pühendatud HG-dele. Üritusele eelnes Lvivi linna­pea Andrii Sadovõi vastuvõtt Lvivi raekojas. Konverentsi juhatas sisse avapalvus, mille viisid läbi katoliku piiskop, juudi rabi ja islami imaam. 
Konverentsi päevakord oli pühendatud UHG ajaloole ja kogemustele, aga ka Helsingi liikumiste võitudele ja kaotustele ning tulevikuperspektiividele. Üldjoontes nostalgiliste sõnavõttude taustal tekitas elevust Vene riigiduuma liikme Sergei Kovaljovi kriitika tänase Moskva HG tegevuse aadressil. Tema hinnangul pole MHG väljendanud selget hukkamõistu ei Krimmi okupeerimise ega ka Putini režiimi muude tegude suhtes. Samuti väljendas Kovaljov nördimust, et nimekas endine dissident Ljudmila Aleksejeva peab võimalikuks olla Putini inimõiguste nõuniku ametis.
Marõnovõtši palvel tuli mul esineda Lvivi üliõpilastele. 15-minutilise ettekande raamidesse üritasin mahutada Eesti ja Ukraina vastupanuliikumise sarnasused ja erinevused. Kaasesinejaks oli Aleksandr Podrabinek, kes rääkis Moskva dissidentide tegevusest. Äratas tähelepanu, et küsimusi esitati ukraina keeles, mille juhataja vene keelde ümber pani. Venekeelsest jutust aga saadi nähtavasti aru.  

Krimmitatarlaste olukord pole paranenud

Teine päev kuulus Krimmi Foorumile ning oli pühendatud okupeeritud Krimmi ja selle põlisrahva krimmitatarlaste olukorrale. Esimene foorum oli toimunud 17. mail 2012 Simferoopolis krimmitatari rahva esinduskogu Medžlise korraldusel. Eestit esindas seal nüüdseks meie seast lahkunud Valeri Kalabugin. 
Kahjuks ei saanud sel korral osaleda krimmitatarlaste legendaarne liider Mustafa Džemilev, kes pidi sõitma New Yorki, et osaleda mingis ÜRO komisjonis. Foorumi sõnavõttudes ei olnud kuulda erilist optimismi, et krimmitatarlaste olukord võib lähemas tulevikus paraneda. Selle asemel toodi arvukalt näited okupatsioonivõimude järjest karmimaks muutuvatest repressioonidest krimmitatarlaste suhtes, alates iseseivate organisatsioonide sulgemisest, kuni aktivistide salapärase kadumiseni. Samas rõhutati, et kuigi krimmitatarlased on moslemid, on nad kogu aeg kasutanud rahumeelseid võitlusmeetodeid ja hoidunud igasugusest vägivallast. Sellele vaatamata on neil keeruline maailma avalikkuse poolehoidu pälvida, kuna nende usukaalaste hirmuteod on tekitanud vaenulikkust kõigi moslemite suhtes. 
Praegu kasutab Ukraina propaganda infosõjas Venemaaga meelsasti krimmitatarlaste kaarti. Paraku ei eirata tõsiasja, et kuigi enne okupeerimist ja annekteerimist oli Krimm autonoomne piirkond, ei olnud seal eraldi autonoomiat krimmitatarlastele. Seetõttu on ehk isegi kahtlane ennustada, milliseks kujuneb krimmitatarlaste olukord, kui Ukraina peaks kunagi oma suveräänsuse Krimmi üle taastama.
Nagu selliste ürituste puhul tavaks, võeti ka seekord vastu ühisdeklaratsioon maailma üldsuse poole.

Aiše Seitmuratova

Aiše Seitmuratova, endine poliitvang ja krimmitatarlaste õiguste eest võitleja.

Ma osalen rahvuslikus liikumises 1964. aastast. Mind arreteeriti ja süüdistati rahvuste vahelise vaenu õhutamises. Ma nõudsin vastust, et keda ma reetsin Teise maailmasõja ajal ja kes minu pärast kannatas. Näidake mulle, milliste rahvaste vahel ma õhutasin rahvuste vahelist vaenu. Nemad vastasid, et selles nad mind ei süüdista. Süüdistus esitati Vene KrK §74 järgi. Hästi, ma õhutan krimmi-tatari rahva rahvustundeid. Aga kes õhutab minu rahvuslikke tundeid? Sellele küsimusele nemad ei olnud võimelised vastama. Ütlesid: „Meie pole teile rahvustundeid süstinud.” Tõsi, ütlen ma, te olete minult kõik ära võtnud. Mind õhutab Riikliku Kaitsekomitee määrus 1944. aasta 11. maist. Mind õhutab Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidiumi määrus Krimmi ANSV likvideerimise kohta. Need on faktid, mis õhutavad minu rahvustundeid. Kas on küllalt? Ta vastab: „Küllalt.” Ühesõnaga: nad said aru.
Advokaat ütles oma sõnavõtus: „Minu kaitsealune pole ühtegi kuritegu toime pannud. Ma nõuan tema viivitamatut vabastamist.” Mind vabastati kohtusaalist 1967. aasta 20. mail. Pärast tuli mul nendega kohtuda veel palju kordi ja nad äratasid minus teadmise, et ma olen Nõukogude Liidus eikeegi. Hiljem, kui astusin NSV Liidu Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, öeldi mulle: „Ükskõik kui hästi te ka eksameid ei annaks, vastu me teid ei võta.” Küsimusele „Miks?” ma vastust ei saanud.
Ütlesin, et 1964. aasta tänasest kuupäevast hakkan koos oma rahvaga nõudma krimmi-tatari rahva rahvuslike õiguste taastamist. Me hakkasime võitlema selle eest, et meid lastaks tagasi kodumaale. Püüdsime alati tegutseda kooskõlas nõukogude seadustega. NSVL-i konstitutsiooni paragrahve 36 ja 34 rikuti meie rahva suhtes. Me nõudsime kõigi meisse puutuvate seaduste täitmist. Meid ootasid jälle vanglad ja laagrid.
Me nõudsime ja ajaloo abil tõestasime, et Krimm on meie ajalooline kodumaa. Ja ei maksa meid kunagi mongolitega segi ajada. Meile taheti külge kleepida Tšingis-khaani vallutusi ja meid nimetada tatari-mongoliteks. Meie rahvas on muistsed türklased. Aastatel 1917 ja 1918 käis kodusõda ja nüüd algab Krimmi ANSV taastamine. Meie mehed, kes sõja ajal olid partisanid, saadeti kõik välja 1944. aastal. Nõukogude Liidu kangelased saadeti samuti välja.
Miks ma seda räägin. Me kogusime kokku kõik materjalid, mis käisid krimmi-tatari rahva kohta Teise maailmasõja ajal. Enamik mehi oli rindel, need, kes ei olnud, olid parti­sanisalkades. Pärast 20. kongressi 1956. aastal andsime Keskkomiteele 22 köidet materjalidega krimmi-tatari rahva Teises maailmasõjas osalemise kohta. Seal olid andmed 130 000 inimese kohta. Me nägime 1944. aastast, kuidas surid meie eakaaslased, kuidas surid emad, kuidas surid vanurid. Me pole seda unustanud, me ei unusta seda kunagi. Ma ütlesin ka kohtus, et me hakkame põlvest põlve edasi andma, mis te meiega tegite. Mitte ainult krimmi-tatarlased, mitmed teised väikerahvad saadeti Teise maailmasõja ajal oma territooriumilt välja. Ja täna on jälle okupatsioon.
Protokollis on öeldud: „Te rikute Vene Föderatsiooni seadusi.” Ma ütlesin, et vabandage, ma olen oma kodus. Teie esivanemad viskasid mind 1944. aastal lapsevoodist välja. Ja nüüd tulite mind välja viskama, ja kui te mind välja viskate, siis aitäh, nagu ma võitlesin, nii ma ka võitlen.
Meie aga pole kunagi kasutanud automaate, me ei võtnud kätte isegi lauanugasid. Meie relvaks oli sulepea ja paber. Me pöördusime alati kõigi maailma rahvaste poole, kõigi Nõukogude Liidu rahvaste poole, et kaitsta meid hääbumise eest. Me tahame säilitada oma identiteeti, oma traditsioone ja oma kombeid ja elada oma kodumaal. Kellele on antud õigus otsustada meie saatuse üle ja seda ühe suletõmbega?
Ja sellepärast ma olen seisukohal, et kõik endise Nõukogude Liidu rahvad peavad esitama nõudmise Vene Föderatsioonile, et lõpetataks need repressioonid. Ma pöördusin ja pöördun kõigi maailma rahvaste poole, ma kirjutasin ÜRO-sse ja OBSCE-sse ja seepärast ma tahan täna öelda, et kui kõik rahvad tõusevad ja ütlevad: „Lõpetage rahvaste hävitamine.” Iga rahvus on eriline kultuur…
Nii nagu võideldakse loomariigi eest, et ei hävitataks hunte ja putukaid, siis miks need teadlased ei loo komiteesid, et päästa rahvusi. Seepärast ma palun teid, esimeseks dokumendiks, muu seas, mille avaldasid Moskva inimõiguste kaitsjad Helsingi Grupist, oli küsimus krimmi-tatarlastest.

Tõlkinud Kalju Mätik